Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Dr. Ferd. Joh. Wiedemann
Dr. Ferd. Joh. Wiedemann.
Siin kohal ei taha me Wiedemannist mitte kui Eesti kirjamehest kõneleda, mis ta ju ei ole, waid kui Eesti grammatikamehest, kelle töö mõju Eesti kirjandusesse tähtjas oli. Tema oli niisamati kui Ahrensgi üksnes keeleuurija, kes keelt ennast ega selle kirjandust otse nõuuga ei edendanud ega rohkendanud, waid mõlemaid õpetlasena ja teadlasena uuris.
Wiedemann sündis 18. märzil 1805 Haapsalus Saksa wanematest, käis sääl Neus’i juhatuse all olewas kreiskoolis ja pärast Tallinna gymnasis ning astus 1824 Tartu ülikooli, kus ta adwokaadiks studeeris ja ka lõpueksami tegi. Kuid kui juba adwokaadina tegew oli, tuli talle nõuu keeleuurijaks heita, ja ta tegi ka selles asjas eksami ära ning läks Miitawi gymnasiumi wanade keelte õpetajaks 1830—1837 ja säält Tallinna gymnasiumisse sessesamasse ametisse 1837—1857. Juba kreiskoolis oli Neus kui suur Eesti keele armastaja temasse mõjunud, ja Tallinnas oli Wiedemann küllalt Eesti rahwa ja keele keskel, et end selle poole pöörata. Kuid Wiedemann hakkas ka Eesti keele kaugemaid sugulasi otsima ning nende keeli tundma õppima. Seda wiisi kirjutas ta siin Mordwa, Syrjani, Wotjaki, Tscheremessi, Liiwi ja teiste Soome sugu keelte lühikesed grammatikad, mis Peterburi Keiserliku Teaduste Akademia poolest nii tähtsaks arwati, et Wiedemann 1857 selle Akademia tõsiseks liikmeks kutsuti.
Peterburis elades hakkas ta nüüd iseäranis Eesti keelt uurima, kuna ta teisi Ugri-Soome sugu keeli nagu seletuseks ühes wõttis ja nende üle kirjutas. Wiedemanni uurimise töö wili oli suur 1000 leheküljeline Eesti-Saksa sõnaraamat, mis 1869 päälkirjaga „Ehstnisch-deutsches Wörterbuch“ Akademia kulul Peterburis ilmus. Raamat oli tuumakas ja tähtjas ja oli wäga põhjalikult kokku seatud. Kirjawiis oli Wiedemanni oma, mis ta Ahrens’i põhjal sünnitanud, kui see ka Eesti keele iga peensust ei märkinud. Sõnade arw oli wäga täieline.
Wiedemanni töö läks Eesti keele põllul edasi. Aastal 1875 ilmus tema sulest suur 700 leheküljene Eesti keele grammatik, mis niisamati Akademia kulul päälkirjaga „Grammatik der Ehstnischen Sprache, wie sie zunächst in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialecte.“ See grammatik oli wäga rikas materjali poolest, mida Wiedemannil wõimalik oli üli rohkesti koguda, kuid sõnade ärajaotamise poolest ei toonud ta mitte just paremust Ahrens’ist. Küll jagas Wiedemann Eesti keele sõnad oma wiisi ära, kuid see wiis ei olnud mitte selgem kui Ahrens’i oma. Keele sõnade tagawara tuleb nõnda ära jagada, et sõnad, millel ühesugune muutumine on, ka ühte liiki panna tulewad. Seda Wiedemanni juures ei leita. Kuda sõnad „jalg, jalga, jala“ ja „kala, kala, kalu“ ja „siga, siga, sea“ ühte esimesesse käänatusesse kokku, „keel, keelt, keele“ ja „meri, mere, merd“ teisesse kokku, „õige, õiget, õige“ ja „ehe, ehet, ehte“ ning „sügawam, sügawamat, sügawama, armas, armsat, armsa“ ja „säde, sädet, sädeme“ ühes wiiendasse käänatusesse kokku wisata wõimalik on, nagu kapsad ja herned, sellest ei ole sugugi aru saada. Niisamati on koguni wõimata, et ajasõnad „walama“ ja „putkama“ ning „parandama“ ühes, „puhkama“ ja „õmblema“ ning „magama“ jälle ühes, „rebima“ ja „hakkima“ ning „kohkuma“ ka ühes pööratuses seisawad, sest neil ei ole muutumise poolest ühel teisega midagi tegemist. Ka ei ole Wiedemann kolmest pikkuse järgust, mis keeleseadus ometi otse Eesti keele terwest organismusest (kehastusest ehk ehitusest) läbi käib, nagu kude, mitte midagi teadnud. Tema keeleõpetus on siis wäga tänu wääriline töö materjali poolest, millest aga keegi muu peab õigemad muudetused kokku seadma.
Aastal 1876 ilmus Wiedemanni kolmas suur kirjatöö Eesti keele põllul nimega „Aus dem äußern und innern Leben der Ehsten (Eestlaste wälisest ja sisemisest elust).“ Selles on suur hulk wanusõnu, kõnekäändusid, ebausku, muinastarkust ja tabasid üles kirjutatud, mis Wiedemann eestlaste hulgas elades ja käies oli kuulnud ja üles tähendanud. See on Wiedemanni töödest pea kõige kasulikum, sest selle läbi edendas ta tõesti ka Eesti kirjandust ja pani Eesti wanawara kokku ning andis trükki. Seda raamatut saab Eesti kirjanduse sõber ja edendaja ikka hääl meelel lugema ja uurima. Pääle nende kolme suure kirjatöö on Wiedemann weel mõndagi wähemat kirjatööd Eesti keele kohta teinud, milles ta Eesti kirjakeele, piibli-keele ning murrete, iseäranis Wõru murde, kohta seletusi andis, kuid sellest ei taha me siin enam kõneleda. Tema ei ole ialgi kirjakeelt ennast ülesse seada tahtnud, nagu Ahrens seda tahtis. Tema pääle ei ole siis kirjakeele edendajal mitte toetada.
Wiedemann elas — uurimisetööd tehes ja oma endiseid uurimisi täiendades — weel kuni 1887 ning suri siis 17. dezembril ära. Tema mälestus jääb kustumata. Tema suurema töö, sõnaraamatu, on Dr. J. Hurt pärast tema surma 1895 teises trükis wälja andnud, mis töö ka Keiserliku Akademia soowil sündis, et ta pidi Wiedemannile mälestuse panema, sest selle mõtted on raamatus puutumata jäetud.