Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Jutukirjutajad, kellest mõned luuletajad on
Jutukirjutajad, kellest mõned luuletajad on.
Wiimasel ajal on Eesti kirjandus iseäranis jõudsasti juttude poolest kaswanud. Wõõrastest keeltest on rohkesti paremaid kirjatöösid Eesti keelde pandud. Kuid ka nõrke ja tühje raamatuid on Eesti keelde tekkinud, mis muud hääd ei ole teinud, kui lugemist rahwa seas edendanud.
Meie wõime siin üksnes lühedalt pää-jutustajad nimetada. Tuletame aga meelde, et üksikute kirjameeste hulgas, kellest oleme rääkinud, mitmedgi ka jutumehed on, nõnda Malm, Pärn, Kunder, Eisen, Wilde, Brunnberg, Saal. Jutustajatest nimetame siin kohal järgmised:
M. Grant kirjutas jutud „Wagga neitsit Mai Roos“ 1865 ja „Õnne-tee ehk kuidas wõib rikkaks sada“ 1866. Esimene jutt sai wäga tutwaks Eesti keeles.
P. Lampson, Kursi köster, kirjutas jutu „Kooli Kristjan“ 1870.
M. Stahl tõlkis Eesti keelde „Üks sõddimine Indianide wasta“ 1887.
M. Jaanson kirjutas Eesti keelde jutud „Jak Daawi ehk heategu kannab intressid“ 1872, „Onu ja õepoeg“ 1873, „Emaarmastus ehk pärast wihma paistab päikene“ 1874 ja „Truu lapse armastus“ 1879.
J. Otstawel Pärnus kirjutas luulded „Pärnu laulik“ 1870 ümber ja „Kuldnokk ehk teine Pärnu laulik“ 1875, siis weel jutud „Kaks kosilast, isa ja poeg“ ja „Rikas ja waene wend“ 1882.
David Martson oli omal ajal Tallinnas, kus ta ka Eesti raamatuid kogus, wäga wiljakas raamatukirjutaja, kuid raamatute sisu ei olnud iga kord komblik ega ilus ning oliwad sagedasti tühjad rööwlijutud nende hulgas. Sellegi pärast arwame mõnda raamatut siin nimetada, mis ta on Eesti keelde toimetanud, nagu „Ruutu soldat“ 1872, „Tähe neitsit“ ja „Jutt Saksa-Prantsuse sõjast“ 1874, „Nõiatud lossi waremed“ 1875 ja „Öömaja Oruweskis“ 1876; „Ema armastus tallitseb ka lõwi wiha“ 1877, „Roo Tõnis ja tema tembud“ ja „Kaks kõnet“ 1878, „Helmuut ja Aureelie“, „Jaan Swenson ehk talumehe truus ja würstlik tänu“ 1879, „Hall hunt ja kuninga tütar Helena“, „Romaano Sitsiliaano Carl Zastrowi jär.“ 1880, „Kuidas elu, nõnda surm“, „Pärisorja pruut“, „Ära müüdud kuningas“ ja „Üheksa peaga uss“ 1888, „Jutustamine, kuida soldat Keisri Peetri I. mõrtsukate käest ära peastis“, „Koola pruut“ 1882, „Hiiu ranna tuletorn“ 1884, „Helene Norden“ 1892. Kõige parem tema töö oli „Eesti raamatute nimekiri“ 1888.
L. J. Schwan kirjutas „Missioni mesilane“ 1873 ja „Metsalillekesed“ 1875.
F. Mõttus kirjutas „Ameerika metsades“ ja „Messina pruut ehk waenulised wennad“ 1875 ning „Oberon, waimude kuningas Wielandi järele“ 1876, „Peeter Slemihl, Chamisso järele“ 1876.
A. Jürgenstein, warjunimega J. Lill, Wändrast, on Eesti keeles mitmed mõnusad jutud ja luulded kirjutanud, millest siin nimetame jutud „Rohtaedas lahke wanakeste seas“ 1875, „Tulewane armukene“, „Öömaja Spessardi mägedes“, „Jutt ilma päälkirjata“ 1877, „Töömehed“ 1879, „Kooperi jutustused Amerikamaalt“, „Bulgaria neiu ja Wene pealik“ ja „Wändra jutumees I“ 1880. Ka ilmus tema sulest pikem luule Eesti muinasajast „Juta“. Jürgensteini kirjad ja tõlked on hästi wälja walitud ja tuumakad. Jürgenstein kinnitati ülemalt poolt 1897 lõpul ajakirja „Linda“ toimetajaks ja wäljaandjaks.
K. Grünwaldt kirjutas ümber „Messina pruut“ 1875, „Hõbe killing reisu peal“, „Orleangi neitsi“, „Punased kingad“ ja „Prantz Drake“ 1888, „Metsluiged ehk Õe armastus“ ja „Õnn wõib ka ühe oksa sees olla.“
A. Blum kirjutas „Üks neeger ehk Must Saam“ 1876.
J. Bachmanni sulest ilmus 1876 „Nõmmiku tont.“
K. Kikajon kirjutas „Iiman Shamiil“ 1876 ja „Möldri poeg aga krahwi wäimees“ 1895. Siis weel luulete kogu „Haapsalu laulik“ 1879.
Lilli Suburg kirjutas jutu „Liina“ Eesti tütarlaste elust 1877, teine trükk 1884. See jutt näitab, kuda nimelt enne ja jaolt nüüd Eesti tütarde käsi linnakoolides käib. Pääle selle kirjutas Suburg „Maarja ja Eewa“ 1882. Aastal 1888 sai Lilli Suburg luba ajakirja „Linda“ iseäranis Eesti naesterahwastele wälja anda. Selles ajakirjas on tema siis ka õige suure hulga kirjandust awaldanud, mis muist wäga kasulik lugeda, muist ka nõnda, et seda mitte igati hääks ei wõi kiita. Muidu on Lilli Suburg waimukas naesterahwas.
J. Leilow Pärnust, studeeris Tartus 1875 ja 1878 wahel keeleteadust, läks 1874 kodukoolijaks Wenemaale, kuid suri sellel reisil. Ta oli juba gymnasiumis Pärnus käies luuldeid loonud, mis „Pärnu laulikus“ ja teistes ilmusiwad. Aastal 1877 kirjutas ta raamatu „Türklaste hirmsad teod Bulgarias.“ Raamat trükiti 1879 teist korda.
M. Lindenberg kirjutas jutu „Kuulus Wene sõjapealik Suworow“ 1877. Pääle selle oli Lindenberg ajalehe „Walguse“ põhjendaja ja esimene toimetaja Rakweres 1879.
J. Weske kirjutas jutu „Wari petab, tõsidus wõidab“ 1878.
A. Petersell awaldas „Esimesed lustilikud Mardi-õhtu laulud ja kõned“ 1878 ja „Teine lustilik Mardi- ja Kadri-õhtu“ 1880.
J. Jõgi kirjutas Eesti keelde „Wangid Kaukasuses“ 1879.
C. Willingeni sulest on „Mälestuse leht teisest üleüldisest Eesti laulu ja muusika pidust, mis Tartus peeti 1879.“
A. Linde, kooliõp. Wändras, kirjutas Eesti keelde „Paljasjalgne tütarlaps Berthold Auerbachi jär.“ 1879 ja „Auroora“ 1880.
M. Tõnisson Wändrast sai esiti kalendri läbi tutwaks, milles endise Tartu Saksa ajaleht koguni mässu lõket sees leidis. Pärast seda on Tõnisson hulga raamatuid kirjutanud ja kirjastanud, mille seas mõni palju wäärt ei ole, kuid mõni üsna kasulik on. Tema töödest nimetame „Waimulikud maasikad“ 1879 ja jutud „Ennemuistsed luuletused“ 1880 ja „Leitud lapsed“ 1884, pääle selle hulk õperaamatuid, millest mitmed teist ja kolmandat korda trükitud, nagu „Aadressid ja proowikirjad“, „Armastuse kirjad“, „Köögiraamat“ ja „Loomade tohter“ 1892, „Noore rahwa seltsiline“ 1893, „Karjakaswatus ja piimatallitus“ 1894, „Uus tohter“, õpetus Kneipp’i järele wee läbi arstida 1895, „Mesilaste kaswatus“ 1896. Kõnejooks on kirjades ladus, kuid keel ei tea teadusest midagi. — Ka luuldeid on Tõnisson kirjutanud, nõnda „Tasku laulud“ 1887, „Sõa laulik“ 1890, „Eestlaste laulik“, „Uus rahwa laulik.“
J. Matto kirjutas 1880 „Weike Willem“ ja andis wiiulitükkisid ning ühe wäikese noodiõpetuse wälja.
H. Lind kirjutas „Kolm päewa koolmeistri elust“ Otto Ruppiuse järele.
G. Kiwikink awaldas jutud „Kättemaksmine. Franz Hoffmanni järele“ 1880, „Julge ja truu“ ja „Warastatud laps“ 1888.
A. Bauer ilmutas jutud „Punane Montenegriinlane“ 1880, „Ameerika jutud“ ja „Randlased, Franz Hoffmanni jär.“ 1884.
H. Krickmann kirjutas „Wana kuub, uus paik“ 1879 ja „Rahwa head ja wead,“ „Wiimsed Falkenburgid“ 1882 ja „Illara ehk õpetus teeb õnnelikuks“ 1885.
W. Hacker kirjutas „Sõja kassa“ ja „Surma suust pääsnud“ 1888.
P. Käär pani kirja „Eesti rahwa wanad jutud“ 1888, lisa Eesti muinastarkusele.
M. Jaakson kirjutas muinasjutust „Kawal Hans ja Wanapagan“ 1888.
Th. Enne kirjutas Soome keelest ümber „Pietari Päewärinta Soome uudisjutud“ 1882.
Fr. Brewer’i tõlge on „Põlgtus ja armastus“ 1882 ja „Lahke külaline“ 1885.
F. W. Eichhorn, tuttaw „Tallinna Sõbra“ toimetaja, tõlkis pääle juba enne nimetatud tööde weel Eesti keelde „Üks lõks päewakiire püüdmiseks“ 1888, „Andersoni ennemuistsed jutud I.“ 1887, kirjutas „Pärispõlwe ärakaotamine Baltimaa kubermangus“ 1894.
Annette Kruus kirjutas Eesti meelse jutu „Isamaa tütar“ 1883.
Aug. Kiiman kirjutas „Truu Juuli Lafontoine jär.“ 1883, „Ilus Melusiina“ 1893 ja „Juma ja Iluroosa“ 1895.
E. Aspe, Eesti neiu Pärnus, kirjutas jutu „Karin“ 1883.
H. Rinck andis trükki jutud „Lilleoru Jaan ja Roosimäe Liisu“ ning „Muistsed pärlid“ 1884. Siis ilmusiwad weel temalt „Eesti rahwa mängud ja laulud“ 3 jagu 1884.
J. Kruus andis Eesti keeles wälja jutud „Ilma nimeta rüütel“ 1885 ja „Ta peab langema“ 1888. Tähele panna, et Kruus ka mõned laulud on loonud ja Eesti rahwawiisid üles kirjutanud ja seadnud. Mõned wiisid on „Eesti kandles II.“ ilmunud.
„Mõnus külajutumees“, selle nime all ilmus 1885 kuni 1894 täiesti 10 annet, milles mitme noorema kirjamehe sulest hulk juttusid ilmus, millest me siin ei hakka pikemini seletama.
G. E. Luiga, rahwakoolmeister Kanepis, pärast Simbirskis ja Siberis, kirjutas palju kalendritesse ja ajalehtedesse. Üksikud tema jutu-raamatud „Kenamäe kaasad“ 2 jagu ja „Muru-neid“ 1886. Pärast ilmusiwad „G. E. Luiga laulud“ 1888.
P. Koit awaldas „Wäljarändajad Suhhum Kaleesse“ 1886 ja „Wana poisi awaldus“ 1893.
J. Nymann andis wälja „Hiiglaste ärawõitja“ 40 pildiga 1887.
A. Täker kirjutas „Eesti uudisjutud“ 1887, „Kukkunud kiri“ 1890 ja „Põnewad uudised“ 1893.
„Postimehe“ lõbulisas 1889, 1890, 1892 ja 1893 on wäga suur hulk juttusid ja luuldeid, mille kirjutajatest meil siin wõimalik ei ole pikemini kõneleda.
P. Grünfeldt, esiti „Postimehe“ kaastööline, siis raamatukaupleja Walgas ja siis „Eesti Postimehe“ kaastööline Tallinnas, awaldas luuletused „Õilmestik“ 1889, „Laste õiewäli“ 1890, „Rõõmsaid pühi“ 1893, „Õitsewat õnne“ 1893, „Priiuse helinad“ 1894, jutud „Arm ja walu“ 1894, „Don Cesar“, „Elawad tulelondid“ ja „Surma suus“ 1895, „Ilma süüta“ ja „Murtud südamed“ 1896, siis weel elukombete juhatajad „Südamest südamesse“, armastuskirjade proowid, „Noorerahwa käsiraamat. Juhatused ning õpetused perekondlise ja seltslise elu tarwis“ 1896, „Uus mõistlik seltsiline“ 1897.
M. Reisson kirjutas jutud „Inimene on oma tahtmise ori“, „Kaitse ingel. Jutustus Eesti rahwa minewikust“ 1893 ja „Musta näoga mees. Eesti r. minewikust“ 1895.
A. Kitzberg kirjutas iseäranis põnewa ja tõsise jutu Eesti rahwa wanast ajast ja nimelt „Maimu“, mis esiti 1893 „Postimehe“ lisas ja siis eraraamatus ilmus. Ka muidu on tema „Postimehesse“ juttu ja õpetlikka palasid kirjutanud ja on osaw sulemees.
Hella kirjutas raamatu „Tõsine jutt Wiljandimaa neiu elust“ 1893.
Juhan Liiw, kõrgeandeline juttude kirjutaja, kes üksi selle pärast Eesti jutukirjandust suurel wiisil ei wõinud edendada, et ta ihu- ja selle läbi ka waimuterwis nõrk oli. Tema sulest on jutud „Käkimäe kägu“ ja „Kümme lugu“ 1893, millest wiimne iseäranis tuumakas on, siis weel „Mari. Lugu lähemast minewikust“ 1894 ja „Nõia tütar“ 1895.
J. Vau kirjutas Eesti keelde jutu „Suure ilma realistid. Würst Meschtscherski roman Peterburi elust“ 1893.
A. Tammeri, endine Kuuda seminari õpetaja, pärastene erakooliõpetaja ning wiimaks „Postimehe“ toimetuse liige Tallinnas, kirjutas mitmed jutud „Postimehes“ ning 1893 „Bruno Köhleri muhedad jutud“ eraraamatus.
A. Trilljärw kirjutas jutu „Keew weri. Kriminaljutustus Tallinna elust“ 1893.
Karl Hiob Walgast kirjutas palju „Postimehes“ ja andis 1894 kirjakese „Wiimne päew“ wälja.
Anna Kõrw kirjutas Saksa keelest „Lõwide ette“ 1894 ja pääle selle weel palju kirjutusi ajalehte „Walgus“.
J. Normann kirjutas „Karja Miku kosjalugu“ 1894, „Armastuse krambid. Naljajutud“ 1895 ja „Peremees ja sulane. Grahw Leo Tolstoi uudisjutt“ 1896.
Ernst Peterson kirjutas jutu „Ei iialgi!“ 1895.
Laura Suburg andis trükki „Kasuema päewaraamat,“ uudisjutt. 1895.
Ruttliku kirjad on esimene anne 1895 ja muud jutukirjad, nagu „Mahagoni puu lugu“ ja „Mehiku wang“ 1896 ning „Millionäri poeg“ 1897.
Elwine Langsepp kirjutas jutu „Würsti kaasa saladus“ 1896.