Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/J. Jung
J. Jung.
Uuemate ja paremate Eesti kirjameeste sekka tuleb ka J. Jung arwata. Tema on Pillistwere kihelkunnast pärit, on sääl umbes 1845 aasta ümber sündinud ja käis säälsamas kihelkunna-koolis. Muud kooliõpetust ei ole meie teada J. Jung maitsnud. Aga ta on wäga suure hoolega ennast pärast poole harinud, ise oma jõuul edasi õppinud ning tõesti teadmises kaugele jõudnud. Kui ta umbes aastal 1863 oli koolist läbi käinud, sai ta Halliste kihelkunna Abja walla kooliõpetajaks. Sim on ta terwe inimese-ea tööd teinud, kuni ta wiimaks 1896 Wene keele pärast ametist ära pidi astuma. Oma koolis on ta agarasti töötanud ja kasu saatnud. Ka tema kirjad on kaswatlise ja õpetlise sisuga. Ühes professor Grewing’iga ja prof. Richard Hausmann’iga on Jung hoolsasti wanu haudasid ja kiwiwaremeid lahti kaewanud ja nendest meie maa wanu muinasasju, inimeste jälgi ja elu tublisti uurinud, on aga ühes Grewing’iga selles imelikus arwamises, et meie kodumaal enne on — gotlased asunud! Selleks arwamiseks ei ole mingit põhjust ega õigust. Nii palju kui wanad sõnumid ja keeleteadus õigust annawad arwata, millel ammugi kindlam põhi all on kui muinasteadusel, ei ole meie kodumaal enne eestlasi kedagi muud rahwast elanud.
Jung on Eesti keeles hulga kirjasid mitmesuguse sisuga trükki andnud. Suurem osa neist on küll ümberpanekud ja wähem alguskirjad ja oma uurimised.
Kõige esiti on nimetada noodiraamatud „Laulud Kolme häälega“, millest I. jagu 1871 ja II. 1876 Laakmanni juures trükiti. Neis kahes raamatus on peaaegu kõik tähtsamad Saksa laulud Eesti koolidele ja lauljatele ümber pandud, ning mõni ainuke laul on Jungi enese tehtud. Just selle läbi on aga raamatud ühepoolseks jäänud. Laulude sõnad sünniwad enamasti wiisiga hästi ühte, kui nad ka koore poolest wanal kombel on ümber tehtud — puuduliste riimide- ja paiksõnadega.
Õpetlist ja jutustawat kirjandust on Jung õige rohkesti edendanud. Esiti tulewad siin tema kirjutatud 10 annet kirjasid nimega „Kodumaalt“ meelde tuletada. Jung on siin enesele kiidu wäärt eesmärgi pannud rahwast meie kodumaa minewikuga tutwaks teha. Oma eesmärki on Jung suurelt jaolt täitnud, kui ka see lugu, et keel tema raamatutes wähe liig wõõrast maiku ja kange on, asja wähe on takistanud — nii, et raamatud küllalt lugejaid ei ole leidnud, mis nad küll on teeninud. Lugemise materjal näib nagu wähe ära seeditud olewat. Esimene anne „Kodumaalt“, ilmus 1874, mille järele teised anded aega mööda trükiti. Esimeses wihus on ajalooline aine ettetoodud Iwan Hirmsast ja tema wäist würst Magnus’est, kes wiimne Põltsamaa lossis elas ning ilmas ainus mees on, kes Liiwimaa kuninga nime ja auu kandis, kui ka lühikese aja ja nõrgal põhjal. Kuningas Magnus oli Daani kuninga Fredrik’i II-se wend. Teistes annetes ilmunud lugemised on ka enamasti ajaloolise sisuga. Teises ja kolmandas andes kõneleb Jung sõjast ja elust Liiwimaa jaoskunnas, neljandas sõjast Wolmari ja Rakwere linna all, wiiendas liiwlaste würstist Kaupost, seitsmendas Wiljandi ja selle maakunna minewikust ja nõnda sarnasel wiisil teistes annetes. Kahju, et keel ja kõne nii kuiw ja kange.
Kõige tähtsam on küll Jung’i töödest Läti Hindriku kirjade ümberpanek Eesti keelde 1881. Seda on ta otse Ladina keelest teinud, ei mitte Saksa keele kaudu. Juba selle raamatu algul oleme sellest J. Jungi tööst kõnelenud.
Teised kirjad Jungi sulest on „Ärra tee ülekohhut“ 1873, „Liiwimaa Wene walitsuse alla saamisest keiser Peter I-se ajal“ 1882, „Õndsa Dr. Martin Lutheruse elulugu“ 1883, „Geograhwia õpetus walla-koolile“ 1892, „Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajalugu“ 1893.
Nagu näha on Jung meie kirjandusele tublisid ja tuumakaid kirjasid soetanud. Juba kaua oodati tema sulest ka ühte muinasteadlist raamatut meie kodumaa kohta, kuid seni, kui meie raamat wälja tuleb, ei olnud see raamat kahjuks ilmunud.