Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Dr. K. A. Hermann
Dr. K. A. Hermann.
Eesti keele ja kirjanduse põllul on Karl August Hermann noorest east saadik tegew olnud. Tema sündis mihklikuu 11. päewal 1851 Põltsamaa ligidal Wõhmal, käis Anikwere küla-, Põltsamaal kihelkunna- ja säälsamas Saksa elementarkoolis aastal 1861 kuni 1867. Siis sai ta Põltsamaa teiseks kihelkunna-kooliõpetajaks ja selle kõrwal isekooli-õpetajaks. Aastal 1869 tegi ta kewadel Paistu külakoolmeistri- ja Tallinnas sügisel elementarkooliõpetaja-eksami. Ta wõttis Tallinnas ka muusikaõpetust nimelt kuulsa organisti Seywangi juures oreli- ja kokkukõla-, Johannsoni juures wiiulimängu- ja suure klawerimängija Klipp’i juures klawerimängu-õpetust, juhatas Põltsamaal laulu- ja mängukoori ja komponeeris tol ajal oma esimesed laulud.
Aastal 1870 kirjutas ta esimese raamatu „Imelikud juhtumised“, mis järgmise aasta 1871 algul trükiti, kui just Hermann Peterburi kooliõpetajaks läks. Peterburis oli tal tublisti tegemist, kuid selle kõrwal wõttis ta ikka Eesti kirjandusest osa. Ta kirjutas sääl ka oma teise kui ka noore ea puuduliku raamatu „Suur Saksa-Prantsuse sõda 1870 ja 1871“. See raamat ilmus 1872 lõpul trükis. Ka käis ta suwel 1872 kodumaal, kus Tartus „Eesti Kirjameeste selts“ oli asutatud ja see kord siin esimest koosolekut pidas. Siin pakkusiwad sugulased Goldmannid Hermannile abi ka ülikooli tarwis end ette walmistada, mis see rõõmuga otsuseks wõttis. Ta läks weel aastaks Peterburi kooliõpetaja ametisse. Aastal 1872 ja 1873 algul tegi ta sääl Ifflandi näitemängu „die Hagenstolzen“ Eesti keelde ümber päälkirjaga „Linnas ja maal“. Hermann otsis ja waimustas teisi suguwendi ja -õdesid Peterburis Eesti näitemängu teha, ja see näitlus etendati siis ka küünlakuu 16. päewal Peterburis Palme seltsi saalis. See oli esimene Eesti keeli näitemäng ja lõbupidu suures Wene päälinnas. Hermann tuli suwel 1873 Tartu end ülikooli ette walmistama. Selle kõrwal kirjutas ta weel kaks näitemängu: üks oli algusmäng „Oksjon“ ja teine tõlge Saksa keelest Körneri järele „Leppimine surmas“, mis mõlemad järgmisel aastal 1874 trükiti ja wõõriti-mõistmisel „Eesti Kirjameeste seltsi toimetuste“ sekka saiwad, kuhu neid selts järgmisel koosolekul 8. jan. 1875 mitte wastu ei wõtnud, sest et mängul, „Leppimine“ „Saksa keele kõnekäänud“ sees olla. Kes aga loeb, leiab, et „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatus ja teistes seltsi toimetustes tol ajal rohkem „Saksa keele kõnekäändusid“ sees on, nii siis põhjust paljalt otsiti — wist, et selts näitemängusid toimetuste sekka ei wõtnud ega tahtnud, mida tal ka pärast ei olnud. Aastal 1874 trükiti ka „Eesti Kirj. seltsi“ aastaraamatus Hermanni pikem muusikaline kirjeldus „Bach ja Beethoven“. Aasta 1875 algul trükiti siis „Linnas ja maal“.
Tartus oli Hermann 1874 lõpul üliõpilase eksami ära teinud ja wõeti 1875 algul usuteadust studeerima ülikooli wastu. Juba 1874 oli ka hulk Hermanni laulusid walmis saanud, mis 1875 algul päälkirjaga „Eesti kannel“ trükist wälja tuliwad. See oli esimene Eesti laulukogu, kuna enne mõni üksik laul J. W. Jannseni, Kunileidi ja M. Körberi poolt ilmunud oli ja E. Hörschelmanni laulud alles trükkimata oliwad. „Eesti kannel“ wõeti rahwa seas lahkesti wastu. Selsamal 1875. aastal trükiti ka Hermanni „Koori ja Kooli Kannel“ I, mis juba 1870 oli käsikirjas walmis olnud.
Aastal 1875 kuni 1882 kirjutas Hermann Dr. Kreutzwaldi järelkäijana ammugi wälja tulewat Laakmanni „Kasulist Kalendrit“ „sabaga“. — Aasta 1875 suwel käisiwad Jürmann ja Hermann üliõpilastena Rootsi-, Norra- ja Daani-maal pikal teekäigul. Selle teekäigu pani Hermann aasta lõpul kirja, ja kirjeldus trükiti aastal 1876 „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatus. Sellel 1876. aastal ilmus ka trükis „Kasuema ja kasutütar, jutt jumalakartlikkude elust“, tõlge Saksa keelest. Selle aasta jooksul kogus ja kirjutas Hermann hulga lugemisi, muist alguslisi muist ümbertehtusi, ja need ilmusiwad aastal 1877 päälkirjaga „Loe“ trükis. Ka oli ta enne ilmunud laulud meestekoorile seadnud ning uusi juurde teinud, mis aga, et ei teatud, kas neid maksab wälja anda, ajalehes kutsutud 800 ettetellimise põhjal ka 1877 päälkirjaga „Kodumaa Laulja“ trükiti. Ka see uus laulukogu wõeti rahwa poolest lahkesti wastu ja oli esimene säärane Eesti laulukogu meestekoorile. Et juba 1877 pidi suur Eesti teine laulupidu olema ja luba seks riigiwalitsuselt oli tulnud, siis walmistas Hermann, kellele pidutoimekunna poolest pidulaulud oliwad ilmutada jäetud, neid laulusid ette. Laulud ilmusiwad ka trükist päälkirjaga „Eesti teise üleüldise laulupidu meestekoorid“. Kuid, et Wene- ja Türgimaa wahel sõda tõusis, lükati pidu 1878. aasta, ja et sõda ka siis weel otsas ei olnud, weel edasi 1879. aasta pääle. Waheajal oli Hermann, ehk ta küll usuteaduse lõpueksami ees seisis, aastal 1878 Saksa-maale läinud ja Leipzigis keeleteaduse õpijaos studeerinud. Säält käis ta 1879 suwel kodu Tartu suure laulupidu laulu juhatamas, sest teda oli laulujuhatajaks walitud.
Pääle pidu reisis Hermann jälle tagasi wäljamaale, mil puhul ta ühes Goldmanniga läbi Poolamaa, Schlesia, Breslawi, Austria Wieni, Graz’i, Triest’i kaudu Italiasse, nimelt Venedigu, Padua, Bologna, Florenz’i, Ajazzo kaudu Rooma ja Neapeli linna jõudis, wälja kaewatud Pompeji linna waatas, siis jälle Neapeli, Rooma, Florenzi, Bologna, Modena, Mantua, Verona, Ala, Merani kaudu Saksa-maa poole, nimelt Innsbrucki, Müncheni, Augsburgi, Erlangeni ja Altenburgi kaudu Leipzigi tuli, kust Goldmann koju reisis. Hermann õppis weel siin, reisis siis ühe kuu aega Wieni kaudu Ungria-maale Budapest’i linna, kus Ungria õpetlastega, nende seas Hunfalvy- ja Budenz’iga, tutwaks sai ja nendelt õppis, siis jälle Leipzigi tagasi pööras ja sääl 20. jan. 1880 doktori-eksami tegi. Kewadel aprilli-kuul 1880 jõudis ta jälle koju, kus warsti kirjatööd hakkas tegema. Põltsamaal elades kirjutas ta E. Marlitt’i romani „Wana mamseli saladus“ Eesti keelde ümber, mis järgmisel aastal trükis wälja tuli.
Aastal 1881 astus 28. augustil J. Hurt „Eesti Kirjameeste seltsi“ presidendi-ametist ära, ja siis soowis hulk liikmeid Hermanni presidendiks. Walimisel langes aga 94 häält C. R. Jakobsoni ja 64 häält Hermanni pääle. Nii jäi siis Jakobson presidendiks, kuna Hurt ja teised tema seltsimehed seltsist wälja astusiwad. Aastal 1881 tekkis ka teine jagu „Koori ja kooli kannel“, mis järgmisel aastal trükis walmis sai.
Õpetatud Eesti seltsis tegi Hermann kõnesid ja kirjutas trükki sugulusest Mandshu-Tungusi ja Soome-Eesti keele wahel 1882, ja pärast 1890 ja 1894 Eesti-Soome sugulusest Hiina ja Türgi keelega.
Aastal 1881 tuli ka teine jagu „Eesti kannel“ wälja mõlemad Schnakenburgi juures, kuna warsti pääle selle kogutud laulud kui „Eesti kannel“ kolmas jagu 1884 Laakmanni juures trükiti.
Aasta 1881 lõpul kinnitati Hermann riigiwalitsuse poolest ajalehe „Eesti Postimehe“ toimetajaks, mis lehe W. Just oli J. W. Jannseni käest enesele ostnud. Seda lehte toimetas Hermann 4 aastat kuni 1885 lõpuni. Selles lehes tegi Hermann hoolega kirjatööd, awaldas juhtkirjasid, iseäranis ka Eesti rahwa üle, ning andis muid sõnumid. Lehe lugejate arw kaswas. Ei wõi mitte meelde tuletamata jääda, et Hermann sellel neljal aastal ka neli aastakäiku „Muusika lisalehte“ wälja andis, mis Eesti lauluwara rohkendas. Ka tuli neli tähtraamatut nime all „Uus kasuline kalender“ tema toimetusel wälja. Kõige tähtsam töö oli aga raamat „Eesti keele grammatik“, mis 1884. aastal ilmus ja mille kirjutamiseks Hermann juba aastast 1880 saadik kõik priiaja oli tarwitanud. Selles kirjas püüdis ta Eesti keele sõnu loomulikult jagada ja keeleteadliselt seletada.
Aasta 1885 suwel sai Hermann riigiwalitsuselt luba „Laulu ja mängu lehte“ asutada, mis ka käima hakkas. Selles lehes on Hermann hulgal aastatel enam kui tuhat laulu ja lugemata muid muusikalisi andeid ning suure hulga õpetust ja juhatust ning sõnumid andnud, muu seas ka noodi-, komponeerimise-, wiiulimängu-õpetuse ning klaweri saatusega solo- ja dueti-laulusid.
Aasta 1886 algul omandas Hermann enesele ajalehe „Pärnu Postimehe“, mis ta endisesse Tartu tõi ja nime all „Postimees“ hakkas wäljaandma. See leht paisus aasta 1888 algul tema juhatusel 3 korda nädalis ja 1890 lõpul igal päewal ilmuwaks leheks. Selles lehes awaldas ta lugemata hulga juhtkirjasid ja muid kirjeldusi teiste tehtud kirjatööde hulgas. Aastal 1896 läks leht cand. jur. J. Tõnissoni toimetuse alla, kes ülemalt poolt seks kinnitati. Üle 15 aastat oli Hermann ajalehe-toimetaja olnud ja lahkus töö-wäsimusest ja waenust ära tüdinenud sellest enesele muidu armsaks läinud ametist.
Oma kahte lehte toimetades jäi siisgi weel siin ja sääl aega üle mõnda teaduslist kirja üles panna ja trükki anda. Nõnda pidas Hermann pääkõned wõidupidudel 1889 ja 1890 ning andis trükki, wõttis kirjatööde arwustamisest neljal wõidupidul 1887—1890 osa. — Aastal 1889 waliti Hermann endise Tartu ülikooli nõuukogu poolest sellesse ülikooli Eesti keele lektoriks, mis ametisse ta kauaks jäi, ehk tal ajalehe toimetaja- ja lektoriametit ühes küll tõesti raske oli pidada, kuid asi on ometi korda läinud.
Aastal 1889 ilmus Hermanni korjandusel ja seadmisel 40 Eesti rahwawiisi päälkirjaga „Eesti rahwalaulud segakoorile.“ See oli esimene kord, et Eesti rahwawiisid isetrükis wälja tuliwad, ja see oli Eesti muusika kohta wissisti ka tähtjas lugu, sest sõnalise wanawara kõrwal seisab ju laululine wanawara, ja tõendada tuleb, kumb neist kõrgem on. Ka oli Hermann „E. Üliõpilaste seltsi albumis“ I. Eesti rahwawiiside loomu üle kirjutanud, siis Õpetatud Eesti seltsis nendesamade kohta Saksa keeles kõne pidanud ja ka seltsi „Verhandlung’ites“ kirjelduse awaldanud.
Meelde tuletada on weel, et Hermann „Eesti Kirjameeste seltsi“ poolest aastal 1891 toime pandud suure laulupidu arendaja, pidulaulude trükkimuretseja ja laulujuhataja ning pidukõne pidaja pidul enesel oli.
Märzikuust 1890 kuni jan. 1891 oli Hermann „Kirjameeste seltsi“ „tegew president.“ Siis waliti senine auupresident prof. J. Köler ka tegewaks presidendiks. Raske oli siis pidu asutada ja seltsi asja õiendada, sest et presdenti Tartus ei olnud. Pidu oli seltsi wiimane hiilgaw sündus. Juba 1893. aasta algul pandi selts ülemalt poolt jäädawalt kinni ja lõpetati ära. Hermann oli ligi 1½ aastat enne seltsi äralõpetamist koguni seltsi eestseisusest wäljaastunud.
Aastal 1894 ära peetud suure laulupidu toimetamisest wõttis ta niisamuti osa, walis ühes heliloojate Kappeli- ja Türnpu’ga ning D. Wirkhaus’iga laulud seks wälja ning tegi walmis ja andis trükki, juhatas ka pidul osa suurt koorilaulu.
Aasta 1896 suurel pidul Tallinnas oli ta ka üks laulujuhataja.
Wene keele õppimiseks hakkas Hermann 1889 suurt sõnaraamatut wälja andma, mis 1896 walmis sai. Juba enne 1886 ja 1887 oli ta kaks Wene keele õperaamatut kirjutanud, üks wäiksem ja teine suurem, millest esimene wäga palju ja teine ka rohkesti on koolides tarwitatud.
Aastal 1896 andis Hermann kui mitme aja uurimise wilja raamatu „Eesti keele lauseõpetus“ wälja, mis siin esimest korda Eesti keeles täielisemal wiisil sündis, muidugi teada inimlikud wead maha arwatud. Selles raamatus on ka iseäranis Eesti keele lauselised isedused ära seletada püütud.
Mõned „Postimehes“ ilmunud uurimised ja kirjutused andis Hermann ka eratrükis wälja, nagu „Sumeri-akkadlastest“, „Uurimised Eesti rahwa muinasajast“, „Wanad poisid. Armenlased ja kurdlased. Korea. Abessinia“, „Hiina rahwa elust“ jne.
Suwel 1896 pidas Hermann suurel muinasteadlisel kongressil Riias kaks kõnet, ühe Wene keeles sumerlastest ja teise Saksa keeles Eesti kohanimedest. Mõlemad kõned anti trükki.
Õpetatud Eesti seltsis pidas Hermann Eesti kohanimedest endiste kuralaste ja liiwlaste asupaikadel Liiwi- ja Kuramaal kõnet ja laskis selle ka trükkida. Säälsamas kõneles ja kirjutas ta wahest Soome ja Eesti keele wahel.
Lõpuks on seesinane käes olew raamat „Eesti kirjanduse ajalugu“ Hermanni kirjutatud ja kokku seatud. Siin sünnib, nii palju kui teada, see ka esimest korda.