6. Suur mäss.
Wiimast jõudu kokkuwõttes oliwad eestlased ristiusu toojatele wastu pannud. Jõu lõppemisel andsiwad eestlased alla. Selle eest käisiwad wõitjad nendega ümber nagu oleksiwad eestlased sõjawangid. Kõige halwemini hakkas alla heidetud eestlaste käsi Eestimaal käima. Siin walitsesiwad wägewad Daani lainumehed. Liiwimaal kartsiwad rüütlid ordomeistrit, Eestimaal aga ei hoolinud nad kellegist. Kuningas kaugel Daanimaal, Jumal kõrges, – rüütlid tegiwad, mis süda soowis. Maksis ka Eestimaal Daani walitsus, ei olnud ometi igal pool daanlased maa peremehed. Aja jooksul oliwad Saksa rüütlid palju maad oma kätte kiskunud. Jõu nõrkuse pärast ei tohtinud ega tahtnud Daani walitsus rüütleid wihastada. Rüütlite wõimule ei määratud piiri. Oma wõimust katsusiwad niihästi Daanist kui Saksast tulnud rüütlid laiendada. Igapidi kitsendasiwad nad eestlaste õigusi. Hakkas eestlane kudagi wiisi wasta, kaotas ta kohe hulga õigusi. Iga wähema süü kannul käis wali nuhtlus. Nimelt käis wastuhakkamise ehk usust taganemise kannul pärisorjus. Sakslased ja daanlased tarwitasiwad mõisu ja lossisid elamiseks. Kümnese maks eestlaste poolt ei ulatanud mõisade ja losside ehitamiseks. Wõitjatel läks hinnata tööjõudu tarwis. Selle saiwad nad pärisorjadelt. Mida rohkem sakslastel ja daanlastel pärisorju, seda tugewamaks saiwad nad. Wanad kirjad tunnistawad et uued maaomanikud mõnegi korra eestlasi wastupanemisele ja usust taganemisele meelega ärritanud. Silmapilk oliwad ärritajad mõõgaga ja pärisorjuse kütkega platsis. Pärisorjadeks tegijatel oli alati hää wabandus käe pärast kaebtuste tõstmise korral paawsti ehk muu ülemuse ees: usust taganejad! Niisugusel korral jäi pärisorjaks tegijale tawalisesti õigus. Hädagi sundis liig tihti wastahakkama: eestlaste pääle pandi liig suured koormad. Teine kord tehti neile awalikult ülekohut. Niisama ei ole ime eestlaste ristiusust taganemine. Ristiusu sisu jäi rahwale täiesti wõõraks. Nõuti ainult natukene wälimisi kombeid. Ristiusu toojad ja maa käest ärawõtjad oliwad wõõra rahwa liikmed, tihti teine teise sõbrad. Wähemalt rüütlid ja waimulikud mehed maal. Rahwas nägi waimulikkudes meestes niisamasugusid rõhujaid nagu rüütlites. Rahwas wihkas rüütleid, wihkas waimulikka, wihkas ühtlasi ristiusku. Pääle selle sunniti rahwast ristiusule kirikuid ja kloostrid ehitama, just nagu teisel pool rüütlid sundisiwad mõisu ja lossisid ehitama. Rahwas tundis, et ta ehitustega enesele nagu wangikodasid walmistab, wangikodasid, mis rahwa liikumisele ikka kitsamaid piirisid panewad. Wõitjad jälle waatasiwad teist sugu ja teist keelt kõnelewa rahwa pääle nagu meie ajal walged inimesed neegrite pääle waatawad. Sakslased ja daanlased arwasiwad, et eestlased niisama teenima ja kannatama on loodud nagu hobused ja härjad. Isegi munkade ja preestrite poolt ei leidnud rahwas tröösti ega abi. Pärisorjus ajas aega mööda rahwa meeleheitmisele.
Eestimaal kannatas rahwas kangesti, kannatas kannatlikult. Saarlased niisugust kannatust ei tunnud. Endised wabad meresõitjad ei harjunud wõõraste piiripanemisega. 1241, 1255, 1261 ja 1284 hakkasiwad saarlased rüütlitele wasta. Kuid wastahakkamine lõppes iga kord kurwalt: saarlaste wabadust kitsendati iga wastahakkamise järele.
Wiimaks lõpes rahwa kannatus Eestimaalgi otsa. Harjakad tegiwad hakatust. Salaja tuliwad saadikud mitmest kihelkonnast kokku aru pidama, kudas raskest põlwest lahti pääseda. Kihutame wõõrad maalt wälja, arwasiwad ühed. Ei aita, tulewad tagasi jälle! Parem hoolt kanda, et wõõraste tagasitulekut karta ei ole! Tehti otsuseks Jüripäewal maad wõõrastest puhastada.
Otsuse tegemise järele algaski Jüriöösel 1343 Harjumaal mäss. Enam kui 1800 sakslast ja daanlast langes mässu ohwriks. Ei tehtud wahet noore ega wana wahel, ei mehe ega naese wahel. Ohwrite eluasemedki tehti maaga tasa. Paekloostrisse wõi Paadise kloostrisse tungisiwad mässajad sisse ja piinasiwad 28 munka surnuks. Siis pistsiwad kloostri enesegi põlema.
Harjumaalt lagunes mässutuli Wirumaale, Läänemaale ja mujale. Kuid mujal ei jõudnud mäss enam nii palju ohwreid pärida. Sakslased ja daanlased põgenesiwad sohu ja rabadesse ja säält edasi Tallinna, Paidesse, Rakweresse, Haapsalusse. Igaüks ligemasse linna. Mõni sai aga põgenedes otsagi.
Eestlased ei leppinud ometi wastahakkamisega maal. Juba kogusiwad nad sõjawäge kokku ja hakkasiwad Tallinnad ja Haapsalu lossi ümber piirama. Ühtlasi walisiwad eestlased enesele neli kuningat korraga. Ei walinud ainult, andsiwad neile kuninglikud ehtedki: kirjud mantlid selga, kuldwööd wööle, kuldkannused jalgade taha. Kroonide asemel pandi kuningatele pärjad pähä. Kuningad hakkasiwad kohe Tallinna ümberpiiramist juhatama. Palusiwad ühtlasi wäljaspooltki abi wastaste wasta. Rootsist lubatigi abi. Turu maawalitseja pidi appi tulema, ei pääsnud aga ettewalmistuste pärast kohe teele.
Seni aga ilmus uus wastane. Ordomeister Burhard von Dreilöwen ruttas mässumaale omakstele appi. Et esiotsa sõjawägi puudus, katsus ordomeister kawalust. Järwamaa oli alles mässust puutumata. Paidesse kutsus ordomeister Eesti kuningad nõupidamisele. Tõotas rahwa soowisid kuulda wõtta ja elujärge parandada. Kuningad sõitsiwad ordomeistri kutse pääle Paidesse. 4. mail 1343 saiwad kuningad ordomeistriga kokku. Ordomeister ootas Tallinna piiskopiga ja hulga ülematega kuningaid. Ei alanud läbirääkimine, algas ülekuulamine; ordomeister küsis, miks eestlased sakslasi tapnud. Kuningad wastasiwad, sakslased ja daanlased teeninud seda ära. Tõotasiwad ordomeistri sõna kuulda, aga mitte muude sakslaste sõna. Ordomeister ei hoolinud ometi kuningate tõotusest. Tegi warsti otsuse: rahwas on sakslasi ja daanlasi tapnud, selle süü eest peawad kuningad surema! Ja kuningad raiuti warsti tükkideks.
Seni oli ordomeister sõjawäe kokkukogunud. Sõjawäega ruttas ta ümberpiiratud Tallinnale appi. Hirmuga kuulsiwad ümberpiirajad kuningate lugu. Siiski lootsiwad nad. Lootsiwad wähemalt Rootsi abi pääle. Aga enne ilmus ordomeister. Ühe raba ääres sai ta Eesti sõjasalguga kokku. Eestlased põgenesiwad rüütlite sõjawäe eest rabasse. Rüütlid jalgsi järele. Tapsiwad 1600 meest selle raba pääl. Ainult 15 eestlast pääsiwad hingega ära. Ordowäest selle wasta langes 20 meest.
See ordomeistri wõit pani ümberpiirajad kohkuma. Ruttu tungis ordomeister edasi Tallinna poole eestlaste kallale. Harjunud sõjamehed saiwad pea sõdimisega harjumata talupoegadest wõitu. Eestlased lõiwad põgenema, 3000 meest jäi aga wõitluse wäljale maha. Ülepää olla selle „mässu“ waigistusel Eestimaal 30,000 eestlast „waiksiks“ tehtud.
Mõni päew hiljem ilmus Rootsi wägi Tallinna alla eestlastele appi. Kuid elusse jäänud eestlased oliwad ammu juba rabasse warjule põgenenud. Eestlaste ärapõgenemist kuuldes pöörasiwad rootslased kohe jälle omale maale tagasi.
Wenelasigi oliwad eestlased enestele appi palunud. Wenelased tahtsiwad hää meelega eestlasi aidata. Sõjawägi läks warsti teele, laastas Tartu piiskopi maid. Aga mässumaale ei ulatanud Wene wägi sugugi. Ju Otepääst pööras ta ümber Pihkwa poole tagasi.
Seni oli mässuwaim Saaremaalegi ulatanud. Saarlased katsusiwad õnne, ehk küll Eestimaal mäss maha surutud ja rahwapõlw weel raskemaks muutunud. Jaagupipäewa öösel 1343 kogusiwad saarlased Pöide lossi ümber kokku ja piirasiwad selle ümber. Kaheksa päewa pärast palus lossiülem luba lossist kõige sõjawäega wabalt äraminna. Ümberpiirajad lubasiwad. Waewalt awati aga lossi wärawad, kui saarlased kiwidega sakslaste kallale tungisiwad ja wiimase kui mehe äratapsiwad.
Ei jaksanud sakslased ise Saaremaal saarlasi ärawõita, jaksasiwad sakslased kaugemalt. Saare sakslased palusiwad abi. Järgmisel aastal weebruari kuus alles wõis ordomeister sõjawäega sakslastele appi minna. Saarlased oliwad seni sohu enestele linna ehitanud. Sinna linna põgenesiwad nad nüüd ordomeistri sõjaswäe eest warjule. Nagu harjakad, arwasiwad saarlasedki, et neil kaitsmiseks kuningat tarwis läheb. Nad määrasiwad enestele ühe tubli mehe Wesse (wist Wesi ehk Weske) kuningaks. See kuningas jõudis ometi uues linnas oma meestega ainult ühe päewa rüütlite wasta panna. Päewase ümberpiiramise järele wõtsiwad sakslased Eesti linna tormiga ära. Saarlasi sai Pamma metsas 9000 hinge surma, Saksa sõjawäest ainult 500. Saarlaste kuningas Wesse langes elusalt ümberpiirajate kätte. Kuningale mõisteti lühike kohus: nöör kaela!
Selle wõidu järele pidi sakslaste sõjawägi suurele maale tagasi ruttama, sest meri ähwardas lahti minna. Alles järgmisel aastal tuli weebruarikuus ordomeister uue sõjawäega Saaremaale, laastas Karja külasid ja heitis Saaremaa täiesti alla. Saarlased kaotasiwad allaheitmisega wiimase priiuse. Pääle selle pidiwad nad oma linna äralõhkuma ja sakslastele uue kindluse ehitama.
Sakala mehedki ei tahtnud Eestimaa ja Saaremaa meestest maha jääda. Nähes, et awalikult ja wägiwaldselt ettewõte ei õnnestanud, katsusiwad Sakala mehed kawalust. Maksumaksmise aeg jõudis kätte. Sakalast hakkasiwad maksuwiljawoorid Wiljandi poole weerema. Kawalad Sakala mehed wõtsiwad sõjariistad kätte ja pugesiwad wiljakottidesse. Wilja pähä lasksiwad nad endid Wiljandi kantsi wiia. Parajal ajal tahtsiwad nad kottidest wäljapugeda, sakslaste kallale karata ja kantsi ärawõtta. Nii kawalalt kui plaan ka wälja oli arwatud, läks see ometi luhta. Emaarmastus ajas nõu nurja. Üks ema, kelle poeg wiljakotti oli pugend, hakkas poja pärast kartma. Ema ei leidnud enne rahu kui Wiljandi lossiwalitseja juurde ilmus ja lossi walitsejale kurja nõu kuulutas. Ühtlasi palus ema pojale armu. Lossiwalitseja lubas. Mässajad pääsiwad wiljakottides Toomapäewal 1344 õnnelikult wärawast sisse, aga nõu korda saatma nad ei pääsnud. Sakslased kargasiwad mõõkadega wiljakottide kallale ja torkisiwad kõik kotid ja kotis olijad läbi. Nuhtluseks pandi Sakala rahwale uus maks pääle. Seda maksu pidi Sakala rahwas igal aastal Toomapäewal maksma. Wiljandiski raskendas mässu katse rahwa põlwe.