5. Dünamünde ja Riia saawad ordo walitsuse alla.
Uuesti algasiwad tülid ordoga, kui see 1305 Dünamünde kloostri äraostis, ilma et piiskopile ehk Riiale sellest sõna oleks lausunud. Dünamünde sadam oli riialastele wõõra maaga kauplemise pärast wäga tähtjas; seepärast oliwad nemad pahased, et see koht ordo kätte sai, kes nende waenlane oli. Ehk küll paawst 1319 ordole Dünamünde kloostri ostmise õigust lubas, oliwad ometi riialased selle üle nõnda wihased, et nemad 1328 terwe Dünamünde alewi põlema pistsiwad, kus juures palju inimesi otsa leidsiwad. Et riialased sellepärast midagi hääd ei lootnud, kutsusiwad nad jälle Leedu rahwa appi. Kui ordomeister Eberhard v. Monheim seda kuulis, ruttas ta sõjawäega Wäinajõe ääre ja jäi waenlasi ootama. Aga need hulkusiwad julge Witeni pojaga suurwürsti Gediminiga maad mööda ümber, riisusiwad Karkse ja Helme lossi, lõiwad Paistu kirikus, kus suurwürst wendadega laagris oli, püha riistu, orila ja maalitud akna ruuta puruks ja pistsiwad ära minnes kiriku põlema. Rikka saagiga läksiwad nad koju tagasi (1329).
Ordo maade häwitamise ja laastamise pärast wihane Monheim piiras ordo sõjawäega Riia linna talwel 1329/30 ümber ja ei lasknud mingisugust elutarwitust enam linna wiia, nõnda et rahwa häda wäga suureks kaswis. Riialased pidasiwad nõu, aga et nad kuskilt abi ei lootnud, wõtsiwad nad ette waenlaste tahtmist täita. Et nälg suur oli, kirjutasiwad Riia kodanikud Monheimile kirja, kus sees nad ordot omaks pääwalitsejaks tunnistasiwad (30. märtsil 1330). Linn lubas ordot sõjaajal aidata, üksi mitte pääpiiskopi wastu, ja iga aasta 100 marka maksu maksta; andis omas eesõigused ordomeistrile, wõttis ordo komturi linna elama ja oli walmis weel mitmesugusid ordo nõudmisi täitma. Selle tõotuse järele laskis Eberhard von Monheim linna walli 30 küünart maad maha kiskuda ja läks siis läbi selle laia wärawa wana wõitja wiisi järele wägiwaldse ärawõitmise märgiks, pidulikult sõjameestega teist korda alandatud linna, kellel sel silmapilgul peaaegu mingisugust õigust enam ei olnud. Weel selsamal aastal, 1330, pani Monheim Riia lossi aluskiwi ja andis linnale ühe armukirja, mille sees ta ühe osa endisid maid ja õigusi tagasi andis ja linna oma warju alla lubas wõtta. Riia linna ärawõtmisega oli ordo, kelle kätte pea (1347) ka Eestimaa sai, oma wäe ja õnne ladwal; kõik wastased oliwad tema wõimust tunda saanud ja seepärast rahule jäänud.