Dorian Gray portree/XV
←XIV
|
Dorian Gray portree Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XVI→
|
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK
Samal õhtul kell pool üheksa astus Dorian Gray elegantselt riietatuna, suur kimp parma kannikesi nööpaugus, kummarduvatest teenritest mööda leedi Narborough’ võõrussaali. Ta otsaesisel värisesid ärritatud närvid ja ta tundis end metsikult erutatuna, kuid tema liigutused majaproua käele kummardudes olid kerged ja meeldivad nagu ikka. Võib-olla tundub inimene just siis kõige enam iseendana, kui ta etendab mõnd osa. Kindlasti ükski, kes Dorian Gray’d nägi, ei tulnud mõttele, et tema oleks võinud läbi kannatada ühe meie aja hirmsamaid tragöödiad. Need ilusavormilised sõrmed ei võinud ometi kunagi nuga haarata ega need naeratavad huuled jumalat ja kõike head needa. Tema isegi ei saanud muidu kui pidi oma rahulikkust imetlema ja silmapilguks tundis ta teravalt oma kahekordse elu hirmsat naudingut.
See oli väike seltskond, suure rutuga kokku kutsutud leedi Narborough’ poolt, kes oli õige arukas naine ja kes, nagu lord Henry seda armastas nimetada, oli alal hoidnud haruldaselt suure inetuse. Ta oli olnud ühe meie igavama saadiku eeskujulik abikaasa, ja kuna ta oli tema viisakalt matnud iseenda joonistatud marmormausoleumisse ning oma tütred pannud rikastele, vanapoolsetele meestele, andus ta ise praegu prantsuse kirjandusele, prantsuse köögikunstile ja prantsuse vaimukusele, kui ta seda kusagil juhtus leidma.
Dorian oli tema erilisi lemmikuid ja alati kinnitas ta, ta olevat äärmiselt rõõmus, et ta teda pole kohanud nooremail päevil.
„Tean, mu kallis, mina oleksin teisse pööraselt armunud,” armastas ta korrata, „ja oleksin teie pärast kõik üle parda heitnud. On suur õnn, et tol ajal veel teie peale ei mõeldud. Nõnda elasin oma ea, ilma et mul oleks väikesemat flirtigi olnud. Muidugi oli see kõik Narborough’ süü. Ta oli hirmus lühikese nägemisega, ja mis lõbu oleks petta meest, kes midagi ei näe.”
Ta külalised olid sel õhtul õige igavad. Selle põhjuseks oli, nagu ta Dorianile üsna kulunud lehviku varjul seletas, tema tütar, kes äkki siia oli ilmunud, pealegi veel ühes oma mehega, mis veel halvem.
„Mina arvan, see pole temast sugugi kena, mu kallis,” sosistas ta. „Muidugi külastan neid igal suvel, kui tulen Homburgist, ja peatun mõni aeg nende juures, sest minutaoline vana naisterahvas vajab vahetevahel värsket õhku ja pealegi raputan mina nad tõepoolest unest. Teil pole ju aimugi, mis elu nad seal elavad. See on puhas, rikkumata maaelu. Nad tõusevad vara, sest neil on ju nii palju teha, ja lähevad vara magama, on ju neil nii vähe mõelda. Juba kuninganna Eliisabeti ajast saadik pole naabruses ainustki skandaali olnud ja sellepärast uinuvad nad peale lõunat kõik magama. Teie ei pea nende juurde istuma, vaid minu kõrval olema ja mind lõbustama.”
Dorian lausus sõbraliku meelitussõna ja laskis silmad lauas ringi käia. Õige: see oli tõepoolest igav seltskond. Kaht lauasistujat polnud ta kunagi varem näinud ja teiste seas olid – Ernest Harrowden, üks neid keskealisi keskpärasusi, kes on Londoni klubides nii harilikud nähtused ja kel pole ainustki vaenlast, kuna nad aga ise oma sõpradelegi ei meeldi; leedi Roxton, neljakümneseitsme-aastane kongus ninaga ülesmukitud naine, kes püüdis alati oma head nime määrida, kuid kes oli sedavõrd inetu, et keegi tema kohta midagi halba ei uskunud, mis oli talle muidugi suureks pettumuseks; mrs. Erlynne, keegi pealetükkiv, meeldiva sosina ja punaste juustega tühisus; leedi Alice Chapman, majaproua tütar, igav, kohmakas naine, üks neid iseloomulikke briti nägusid, mida pärast nende kohtamist enam kunagi ei mäleta; ja tema abikaasa, punasepalgeline ja valge põskhabemega olend, kes nagu paljud teisedki temataolised arvas, et liialdatud joviaalsusega võib tasuda täieliku mõttepuuduse.
Dorianil oli peaaegu kahju, et ta siia oli tulnud, kuni leedi Narborough viimaks pilgu suurele kuldpronksist kellale heitis, mis ilutses oma toreda joonestikuga punase riidega kaetud kaminal, ja ütles:
„Kui hirmus, et Henry Wotton nii hiljaks jääb! Juhuslikult saatsin täna hommikul tema juurde ja ta lubas kindlasti mulle mitte lasta pettumust osaks saada.”
See lohutas pisut, et Harry pidi siia tulema; ning kui uks viimaks avanes ja kõrvu kostis lord Henry aeglane meloodiline hääl, mis andis võluvuse mingile eba-avameelsele vabandusele, kadus Dorianil tüdimus.
Kuid süüa ei võinud ta midagi. Roog roa järel möödus puutumatuna. Leedi Narborough ei lakanud teda sõnumast, nimetades tema tegu „haavamiseks vaesele Adolphe’ile, kes korraldas söögisedeli eriliselt just teile”, ja vahetevahel heitis ka lord Henry pilgu temale, imestades tema vaikust ja hajameelsust. Aeg-ajalt täitis teener tema klaasi vahuviinaga. Ta jõi ahnelt ja ta janu näis kasvavat.
„Dorian,” ütles lord Henry viimaks, kui pakuti juba linnupraadi, „mis on teiega täna õhtul? Te olete ju sootuks haiglane.”
„Mina arvan, ta on armunud,” hüüdis leedi Narborough, „ja ta ei julge minule sellest rääkida, kartes minu armukadedust. Tal on täiesti õigus. Seda ma oleksin ka.”
„Kallis leedi Narborough,” lausus Dorian naeratades, „ma pole juba kogu nädal armunud olnud – sest ajast saadik enam mitte, kui madame de Ferrol linnast lahkus.”
„Kuidas teie mehed küll sellesse naisesse võite armuda!” hüüdis vana leedi. „Seda ei suuda ma tõesti mitte mõista.”
„See on lihtsalt sellepärast, et ta tuletab aegu meelde, kus teie olite alles väike tütarlaps, leedi Narborough.” ütles lord Henry. „Ta on ühendav lüli teie lühikeste kleitide ja meie vahel.”
„Ta ei tuleta koguni mitte minu lühikesi kleite meelde, lord Henry. Kuid ma mäletan teda kolmekümne aasta eest Viinis ja tean ka, kui décolletée ta siis oli.”
„Tema on ikka veel décolletée,” vastas lord Henry, võttes oma pikkade sõrmedega õlimarja, „ja kui ta on hästi elegantses kleidis, siis paistab ta nagu halva prantsuse romaani édition de luxe. Ta on tõepoolest imeline ja täis üllatusi. Tema perekondlikud võimed on haruldased. Kui tema kolmas mees suri, muutusid tema juuksed mure tõttu otse kuldseks.”
„Kuidas te ometi nõnda võite, Harry!” hüüdis Dorian.
„See on väga romantiline seletus,” naeris majaproua. „Kuid tema kolmas mees, lord Henry! Ega te ometi arva, et Ferrol on juba neljas?”
„Muidugi, leedi Narborough.”
„Sellest ei usu ma ainustki sõna.”
„Noh, eks küsige mr. Gray’lt. Tema on ta lähimaid sõpru.”
„On see tõsi, mr. Gray?”
„Tema ise kinnitab seda,” ütlea Dorian. „Küsisin temalt, kas ta ehk Marguerite de Navarre viisil nende südameid sisse ei balsameeri ja neid oma vöö külge ei riputa. Ta ütles, tema ei tegevat seda sellepärast, et neil pole südant üldse olnudki.”
„Neli meest! Ausõna, see on trop de zèle!”
„Trop d’audace, ütlesin mina temale,” tähendas Dorian.
„Oo! Temal on kõigeks julgust küll, mu kallis. Ja mis moodi on see Ferrol? Ma ei tunne teda.”
„Ilusate naiste mehed kuuluvad kurjategijate klassi,” ütles lord Henry viina rüübates.
Leedi Narborough lõi teda lehvikuga. „Lord Henry, ma pole sugugi üllatatud, et maailm ütleb, teie olla haruldaselt halb.”
„Aga missugune maailm ütleb seda?” küsis lord Henry kulme kergitades. „See võib olla ainult tulev maailm. Praeguse maailmaga olen ma parimas vahekorras.”
„Kõik, keda tunnen, ütlevad, teie olla väga halb,” hüüdis vanaproua pead raputades.
Lord Henry tegi silmapilguks tõsise näo. „See on lihtsalt pöörane,” ütles ta viimaks, „kuis inimesed tänapäev ringi käivad ja su selja taga asju räägivad, mis on täiesti ja absoluutselt tõsi.”
„Eks ole ta lihtsalt parandamatu?” hüüdis Dorian oma toolil ettepoole kummardudes.
„Seda loodan ma,” ütles majaproua naerdes. „Aga kui te tõepoolest kõik madame de Ferroli nii naeruväärsel viisil jumaldate, siis pean ma uuesti mehele minema, et moes olla.”
„Teie ei lähe enam kunagi mehele, leedi Narborough,” rääkis lord Henry vahele. „Teie olite selleks liiga õnnelik. Kui naine uuesti mehele läheb, siis sellepärast, et ta oma esimest meest põlgas. Kui mees uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma esimest naist jumaldas. Naised proovivad õnne, mehed panevad ta mängule.”
„Narborough polnud täiuslik,” hüüdis vanaproua.
„Kui ta seda oleks olnud, siis poleks teie teda armastanud, mu kallis leedi,” kõlas vastus. „Naised armastavad meid meie puuduste pärast. Kui meil neid küllalt on, siis annavad nad meile kõik andeks, isegi meie mõistuse. Kardan, et te pärast neid sõnu mind enam kunagi lõunale ei kutsu, leedi Narborough, aga ometi on see täiesti tõsi.”
„Muidugi on see tõsi, lord Henry. Kui meie naised teid teie puuduste pärast ei armastaks, kus oleksite siis kõik? Mitte ainuski teist ei võiks kunagi abielluda. Te oleksite kari õnnetuid vanapoisse. Mitte aga, et see teid palju muudaks. Tänapäev elavad kõik abielumehed nagu poissmehed ja poissmehed nagu abielumehed.”
„Fin de siècle[1],” lausus lord Henry.
„Fin du globe[2],” vastas majaproua.
„Soovin, et oleks fin du globe,” ütles Dorian ohates. „Elu on suur pettumus.”
„Ah, mu kallis,” hüüdis leedi Narborough kindaid kätte pannes, „ärge ometi tulge minule rääkima, et olete elu juba tühjaks ammutanud. Kui mees seda ütleb, siis on teada, et elu on tema tühjaks ammutanud. Lord Henry on väga halb ja mina soovin mõnikord, et mina seda oleksin olnud; kuid teie olete loodud heaks – teie näete nii hea välja. Ma pean teile kena naise otsima. Lord Henry, kas te ei arva mitte, et mr. Gray peaks abielluma?”
„Seda olen ma talle alati ütelnud, leedi Narborough,” ütles lord Henry kummardudes.
„Siis peame talle kohase partii valima. Täna õhtul loen hoolega Debrett’i ja kirjutan sealt kõik valitavad noored leedid välja.”
„Ühes nende aastatega, leedi Narborough?” küsis Dorian.
„Muidugi, ühes nende aastatega, ainult pisut parandatuina. Kuid ülepeakaela ei tohi midagi teha. Tahan, et see oleks, mida „The Morning Post” nimetab kohaseks partiiks, ja et te mõlemad saaksite õnnelikuks.”
„Missugust rumalust inimesed küll õnnelikest abieludest räägivad!” ütles lord Henry. „Mees võib iga naisega seni õnnelik olla, kui ta teda ei armasta.”
„Ah! missugune küünik te olete!” hüüdis vanaproua oma tooli tagasi lükates ja leedi Ruxton’ile pead noogutades. „Te peate varsti jällegi minu juurde lõunale tulema. Teie kõnelus kõvendab mu närve paremini kui kõik vahendid, mis sir Andrew mulle kirjutab. Te peate mulle ütlema, keda te armastate kohata. Tahaksin, et see oleks kena seltskond.”
„Ma armastan mehi, kel tulevik, ja naisi, kel minevik,” vastas lord Henry. „Või arvate, et nii saaks ainult naisseltskond?’’
„Kardan, et nõnda,” ütles majaproua naerdes ja tõusis üles. „Tuhat vabandust, leedi Ruxton,” lisas ta juurde, „ma ei pannud tähele, et te polnud veel oma sigaretti lõpetanud.”
„Pole viga, leedi Narborough. Niikuinii suitsetan liiga. Tulevikus tahan pisut piiri panna.”
„Palun seda mitte teha, leedi Ruxton,” ütles lord Henry. „Parajus on saatuslik asi. Parajus on vilets nagu kehv toit. Rohkem kui vaja maitseb nagu piduroog.”
Leedi Ruxton vaatas talle uudishimulikult otsa. „Te peate mõnel õhtupoolikul minu poole tulema ja seda mulle seletama, lord Henry. See kõlab võluva õpetusena,” lausus ta toast välja minnes.
„Ja nüüd, ärge siis liiga kauaks oma poliitika ja keelekandmise juurde jääge,” hüüdis leedi Narborough lävelt. „Tulge meile varsti järele, muidu läheme ülal riidu.”
Mehed naersid ja mr. Chapman tõusis pühalikult alt laua otsast ja läks selle ülemisse otsa. Dorian Gray muutis oma paika ja istus lord Henry kõrvale. Mr. Chapman hakkas valju häälega rääkima seisukorrast alamkojas. Teisitimõtlejate üle ta ainult naeris. Sõna doctrinaire, mis on igale briti vaimule hirmutiseks, ilmus korduvalt tema väljendusis. Mõnd allitereerivat eessõna tarvitas ta oma kõnekeele ilustusena. Union-Jacki[3] tõmbas ta lehvima mõtte haripunktile. Päritud tõulise meelenüriduse – seda nimetas ta mõnusasti inglise terveks aruks – tegi ta õigeks seltskonna kaitsevalliks.
Naer pingutas lord Henry huuli ja ta pöördus ümber ning vaatas Dorianile otsa.
„On teil juba parem, mu kallis?” küsis ta. „Te näite täna üsna haiglasena.”
„Ma olen päris terve, Henry. Olen väsinud. See on kõik.”
„Eile öösel olite võluv. Väike hertsoginna on teisse otse armunud. Ta rääkis mulle, et tahab Selbysse tulla.”
„Ta lubas tulla kahekümnendal.”
„Tuleb ka Monmouth sinna?”
„Seda küll, Harry.”
„Ta tüütab mind hirmsasti, peaaegu niisama palju kui hertsoginnatki. See on väga arukas, naiseks ehk liigagi arukas. Tal puudub nõrkuse kirjeldamatu kaasakiskuvus. Savijalad on need, mis teevad kalliks kuju kulla. Tema jalad on väga kenad, kuid nad pole savist. Valged portselanjalad, kui soovite. Ta on läbi tule käinud, ja mida tuli ei hävita, seda kõvendab ta. Tal on kogemusi olnud.”
„Kui kaua on ta juba mehel?” küsis Dorian
„Igaviku, kinnitas ta ise minule. Peeriseisuse järgi otsustades peaks see kümme aastat olema, kuid kümme aastat Monmouth’iga peab küll igavikuga võrduma. Kes tuleb veel?”
„Oo, Willoughby’d, lord Rugby abikaasaga, siinne majaproua, Geoffrey Clouston, harilik seltskond. Ka lord Grotrian’i palusin.”
„Tema meeldib mulle,” ütles lord Henry. „Suurem hulk ei salli teda, aga minule ta tundub võluvana. Oma ülielegantsuse riietuses tasub ta ikka oma ülikultuuriga. Ta on väga moodne tüüp.”
„Ma ei tea, kas ta saab tulla, Harry. Võib-olla peab ta isaga Monte Carlosse minema.”
„Ah! Missugune häda on vahel inimeste omastega! Katsuge teha, et ta tuleks. Ah jaa, Dorian, eile öösel jooksite õige varakult minema. Te lahkusite enne ühtteistkümmend. Mis tegite pärast seda? Kas läksite otseteed koju?”
Dorian heitis talle kiire pilgu ja kortsutas kulmu.
„Ei, Harry,” lausus ta viimaks, „koju läksin alles kella kolme paiku.”
„Läksite teie klubisse?”
„Jah,” vastas ta. Siis hammustas ta huult. „Ei, seda ei tahtnud ma öelda. Klubisse ei läinud ma. Kolasin ümber. Olen unustanud, mis tegin… Kui juurdlev te olete, Harry! Te tahate alati teada, mis teine teinud. Mina püüan alati unustada, mis ma teinud. Läksin koju kell pool kolm, kui vajate täpset aega. Võtme olin koju unustanud ja teener laskis mu sisse. Kui soovite kinnitavaid teateid, võite minu teenrilt nõuda.”
Lord Henry kehitas õlgu. „Kallis poiss, nagu puutuks see minusse! Lähme üles saali. Sherrit mitte, mr. Chapman, tänan. Midagi on teiega juhtunud, Dorian. Öelge mulle, mis see on. Te olete täna sootuks käest ära.”
„Jätke mind, Harry. Ma olen närviline ja halvas meeleolus. Homme või ülehomme tulen teie poole. Vabandage mind leedi Narborough’ ees. Ma ei tule üles. Lähen koju. Ma pean koju minema.”
„Hea küll, Dorian. Loodan teid homme teeajal näha. Ka hertsoginna tuleb.”
„Katsun tulla, Harry,” ütles ta toast lahkudes. Koju sõites märkas ta, et hirmutunne, millest ta arvas end olevat vabanenud, oli temasse tagasi pöördunud. Lord Henry juhuslik küsimus oli tema närvid lõdvaks teinud ja ometi vajas ta oma närve veelgi. Hädaohtlikud asjad pidi hävitama. Ta võpatas. Paljas mõtegi, et ta neid peab puutuma, oli talle vastik.
Ometi pidi seda tegema. See oli tal selge. Ja kui ta oli raamatukogu ukse lukku keeranud, avas ta salaurka seina puuvoodris, kuhu ta oli visanud Basil Hallward’i mantli ja pauna. Leegitses hele tuli. Ta pani halge veel juurde. Kõrbevate riiete ja põleva naha hais oli hirmus. Nõudis kolmveerand tundi, enne kui kõik oli hävitatud. Lõpuks tundis ta end jõuetuna ja tal hakkas paha. Ja kui ta oli pilulises vasknõus süüdanud mõned alzhiiri lõhnaküünlad, pesi ta oma käsi ja otsaesist külma muskuslõhnalise äädikaga.
Äkki võpatas ta. Tema silmad omandasid imeliku läike ja närviliselt pures ta oma alumist huult. Kahe akna vahel seisis suur eebenipuust firenze kapp elevandiluu- ja sinikivi-ilustistega. Ta silmitses seda nagu asja, mis võlub ja ajab ka hirmu peale, mida igatsed ja mida ka peaaegu nead. Ta hingamine kiirenes. Hullumeelne igatsus valdas teda. Ta süütas sigareti ja viskas ta siis minema. Silmalaud langesid sedavõrd, et pikad kähardunud ripsmed puutusid peaaegu palet. Aga ikka veel silmitses ta kappi. Viimaks tõusis ta sohvalt, kus ta oli lamanud, läks kapi juurde, keeras ukse lukust lahti ja puutus mingit salavedru. Kolmenurgeline sahtel ilmus pikkamisi nähtavale. Ta sõrmed liikusid loomusunniliselt selle poole, läksid sisse ja tabasid seal midagi. See oli väike kunstlikult valmistatud must kuldilustistega hiina lakk-karp, mille külgedel olid laineliste joonte mustrid ja mille siidpaelte otsas ümmarikud kristallid ning tupsud punutud metall-lõngadest. Ta avas kasti. See oli roheline, läikiv, vahataoline aine, millel imelik raske lõhn.
Ta viivitas mõne silmapilgu, näol imelikult liikumatu naeratus. Siis käis värin tal kehast läbi, kuigi tuba oli hirmus palav, ja ta pöördus ümber ning vaatas kella. Puudus kakskümmend minutit kaheteistkümnest. Ta pani kasti tagasi ja sulges kapi ukse ning läks siis magamistuppa.
Kui läbi tumeda õhu helisesid kesköö metallised löögid, hiilis Dorian Gray lihtsasti riietatuna, sall kaela ümber, vaikselt majast välja. Bondi tänavalt leidis ta tubli hobusega voorimehe. Ta hüüdis selle ja vaiksel häälel ütles, kuhu sõita.
Mees raputas pead. „Minule on see liiga kaugel,” lausus ta.
„Siin on teile sovereign,” ütles Dorian. „Kui hästi sõidate, saate teise veel.”
„Hea küll, sir,” vastas mees, „tunni aja pärast olete päral.”
Ja kui sõitja oli vankrisse astunud, pööras voorimees hobuse ümber ja kihutas jõe poole.