Dorian Gray portree/XVI

by Oscar Wilde

←XV

Dorian Gray portree Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare

XVII→

EPUB

KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK

Hakkas sadama külma vihma ja loitvad tänavatuled paistsid tontlikena pisarlevas udus. Joogikohti suleti parajasti ja tumedad mees- ja naiskujud surusid nende uste ümber. Mõnest baarist kostis hirmus naer. Teistes karjusid ja lõugasid joodikud.

Vankris seljakil, müts silmile surutud, vaatles Dorian Gray ükskõiksel pilgul suure linna räpast häbi ja aeg-ajalt kordas ta endamisi lord Henry sõnu, mis see talle oli ütelnud esimesel kohtamisel: „Ravida hinge meelte ja meeli hinge abil.” Jah, see oli kogu saladus. Ta oli seda sagedasti proovinud ja tahtis seda teha ka nüüd. Leidus oopiumiurkaid, kus võis osta unustust, leidus hirmsaid urkaid, kus hävitati vanade pattude mälestused uute pattude hullumeelsusega.

Kuu rippus madalal taevas nagu kollane pealuu. Aeg-ajalt sirutas peletislikult määratu pilv oma pika käe ja varjas ta. Gaasilaternad muutusid harvemaks, tänavad kitsamaks ja pimedamaks. Kord eksis voorimees teelt ja pidi pool miili tagasi sõitma. Hobune auras, kui ta sulistas veelompidest läbi. Troska küljeaknaid kattis hall fanellitaoline rõskus.

„Ravida hinge meelte ja meeli hinge abil!” Kuidas need sõnad tal kõrvus helisesid! Tema hing oli muidugi surmani haige. Oli see tõsi, et meeled võiksid teda ravida? Süütu veri oli valatud. Millega võis seda heaks teha? Ah, selleks polnud mingit lunastust! Aga kui oli võimatu andeksandmine, siis oli ometi võimalik unustus. Ja ta otsustas olnu unustada, rusuks tallata ja purustada, nagu tehakse seda maoga, kes sind hammustanud. Tõepoolest, mis õigus oli Basil Hallward’il temaga nõnda rääkida, nagu ta seda oli teinud? Mis andis talle meelevalla teiste kohtunikuks hakata? Ta oli asju rääkinud, mis olid hirmsad, koledad ja väljakannatamatud.

Troska logises vaevaga edasi, kord-korralt ikka aeglasemalt, nagu talle näis. Ta avas akna ja hüüdis mehele, et ta sõidaks kiiremini. Kohutav oopiuminälg hakkas teda närima. Ta kurk põles ja ta peened käed haarasid kramplikult teineteisest kinni. Hullumeelselt virutas ta kepiga hobust. Mees naeris ja laksutas piitsa. Tema naeris vastu ja mees vaikis.

Tee tundus lõpmatuna ja tänavad mingisuguse harkisjalgse ämbliku musta võrguna. Üksluisus muutus väljakannatamatuks, ja kuna udu tihenes, hakkas tal hirm.

Siis möödusid nad üksildastest telliskivitehastest. Udu hõrenes pisut ja ta silm seletas imelikku pudelitaolist löövi apelsinivärvilise lehvikuna paistva tulega. Koer hakkas nende mööda sõites haukuma ja eemal pimeduses karjus rändav merikajakas. Hobune komistas rööpas, pöördus siis kõrvale ja hakkas nelja minema.

Natukese aja pärast lahkusid nad saviselt teelt ja müristasid jällegi prügitatud tänavail. Suurem hulk aknaid oli pime, aga siin-seal liikusid fantastilised varjud valgustatud eesriietel. Dorian vaatles neid huvitatult. Nad liikusid nagu marionetid, kel oleks elu sees. Ta vihkas neid. Tume pöörane viha täitis ta südame. Kui nad ümber nurga pöördusid, karjus keegi naine neile midagi avatud uksest ja kaks meest jooksid troskale umbes sada jardi järele. Voorimees andis neile piitsaga.

Öeldakse, kired ajavad meie mõtted ringis keerlema. Ja tõesti kordasidki Dorian Gray kokkulitsutud huuled mitmesuguses teisendis saladuslikke sõnu meeltest ja hingest, kuni oli neis leidnud oma meeleolu täieliku väljenduse ja mõistusliku õigustuse oma kirgedele, mis tema südant ka ilma selle õigustuseta oleksid vallanud. Rakukesest rakukesse roomas ajus ainuke mõte. Ja metsik eluihk, see inimese hirmsamaid isusid, tormas jõuliselt läbi tema erkude ja värisevate kehakoekiudude. Inetus, mis oli talle kord vastik, sest ta muutis asjad reaalseks, sai talle nüüd kalliks just samal põhjusel. Inetus oli ainuke reaalsus. Kähisev karjumine, jälk urgas, taltsutamata elu jõhker vägivald ja inimjätiste ja varaste põhjatu alatuski tundusid oma intensiivses väljendusvormis elavamana kui ilusad kunstikujud ja unistuslikud luulevarjud. Seda vajas ta unustamiseks. Kolme päeva pärast on ta vaba.

Äkki peatus mees nõksatades pimeda põiktänava nurgal. Üle madalate katuste ja kärniliste korstnate tõusid mustad laevamastid. Valge udu kahlakad rippusid viirastuslikkude purjedena peelepuil.

„Vist siin kusagil, sir, eks?” küsis ta kähisevalt läbi troskaaugu.

Dorian kargas üles ja vahtis ümber. „Sellest aitab,” vastas ta, astus ruttu välja, andis voorimehele lubatud lisaraha ja hakkas kiiresti kalda poole minema. Siin-seal helkis mõni tuli hiiglasuure kaubalaeva päras. Valgus värises ja virvendas lompides. Punane helk paistis välismaale määratud aurikult, mis laadis süsi peale. Märg sillutis paistis ligunenud vihmamantlina.

Ta pöördus ruttu pahemale, heites pilku aeg-ajalt tagasi, kas ehk keegi talle järele ei tule. Minuti seitsme, kaheksaga jõudis ta viletsa majakese juurde, mis oli kiiluna pistetud kahe tehase vahele. Katusekambris säras tuli. Dorian peatus ja koputas eriliselt.

Natukese aja pärast kostsid sammud koridorist ja kett võeti vaikselt avaneva ukse eest. Dorian astus sisse, ilma et oleks sõnagi lausunud inetule küürakale kujule, mis taandus võõra möödudes varju. Koridori lõpul rippus närune roheline eesriie, mis hõljus ja rappus läbi avatud ukse sisse lipsanud tuules. Dorian lükkas eesriide kõrvale ja astus pikka madalasse ruumi, mis näis millalgi olnud mingisugune kolmanda järgu tantsusaal, ümberringi müüril põlesid kiirgavalt säravad gaasituled, mida tumestasid ja paljundasid nende vastas asuvad kärbeste rüvetatud peeglid. Tulede taga seisid soonelisest plekist räpased helgiheitjad värisevate valgusketastena. Põrandat kattis ookrivärvi saepuru, mis siin-seal juba poriseks tallatud ja mahaläigitatud jookidega laiguliseks tehtud. Mõned malailased kükitasid väikese söeahju juures, mängisid tinast märkidega ja näitasid lobisedes oma valgeid hambaid. Ühes nurgas rinnuli laual, pea kätel, lamas madrus, ja kireva leti ääres, mis võttis ruumi ühe külje enda alla, seisis kaks kõhna naist, irvitades vana mehe üle, kes pühkis oma kuue-käiseid jälkusega näoilmes.

„Tema usub, et tal on punased sipelgad seljas,” naeris teine neist, kui Dorian mööda läks. Mees vaatas hirmunult naervale naisele otsa ja hakkas vinguma.

Ruumi lõpul oli väike trepp, mis viis pimedasse kambrisse. Kui Dorian mööda kolme kõikuvat astet üles ruttas, lõi talle vastu raske oopiumi lõhn. Ta tõmbas sügavasti hinge ja tema ninasõõrmed värisesid sügavas naudingus. Seest leidis ta siledate kollaste juustega noormehe, kes kummardus lambi kohal, süüdates pikka, peent piipu; Doriani nähes tõstis ta pea, vaatas talle otsa ja nokutas viivitades pead.

„Teie siin, Adrian?” lausus Dorian.

„Kus mujal peaksin ma siis olema?” vastas noormees ükskõikselt. „Keegi ei taha ju minuga enam tegemist teha.”

„Arvasin, et olete Inglismaalt lahkunud.”

„Darlington ei taha midagi minu heaks teha. Minu vend lunastas viimaks veksli. Ka George ei kõneta mind enam… Mul ükskõik,” lisas ta ohates. „Seni kui jätkub veel seda ainet, inimene sõpru ei vaja. Arvan, minul on liiga palju sõpru olnud.”

Dorian võpatas ja vaatas neid veidraid kujusid, mis lamasid fantastilisis poosides närustel madratsitel. Väändunud liikmed, avatud suud ja läiketa pärani silmad võlusid teda. Tema teadis, missuguses taevas nad kannatasid ja millises tumedas põrgus neile õpetati mõne uue rõõmu saladust. Neil oli parem kui temal. Tema oli mõtte vanglas. Mälestus pures tema hinge hirmsa haigusena. Aeg-ajalt arvas ta nägevat Basil Hallward’i silmi endale otsa vaatavat. Sellest hoolimata tundis ta, et siia ei või jääda. Adrian Singleton’i juuresolek segas teda. Ta vajas paika, kus ükski ei teaks, kes ta on. Ta tahtis pääseda iseendast,

„Mina lähen edasi kuhugi mujale,” ütles ta natukese aja pärast.

„Dokki?”

„Jah.”

„See hull kass on kindlasti seal. Siin ei sallita teda enam.”

Dorian kehitas õlgu. „Armastajaist naistest on mul villand. Need, kes vihkavad, on huvitavamad. Pealegi, aine on seal parem.”

„Sama mis siingi.”

„Mulle meeldib seal rohkem. Tulge jooge midagi. Ma pean midagi võtma.”

„Ma ei vaja midagi,” lausus noormees.

„Pole viga.”

Adrian Singleton ajas enda jalule ja läks Doriani järel leti äärde. Näruses turbanis ja kulunud mantlis segavereline hindulane teretas inetul naeratusel, kui ulatas neile konjakipudeli ja kaks klaasi. Kaks naist nihkusid lähemale ja hakkasid lobisema. Dorian pööras selja nende poole ja ütles vaiksel häälel midagi Adrian Singleton’ile.

Moonutatud naeratus, tuletades meelde malailase irvitust, kortsutas teise naise nägu. „Täna oleme väga uhked,” pilkas ta.

„Jumala pärast, ärge rääkige minuga,” karjus Dorian jalga vastu põrandat lüües. „Mis te tahate? Raha? Sähke! Ärge rääkige enam kunagi minuga.”

Kaks punast sädet välgatasid üürikeseks naise pondunud silmis, siis kustusid nad ja pilk oli endiselt tuhm ja klaasine. Ta viskas pea selga ja kahmas ahnete sõrmedega rahatükid. Ta kaaslane silmitses teda kadestavalt.

„See on asjata,” ohkas Adrian Singleton. „Ma ei taha üldse enam tagasi. Milleks seda? Ma olen siin täiesti õnnelik.”

„Kirjutage mulle, kui midagi vajate, eks,” ütles Dorian natukese aja pärast.

„Võib-olla.”

„Head ööd siis.”

„Head ööd,” vastas noormees mööda astmeid üles minnes ja oma kuumendavat suud taskurätikuga pühkides,

Dorian lähenes uksele valuilmega näos. Kui ta eesriide kõrvaldas, kuuldus inetu naer selle naise värvitud huulilt, kellele ta esiti oli raha andnud. „Seal läheb vanakurja maiusroog!” kähises ta karedal häälel.

„Võtku teid saatan!” vastas Dorian. „Te ei tohi mind nii nimetada.”

Naine nipsutas sõrme. „Tahate, et teid hüütaks prints Võlujaks, eks ole?” lõugas ta Dorianile järele.

Unine madrus kargas püsti ja vahtis metsikult enda ümber. Eesruumi ukse kiunipaugatamine kostis talle kõrvu. Ta tormas nagu taga ajades välja.

Dorian Gray tõttas mööda kallast uitsetavas vihmas edasi. Kohtamine Adrian Singleton’iga oli teda imelikult liigutanud ja ta küsis endalt, kas tõesti peab selle noormehe elu hävingu tema arvele kirjutama, nagu Basil Hallward seda nii teotava häbematusega oli ütelnud. Ta hammustas huult ja mõneks silmapilguks muutusid ta silmad nukraks. Siiski, mis puutus see temasse? Elupäevad olid selleks liiga lühikesed, kui et ennast võis vaevata teiste rumaluste koormaga. Igaüks elas iseoma elu ja pidi ise selle eest tasuma. Ainuke kahju selle juures oli, et nii sagedasti iga üksiku eksituse eest pidi maksma. Inimestega asju ajades ei lõpetanud saatus kunagi oma arvet.

Nagu hingeteadlased kinnitavad, leiduvad silmapilgud, mil kirg patu või selle järele, mida inimesed patuks nimetavad, sedavõrd kogu loomust valitseb, et niihästi iga elukiud meie kehas kui ka iga rakuke meie peaajus näib olevat erutatud hirmsaist ajedest. Naised ja mehed kaotavad niisugusel silmapilgul oma tahtevabaduse. Nad lähenevad automaatidena hirmsale lõpule. Valik on neilt võetud ja südametunnistus surmatud, või kuigi ta elab, siis ainult selleks, et teha vastuhakkamist kütkestavaks ja sõnakuulmatust võluvaks. Sest kõik patud, nagu usuteadlased ei väsi kordamast, on sõnakuulmatuste patud. Kui see kõrge vaim, see kurja koidutäht taevast langes, siis langes ta kui vastuhakkaja.

Tuimana ja kurja ihates tõttas Dorian Gray rikutud vaimu ja hingega, mis himustasid vastuhakkamist, kiirustatud sammul edasi, aga kui ta pöördus pimedasse võlvialusesse, mis oli talle sagedasti olnud teelühenduseks kurikuulsale paigale, kuhu ta tõttas, tundis ta äkki end selja tagant haaratavat, ja enne kui leidis aja ennast kaitsta, virutati ta vastu müüri, jõhker käsi kõril.

Ta võitles hullumeelselt oma elu eest ja hirmsa jõupingutusega õnnestus tal kramplik käsi kõrilt murda. Silmapilk kuulis ta revolvri klõksu, nägi läikivat rauda otseteed vastu oma pead ja lühikese tüseda mehe tumedat kuju enda ees.

„Mis te tahate?” lõõtsutas Dorian.

„Paigal!” ütles mees. „Kui liigutate, lasen teid maha.”

„Te olete hull. Mis olen ma teile teinud?”

„Teie hävitasite Sibyl Vane’i elu,” kõlas vastus, „ja Sibyl Vane oli minu õde. Tema tappis enda. Ma tean seda. Tema surm on teie hingel. Mina vandusin, et ma teid tapan, kui tagasi tulen. Aastate kaupa olen teid otsinud. Mul polnud selleks pidet ega jälgi. Kaks inimest, kes teid oleksid võinud kirjeldada, olid surnud. Mina teadsin ainult teie hüüdnime, mille Sibyl teile andnud. Täna kuulsin seda juhuslikult Õiendage jumalaga oma asjad, sest täna öösel peate surema.”

Dorian Gray pidi hirmu pärast peaaegu minestama. „Mina pole teda kunagi tundnud,” kogeles ta. „Mina pole ka kunagi temast kuulnud. Teie olete hull.”

„Parem pihtige oma patud, sest nii tõesti kui mu nimi on James Vane, peate teie surema.” See oli hirmus silmapilk. Dorian ei teadnud, mis öelda või teha. „Põlvili!” urises mees. „Annan teile ainult ühe minuti palvetamiseks, rohkem mitte. Täna öösel lähen laevale, et Indiasse sõita, ja enne tahan oma ülesande täita. Üks minut. See on kõik!”

Doriani käed langesid jõuetult kõrvale. Hirmust oimetuna ei teadnud ta, mis teha. Äkki välgatas meeleheitlik lootus tal peaajus.

„Pidage!” hüüdis ta. „Kui kaua aega on sellest, kui teie õde suri? Öelge ruttu!”

„Kaheksateist aastat,” ütles mees. „Miks te seda küsite? Mis puutuvad siia aastad?”

„Kaheksateist aastat,” naeris Dorian Gray võiduvarjundiga hääles. „Kaheksateist aastat! Viige mind laterna alla ja vaadake mulle näkku.”

James Vane viivitas silmapilgu, ilma et oleks mõistnud, mis teine arvas. Siis haaras ta Dorian Gray’st kinni ja vedas ta võlvialusest välja.

Kuigi tuules vabisev tuli oli tume ja värisev, ometi jätkus selle valgusest madrusele tõenduseks, missugusesse hirmsasse eksitusse ta nähtavasti oli langenud, sest selle mehe näos, keda tema oli tahtnud tappa, paistis kogu poisikeslik õitseng, kogu nooruse rikkumatu puhtus. Ta näis olevat pisut üle kahekümne, vaevalt vanem – või polnud sedagi – kui oli olnud tema õde nii paljude aastate eest lahkudes. Oli selge, see mees ei võinud tema õe elu hävitaja olla.

Ta laskis lahti ja tuikus tagasi. „Mu jumal! mu jumal!” hüüdis ta, „ja mina oleksin teid tapnud.”

Dorian tõmbas sügavasti hinge tagasi. „Karvapealt oleksite hirmsa kuriteo korda saatnud, mees,” ütles ta karmilt talle näkku vaadates. „Olgu see teile hoiatuseks, et te kättemaksu endale ülesandeks ei teeks.”

„Andke andeks, sir,” pomises James Vane. „Ma eksisin. Juhuslik sõna selles neetud urkas viis mind valeteele.”

„Minge parem koju ja pange püstol kõrvale, muidu võite sekeldustesse sattuda,” ütles Dorian, pöördus kannal ümber ja läks pikkamisi mööda tänavat minema.

Hirmunult jäi James Vane seisma. Ta värises kogu kehast. Natukese aja pärast ilmus nõretava müüri äärest pimedusest tulevalgusse must vari ja hiilis vaiksel sammul tema juurde. Seisja tundis, kuidas käsi tema käele pandi, ja võpatades vaatas ta ümber. See oli teine neist naistest, kes olid kõrtsis joonud.

„Miks te ei tapnud teda?” sosistas ta kõhna nägu otse mehe oma lähedale pannes. „Tean, teie jooksite Daly juurest tema tagaajamiseks välja. Teie loll! Te oleksite pidanud ta tapma. Tal on palju raha ja halvem on ta ka kui ükski teine.”

„Tema pole see, keda otsin,” vastas Vane, „ja mina ei vaja kellegi raha. Mina vajan ainult ühe mehe elu. See, kelle elu ma vajan, peaks praegu olema neljakümne ümber. Tema aga on ainult pisut enam kui poisike. Jumalale tänu, et tema veri minu kätele ei tulnud.”

Naine naeris kibedalt. „Pisut enam kui poisike!” irvitas ta. „Inimene, sellest on ligemale kaheksateist aastat, kui prints Võluja minust selle tegi, mis ma olen.”

„Teie valetate!” karjus James Vane.

Naine tõstis käed taeva poole. „Jumala nimel, ma räägin tõtt,” karjus ta.

„Jumala nimel?”

„Lööge mind surnuks, kui see nõnda pole. Tema on kõige halvemaid, kes siin käivad, öeldakse, tema müünud ilusa näo eest oma hinge kuradile. Ligikaudu kaheksateistkümne aasta eest kohtasin teda. Sest ajast saadik pole ta palju muutunud. Aga mina olen,” lisas ta moonutatud irvitusel juurde.

„Teie vannute seda?”

„Ma vannun seda,” kostis kähisev vastukaja naise koltunud suust. „Aga ärge rääkige sellest temale,” vingus ta, „ma kardan teda. Andke mulle pisut raha öömajaks.”

James Vane tormas vandudes minema ja tõttas tänavanurgale, kuid Dorian Gray oli kadunud. Kui ta tagasi vaatas, siis polnud ka naist enam näha.