Üleüldine isamaa ajalugu/I.A.IV

Üleüldine isamaa ajalugu
Andres Saal


IV. Töö ja teenistus.

17. Elu ülespidamine.
Pagana aja Eestlased toitsiwad endid kalapüügist, jahist, karjakaswatamisest, mesilaste pidamisest, põllutööst, kauplemisest ja rööwimisest. Kui Sakslased nad oma alla oliwad heitnud, siis nõudsiwad nad neilt kümnese maksudeks elajaid 1), põllu saaki, aiawilja 2), käsitööd 3), raha ja kõiki muud 4), mis rahwas oma ülespidamiseks tarwitas. Tarwilised kalapüügi riistad oliwad wõrgud ja mõrrad, jahti peeti ammudega, odadega ja nuiadega ning põllutööks tarwitadi adru ja äkesid 5), nagu tänapäewalgi. Ka uue põllutegemise wiis õlepõletamise ja kütistegemisega ning rehepeksmine on tänapäewani jääne6). Suur kari ja palju mesipuid oli pagana aja Eestlase rikkus. Ja niisuguseid rikkaid mehi oli palju. Sakslased riisusiwad oma lõpmata sõjakäikidel 13. aastasaja hakkatusel Eestimaalt hobuseid ja elajaid mitme tuhande kaupa 7), nagu alamal pool nägema saame. Ka muud warandust oli neil. 1214. aastal wiisiwad Lätlased Eestimaalt 3 leesikat hõbedat ära, muu wara weel arwamata 8). Mittu korda lunastasiwad Eestlased oma linnad suurte summade eest 9) waenlaste käest lahti, kui häda suureks ähwardas minna. 9. aastasajal wiis Norra mererööwel Sigil ühest Kuuramaa talumajast hõbedaga täistopitud looma naha 10) ning muud kallist warandust 11) wäga palju ära. Otepea ja Warbola linnad 12) ostsiwad endid Wenelaste käest 1209. aastal 400 ja 1210. aastal 700 margi nahkadega 13) lahti. (1 nael hõbedat on 2 marki ehk 8 marka nahk raha 14).

18. Kauplemine.

Kauplemine sündis suuremalt jaolt wahetamise läbi, aga ka raha tarwitati selle juures. Oma tehtud metallist raha tänise moe järele wanadel Eestlastel wistist ei olnud, aga et nad oma nahkrahade kõrwal ka metalliga kaupasid ostsiwad ja maksusid maksiwad, näeme sellest, et Toreida Liiwlaste kohtumõistja rüütel Gottfried aastal 1206 rahwa käest ülekohtuse wiisil raha maksu nõudis. Kui see awalikuks tuli, lõhuti ta laegas lahti ning sealt seest leiti weel 19 marka hõbedat 15), see arwamata, mis ta juba ära raisanud. Hõbeda wäärtust määrati ka kaalu järele. Pool naela hõbedat nimetati üheks margaks 16). Ühe marga wäärilised oliwad enamiste kõik naisterahwa sõled ehk rinnaehted 17). Ka weiksemaid rinnaehteid oli, näituseks „oosering“, mille wäärtust poole marga ette arwati 18). Üks mark hõbedat ehk poole naelaline kaelaraha on meie praeguse raha järele umbes 10½ rbl. wäärt, Schefferus tõendab, et Eestlastel kui ka Lätlastel oma raha olnud 19), sest weel põhjapoolsetel rahwastel, nagu Soomlastel ja Laplastel, olnud kuld ja hõberaha. Rootslased on Biarma 20) jumala kuju leidnud, kes oma põlwede peal suure kuldkarika 21) täis kulda hoidnud, ning selle ärawiinud. Mõni aeg pärast seda leidsiwad Norweglased püha Olai ajal sellesama jumala wara üles, kus nüüd hõbekausi sees hõbe raha seisis. Wististe tõiwad paganad oma jumalatele ka kulda ja hõbedat ohwriks. Hõbekausi hõberahaga peab Schifferus Laplaste omaks, sest et neil kulda ohwerdada ei olnud 22). Seda arwamist, et Eestlastel wist ka oma raha on olnud, mis metallist oli tehtud, tõendab see, et 7. ja 8. aastasajast wõerast raha meie maalt on leitud 23), mida kellegi teise rahwa omaks ei wõida tunnistada. Ka on meil raha tarwis nimi, mida wõerast keelest pole laenatud. Selle järele peaks nimega ühes ka asi meie esiwanematel olema tuntud olnud. Selle üle ei ole küll enam kahtlust, et wõeraid rahasid siin tarwitati, mis wõeraste käest kas kaupade eest sisse wahetati ehk rööwiti. Liiwi rannas oli juba 261 aastat enne Sakslaste siia tulemist suur kauba ja sadama linn 24) ning Düüna jõge mööda käis suur kaubatee (Hommiku tee = Austur-Veg) 25) Hommikumaale, mida mööda Skandinawlased ja kõik põhjarahwad, kes mereteed Gibraltari la Wahemere kaudu kardetawaks pidasiwad, Aasia maaga, kauplesiwad, kus Byzanzi linn kauplemise pesapaik oli. Sellepärast ei ole sugugi imeks panna, kui meie maalt Rooma rahasid Kristuse sündimise ajast peale 26), Greeka 27) ja isegi ka Arabia 28) rahasid ning kauba asju Indiastki 29) on leitud. Läti Hindrik nimetab Eesti raha kahes kohas oma kroonikas 30)nogatorum,“ millest nahad wälja seletatakse. Selle järele tarwitasiwad Eestlased raha asemel kallid metsloomade nahkasid, mida Sakslased 13. aastasajal Riia piiskopi Albrechti seaduse järele 31) wilja kümnesemaksu asemel wastu wõtsiwad. Liiwi ajaloo kirjutaja Nyenstädti kirjelduse järele 32) oliwad need rahad halli orawa kõrwad, hõbe tihidega ära ehitatud. Liiwlased nimetanud neid ise nahad, Saksad aga „oer“ (kõrw).

Kõige kallim kauba asi, mis peale Skandinawlaste, Norra ja teiste naabri rahwaste ka weel kaugemad rahwad nagu Fönitsialased 33), Greeklased 34), Roomlased 35), Läänemere rannale awatelenud, oli merewai36). Nagu ülemal tähendatud 36) tunti Wönitsia ja Greeka maal merewaiku juba 11. aastasajal enne Kristust. Greeka wanaaja laulik Homer, kes 9. aastasajal enne Kr. elas, kirjutab juba ühest kawalast Wönitsia mehest, kes oma rinda kulla ja merewaiguga ehitanud 37). Sellest peame arwama, et nad wahest ka niisama wanal ajal juba merewaigu rannal, s. o. Läänemeres on käinud, wähemalt üksikud julged reisijad. Et Roomlaste keisrite Agustuse, Tiberiuse ja nende järeltulejate ajal Saaremaaga tegemist on olnud, selleks on nad oma rahad tunnistajateks maha jätnud 38). Saaremaa rannas on praegugi weel ühe saare nimi Roomasaar 39), mis oma nime wistist Roomlastest saanud. Plinius 40) kirjutab, et keisri Nero ajal (54—68 p. Kr.) üks Rooma rüütel ise meie mere rannal käinud ja siit 13 naela merewaiku ühes wiinud 41) ning et üks Germania kuningas keiser Nerole 1300 naela 42) merewaiku kingituseks saatnud, millest keiser omale kalli jooginõuu lasknud teha. Solin 43) kirjeldab seda kallist kingitust nõnda: „Merewaigul on esiti koor ümber ja siis, kui teda imetaja emise piima sees keedetakse, läheb ta nii hiilgawaks, nagu praegu näeme. Ta on hea rohi palju haiguste wastu.“ — Malissa (Marselje) linn saatis 360 aastat enne Kr. omalt poolt ühe julge kaupmehe 44) põhja meredesse merewaigu maad otsima. Tema leidis otsitawat kaupa kõige rohkem Kuuramaa 45) rannas. Tacitus kirjutab Eestlastest: „Ka merepõhjad otsiwad nad läbi ning on ainsad kõigi teiste seas, kes oma kallastelt ja meresügawusest waiku (bernsteini) wäljatoowad 46). Nemad ise ei tarwita teda mitte 47). Merest wälja tuues ei ole tal mingit ilu ja nad panemad imeks, kui selle eest midagi maksetakse.“

Need sõnad tunnistawad, et Eestlased merewaiguga on kaubelnud, ning Saaremaalt leitud Rooma rahad näitawad omalt poolt, et ka Saaremaa rannalt merewaiku saadi 48). Tacitus arwab teda puu-waiguks.

Teised kauba asjad wanal pagana ajal oliwad metsloomade nahad kasukate tarwis, wili, mesi, waha, rasw jne., mida wõerad kaupmehed Eestimaa laatadelt 49) ostmas käisiwad. Ehk omal maal küll ka laatasid peeti ja Liiwlastel ka oma sadama ja kaubalinngi 50) oli, siiski wiidi suur hulk kaupasid, iseäranis mett, waha, kallid metsloomade nahku ja kasukaid 51) Wisbi linna turule Gootlandi saarele, kus kõigesuurem kaubaturg kõigile Lääne ja Põhjamere ääres elawatele rahwastele 52) ära peeti. Sealt tõiwad nad enestele soola ja wistist ka riiet, nagu sellest näha on, et Liiwlased Riia piiskopilt küsisiwad, mis sool ja kuue riie Gootlandi saarel maksta. Niisama wõimalik on ka, et nad riiet müia wiisiwad, sest et nad ise riiet kudusiwad 53). 1223. aastal saatsiwad Eeestlased Riiga muude asjade seas ka wäga palju tekkisid (waipasid) 54) maksudeks. Ranna Eestlastel ja Saarlastel oli suur hulk kauba- ja rööwlaewu 55), milledega nad üksi naabrirahwaste juures ei käinud, waid ka tundmata merel kaugetele maadele sõitsiwad. Seal ei kaubeldud üksi rahulikult wahetamise teel, waid wõera oma wõeti ka wägiwallaga riisumise teel 56). Rootsimaal käisiwad nad juba kõige wanemal ajal 57) riisumas ning ka Gootlastele 58) tegiwad nad palju peawalu. Rootsi kuningas Siggo ehitas oma maa kaitsemiseks Eestlaste wastu 59) kindla linna Sigtuna, mille nad aastal 1188 maa tasa lõhkusiwad 60). Kõige suuremad riigid ega kõige kindlamad linnad ei olnud nende eest julged 61). Nende julgust ja rööwihimu tunti ja kardeti maal ja merel, ligidal ja kaugel. Italia kirikutes paluti, nagu nende wanadest kiriku palwetest näha, et Jumal maad ja rahwast kardetawate Korsaride riisumisest ära peastaks. Need Korsarid oliwad wistist Kuresaarlase62), kes oma riisumise käikude peal wana kuulsa Rooma riigini on ulatanud ning sellele Jumala witsaks on olnud, mille ärapöörmiseks kiriklist eestpalwet tarwis oli. Niisuguste rööwkäikude peal riisuti ka inimesi ning müüdi neid, nagu sõjawangisidki, orjadeks 63) ehk lunastati suurte summade eest 64) tagasi. Müümise hind oli wistist kokkuleppimise järele mitmesugune. Rootsi kuninga Tryggwi poeg Olaf sattus mererööwlite kätte, kes ta Eestirannas Eestlasele Klerkonile ära müüsiwad. Tema müüs ta hea raswase oina eest Klerkele edasi ja see andis ta kuue ja wöö eest Reasele edasi 65). Müümist toimetati laatede ehk turgude peal 66), kus kõigi asjadega kaubeldi. Olafi onu Sigurd, kes Nowgorodi kuninga teenistuses oli, ja tema käsul kord Eestimaale reisis, leidis oma õepoja turult 66) ning ostis ta Rease käest lahti. Niisama ostis rikkas Eesti kaupmees ja mererööwel Loodin 67) Eestimaa laadal ühe endise kuninganna orjapõlwest priiks ning wõttis ta enesele naiseks 68).

Kuiwale maale oliwad kauplemise ja asjaajamise kergituseks suured maantee69) tehtud. Niisugused teed tegiwad wõimalikuks, et malewa terwest maakonnast mõnikord ühe ainsa ööga kokku tuli 70). Oli waenu wanker weeremas, siis seati teede äärde wahid wälja, kes waenlase liikumist tähele pidiwad panema ja sarwepuhumisega waenlase tulekut kuulutama, et igaüks teadis oma waraga linna marjule põgeneda.

Tihti rööwiti ka maanteed mööda käijad paljaks, nagu enne Riia linna ehitamist Pihkwasse minew Saksa kauba woor 72), mille läbi Sakslased 15000 rbl. eest kahju saiwad 73).