Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2213
III. Järk: Paapsti wõimus Saksa maal.
§ 133. Keisri ja paapsti wastastikune seisus.
Keiser ja paapst.1. Ristisõjad oliwad Rooma kuria wõimuse liiga kõrge järje pääle awitanud, kui et keiser temaga oleks wõinud weel ühewääriline olla. Aga ühewäärilised pidiwad mõlemad olema, kui nad wanaaegiste Rooma keisrite kohusi täita tahtsiwad: teine pidi teist rahwaste kaswatamises toetama, õpetamises awitama, juhatamises täiendama, kui kõiges üksikud ning terwe rahwas ühte wiisi õigust, tulu ja kasu pidiwad osaks saama. Keiser pidi sellepärast õiguse hoidja ning wälise rahu kaitsja olema, paapst kristliku elu ja kirikliku korra üle walwama. Astus teine sellest piirist wälja, siis oli rahu rikutud, sest allajääja püüdis oma wana tähtsust kätte saada, ehk, kui wõimalik, oma korda teisest ülemalle tõusta. Sellest püüdmisest wõsus alaline wõitlemine keisri ning paapsti wahel.
Welflased ja Ghibellinlased.2. Üksina ei suutnud kumbgi midagi teha: abimehi pidi mõlemil oma osa olema. Ja tõeste jagunes riik kahte liiki: ühed hüüti Ghibellinlasiks, teised kutsuti Welflasteks. Ghibellinlased hoidsiwad keisri poole, kes kui riigi ilmalik ülemwalitseja kõige wõimuse oma kätte pidi ühendama, kuna würstid temalt oma õigused saiwad, paapstille üksi waimulik walitsus jäi. Welflased seisiwad paapsti poolt, kellelt nad, sest et oma wolil elada nõudsiwad, keisri wõimuse wasta abi lootsiwad ning selle eest kurialle ka ilmalikku walitsust soowisiwad. Mõlemad liigid, keisrid ja paapstid ees otsas, oliwad teisest ristisõjast saadik enam kui sada aastat ühte puhku sõdimas ning werejõed woolasiwad taga walusamalt, mida kauemini wõitlemine wältas, ega jäänud enne soiku, kui Ghibellinlased ära kautati.
§ 134. Keisrite wõitlemine ja langemine: Barbarossa.
Hohenstauffi sugu keisrid: 1138—1254.1. Pärast Lothari I. surma (§ 109, 3), kes keisri wõimust paapsti ja würstide wasta kauni osa oli wähendanud, astus walimise teel waimurikas ja tegew, aga liiga auuahne ja isemeelne, sellepärast kõige kuulsuse kõrwas tihti õnnetu Hohenstauffi sugukond auujärje pääle, kus tema liikmed 1138 kunni 1254 walitsusekeppi käes pidasiwad. Esimene neist, keiser Konrad III.: 1138—1152.Konrad III., käis surmani sõjas. Kohe pärast walimist algas ta Baieri ja Saksi herzogi Heinrichi Toredaga, kes esmalt truuwust ei wandunud, pärast „riigiwande“ alla ei heitnud, werist sõda, kelle ajal Weinsbergi ümberpiiramise juures esimest korda linnast sõjakisa Welf ja Ghibellin.„Siin Welf!“ ja leerist wasta „Siin Ghibellin!“ kõlanud, mis sest saadik hirmutawalt maalt maale helises. Toreda surm sundis küll sõjariistu seisma, aga kindel rahu tuli alles siis, kui tema poeg Heinrich Lõwi isa wolikonna täiel mõedul pärandas. Kuid waewalt seisatasiwad kodus mõegad, kui paapsti käskjalg keisrit teise ristisõtta kutsus (§ 130, 2), kust ta küll tagasi tuli, aga pea silmad kinni pani.
Friedrich I. Barbarossa: 1152—1190.2. Järgmiseks keisriks waliti Konradi wennapoeg, wahwa ja würstimeeleline Friedrich I. Barbarossa. Näu ja teu, wahwuse ning auusa meele poolest ‚würstide eeskujuks ja rüütlite õieks‘ peetud, muretses seesinane wägew walitseja ühte wiisi tugewa käega riigi sisemise rahu ning korra ja wälise wõimuse ning auupaistuse eest, äratas igal pool, waljust ning õigust ühendades, enese wasta auukartust ja sõnakuulmist ning Barbarossa püüdmine.püüdis keisri wõimust Karli Suure wäe wääriliseks teha. Aga see püüdmine sünnitas palju waenu ning wõitlemist. Iseäranis paniwad Italia linnad.Italia linnad, Mailand kõige ees, keisri nõudmistele wasta, sest nad tahtsiwad Saksa riigi käsu alt pääseda ja wabadriigi wiisil ise eneste üle walitseda. Italia sõjad.Ning wiiekordses Italia sõjas leidis Barbarossa kodaniku-wägede poolt, kellele elaw isamaa armastus uut jõudu andis, wäga wisa wastapanemist. Seda märkas tema ju esimeses sõjas, kus ta mõne wähema linna „teistele hirmuks“ ära häwitas, Pavia linnas Lombardia ning Roomas, ehk küll raske hinna eest, keisrikrooni pähä sai: ta pidi enne kroonimist munga Arnold a Brescia.Brescia Arnoldi, kes usu ja walitsuse asjus liiga wabameeleline oli, paapsti kätte muretsema, kes teda tuleriidale saatis. Senni oliwad Mailandlased keiserliku käsikirja lõhki kiskunud ning ammetnikud ära ajanud. Aga kasin sõjawägi ning rasked tõbed sundisiwad Friedrichi seekord wastikuid karistamata jätma ning Lombardlaste rõõmuks koju minema. Kuid pea ilmus keiser, suur sõjawägi kaasas, uueste Lombardiasse, wähemad linnad tegiwad alandlikult wärawad lahti ning Mailand palus nälja sunnil wõitja armu, mis mitte ei keelatud. Sellegipärast aeti pea keiserlik saadik Mailandist minema. Nüüd tõutas Friedrich wandega ‚truuwusemurdjate linna maatasa teha‘. Mailandi ärahäwitamine: 1162.See sündiski pikema ümberpiiramise järele: müürid ning majad lõhuti maha, kodanikud asutati nelja paika isepäinis elama, üksi kirikud ja mõned kunsthooned jäeti seisma. Maa anti iseäralikkude ammetnikude hoolde, kes rahwast nii rõhusiwad, et ta mitu korda, ehk küll asjata, kergitust palus. Sääl sattus keiser paapstiga tülisse: südi Paapst Aleksander III.Aleksander III. wihastas Friedrichi üle, et ta wastikpaapstit, keda wähem osa kardinalisid (§ 127, 3) walinud, oli toetanud, pani tema sellepärast kirikuwande alla ning heitis ise Lombardlastega ühte nõuusse. Barbarossa Roomas.Küll ruttas keiser Rooma ja wõttis linna, kust paapst ära põgenes, tormiga ära, aga katk kautas parema wäe-osa ning Lombardlased algasiwad awalikult waenu, nii et ta waewalt eluga Saksa maale pääsis. Nüüd oli Lombardlastel oma luba: ajasiwad keisri ammetnikud ära, ehitasiwad Mailandi müürid üles ning asutasiwad uue kindla linna, mis nad paapsti auuks Alessandria.Alessandriaks nimetasiwad. Wast mitme aasta pärast, kui Saksa maal mõnesugused tülid oli ära õiendanud, astus Friedrich wiiet korda Italia teele. Aga seekord lahkus temalt õnn hoopis: Alessandria kindluse pidi ta kasuta rahule jätma Legnano lahing: 1176.Legnano (l. Lenjâno) lahingis, kus Heinrich Lõwi oma laenuwandest hoolimata keisri maha jättis, kautasiwad Lombardlased tema wäehulgad ära, nii et keiser paapstilt lepitust otsis 1176. Venedigo rahu: 1177.Lepituse kinnituseks läks ta ise aasta hiljem Venedigo linna paapsti jutule. Aleksander III. ootas teda pääkiriku ukse pääl: keiser langes põlwili ning andis alandlikult püha isa jalale suud, kuna paapst tema kirikuwandest lunastas, talle rahumärgiks suud andis ning teda õnnistas. Säälsamas tehti Lombardlastega rahu kindlaks: keisri kätte sai linnade poolt walitud ammetnikkude kinnitamine, wiimne otsus elu ja surma üle ning luba, keelmata sõjawäega nende piiridest läbi käia, aga kodune walitsus, kohtupidamine ja maksude wastawõtmine jäi kõik nende oma päralt. Kui weel oma poja Heinrichi ja Neapoli riigi pärandaja Konstantia kihlused ära oli pidanud, tõttas Friedrich jäädawalt Saksa maale tagasi. Siin kutsus ta Heinrich Lõwi.Heinrichi Lõwi riigikohtu ette ning kui ta neljakordse kutsumise pääle ei tulnud, mõisteti teda riigipäewal oma maadest lahti ja pääle selle kolmeks aastaks riigiwande alla; üksi oma pärismaid tohtis ta hiljemini kätte nõuda. Seda wiisi oli lõpmata sõdade järele wiimaks üleüldine rahu ilmunud: seda tunnistati Mainzi rahwapidu: 1184.Mainzi rahwapidu läbi, mis keisri käsu pääle rääkimata toredusega ära peeti, omadelle ning wõerastelle kõige selgemalt üles. Ja rahus walitses elatanud keiser oma laialise riigi üle, kunni Jerusalema langemise sõnum tedagi kolmandasse ristisõtta kutsus (§ 130, 3), kus Friedrich I. †: 1190.Selefi lained tema wahwa elu weel liiga wara lõpetasiwad. Rahwa meeles aga elas tema nimi Saksa maal kaua aega lauludes ning ennemuistsis juttudes.
Heinrich VI.: 1190—1197.3. Barbarossa poeg, keiser Heinrich VI., oli küll südiduse, mitte aga auusa meele poolest isa sarnane: auu- ja waraahnus, ülemeelne armuta süda ning werised teud tegiwad teda alamate meelest kardetawaks sundijaks, kelle nägu „otsegu weripunased wirmalised“ üksi hirmu rahwa südames äratas. Ega saanudgi ta oma lühikesel walitsuse ajal mõeka käest: Konstantia kaasawara pidi ta, sest et Normanlased enestelle ise würsti walisiwad, werega lunastama ning waljusega kinnitama, kuna Heinrich Lõwi Saksa maal würstide wõimust uueste elustada püüdis. Ometi sai keiser osalt wahwuse, osalt wastaste surma läbi rahu maale ning oli parajaste sõjawäega idasse minemas, kus „Augustuse riiki“ jalale seada tahtis, kui äkiline surm teda tegewuselt ära kutsus. Nüüd walisiwad Ghibellinlased kadunud keisri wenna Philipp I.: 1197—1208.
Otto IV.: 1197—1218.Philippi I., Welflased aga Heinrichi Lõwi poja Otto IV. kuningaks. Mõlemate wahel algas werine eitlemine, mis senni kestis, kui Philipp ühe wihamehe käe läbi surma sai. Siis kroonis üliwägew paapst Innocentius III. Otto IV. keisriks. Aga et tema enne antud tõutust ei täitnud, pani Innocentius ta kirikuwande alla ning läkitas Heinrichi VI. poja Friedrichi, kes paapsti eestkostmise all Neapolis üles kaswanud, Saksa maale. Siin wõtsiwad teda Ghibellinlased rõõmuga wasta; päälegi hoidis suurem osa würstisid tema poole, nii et Otto oma pärismaale läks, kuhu ta pea suri.
Friedrich II.: 1218—1250.4. Aacheni linnas krooniti Friedrich II. Saksa maa kuningaks ning mõni aasta hiljem, kui ristisõtta minna oli tõutanud, sai ta Roomas ka keisrikrooni pähä. Aga waimurikas ja usuasjus liiga wabameeleline keiser, kes päälegi, ise Europa ja Arabia tarkuses õpetatud, idalasi ning idamaiseid kombeid auu sees hoidis, ei wõinud mitte kaua kuriaga sõbrust pidada. Kõige päält noomis teda paapst tõutust mööda ristisõda ette wõtta. Aga keiser wabandas oma wiibimist hädaliste sisemiste tallitustega ja seda mitu korda. Sääl pani elatanud Gregorius IX.Gregorius IX. tema kirikuwande alla. Sellest hoolimata läks Friedrich, kui kodused asjad korda seadnud, teele (§ 130, 4) ja sai Palästinas pühad paigad kätte ning Jerusalema krooni pähä. Aga wahe ajal tungisiwad paapsti Wõtmesoldatid.wõtmesoldatid, nagu neid mantli pääle õmmeldud wõtme pärast hüüti, laastades Neapoli riiki. Seda kuuldes tõttas keiser koju, ajas riisujad tagasi ning sundis paapstit ennast wande alt lunastama. Kuus aastat walitses ta nüüd rahu sees ning parandas oma laialises riigis saanud wigadusi. Siis algasiwad Lombardia linnade pärast Ghibellinlaste ning Welflaste wõitlemised uueste, kus Friedrichit iseäranis tema wahwa poeg Enzio ja armutu grahw Ezzelino awitasiwad, paapsti poolt aga kirikuwanne uueste takistama tuli. Jah, wastastikune waen kaswis nii suureks, et Innocentius IV. Lyoni kirikukogu: 1245.Lyoni kirikukogul keisri kõigist kroonidest lahti mõista ning tema asemelle uut nimetada laskis 1245. Aga Friedrich pani neid sõnumeid kuuldes oma seitse krooni üks haawal pähä ning tõendas: „Weel on nad kõik minu päralt ega pea paapst ega kirikukogu üht ainust ilma wereta kätte saama!“ Ometi ei näinud keiser mitte enam häid päiwi: küll ei mõjunud Saksa maal wastikkuningate nimi suurt, aga Italias sõi sõda tema paremad abimehed, poeg Enzio wõeti wangi ning ülemminister suri ära-andja nime all, nii et mure ja kurwastus tema enneaegu hauda saatsiwad. Ja tema poja Konrad IV.: 1150—1154.Konradi IV., keda isa kombel paapsti wiha ning kirikuwanne taga kiusas, suri wiimne Hohenstauffi sugu keiser 1254, kuna wiimne sugukonna wõsu, Konradi IV. poeg Konradino, wanemate pärandust kätte nõudes Neapolis oma pää kaagul kautas 1268 (§ 139, 2).
§ 135. Saksamaa sisemine elu wahewalitsuse ajal.
Wahewalitsus: 1254—1273.1. Pärast Konradi IV. surma algas Saksa maal, sest et keegi würst kuninga nime, kellest ükski lugu ei pidanud, wasta wõtta ei tahtnud, õnnetu wahewalitsus, mis ligi 20 aastat maad ja rahwast rängaste kurnas. Waliski korra üks osa würstisid Inglise kuninga wenna Richardi, teine Kastilia kuninga Alfonfo X. Saksa krooni pärandajaks, aga kumbgi ei tulnud, ehk küll mõlemad mõne aja keisri nime kandsiwad, oma „tõutatud“ Saksa maad kätte saama. Sedawiisi „ep olnud kuningat kuid rusikas“ ning würstid ja teised wõimsad, kelle wägiwallale keegi enam piirisid ei pannud, wõisiwad täieste oma tujusid mööda rahu rikkuda, nõdremate kulu pääl oma maid laiendada, keelmata alamaid suruda.
Rööwrüütlid.2. Wõimsate vasallid ja rüütlid aga hakkasiwad teerööwliks: waritsesiwad mäe ja metsa käänudes ehk jõe käärudes reisijaid, iseäranis kaupmehi, riisusiwad nad paljaks ning wedasiwad, keda rikkaks peeti, oma kindlate losside pääle, kust neid ainult kallis hind lunastas; niisamuti tegiwad nad põlluwiljaga ning muu waraga, mis nad säält lõikasiwad, kuhu ep olnud külwanud. Ja rööwlosside arw kaswis sest saadik, kui walitsus puudus, suure kiirusega, nii et ‚keegi nõukas mees enese omandust omaks pidada ei julgenud‘.
Korrakaitsjad.3. Korratu loo wähendamiseks asutati Kölni pääpiiskopi läbi sala-kohus Feme.„püha feme“, kelle järje ette kurjategija kutsuti ning, kui süü tõeks tehti, armuta surma saadeti; ja hirm „salakaristaja“ eest hoidis mitugi kät ülekohtust eemal. Tähtsam oli kauba-ühendus Hansa.Hansa, kus Põhja-Saksa maa linnad, Hamburg, Lübek, Bremen kõige ees, seks kokku heitsiwad, et ‚üksteist häda ajal awitada ning oma kaupa riisujate eest kaitseda‘. Seesinnane ühendus edenes jõudsaste ning ta osalised, wiimaks 87 linna, nende seas Riia ja Tallinna, saiwad aega mööda wäga nõukaks ja jõukaks.
Talurahwas.4. Koguni ilma abita ja õiguseta oli põlluharija talupoja seisus. Endised wabad wäikepõllumehed oliwad aega mööda ikka enam ja enam suurepõllumehe käsu alla sattunud, wiimaks pärisorjina põllu külge liidetud. Rusikaõiguse ajal oli nende käekäik õiete ränk: oliwad rüütlid wastastikku tülis, loitsiwad mõlemil pool talupoegade hooned ning põllud, pidasiwad herrad jahti, tehti talunurm ning niit tallermaaks, palus kahjusaaja wasta, oli wits ehk weel raskem nuhtlus hooletu (§ 151).