Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1312

Üleüldine ajalugu
Jaan Bergmann

II. Järk: Rooma linna esilugu.

§ 48. Latini riik.

Rooma ajalugu.1. Rooma linna esilugu seisab wana aja warju all. Kõik, mis enne Regilluse lahingit, see on 496 aastani, on sündinud, loewad uuemad uurijad kuuldud juttude liiki, kellel tarwilik tõe põhi puudub ehk kelle historialik põhjendus puuduline on. Siiski peame teda, nagu Roomlased ise teinud, wana jutu jäljil tundma õppima.

Latinlaste lugu.2. Latinlased elasiwad Latiumi maakonnas lahutatud elukohtades. Sääl tuli Greeklane Evander ja asutas linna, kus ta ise walitsema hakkas. Pea pärast teda tuli Äneas, kes Troja tulest oli pääsnud, jumalikul juhatusel Italia maale, wõitis Latini kuninga Turnuse ära, kosis tema tütre omale abikaasaks ning jäi Latiumi maale elama. Tema poeg Askanius, keda ka Iuluseks hüüti, ehitas Alba Longa linna ja tema sugu walitses 14 põlwe säälsamas.

Numitor.3. Aga 15. kuninga Numitori ajas tema noorem wend Amulius auujärjelt ära ja saatis tema tütre Vesta (waata § 16, 3) teenistusse. Mõne aja pärast laskis ta Rhea Sylvia — nõnda oli Numitori tütre nimi — ja sõjajumala Marsi kaksikud pojad künaga Tiberi jõkke wisata, aga laste ema, kes oma seisuses, Vesta teenistuses, neitsina pidi elama, hirmsaks nuhtluseks elawalt maha matta. Lapsed aga pääsiwad, sest küna jäi künka otsa seisma, wesi walgus ära, karjane Faustulus leidis nad üles, kui hunt neid parajaste imetamas oli, halastas ja wiis nad koju. Need lapsed kaswasiwad Rooma linna asutajaiks üles.


§ 49. Rooma linna asutus: Romulus.

Romulus ja Remus.1. Kuninglikud wõsud Romulus ja Remus kaswasiwad karjaste keskel üles ning õppisiwad metsalistega wõideldes mõeka wahwaste tarwitama. Täieealiseks saades juhtusiwad nad ühe riiu asja pärast oma wanaisa Numitori ette, kes nad ära tundis ja karjaselt otsust päris. Kui noored mehed sedawiisi kuulda saiwad, et nende wanaonu säherdust ülekohut teinud, et ta wenna auujärjelt ära ajanud, wenna tütre ära hukkanud ja neid endid uputuse surmale osaks annud, täitis tuline wiha nende südamed; nad kogusiwad oma kaaskarjased eneste ümber, läksiwad Amuliuse kallale ja saatsiwad ta surma; aga oma wanaisa tõstsiwad nad auujärjele tagasi. Numitor aga andis neile luba sinna kohta, kus nad karjased olnud, üht linna ehitada.

Rooma linna asutus: 753.2. Oma seltsimeeste ees kündis Romulus paari künnihärgiga wau Palatinuse mäe ümber. Waust tehti kraaw, kelle kaldalle muld walliks pilluti. Kraawist sisse piiratud kingu pääle ehitati mõned sawiurtsikud, kelle katuseks jõe kõrkjaid wõeti. Nõnda oli linn aastal 753 asutatud. Aga tal ep olnud nime. Wennad waidlesiwad, kumba nime järele teda pidi nimetatama. Ast anti jumalate seletada: kes eesseiswal päewal teine teisel kingul seistes enne Linnu liisk.linda pidi nägema, selle nime pidi linn omale saama. Remus nägi enne ja hüüdis: „Kuus kotkast!“ Aga selsamal silmapilgul hüüdis Romulus wasta: „Aga mina näen 12!“ Tüli läks tulisemaks: kumbgi ei tahtnud oma õigust käest anda. Wiimaks pilkas Remus: „Kas see mõne linn on: mina kargan üle kraawi!“ Ja ta hüppas üle. Aga tuule tuhinal oli Romulus kannul, pistis ta mõegaga läbi ning wandus: „Nõnda lõpku iga hing, kes üle Rooma müüri julgeb hüpata!“ Nõnda sai linn omale nime Romuluse käest.

Warjupaik.3. Uues linnas oli aga wähe inimesi. Selle puuduse parandamiseks tegi Romulus Rooma warjupaigaks kõikidelle, keda õigus ehk tigedus taga kiusata. Siis woolas mehi igalt poolt kokku ja linn kaswis silma nähes. Aga uus häda ilmus jälle: Naesewõte.mehed ei saanud kussagi naisi, sest keegi neitsi ei tahtnud niisuguselle mehele minna, kes ei tea kust maailmast linna oli jooksnud. Romulus leidis jällegi nõuu: tema tegi suure pidu, kus mõndasugu mängusid mängiti. Rahwast tuli kokku nagu murdu; iseäranis hulga kaupa Sabini eitesid ja neidusid, kes Rooma naabris elasiwad. Kuna kõikide silmad parajaste mängijaid waatasiwad, kargasiwad tähe pääle, mis Romulus andis, Rooma mehed wälgu kiirusel neidude kallale, igaüks tabas ühe kinni, keda omase arwas olewat, ning jooksis oma majasse. Neiud kisendasiwad, emad hüüdsiwad appi, isad sülitasiwad tuld, aga tuule tuhinal oli kõik mööda. Wihaga läks Sabini rahwas koju. Neiud leppisiwad pea oma riisujatega ära, aga mitte nende wanemad ja wennad. Sabini sõda.Need tuliwad suure hulgaga kätte maksma. Aga lahingi algusel tõttasiwad noorikud wõitjate keskelle ja palusiwad isasid ja wendi: „Ärge lööge mitte meie mehi maha!“ ja oma mehi: „Ärge surmake mitte meie sugulasi!“ Palwet wõeti kuulda ja tehti rahu, mis järele Sabini rahwas Rooma rahwaga ühte heitis ja nende kuningas Titus Tatius Romulusega walitsema hakkas.

Romulus 1. Rooma kuningas.4. Aga Titus suri pea ja Romulus walitses jälle üksi kui esimene Rooma kuningas. Tema jautas rahwa kahte jakku: 1. waba mõisnikuseisus ehk patrizid oliwad kõige maa peremehed, kuna 2. klientidel ehk poolwabal talurahwal hääle ega ammeti õigust ep olnud. Pärisorje peeti töölojustega ühewääriliseks. Waba rahwas ise jautati kolme tribusse. Nõnda walitses Romulus tugewa käega kaua aega, kunni ta sõjawäge waadates kõue müristamise ajal ära kadus. Romuluse †.Ja üks patrizi sugu mees rääkis kohkunud rahwalle, et isa Mars kuninga tulisel wankril üles taewa wiinud. Rahwas uskus ja auustas teda kui jumalat Quirinuse nime all.