Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1242
II. Järk: Makedonia-Greeka maailma riik: Aleksander Suur.
§ 41. Aleksandri Persia sõda.
Aleksandri noor põli.1. Waewalt oli Philippus surnud, kui mitmed mehed wõimust oma kätte püüdsiwad, mitmed rahwad endid Makedonia walitsuse alt wabaks teha tahtsiwad. Aga noor Aleksander wõttis tugewa käega walitsuse ohjad kätte ning surus südilt rahutumad rahule. Tema oli aastal 356 selsamal öösel sündinud, mil Herostratos kuulsa Diana templi Ephesuse linnas põlema süütas, et seeläbi oma nime kuulsaks teha. Loomu poolest oli ta kena näuga, agara aruga, terase waimuga; hoolas ja mõistlik kaswatamine haris loodud anded walmiks kuulsaile tegudelle. Kuulus Greeka mõttetark Aristoteles.Aristoteles andis talle õpetust, teritas ta mõistust, äratas ta waimu, äritas ta aru suuri asju nõudma. Iseäranis hoolega luges ning kuulis noor Aleksander wanade kuulsate meeste lugusid ja tegusid; ta ise soowis Achillese sarnaseks saada. Homeruse laulud oliwad talle nii armsad, et ta nad õhtul magama minnes oma pää alla pani. Ning nagu Achillesel Patroklus, nõnda oli temal Hephästion truuks sõbraks. Oma suuri nõudmisi ning mehist meelt awaldas ta lapsest saadik mõndagi wiisi. Korra toodi Philippuselle tore hobune, nimega Bukephalas.Bukephalas, müüa. Hind oli suur ja hobune peru, nii et kuningas teda käskis ära wiia. Aga 16 aastane Aleksander hüüdis: „Oh kahju! Lase, kulla isa, ma istun selga!“ Ja ta kargas hobuse turjale ning kadus kui tuul waatjate silmast. See tuli sest, et ta looma pää, kes kangeste oma warju kartis, ikka wasta päewa hoidis, mis läbi hobune oma hirmutawat kolli ei näinud. Pea tuli ta kõikide rõõmuks taltsa hobusega tagasi, keda nüüd talle ära osteti ning kelle seljas ta pärast kõik lahingid läbi käis. Wõidu sõnum.Teine kord toodi suur wõidusõnum. Kõik õiskasiwad; Aleksander aga hakkas nutma. Kui küsiti, miks, kostis ta: „Oh mina waene! Isa wõidab kõik maailma ära: mis mina weel teen!“ Chäroneia lahingis.Chäroneia lahingis oli 18 aastane noormees nii wahwaste wõidelnud, et isa talle pärast wõitu suud andes ütles: „Poeg, otsi omale suuremat riiki: Makedonia on sinule liiga pisukene!“
Walitsuse algus.2. Esimene noore kuninga töö oli Illyria rahwaid jälle oma walitsuse alla tagasi tõrjuda. Wältus: 336—323.Aga kuna ta põhja maal oli, lagunes lõuna all jutt laiali, et Aleksander surma saanud. Athen õiskas ja Thebä tappis Makedonia ammetnikud ära. Korraga, nagu pikse nool, oli Aleksander Greeka maal, Thebä linn ta käes, müürid ning majad maas, kodanikud kõik pärisorjaks müüdud. Üksi lauliku Pindaruse maja ja jumalate templid jäeti järele. Teised wallad ja linnad läksiwad hirmu täis: kõik tuliwad auupaklikult alla heites Aleksandri ette ning saiwad armu. Aleksander aga käskis kõiki Korinthusse kokku tulla ning laskis ennast sääl kõigi Greeklaste ülemaks päälikuks Persia wasta nimetada. Siin olles käis Aleksander ka „sõgedat Sokratest“ Diogenes.Diogenest waatamas, kes, kuna Aleksander kõike, Sokrates natukest, mitte wara põrmugi ei soowinud, waid wana räbala wammusega kaetud tõrres elas ja peuga wet jõekesest jõi. Aleksander leidis teda tõrre ees päewa paistel olewat; ta teretas teda, küsis seda ja teist ning oli wastustega wäga rahul. Lõppeks küsis: „Kas ma ehk wõiksin sulle midagi meelehääks teha?“ „Küll ikka!“ kostis Diogenes, „mine natuke päewa eest ära!“ Kõik naersiwad, Aleksander mitte. Ta ütles: „Jah, kui ma mitte Aleksander ei oleks, oleksin Diogenes!“
Persia teel.3. Sedasama teed, mida mööda Kserkses Greeta maale oli tulnud, hakkas Aleksander 35,000 mehega kewadel 334 Persia poole minema. Hellespontusest üle jõudes kargas Aleksander kõige ees maale ja hüüdis: „Minu on Asia! Jäägu ta rahwas rikkumata ning tulgu terwelt minu walitsuse alla!“ Ja Troja waremetel laskis ta muistastelle kangelastele auuks suuri pidusid ja wõidumängusid pühitseda. Ise hüüdis ta Achillese haual.Achillese haua ääres: „Sina õnnis noor mees: elades oli sõber ja surres laulik sulle osaks antud!“ Pea pärast seda juhtus ta waenlastega Granikuse lahing.Granikuse kaldal kokku, kus teda Persia kuninga Dariuse wägi ootas, kes rahu oli nõudnud aga mitte leidnud. Jõe äärde jõudes küsis kuningas oma ülematelt, kas waja oodata wõi ajawiitmata jõest läbi waenlaste kallale tõtata. Ülemad, iseäranis Parmenion, oliwad rutu wasta. Aga Aleksander kihutas kohe weest läbi ning sundis sedamaid Persialased põgenema. Siiski pääsis ta ise waewalt surma suust: kaks Persia meest wõitlesiwad temaga; teine tõstis oma mõega juba kuninga surmaks üles, sääl lõi Makedonlane Klitus.Klitus lööja käe otsast maha ning Aleksander ise surmas teise wastase. Nüüd oli tee Wäiksesse-Asiasse lahti. Sardese linnast läks ta Frygia maale ja jäi sinna talwekorteri. Gordioni sõlm.Gordioni linnas näidati talle üht muistast wankrit imewärki sõlmega, kellest „targad“ oliwad ette kuulutanud, et tema lahtipäästja terwe Asia maa walitsejaks saada. Aleksander püüdis sõlme päästa, aga ei maksnud nõuu. Jõuu läbi läks see asi ometi korda: tema lõi mõegaga sõlme katki, mis läbi ta ise ühest lagunes. Lähemal kewadel Kilikia maalt läbi minnes külmetas ta ennast nii Kydnuse jões, et ta raskeste haigeks jäi. Greeka Arst Philippus.arst Philippus tahtis teda kange, aga kardetawa rohuga terweks teha. Sääl tuli Aleksandri kätte Parmenionilt kiri: „Waata ette: Philippus on Dariuselt ära ostetud!“ Kuningas ei uskunud, jõi rohu ära, kuna ta kirja arsti kätte andis, ja kolme päewa pärast oli ta terwe.
Darius Kodomannus.4. Senni kogus Darius Kodomannus oma wäe Syria lagedikul kokku, kus ta nõuu oli Aleksandrit oodata. Aga ülemad ja nõuuandjad sundisiwad teda Kilikia mägestikku wasta minema, kus aga suurest hulgast kitsas orus sugugi kasu ep olnud. Nii sündis, et Issuse lahing: 333.Issuse lahingis Aleksander täieste wõitu sai ja Darius waewalt palja hingega ja wäe riismetega põgenema pääsis, kuna ta enese wanker, kilp, wammus maha jäiwad, ema, abikaas, tütred ja poeg wangi sattusiwad. Wangide eest aga kandis Aleksander kuninglikult hoolt. Darius pääsis üle Eufrati jõe ning läkitas säält saadikud Aleksandri juure rahu paluma: Dariuse pakkumine.rahu eest pakkus ta wõitjalle poole riiki, oma tütre abikaasaks ja määratu hulga kulda ema ja abikaasa lunastuseks. Aleksander ei wõtnud pakkumist mitte wasta. „Oleksin mina Aleksander: mina wõtaksin sedamaid pakkumise wasta!“ ütles Parmenion. Ja Aleksander kostis: „Mina niisamati, kui ma Parmenion oleksin.“
Syria ja Palästina. 5. Nüüd läks Aleksandri sõjapäälik Parmenion Syria maale ja wõttis Damaskuse linna ära, kust arutu palju moona eest leiti. Aleksander ise tõttas Fönikia maale, kelle linnad sedamaid alla heitsiwad. Tyruse ots.Kuid Tyruse linn julges wasta panna, nii et wägew Makedonia kuningas teda 7 kuud pidi ümber piirama. Et linn saarel seisis, ei saanud jala- ega hobusewägi muidu ligi, kui ehitati suur tamm saareni, mida mööda piirajad linna müüride alla jõudsiwad, kus nad puutornidest, mis nad seks üles ehitasiwad, linna sisse püüdsiwad tungida. Aga hõlpsaste ei läinud see wahwa ja agara wastupaneku pärast mitte korda. Seda suurem oli wõitjate wiha ja rängem wõidetud linna nuhtlus, kui see ometi wiimaks sündis. Linn häwitati sootumaks ära, 2000 wangi poodi risti, teised müüdi pärisorjaks. Paremine käis Juuda rahwa käsi. Neilt päris Aleksander Tyrust piirates abi ja moona, aga seda ei wõetud mitte kuulda, sest Israeli mehed tahtsiwad Persia knningalle truudust tallel hoida. Nüüd aga, kui wägew wõitja Jerusalemas.Jerusalema poole tõttas, oliwad nad täis hirmu ja kartus pani nende südamed wärisema. Kuid ülempreester läks kõigi teiste preestritega omas ammetiehtes kuningalle wasta, wabandas ennast ja rahwast ning palus armu. Aleksander kuulas lahkel näul nende jutu ära, käis nende templit waatamas ning wiis ise Jehowalle ohwrit, kus juures ülempreester talle Danieli raamatust wõitu ja maailma walitsust ette kuulutas. Siit läks ta alla Egiptuses.Egiptuse maale, sai ta pea kätte ning asutas ära häwitatud Tyruse asemelle Aleksandria: 332.Aleksandria linna Niluse jõe suhu, mis ruttu kaswis, pea kuulsaks kaubalinnaks ja õpetatud meeste kodupaigaks sai, kus kaduw ja kadumata wara hulkana elamas oli. Siit käis Aleksander, nagu Heraklesest ja muist wanadest kangelastest räägiti, kaugel kõrbesaarikul Ammoni tempel.Zeus Ammoni templi juures, kus teda „Jupitri pojaks“ nimetati, mis teda ebausklikkude idalaste silmas taga kergemalt Asia ülemaks tegi.
Persias.6. Kui ka Persia merewägi oli ära wõidetud, ruttas Aleksander ühe joonega idasse, kus Darius teda suure wäega Eufrati ja Tigrise jõe taga ootas. Gaugamela ja Arbela lahing: 331.Arbela lahingis läks Persia päike looja ja ta õnnetäht kukkus taewast maha: Darius oli wõidetud, wägi ära kautatud, Persia riik Makedonia kuninga käsu all. Babylon, Susa, Persepolis, kõik kolm päälinna langesiwad wõitja kätte. Igal pool oli saak otsatu. Aleksander ise oli wõidurõõmust pool joobnud ning näitas seda Persepoli linnas kuulsa kuningakoja ehk „Achämenidide kätki“ põletamisega üles, mis läbi ta idalaste silmas Persia peremees, Greeklaste meelest Greeka jumalate ja surnute kättemaksja olla tahtis, sest ‚nagu Athena templid, Persepolis.leekis nüüd Persia uhkus‘. Darius aga põgenes kaugele ida poole, et säält uut wäge korjata; kuid tema oma alam, Baktria maawalitseja, Bessus wõttis ta wangi. Seda kuuldes tõttas Aleksander kurjategijat taga ajama. Aga Bessus Dariuse †: 330.surmas kuninga ära ning põgenes Baktria maale, kus ta iseennast kuningaks nimetas. Kuid Aleksander leinas oma wastase surma ning tõutas mõrtsukalle kätte maksta, mis ka tõeste sündis: Bessus suri ristisambas.
Persia Aleksandri päralt: 330.7. Pärast Dariuse surma nimetas Aleksander ennast Persia kuningaks. Kuhu ta iial läks, tehti linna wärawad lahti ja suur auu wõttis teda wasta. Pea ep olnud kedagi waenlast terwes Persia riigis: kõik kummardasiwad wägewa „Jupitri poja“ ette. Kombe muutmine.Aleksander ise wõttis Persia kuninga ehted omale ümber, laskis oma ette silmili langeda ja andis Persialastele needsamad õigused, kui Makedonlastelegi: seeläbi püüdis ta oma walitsust ida mail kinnitada. Selle täheks, et wõitlemine Asia ja Greeka maa wahel lõpnud, kosis ta kena Persia kuningatütre Roksane.Roksane ja pidas pulmad Baktria linnas ära. See ep olnud sugugi Makedonlaste meele pärast: nad nurisesiwad, et mitte neile üksi õigust ja woli kätte ei antud. Jah, mõned, nende seas Philotas, Parmenioni poeg, wõtsiwad Kuri nõuu.nõuuks salaja kuninga elule otsa teha. Aga asi tuli wälja ja süü osalised saiwad surma, nende seas Parmenion ja Philotas. Aasta hiljem sündis teine werine lugu. Sääl kiitsiwad kiidused pidul Aleksandri tegusid: ‚Herakles ja Achilles, kõik endised kuulsad olla poisikesed tema kohta!‘ Kuningas kuulis ning ta meel oli hää. Klituse surm.Aga Klitus, seesama, kes teda Granikuse kaldal surmast päästis, hakkas neile wasta ning ütles ‚isa Philippust enam teinud olewat, kui Aleksandrit.‘ Wiha wälkus Aleksandri silmast seda kuuldes. Klitus aga kutsuti pidusaalist wälja, sest sõbrad kartsiwad kahju sündiwat. Kuid wiinakobar oli tal aru segaseks teinud: tema läks suure häälega Aleksandri tegusid laites sisse tagasi. Sääl kahmas kuningas oda kätte ja — Klitus langes. Nii kui kuri töö tehtud, käis kahetsus kannul. Aga ei wõinud muuta. Südame walus jäi ta oma telki, ägas ja nuttis, ei söönud ega joonud. Soldatite palwe tõi ta alles kolme päewa pärast telgist wälja.
§ 42. India sõda ja Aleksandri wiimsed elupäewad.
India maale: 327.1. Suur Persia maailma riik ja Makedonia kui ka Greeka maa oli Aleksandri käe all. Aga weel ep olnud küllalt: ka kauge kuulus tundmata India maa pidi alla heidetud saama. Tema kogus suure wäe kokku ja astus kõigist takistustest hoolimata, mis teadmata teel ootasiwad, India maa poole minema. Kibeda wõitlemise all mägestiku suguharudega ja loomuse takistustega jõudis ta wiimaks Induse kaldani. Sääl tehti ruttu hulk laewakesi ja lootsikuid ning mindi nende pääl üle. Hydaspese jõe kaldal, mis Induse haru on, ootas neid wägew India würst, nimega Porus.Porus. Aleksander läks öösel, kuna pikne paukus ja wihma otse kui uawarrest maha woolas, oma ujuwa Bukephala seljas üle jõe ja wõitis teisel päewal India würsti ära ning wõttis ta enese wangi. Aga wõitja andis talle ta riigi ja rahwa kasuga tagasi, et edasi minnes mitte waenulist rahwast selja taga ep oleks. Juba oli ta wõites Induse lõunapoolseni haruni, kelle nimi Hyphasi kaldal.Hyphasis oli, jõudnud, kui Makedonlased nurisema hakkasiwad ning mitte sammu enam ei tõutanud edasi astuda. Küll oli Aleksandril raske enne ilma otsa ümber pöörata — sest ta pidas India maad ilma ääreks —, aga ei aitanud ka kolmepäine lukutaga seismine midagi. Sääl andis ta käsku koju minna: õisates tänas teda terwe wägi järeleandmise eest, sest kõik oliwad alalisest sõjast ja wõitlemisest ära tüdinud. Laewadega saadeti suurem wäe osa Nearchuse all wesiteed koju. Aleksander ise aga laskis Hyphasi kaldalle 12 tornikõrgust altarit ehitada tulewalle põlwele mälestuseks. Kojutulek.Siis läks maist maad mööda Gedrosia kõrbest läbi, kui 60 päewa nälg ja janu, tolm ja palaw, tõbi ja nõrkus wäge laastas, kunni Persia maale jõudis, kuhu Nearchus merd kaudu juba oli saanud teed mööda, mis senni tundmata oli.
Kohus.2. Senni oliwad mitmed asemikud ja walitsejad wägiwalda pruukinud: rahwast liiga rõhunud, raha ja wara omale hästi korjanud, mässata püüdnud. Nende üle mõistis nüüd Aleksander walju kohut. Kui jälle kord walitsemas oli, püüdis ta kõigest wäest oma nõuu korda saata: Greeka-Makedonia rahwast Persia rahwaga ühendada ja otsegu ühte sulatada, et siis üks rahwas, üks riik, üks walitsus olemas oleks, haridus hästi edeneks, õnnistust looks ja õnneaega ilmale tooks. Seda ühendamist pidiwad suured Susa pulmad.Susa pulmad alustama, kus pidu wiis päewa wältas. Sääl wõttis ta ise Dariuse tütre ja noorema õe omale abikaasaks, kuna 80 suurtsugu ja 10,000 alamat Makedonlast niisama palju oma wäärilisi Persia neidusid ära kosisiwad. Aga Makedonlased ei saanud oma kuninga mõtetest mitte aru: Uus nurin.nemad arwasiwad enestel kui wõitjatel ainuüksi õigust olewat, walitsejad ja ülemad ammetnikud olla, kuna teised üksi pidada sõna kuulma. Ja kui Aleksander hulga noori Persialasi Makedonia sõjakunstis õpetada laskis ja kõige agaramad ja kenamad oma kehakaitsjate sekka wasta wõttis, nurisesiwad wanad Makedonia sõjamehed wäga selle üle. Aga Aleksander waigistas neid ja tähendas, et ta ka ilma nendeta läbi saada. Kuid ta leppis ja saatis nad rohkete kingitustega koju.
Babylon päälinn.3. Babylon pidi tulewikus Aleksandri riigi keskpaik olema. Siin hiilgas ja säras juba tema auujärg otse kui päike ja kaugelt maadelt tuliwad saadikud tema tegusid imestama ja tema nime auustama. Üks pidu peeti teise järele, toredus ja uhkus oli suur. Praegu oli kuningas Ekbatanas Dionysuse püha rääkimata toredusega pidamas, kui ta sõber Hephästioni †.Hephästion liiast pidurõömust raskeste haigeks jäi ja ära suri. Sõbra surm oli ta enese otsa käskjälg. Tema matusepidu, mis otsatu auu ja iluga ära peeti, kui ka kurwastus ja waimuäritus käisiwad kangeste kuninga terwise pääle. Ja uue sõja wasta walmistades, kus ta Arabia maad tahtis ära wõita, jäi ta haigeks ning nii raskeste, et elu lootus kadus. Aleksandri †: 323.Kurwal meelel käisiwad Makedonlased, kui ta tõbest kuulsiwad, teda, oma kuulsamat kuningat, jumalaga jätmas ja igaüks andis talle wiimist korda kät, mõni palawat silmawet walades. Ülemad seisiwad mure pärast sõna lausumata tema surmawoodi ümber. Nende küsimise pääle, kellele ta walitsuse jätaks, olla ta kostnud: „Kõige auusamalle!“ Nõuda suri ta omas 33. eluaastas, kui oma ürikesel elueal pea kõik selleaegse tutwa maailma ära oli wõitnud. Tema luud wiidi pärast Aleksandria linna ja maeti sääl suure auuga. Tema nimi aga jäi kuulsaks ja elas kirjas ja kõnes, loos ja luuletuses põlwest põlweni idas ja läänes.