Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1212
II. Järk: Üksikute kangelaste teud.
§ 17. Deukalion.
Kangelased.1. Pääle jumalate oli Greeklastel ka kaunis arw wägewaid ning tugewaid mehi, kes jumalikust soost pärit oliwad, ning keda nende kange jõuu pärast kangelasteks kutsuti. Neist räägiwad palju Greeka rahwa muistsed lood ning kiidawad neid wäga nende laulikute luuletused, olgu nad lugulaulud (eposed) ehk näitemängud. See kõik tunnistab, et Greeka rahwas oma esiwanemaist ja nende tegudest oskas lugu pidada ja oma enese waimuwarast mõistis enesele lõbusaid tundisid luua ja mitte ei läinud wõeralt wäljalt wõtma, mis tema waimule waigistuseks ning karastuseks tarwis läks.
Prometheus.2. Kõige wanem kangelane, kellest wana lugu kõneleb, olnud Prometheus. Tema oli titani Iapetuse poeg ning tal olnud luba, taewaliste koosolekutel käia. Aga korra ta wõttis luata sädeme tuld taewast kaasa ning tõi maha, sest senni ep olnud tuld maa pääl mitte olemas ega tunnud inimesed mitte tema kasu. Kuid Zeus pidas tuletoomist warguseks ning laskis inimeste esimese häätegija Kaukasuse mäe külge raske raudahelaga kinni needida ning saatis kotka ta kallale, kes iga päew maksa ta seest ära sõi, mis ikka jälle uueste kaswis. Ja 300 aastat pidi jumalik wõsu walusamat piina kannatama, enne kui Herakles ta ära päästis.
Uputus.3. Aga hõelus ja kurjus läks ülekäte, kui taewalik and ilmalastele oli osaks saanud: õigusest ei hoolitud, kohusest ei küsitud, käsi tegi, mis süda käskis. Sääl kihwatas Zeus omas waimus ning tegi taewa luugid ning sügawuse Hallikad lahti ja wesi woolas üle kõige maa ja kõik liha sai surma. Üksi Prometheuse poeg Deukalion.Deukalion pääsis oma naese Pyrrhaga, sest wee wood tõstsiwad tema laewukese lendu ning kandis ta kõrgelle Parnassuse mäekingule, kus laew seisma jäi. Kui wesi alanes ja maapind ära tahenes, astusiwad nad laewast wälja, ehitasiwad altari ning ohwerdasiwad Zeusele tänuohwri. See oli taewakuninga meele pärast. Tema saatis Hermese ütlema, et iga soow, mis Deukalioni ehk tema abikaasa suu wälja ütleks, täidetud saaks. Mõlemad hüüdsiwad: „Zeus lasku jälle inimesi sündida ning täitku maailma jälle rahwaga!“ Hermes käskis ema luid seljataha wisata. Uus rahwas.Deukalion aga hüüdis: „Meie maa on meie ema ja kiwid on tema luud!“ Ja ta wiskas kiwi oma selja taha; sedasama tegi ta naene. Ja waata! Neist kiwidest, mis Deukalion wiskas, sündisiwad mehed, aga neist, mis Pyrrha, naesed. Sedawiisi sündisiwad jälle inimesed ilma ning sai maailm rahwaga täidetud.
§ 18. Herakles.
Lapsepõli.1. Kuulsatest kuulsam kangelane oli Herakles ehk Herkules. Tema oli Zeuse ja Thebä kuninga tütre Alkmene poeg. Hera wihkas teda sündimisest saadik. Kaks suurt madu läksiwad tema käsu pääle last kätkis ära neelma. Aga ta haaras oma kätega madude kõrist kinni ja kägistas nad surnuks. Pea kaswis poisikene tugewaks ning kangeks meheks ja harjutas oma jõudu metsaliste wasta wõidedes, kellest sellel ajal Greeka metsad kubisesiwad. Teelahkmel.Seesugusel käigul juhtus ta kord teelahkmel kahe taewaliku naesterahwa wasta, keda ta ei tunnud. „Tule, käi minu järel! Ma saadan sind õnne radadelle ning ilu rohuaeda!“ ütles toredam, kellel edewus silmast wälja wahtis. „Kes sa siis ise oled?“ küsis Herakles. „Minu sõbrad kutsuwad mind Lõbuduseks, aga mu wihamehed hüüawad mind Hõeluseks.“ Herakles pööris talle sõna lausumata selga ning küsis teiselt, kelle palgelt tõsidus ja tõde kui päike paistis: „Ja kes oled sina?“ Tõsiselt kostis ta: „Wagadus ja Häädus on minu nimed. Waewast ja wiletsusest wiin ma sind läbi ja saadan sind taewa rõõmu sisse, kui sa minu hoole alla ennast annad.“ Herakles tõutas Hääduse tahtmist täita ja tema teed käia, õigust taga nõuda ja hõelust ning kurjust ära põlata.
Õnn ja õnnetus.2. Warsti pärast seda päästis ta Thebä linna waenlaste käest ära ning sai selle eest kuninga wäimeheks. Tema elas õnnelikku abielu ja kaheksa last rõõmustasiwad ta südant, kui ta maad metsikutest puhastamast koju tuli. Sääl wõttis Hera wiha tal mõistuse pääst. Hullu-tujus hukkas ta oma abikaasa ja lapsed ära. Sai aga kuri töö tehtud, tuli meel jälle pähä. Orakli käsu pääle läks ta siis Argoli kuninga Eurystheuse juure, kus ta ennast weresüüst pidada puhastama. Aga Eurystheus oli Hera wiha tööriist ning ta saatis sellepärast kangelast ühest hädaohust teise ja nõudis temalt töid, mis ükski inimene teha ei suutnud. 12 tööd.Kuid Herakles tegi kõik ära, mis teda kästi, kunni ta kuulsate tööde arw 12 suur oli.
1. Lõwi.3. Nemea lõukoera tapmine oli tal esimeseks tööks. Nemea linna ümberkaudu murdis ja möllas määratu lõukoer juba kaua aega. Ükski oda ega nool teda et haawanud: nii paks oli ta nahk ja sage ta karw. Kõik südid kütid leidsiwad ta hammaste all surma. Herakles läks ja kägistas teda kõrist ja lõi nuiaga ta pääluu lõhki. Siis nülgis ta metsalisel naha seljast ära ning pani wammuse asemel oma õlale.
2. Madu.Lerna mau surmas ta teiseks. See kole loom elas Lerna all suures soos ja sõi oma saja suuga kõik ära, kes aga sinna ligimaile juhtus minema, oli ta mees ehk metsaline. Ja tappa teda elukat ei saanud: kui pää otsast löödi, kaswasiwad kaks uut pääd asemelle. Sedawiisi oligi ta pääde arw kümnest sajani kaswanud. Herakles süütas metsa põlema, wõttis põlewa puu kätte, lõi siis elukal pää otsast ära ning põlew tungal ei lasknud uusi päid kaswada. Seda wiisi langes üks pää teise järele, kunni paljad kaelad järele jäiwad. Mau hamba ilaga wõidis Herakles oma nooled ära, nii et nad ikka ilma armuta surmasiwad.
3. Hirw.Kuldsarwiga ning wasksõrgadega Artemise hirwe püüdis selle pääle Herakles kinni, ehk küll loom kärme oli otse kui nool. Aga nagu nool, nõnda wäsis ka hirw wiimaks ära ning sattus taga-ajaja pihku.
4. Siga.Koleda metssea wõttis ta siis kinni, kes Grymanthuse mäe ümberkaudu palju kurja tegi. Elusalt kandis ta harjuslase turjal kuninga ette. Aga Eurystheus puges hirmuga tõrde peitu.
5. Karjalaut.Augia karjalaudad haris ta pärast seda ühe ainsa päewaga puhtaks. Sääl oliwad 3000 lojust 30 aastat sees olnud ega ep olnud selle aja sees hargitäit sõnnikut ära tõstetud. Herakles tegi Penéuse jõele paisu ette ning laskis laineid uut teed mööda karjalaudast läbi woolata: ning woogude hoog uhtis kõik ühe päewaga puhtaks.
6. Linnud.Wasknokalised rööwilinnud hukkas ta siis ära, kes Stymphaluse järwel asusiwad ning ümberkaudsel maal palju kahju tegiwad.
7. Härg.Hullu härja püüdis ta selle pääle Kreta saarel kinni ning wiis ta Argolisse. Aga Eurystheus laskis looma jälle lahti, kes nüüd Attika maad läks laastama.
8. Wöö.Amazoni kuninga-emanda Hippolyte wöö tõi ta siis ära ning andis Argoli kuninga tütrele. Enne äratulekut kautas ta Amazoni rahwa kõige walitsejaga ära: Amazoni maal aga oliwad üksi naesed elamas, mitte üht mehe hinge.
9. Hobused.Thrakia inimesesööjad hobused tõi ta pärast seda Mykénässe. Nende peremehe kuninga Diomedese laskis ta hobustest ära süüa, nagu see enne iga wõeraga oli teinud.
10. Lojused.Geryoni lojused wõttis ta siis kaugelt lääne poolt meresaarest kaasa ning wiis laewaga Argolisse. Kolmepääga kangelase enese ja tema kahepääga koera hukkas ta ära.
11. Õunad.Hesperia kuldõunu käis ta weel kaugelt lääne okeani ehk ulgumere saarest toomas. See töö oli ränk: lendaw madu oli wahiks juures ja üksi taewawõlwi kandja Atlas tundis teed. Herakles aga wõttis taewakummi senni oma kanda, kui Atlas õunu otsimas käis. Sedawiisi läks see töö korda.
12. Põrgukoer.Põrgu kolmepääga koera Kerberuse tõi ta wiimaks Hadesest walge ette. Pluton andis luba, mõegata ja sauata wärawawahti kinni wõtta, muidu mitte. Herakles tegi seda ning tuli koleda loomaga kuninga ette. Aga Eurystheus kartis teda weel enam kui metssiga ning käskis teda tagasi wiia. Herakles laskis wangi lahti ja ta wajus kohe maa alla, kus ta kodu oli.
Uus õnn ja õnnetus.4. Kui Herakles sellel kombel tosina töid oli ära teinud, pööris ta Thebä linna tagasi, sest et weresüü wiha waigistatud oli. Aga kaua ei kestnud mitte paremad päewad: Hadese wärawawahi hambahaaw wõttis wägewal mehel aru pääst ära. Meeletumalt tegi ta mõnda kurja: ka kuulsat Delphi templit käis ta riisumas. Sääl saatis teda orakel Lydia maale, kus ta kuninga-emanda Omphale orjaks sai, sest sellel kombel saada ta üksi omast haigusest lahti. Omphale pani talle naese riided selga ning laskis teda wokil willu kedrada. Aga ka see aeg läks. Terwe meelega tuli ta Greeka maale tagasi ning sai raskes võitlemises, kus ta ühe tigeda jõejumala ära wõitis, ilusa Dejaneira.Dejaneira omale wõidupalgaks, kelle ta kohe ära kosis. Aga koju minnes oleks noorik talt pea-aegu ära riisutud. Tema jõudis suure sügawa jõe äärde, kelle kaldal kentaurus Nessus.Nessus elas, kelle altkeha hobusewärki neljajalgne oli, aga ülewalt keha mehe pihtadega ja kätega. See poolwärnik wõttis kangelase luaga Dejaneira oma turjale ning ujus temaga üle jõe. Aga nii kui ta kaldalle sai, hakkas ta metsa jooksma kõige oma koormaga. Kuid Herakles laskis ta oma surmanoolega maha. Surres andis Nessus oma werise wammuse nooriku kätte ja käskis teda siis oma mehele selga anda, kui ta armastus kahtlaseks läheks.
Heraklese surm.5. Ei läinudgi palju aega, kui Herakles wõidul jälle ühe ilusa kuninga tütre nimega Iole auupalgaks sai. Dejaneira kartis oma meest taganewat ning tuletas omale Nessuse sõna meelde. Tema kudus wammusewillast uue kuue ja saatis Heraklese kätte, kes parajaste Euböa saarel Zeusele ohwerdas. Rõõmuga pani kangelane uue riide selga. Aga waewalt oli wammus soojaks läinud, kui ta kui tangidega ihu külge hakkas ning nagu tuli põletas: Lerna mau surmaw ila oli temasse kuue küljest puutunud. Wihaga kiskus ta wammuse seljast, aga riidega tükis kiskus ta ka liha ja naha maha. Tulise waluga läks ta Trachine maakonda, kus Dejaneira enese ehmatusega üles poos. Sääl tegi ta oma sõbra Iolause abiga suure puuriida ja läks tema otsa. Enne kinkis ta oma nooled Philokteteselle ja käskis teda riita põlema süüdata. See sündis. Wälk tuli ja wehkis waenu wermed puruks. Hing läks ülesse taewa. Jumalad wõtsiwad teda lahkeste oma seltsi wasta. Ka Hera leppis temaga ning andis talle nooruse jumala Hebe abikaasaks. Sääl ta elas rõõmus ja rahus. Rahwas aga auustas teda kui jumalat.
§ 19. Theseus.
Lapse põli.1. Heraklese järel on Theseus kõige tähtsam kangelane. Tema isa nimi oli Aegeus, Athena linna kuningas. Theseus kaswis oma wanaisa kojas üles. Kui täie-ealiseks sai, tõstis ta suure kiwi üles, kelle alla ta isa oma kingad ja mõega oli matnud. „Kui mu poeg — ütelnud ta — seda kiwi suudab ära weeretada, wõtku ta mõega ja kingad kätte ja tulgu Athena linna. Aga muidu ta ärgu tulgu!“ Kingad käes ja mõek wööl läks Theseus teele. Aga tee oli rööwlitega ja metsikutega täidetud. Kuid Theseus ei hoolinud kellestki, waid jõudis terwelt oma isa juure.
Takistused teel.2. Esiti juhtus ta ühe määratu mehe wasta, kelle nimi Periphetes oli. Seesama kargas salaja kassi kombel reisijate pääle ja lõi nad oma nuiaga maha. Theseus tegi ta enesega sedasama. Edasi minnes oli warsti uus takistus wastas: Isthmuse kitsusel pidas kole kuusepainutaja Sinnis.Sinnis wahti. Iga teekäija wõttis ta kinni, köitis teise jala teise kuuse latwa, mis ta selle tarwis kokku painutas, ning siis laskis ühe joonega lahti, nii et kuused waesed reisijad koledal kombel lõhki kiskusiwad. Ka tema sai oma teenitud palga kuuse ladwas kätte. Keelmata sammus noor kangelane Attika maakonda. Sääl ootas teda Kephissuse jõe kaldal kolmas hõeluse ori. Prokrustes.Prokrustes oli ta nimi. Tema kutsus mahedal sõnal ja libedal keelel rändajad oma katuse alla lõunat wõtma ehk öömajale jääma. Siis aga wiis waese teekäija magama: oli ta lühike, pani pikka sängi, sidus jalad jalutsi külge kinni ja wenitas waest inimest senni kui pää päitsesse puutus; oli ta pikk, wiskas wäiksesse woodisse ja raius nii pikalt jalad otsast ära, et sisse mahtus. Theseus pani ta enese igaweste magama.
Athena leinus.3. Athenasse jõudes leidis ta hirmu ja häda eest: Heraklese toodud hull härg möllas Marathoni lagedal: kaewis, tappis, purustas, oli ees kes tahtnes. Theseus aga tappis ta odaga ära. Kuid suurem kurbus kostis igast Athena aknast koju jõudjalle kõrwa: aeg oli jälle käes, kus 7 noort meest ja 7 noort neidu pidiwad Kretasse koleda Minotaurus.Minotauruse kurku minema. Sest wägew Kreta kuningas Minos oli Athena rahwa ära wõitnud ning neile maksuks pääle pannud iga aasta tagalt 14 noort inimest, poissa ja tüdrukuid, Minotauruselle söögiks saata. See elukas aga oli pool meest, pool härga ning elas Kreta labyrinthuses, hoones, mis nii teeradasid ja urkaid risti ja põiki täis oli, et igaüks, kes sisse sattus, ära eksis ning mitte enam wälja ei pääsnud. Theseus läks kaasa ning tappis Minotauruse ära. Labyrinthusest aga pääsis ta lõngakera abiga, mida talle Minose tütar Ariadne.Ariadne oli annud, sest ta sidus sisse minnes lõnga otsa ukse piitjala külge ning hoidis kera käes, ja eie juhatusel tuli ta wälja. Seeläbi oli Athena linn selle inetu ränga maksu alt lahti ning Theseus pööris koju tagasi. Ka Ariadne sõitis kaasa. Aga Naxuse saarel jättis ta neiu maha. Kuid nuhtlus ei jäänud talle selle eest mitte tulemata: tema unustas muste purje walgete wasta wahetamata, nagu minnes oli ära räägitud, ja Aegeus arwas musta lippu nähes oma poega metsalise kõhus olewat ning kukutas ennast meelt ära heites kaljult merde. Tema nime järele kutsuti sellepärast Saarte merd ka Aegeuse mereks.
Theseuse walitsus.4. Nüüd wõttis Theseus walitsuse ohjad oma kätte. Aga maa oli nagu lagunud hoone: 12 walda waidlesiwad aina alati teine teisega, ühendust ep olnud olemaski. Theseus ühendas kõik wallad üheks maakonnaks ehk riigiks, kelle nimi Attika oli, ja tõstis Athena päälinnaks ja kõikide asjade keskpaigaks. Ta tegi ka wahet seisuse ja seisuse wahele ning kinnitas nende õigused ja tööd ära.
Seisused.4b. Kõige maa jagas ta nelja jauskonda ehk phylasse. Igas jauskonnas oli kolm seisust: eupatridid ehk mõisnikuseisus, geomorid ehk põlluharijad, demiurgid ehk käsitöölised. Eupatridide päralt oli maa, ja kohtu ja papiõigus. Geomorid pidiwad oma maalapi eest maksu maksma. Demiurgid elasiwad maksuta, aga walitsuse ega hääle õigust neil ep olnud.
Theseuse surm.5. Ehk küll Theseus eupatrididelle kõik õigused kätte andis, ka kuninga õigused nende päralt jättis ja ise paljalt wäeülemaks ning kohtus eesistunikuks jäi, — sellegi pärast ep olnud eupatridid mitte tema sõbrad. Ja kui Theseus korra kodust ära oli, tõstis Menestheus mässu ning kuningas ei tohtinud mitte enam koju tulla, waid pidi Skyruse saarde põgenema. Aga säälne kuningas Lykomedes lükkas ta selja tagant kaljult merde. Kuid pärast auustasiwad Athenlased teda kui pooljumalat ja ehitasiwad tema auuks altarid ja kabeli tema luude üle, mis nad Skyruse saarelt Athenasse oliwad toonud.