Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1111
Esimene jagu.
Wana aeg.
Esimene osa: Ida maa.
I. Järk: Esiaeg.
§ 1. Ajaloo algus.
Esilugu.1. „Alguses lõi Jumal taewa ja maa.“ Kuue päewaga ehitas ta maailma iluga. Inimene oli tema wiimne loomise töö. Tema kätte andis Jumal walitsuse kõige maa ja kõikide loomade üle ning saatis teda Eedeni elama. Aga inimene langes eksitaja wõrku ja õnnis põlw lõppis. Eedenist aeti teda wälja ning pandi maad harima, mis nüüd kibeda töö ning waewa järele „kibuwitsu ning ohakaid“ pidi kaswatama.
Weeuputus.Inimese sugu kaswis ruttu. Warsti oli kaht sugu leida: häid ja kurje. Kurjade arw kaswis kiirusel. Ep olnud enam õigust leida maa pääl. Üksina Noa kartis Jumalat ning pääsis oma perega üleüldisest weeuputusest, mida Jumal hõelate hukatuseks maa pääle laskis tulla.
Babeli torn.Pärast weeuputust lagunes inimese sugu Noa kolme poja järel kolme liiki, kes pärast keelemurde-segamist Bábeli torni ehitamise juures endid igale maale laiali lautasiwad, kunni kõik maailm inimesi täis oli. Semi sugu jäi Asia maale, Hami sugu läks Afrikasse, Taweti sugu täitis suure osa Asia maad, tüki Afrikat, terwe Európa.
Inimeste elukord pärast lahutust.2. Kooselamine lõppis, kui keelemurre inimesed teine teisest ära lahutas. Aga kooselamisega ühes kadus kord ja haritud eluwiis: armetus ja korratus ja toorus ootas laiali pillatud inimese lapsi. Igaüks pidi püüdma, oma elu omast wäest hoida ja oma ihu omast uuest elukohast toita. Kes jõgede ning järwede kaldalle sattusiwad, hakkasiwad kala püüdma, kes metsa ning mägestikku juhtusiwad, jahti pidama. Kes lagedikkudelle saiwad, mis hästi rohtu kaswatasiwad, heitsiwad karjaseks ning kolisiwad oma karjaga sinna ja tänna. Üksi need, kes wiljakalle nurmelle elama jäiwad, hoidsiwad enam haritud meelt tallel ning saiwad põldu harides ja kaupa ajades pea nõukaks ja rikkaks ning tähtsaks rahwaks. Elukohad edenesiwad küladeks, külad kaswasiwad linnaks, linnadest sai wägew riik, mis mõega abil oma wõimust, kunsti ja osawuse waral oma jõudu ning wõimu kaswatas.
Walitsuse wiis.3. Kuda kooselamine kaswis, nõnda muutus ka walitsuse wiis. Kui pere alles oma karjaga kolides paigast paika rändas, oli pereisa peremees ning kõik teised tema käsualused. Sai kolijast suguharust põlluharija rahwas ja rahwast riik, siis oli riik kas wabadriik, kui walitsus korraga mitme mehe käes oli, keda rahwas ise walis ning ammetisse seadis, ehk kuningriik, kui üks ainus mees walitsuse ohjad oma käes hoidis.
Usk.4. Ka usk ei jäänud mitte oma wanale järjele: usk ainu Jumala sisse, nagu ta paradiisis elas ning esiwanemate südames walitses, kadus, mida enam inimene ennast oma käewarre ramu pääle toetas ning tõsisest Jumalast ära taganes. See wasta tegiwad inimesed enestelle ise jumalad olgu kas kätega tehtud kujud ehk looduse wäed, ei auustanud mitte enam Loojat, waid looma, mis jõledus oli. Hulk jumalaid oli nende aru järele olemas; neid kardeti, neid teeniti, neid auustati, neilt oodeti ja loodeti abi ning armu!
§ 2. Ida maa rahwaste iseloomus ja isewiisid.
Ida maa seletus.1. „Inimese soo kätki on Asia.“ Sääl on ükskord paradiisi aed olnud, sääl jäi Noa laew Ararati mäe latwa seisma, sääl ehitati Babeli torni, sääl segati keeled ära, säält lautas ennast inimese sugu laiali. Sellepärast on ka Asia esimene maa, mis ajaloos meie silma ette astub, sest et tema kui ka Kird-Afrika pinnal esimesed ajaloowäärilised rahwad elama asusiwad ning wägewaks saiwad. Ning et Asia Europast arwata idakaares seisab, nimetatakse teda ida maaks, ehk küll üks osa, Kird-Afrika, enam lõuna poole kallab.
Ida maa rahwa iseloomus.2. Siin elasiwad wiljakatel jõekallastel ja madalikkudel ägeda päikese all agara waimuga, aga nõdra tahtmisega rahwad, kes oma loomuse annetega suuri asju oleksiwad suutnud teha, kui mitte nende meel enam lusti ja liha ellitamist, enam hääd põlwe ja waikist päältwaatawat elu ep oleks sallinud, kui raskemat tööd ning tähtsamat tegewust.
Walitsuse wiis.3. Weel takistawam rahwa edenemiseks ning hariduse ja wõimuse kaswatamiseks, kui rahwa iseloomus, oli riigiwalitsus. Üks ainus mees riigis oli kui kuningas üle kõikide: kõik wägi ja wõimus ja wägiwald oli tema käes; kõik teised oliwad ülemast riigi-ammetnikust kunni alamani popsini tema kohta orjad ja sulased ilma mingisuguse õiguseta; ükski seadus ei kaitsnud alamat ega tema omandust kuninga eest; ta wõis kõik, mis süda soowis, olgu õigus ehk kõwerus.
Seisused.4. Keelis walitsusewiis üksiku alama edenemist waimu- ehk wararikkuses, siis oliwad seisuse waheseinad ühemeelelise elu ja hariduse edenemise wägewamad waenlased alamate seas. Seisuse muutmist ep olnud: mis oli isa, seda pidi poeg ka olema ega tohtinud ükski teisest seisusest omale abikaasat kosida, kui säält, kust ta ise pärit oli. Seisuste arw oli enamaste neli: 1. Papiseisus[1] oli kõige ülem: tema kandis hoolt usu eest ja kombete eest ja õiguse eest; ei põlganud ka mitte walitsusekeppi ära, kui wõimalik oli kätte saada. 2. Sõjameheseisus oli auu poolt teine: tema seast waliti kuningad ja ta liikmete kohus oli maad kaitsta waenlaste wasta. 3. Põllumeheseisus oli jälle aste alamal, aga weel auus seisus. 4. Käsitöölised, kauba-ajajad, karjapidajad kokku loeti neljandaks seisuseks, kellel weel inimese õigus oli, kui ka wähem kui teistel kolmel. Pääle selle oliwad weel seakarjased olemas, keda roojaseks peeti, ning kellelt hoolega ennast eemal hoiti.
Usk.5. Usu põhjusmõte ida mail oli looduse-auustamine, jumalateenistus mitmesugune, osalt komberikkuja ja kahjulik. Kombetest oli kõige kahjulikum niihästi koduselle elule kui ka riigile, et iga mees mitu naist wõis wõtta. Üleüldse peeti naesterahwast wähe lugu.
- ↑ Papiks on siin raamatus pagana ning Muhameti usuõpetajad nimetatud; Juuda ja risti usuõpetajad preestriks ehk õpetajaks.