Wanapagana jutud/Wanapagan surnukehas
13.
Wanapagan surnukehas.
J. Sein Tarwastust.
Ühel isal oli kolm poega. Kui isa surema hakanud, pakkunud ta wanemale wennale ühte wõtme kimpu. Wanem wend ei ole aga seda wasta wõtnud. Pakkunud keskmisele. Ei wõtnud keskminegi. Wiimaks pakkunud nooremale pojale. Noorem poeg wõtnud wõtme kimbu wasta.
Nüüd ütelnud isa: „Kui ma suren, siis pane hobune ree ette ja sõida temaga nõnda, et ta märjaks läheb. Siis wõta märjad taussed, wii ahju peale ja waata nende läbi. Küll siis näed, mis minuga sünnib, kui mind pesema hakatakse!“
Poeg teinud pärast isa surma isa õpetuse järele. Läinud ahju peale ja waadanud läbi märgade taoste, kui isa pesema hakatud. Näinud, et kolm wõerast meest sisse tulnud, isal naha pealt ära nülginud. Kaks läinud kehaga wälja, kolmas aga tükkinud ise naha sisse ja heitnud redeli peale maha. See olnud wanapagan.
Poiss wõtnud seda nähes raudora, teinud ora hästi tuliseks ja ajanud surnule hammaste wahele. Surnu hakanud röökima, karanud redeli pealt püsti, tormanud laest wälja ja wiinud kaks lae palki kaasa.
Paljas surnu nahk jäänud redeli peale maha. Arusaamata wiisi olnud silmapilk surnu nahk jälle liha täis ja isa keha jälle niisama redeli peal nagu ennegi.
Isa olnud suur waras ja müünud elu ajal hinge wanapaganale. Sellepärast siis ka wanapaganad tulnud isa keha ära wiima.