Wanapagana jutud/Wanapagan kirstus
14.
Wanapagan kirstus.
T. Lepp-Wiikmann Palmsest.
Korra olnud ühel noorel mehel teises külas pruut. Noormees käinud iga neljapäewa õhtu pruuti waatamas. Teel olnud lai jõgi ees, kust noormees iga korra üle pidanud minema.
Ühel õhtul toodud mehele sõnum, et pruut wäga haige olla. Noormees läinud kohe pruuti waatama. Teel saanud ta ühe wanamehega kokku, kes sedasama teed läinud. Wanamees kohe juttu puhuma: „Kuule, pojuke, ma tean küll, kuhu sa lähed. Ma lähen ka sinna poole. Läheme õige seltsis. Ma tean otsemat teed metsast läbi. On sullegi parem, kui enne sinna saad!“
Noormees jäenud wanamehe nõuuga rahule ja läinud wanamehega seltsis otsemat teed. Korraga paistnud neile palju tulesid wasta.
Noormees küsima: „Mis tuled need on?“
Wanamees wasta: „Need paistawad sinu pruudi kottu!“
Äkisti seisnud nad ühe suure lossi ees, kus kõik tuad tulesid täis olnud. Wanamees ütelnud: „Lähme kohe sisse, pidurahwas on kõik koos!“
Wanamees wõtnud nooremehe käe piosse ja wiinud nooremehe suurde saali, kus palju saksu lauas istunud ja teenrid wiina klaasidesse kallanud. Toodud neilegi klaasid wiina täis. Wanamees ütelnud: „Joome nüüd klaasid tühjaks! Su pruut ei ole küll weel siin, aga tuleb warsti, küll siis jood temaga!“
Noormees teinud enesele risti ette ja ütelnud: „Isa pojuke, püha ristike!“ Nii pea kui ta seda ütelnud, kustunud kõik tuled ja nooremehe ümber olnud kottpime. Noormees pigistanud pio kõwasti kokku, sest wiina klaas seisnud weel pios. Oodanud pikki silmi walget, et näha, kuhu ta jõudnud.
Wiimaks jõudnud koit kätte. Noormees waadanud enese ümber ja näinud, et tall hobuse junn käes olnud. Ise aga istunud jää panga otsas wee augu ääres jõe peal. Noorel mehel tulnud jää otsas istudes külma wärinad peale, tõusnud püsti ja läinud pruudimaja poole. Sinna saades kuulnud aga, et pruut juba surnud ja rehetuas kirstu pandud. Seal walwanud walwajad surnut.
Noormees saatnud walwajad minema ja jäänud surnuga üksi. Kui pimedaks läinud, pugenud noormees ahju peale puhkama. Korraga kesköö ajal praksatanud rehe tua uks lahti ja hulk inimesi astunud sisse. Ühel seisnud suur pundar piirgu seljas; need põlenud kahest otsast. Kandja tõmmanud hammastest tuld ja süüdanud kõik piirud põlema.
Siis wõtnud wõerad kirstu kaane pealt ära, kiskunud surnu lõhki ja söönud suutumaks ära. Üks nuusutanud ja küsinud: „Aga mis hais see siin on? See on inimese hais?“ Teised wastanud: „Tühja! Ei ole midagi!“
Selle peale hakanud aru pidama, keda kirstu panna. Üks ütelnud: „Maretal maani pikka, Piretal piri paraja!“ Siis pannud nad Pireta kirstu, kaan peale, tuled korjatud ära ja tuba jäänud jälle pimedaks.
Teisel hommikul keetnud mees suure paja täie hobuse sõnikut kangesti kuumaks. Ütelnud ise pererahwale: „Ei teie tütart enam siin ole. Ma nägin ööse küll, kuhu ta sai. Nüüd aidake aga, et ma wanapaganatele wõin kibedat teha!“
Noormees wõtnud tugewa köie, sidunud mitu korda ümber kirstu ja tõmmanud kirstu otsa tua haampalki kinni. Selle peale wõtnud kirwe kätte, löönud kirstu otsa ära ja hakanud siis keewa rooga kirstu kallama. Saanud ta ühe pange täie sisse kallanud, praksatanud korraga rehe haampalk katki, ja kirst lennanud mitmeks tükiks puruks. Wanapagan jooksnud suure kisaga rehest wälja ja wiinud jookstes poole rehe seina maha.
Nõnda lõpeb see wanapagana lugu.