Wigased pruudid

by Eduard Vilde

Wigased pruudid (1888) Eduard Vilde

EPUB

IV.

Wigased pruudid.

Leena ja Miina nutsiwad nii et ninad punased. Selleks oli neil ka põhjust küllalt. Isa oli toona Mulgimaal käinud ja neile seal peigmehed walmis kaubelnud, ilma et neiud kosilasi eluajal oleks näinud. Pealegi oli mõlemal õel juba oma külas armukene walitud. Leena armastas Kärje-Juhanit, naabri-peremehe ilusat poega, ja Miina oli südame juba ammugi oma eneste tublile sulasele kinkinud, kelle nimi Joosep oli. Isa oli aga raudse peaga mees, kes oma mõttesse wõetud plaanidest ialgi waksa wõrra ei taganenud. Ja ammust ajast saadik oli tema kindel nõuu olnud, tütardele Wiljandi maalt mehed muretseda, sest ta ise oli Mul’k, kes wiieteistkümne aasta eest Lääne maale elama asunud, ja armastus oma endise kodupaiga ning lugupidamine sealsete inimeste kohta oli algusest saadik tema kõige suurem nõrkus olnud. Omas suures Mulgi-uhkuses ei pidanud ta teisa Eestlasi ei Läänes ega Harjus, Wirus ega Järwes täiteks meesteks. Ta teadis wäga hästi, et Leena ja Miina silmad Lääne maa poiste peale langenud, teadis ühtlasi, et Kärje-Juhan wiisakas mees ja jõuuka isa poeg oli, kellele keegi mingit süüd ei wõinud anda; ta pidas ka oma kauaaegsest sulasest Joosepist kui truuwist hoidlikust mehest palju lugu ja teadis, et ta tulewal aastal korjatud wanawaraga oma peremeheks tahtis hakata, — aga, aga nad ei olnud Mulgid ja seega Lipuwere peretütardele kõlbmatad. Oma õemehe pojad oli ta wäimeesteks walinud. Üks pidi noore naese isakoju wiima, teisel oli oma wäikene ostetud koht. See ühendus oli mõlemate isade juures juba siis plaaniks tehtud, kui lapsed alles toolis käisiwad. Nüüd oli siis Lipuwere Mart weel õemehe juures külaliseks käinud ja asi oli mõlemate wahel päris küpseks tehtud. Wennaksed pidiwad warsti kosja tulema, nagu Mart koju jõudes tütardele hea meele ja Mulgilise uhkusega tõendas. Ei ta pannud neiude pisaraid, ega palweid tähele; lõi ainult rusikaga laua peale ja hüüdis karmilt: „See peab nõnda sündima ja nüüd wait!“

Ning täna oli postimees kirja toonud, milles kosilaste isa teada andis, et poisid Nelipühi laupäewaks Lipuweresse jõudwat! Nagu öeldud, Leena ja Miina nutsiwad nii et ninad punased! Oh, Juhan ja Joosep oliwad ju nii kallid armsad mehed, et nendest ilma jäämine neiudele nagu surma mõte oli — ja oleks wõõrad kosilased ka minu pärast baroni pojad olnud! Oma südame ahastuses ei teadnud neiud esiotsa muud paremat teha kui kutsusiwad Juhani ja Joosepi endid trööstima, sest lesk isa oli kirikusse sõitnud ja tuli alles hilja õhtuks koju.

Noorte meeste ehmatus ja kurbdus oli muidugi suur, kui kuulsiwad, et ammugi kardetud päew nii ligidal olewat. Juba nädala pärast pidiwad Mulgimaa kosilased ilmuma! Juhani ja Joosepi wiimased lootused kadusiwad. Nii lühikese ajaga ei jõudnud walju isa südant enam liigutada, ta ei wõtnud ju mõnda aega noorimehi selles asjas enam jutulegi.

„Nüüd ei ole enam midagi parata,“ ütles Juhan kurwalt, „meie peame lahkuma, Leena, ja kõik oma ilusad plaanid maha matma. Saab näha, kas ma seda lööki jõuan wälja kannatada.“

Ta pühkis käisega silmi ja nina. Ka Leena pisarad hakkasiwad uue hooga jooksma.

„Mina suren küll warsti ära,“ nuuksus ta.

Joosep oli terasema loomu ja julgema südamega. „Mis see tönnimine aitab,“ tähendas ta tõsiselt. „Miina, pühi silmad ära ja ka teie mõlemad! Ära tee enesele häbi, Juhan! Hakkame parem järel mõtlema, kas siisgi kusgilt abi ei ole loota.“

„Abi, abi — kust sa weel abi wõtad,“ tihkusiwad neiud. „Meie tunneme oma isa, ta ei anna mingi hinna eest järele, raiu tal kas pea otsast ära.“

„Hem, hem!“ tegi Joosep, „aga kas ei annaks teie uued kosilased kudagi järele?“

„Juba nad annawad,“ tähendas Miina tihkudes; „kõik ju kaljukindlalt maha tehtud. Juba isade pärast ei julge need noored Mulgid tagasi astuda.“

„Seda pole loota,“ tõendas ka Juhan, „pealegi weel kui nad siia tulewad ja näewad kui ilusad ja wiisakad pruudid neile osaks saanud. Hobunegi hakkaks juba Leenad ja Miinad armastama! Eks sa näe, kuda lehmad, aned ja seapõrsadgi nende järele jooksewad!“

Seda tõendas Joosep pead nokutades taga. Ta pani piibu põlema ja hakkas mõttes popsima. Wiimaks tõusis ta üles ja kõndis toas tükk aega edasi tagasi. Waheajal pigistas Juhan Leena kätt ja tegi talle pai, kuna Miina pilgud põnewa ootamisega Joosepi poole käisiwad. Neiu teadis, et tal kawal ja terane pea oli; ehk ta aga leiab mõnda tulusat abinõuu!

„Isa ei tea weel midagi Mulkide kirjast, ega?“ küsis Joosep korraga.

„Ei, ta tuli ju praegu,“ wastas Miina.

„See on hea. Ärge lausuge talle sõnagi, et kiri tulnud, mitte ainust sõna, kas kuulete!“

„Ja siis?“ — küsis Leena wõõrastades.

„Siis, noh siis läheb isa laupäewa õhtul möldrile kaarta mängima ja ei tule enne keskööd tagasi; see on ju ikka tema wiis. Waheajal jõuawad Mulgid siia. Nendele katsume siis weidi Lääne maa sauna kütta, nii et nad juba enne isa tulekut kosjanõuu warna riputawad. Mul on nimelt hea plaan. Ma ei tea küll, kas ta korda läheb ja midagi aitab, aga katsuda wõime ikka. Käsa sülle panna ja rahuliste oodata, mis tuleb, oleks rumalus. Ei aita mu nõuu midagi, noh, siis ei ole midagi parata. Süda külmaks!“

Mõlemad neiud ja kurwameelne Juhan tungisiwad uudishimulikult Joosepi ligemale. See pilgutas kawalaste silmi ja algas:

„Lugu on järgmine. Isa kodust ära, Mulgid tulewad. Heakene küll! Sina Leena teed enese pool kurdiks ja hirmus lolliks. Kõnele kõiksugu halpi rumalat juttu ja lase Mul’ka enesele kõrwa karjuda, nii et krohw laest langeb. Ka kõiksugu tölbid tembud on lubatud. Küll ma õpetan sind pärast. Sina aga, Miina, teed enese lombardiks. Lonka minu pärast mõlemat jalga. Ka lühikese nägemisega wõid sa olla. Nõnda wõtate oma kosilased wasta. Teie olete nendega täitsa üksina kodus. Tüdruk Mari läheb, nagu ma tean, ema poole. Teie peate oma kommeti-mängu hästi loomulikult tegema. Mulgid näewad hirmuga, missugused puru-wigased pruudid neile määratud. Niisuguseid santa ei tohi nad koju wiia, isa annaks neile naha peale. Ütelge, et isa paariks päewaks kodust ära läinud ja te’ saate näha, et Mulgid weel sellesama päewa õhtul otsa ümber pöörawad ja tuhknai! koju poole kihutawad! Peaksiwad nad aga ööseks siia jääma, siis saan mina Juhaniga midagi korda saatma, millest praegu weel kõneleda ei maksa. Pea asi on, et teie, tüdrukud, oma asja hästi teete. Nõnda on minu plaan.“

Leena ja Miina oliwad esiteks küll kahewahel, kas ja kuda see kõik teha sünniks; Joosep mõistis aga osawal kõnel kõik kahtlemised ja kohtlemised kõrwale peletada, nii et neiud, ehk küll lootus-waese südamega, siisgi Joosepi kentsakat plaani tõotasiwad täidesaatmisele wõtta. —

———

Nelipühi laupäewa pärast-lõunel peatasiwad kaks noort meest kohalise kõrtsi juures. Nende riidemoe ja keelemurde järele arwata, pidiwad nad Wiljandi maa elanikud olema. Joosep Parw, Lipuwere talu terane sulane, sai ka kohe aru, kes mehed oliwad, kuhu nad läksiwad ja mida nad tahtsiwad. Just nende pärast oli Joosep kõrtsi tulnud; ta tahtis neid näha ja — wastu wõtta. Mulgimaa kosilastel oli tuli-uus wedruwanker, mille ees hall rammus täkk hirnus. Hobune oli üle ja üle „waskes“, saba kunstlikult sõlmes ja lakk ning tutt toredaste lokkis.

Meestest enestest oli teine lõpmata pikk ja kõhn, teine jälle lühikene ja ümargune nagu sigari junn. Suurt tarkust ei paistnud kummagi näust, muud kui kentsakad halp-uhked mõistsiwad mõlemad olla. Nad ajasiwad ninad püsti, käed hoiti toredaste püksi taskus ja kübarad kuklas. Näo poolest ei oleks keegi wõinud arwata, et nad wennaksed oleksiwad, aga see wälispidine upsakus näitas. et nad ühes peres üles kaswanud.

Kõrtsis tahtsiwad mehed wististe kosja-julgust wõtta, mis „paiase“ läbi sündis. Kuus pudelit korraga telliti wa’ õlle-märjukest saksa-kambrisse laua peale, kuhu uhked Mulgid umisjalu sisse tunginud.

Joosep lähenes neile auupakliku näoga ja teretas alandlikult.

„Herrad on wististe Wiljandi maalt ja tulewad Lipuweresse wõõrusele,“ algas ta naljaka kohmetusega.

„Sul on õigus, poiss,“ kostsiwad Mulgid heal meelel, sest Joosepi alandlik olek oli neile wäga meelitaw.

„Soo, soo!“ tähendas Lipuwere sulane. „Terwe küla ootas isandaid suure põnewusega, sest teie rikkus ja kuulsus on siin juba ammugi tuttaw. Oh seda rõõmu, mis nüüd meie pere tütardele osaks saab. Keegi ei oleks lootnud, et Lipuwere neiudele sarnased kosilased tuleksiwad. Ma olen Lipuwere sulane, auulikud isandad.“

„Tule, joo klaas õlut,“ ütles pikem noormees uhke mokamuigutamisega ja andis Joosepile klaasi kätte. „Kõnele siis ka, kas Lipuwere kodukanakesed ka igapidi meie wäärt on. Meie ei ole neid eluajal näinud.“

„Oi, oi, isandad! Meie Leena ja Miina on tüdrukud, kellede sarnasid tulega otsima piab. Kas nad küll Wiljandi isandate wäärt on, seda ei julge ma just otsustada; külap näete ise. Minu meelest on tüdrukud päris roosi-õied, muud kui aga, et mõlemal nagu sugu pärast midagi puudub…“

„Midagi puudub? Mis siis?“ küsis paks Mul’k.

Joosep sügas kõrwatagust. „Ega see küll suuremat ei tähenda, ei wõi seda ka pahaks panna ega naeruks teha, aga lugu on see, et Miina jalg natukene haige on.“

„Millal ta jalg haigeks jäi?“

„Ei ma tea just õiete,“ kohmas Joosep, „aga inimesed räägiwad, et see alles sündimisest saadik olla.“

„Mis sa lorad poiss! Isa ei kõnelenud sellest midagi, et Miina jalg sündimisest saadik haige olla,“ hüüdis Miina kosilane pahaselt.

„Seda ma arwan, sest ega see siis tüdrukule enam walu ei tee,“ seletas Joosep pool lollaka näoga, „seda wiga ei pane ka keegi tähelegi. Weidi pahem lugu on Leenaga; temaga peab hästi waljuste rääkima, sest ta ei salli, kui inimene temaga tasa kõneleb. Mispärast on siis inimesel hääl antud, kui ta teda ei tarwita, ütleb meie Leena.“

„Ega ta ometi kurt ole?“ hüüdis wanem wend amuli suul.

„Mitte märki, mitte märki! Ma ütlesin ainult, et ta hästi ei kuule, see on tasast juttu kuulda ei wõta! — On wa’ naljakas tütarlaps; teeb sagedaste kentsakaid tükka. Keedab ta suppi, siis ajab nii palju soola sisse, et sööjatel suu rakku läheb; aga kõik nalja ja kelmuse pärast! Wäga naljakas piiga!“

Mulgid wahtisiwad weidi kartlikult teineteise otsa ja raputasiwad päid. Siis joodi õlu ruttu ära ja mindi kõrtsist wälja. Joosepile anti luba, ka wankrisse istuda ning kosilased sõitsiwad küla poole. Joosep pidi neile Lipuwere talu kätte juhatama.

Pereisa oli juba kodust ära läinud, kui külalised sinna jõuudsiwad. Joosep jäi õue hobust eest ära wõtma, kuna mõlemad Mulgid majasse astusiwad. Toas ei olnud inimese hinge. Mehed ootasiwad kaua asjata, et keegi sisse astuks. Wiimaks tuli Joosep wäljast. Külaliste wõõrastawate küsimiste pääle, kus siis kõik majarahwas olla, seletas sulane, et isa tarwilise asja pärast kaugele ära sõitnud, tüdrukud olla aga wististe kusgil peidus, sest nad olla wäga häbelikud.

„Nonoh, kuda siis isa wälja wõis sõita,“ ütles kosilastest teine, „meie kirjutasime jo, et me täna siia jõuame.“

„Meile ei ole kirja tulnud, seda tean ma selgeste,“ kostis Joosep, „külap ta siis kaduma läks. Isa tuleb aga ööseks wõi teiseks homikuks koju, — eks wiitke tütarlastega aega; küll ma nad peidust wälja kutsun.“

See sündis. Kõige enne ilmus Miina. Osawaste longates lähenes ta meestele, misjuures ta silmad pooldis kinni pigistas, nagu see lühikese nägemisega inimestel wiisiks on.

Jaak — nõnda oli paksu kosilase nimi, kellele Miina mõrsjaks määratud — Jaak lõi näost päris kahwatuks, kui ta lonkawat pruuti nägi. Tüdruk oli näo ja keha moe poolest ilus, seda ei wõinud keegi salata — aga päris wigane!

Miina lonkas üsna meeste ligidale ja wahtis mõlemale pilul silmal õige nina juures näosse.

„Ah soo,“ ütles ta, „külap te’ siis ikka Wiljandi sugulased olete, sest ma ei tunne teid sugugi — tunnistan ja tunnistan!“

Seega sirutas ta käe teretamiseks wälja, mille Jaak külma wärinaga wastu wõttis.

„Joosep, see tüdruk on ju puru-wigane,“ sosistas Jaak, kui Miina häbelikult eemale astunud.

„Pole nii hull,“ wastas sulane, „ta teeb Wiljandi isandatele ainult auupakkumise noksusi ja niksusi; muidu ei lonka ta sugugi nii palju.“

„Aga ta on ju ka pool pime.“

„Jällegi üleliigne arwamine. Ta tahtis ainult näha saada, mis karwa silmad ta peigmehel on. Miina armastab nimelt üksnes siniste silmadega mehi.“

„Aga kuhu siis minu kallikene jääb,“ ütles teine wend waljuste, kelle nimi Enn oli.

„Küll ma tema ka kambrist wälja tirin,“ kostis Joosep, „ootke aga.“

Kui Joosep kambrisse astunud, tõuusis seal iseäraline jõmin ja mürin; wististe tahtis Joosep Leenad pool wägise tuppa rebida, see pani aga lollaka jumisemisega wastu. Wiimaks jõuudsiwad mõlemad siisgi tuppa. Leenal oli wana määrinud seelik seljas, lõhkine põll ees ja juuksed sassis. Ta naeris lollakalt ja pomises ja jõmises arusaamata sõnu. Ta oskas weel osawamine oma kommetit mängida kui õde Miina.

„Siin on siis meie teine kodukanakene,“ ütles Joosep kõige tõsisema näoga. „Leena, mine löö ometi Wiljandi sugulastele patsi ja mõistata, kumb sinu tulewane teine-pool on.“

„Isa läks kodust ära,“ wastas kurt Leena selle peale pehme tödisewa keelega.

„Ma ei kõnele mitte isast, “ hüüdis Joosep talle kõrwa, „ma käsin sind külalisi teretama minna!“

„Ma lähen isaga pühapäew otsekohe kirikusse,“ lällitas Leena ja tegi, nagu ei paneks ta külalisi tähelegi.

„Sa ei kuule enam sugugi!“ karjus Joosep nii waljuste, et akna ruudud põrisesiwad, „mine tereta oma sugulasi, näe, kus nad istuwad.“

„Ma häbenen,“ wastas Leena, põlle näo ette pannes. „Küll ma homme teretan neid.“

„Ära ole laps,“ õpetas sulane, „tule, anna isandatele kätt; mis sa neist häbened, oled ju wa wiks ja wiisakas neiu.“

Joosepi käekõrwal astus Leena Wiljandi meestele ligemale. Ta naeratas lollakalt, wangutas pead ja pühkis käisega ühte puhku nina. Ennul tõuusiwad ihukarwad püsti, selle peale mõteldes, et see loll tüdruk tema mõrsja olewat. Ta pööras näo kõrwale, kui Leena talle pikkamisi kätt tahtis anda.

„Kas sa oledgi minu tädipoeg?“ küsis Leena weidra häälega, „wõi niisugune pikergune mees ongi minu isa õemehe poeg. Küll sull on aga karmid juuksed ja õige punakad kohe. Hehehe!“ naeris ta siis ja karwustas Ennu nii, et mehel silmad wesiseks läksiwad.

„Külaliste kõhud on wististe wäga tühjad,“ hüüdis Joosep nüüd Miina poole, „lapsed otsige ruttu süüa! Sina, Miina, prae liha ja löö hää hulk mune peale. „Leena koori sina pütt piima ära, teine too rõõsalt. Ruttu, ruttu!“

Miina lonkas kohe toast wälja; Leenale pidi Joosep aga weel mitu korda kõrwa möirgama, enne kui ta terwest jutust nii palju aru sai, et teda kuhugile kästi minna. Ka Joosep ise läks toast wälja. Ta lubas külaliste hobusele kaeru anda.

Kui wennaksed üksina oliwad, pöörasiwad nad näod pikkamisi teineteise poole ja need näod oliwad pikergused, täis kentsakat ehmatust, imestust ja kohmetust.

„Enn!“

„Jaak!“

„On see unes wõi ilmsi?“

„Minu arwates ilmsi.“

„Enn!“

„Jaak!“

„Mis nüüd teha?“

„Seda ei tea mina ka mitte.“

„Üks jalutu ja pime — teine loll ja kurt — püha taewataat ja need olla meie pruudid!“ Jaagul tungisiwad peaaegu pisarad silma.

„Ma arwan, kõige parem on, meie paneme hobuse ette ja kihutame kohe minema!“ tähendas Enn murtud häälega.

„Ei, see ei taha ka hästi minna,“ wastas Jaak, „hobune on ju puhkamata ja meie peame kelmi onukese, kes meile niisugusid pruutisi julges pakkumas käia, natukene käsile wõtma. Tänase öö peame siia jääma, sinna ei wõi midagi parata.“

Waheajal walmistasiwad neiud külalistele süüa. Kange kõrbe-hais tungis warsti toast kambrisse, sest Leena oli lihapraadija ja laskis meelega pekitükid kõik mustaks põleda.

„Noh, selle toidu pärast, mis meile sealt tuuakse, wõime küll nälga jääda,“ kurtis Enn haledalt, „loll Leena põletab ju liha sööks.“

„Oi häda,“ kajas Leena heal toast, „pann läks ümber! Miina, nopi lihatükid tuha seest jälle panni peale; pole sellest wiga ühtigi! Ega onupojad mõned saksad ole, et tuhast liha ei wõi süüa!“

Jaak ja Enn ohkasiwad. Nende waeste kõhud oliwad tühjad!

Nüüd tuli lollakas Miina piimapüttiga sisse, mis ta käes nii läikis, et piim tal mööda rindu maha jooksis. Leena lonkas liha ja leiwaga ka tuppa.

„Hakake siis nüid larpima,“ hüüdis Miina, kui söögid laual oliwad.

Enn ja Jaak raputasiwad päid ja püüdsiwad wabandada, et kõhud sugugi tühjad ei olla; wiimaks asusiwad aga siisgi lauda ja nimelt selle nõuuga, et wähemast natukene piima ja kuiwa leibagi süüa, sest tuhane ja sööks põlenud liha ei kõlwanud kuhugile.

Sõiwad siis mehed kuiwa leiba soolaga, aga lihasse ega piimapüttidesse ei tihkanud kumki puutuda. Leena imestawa küsimise peale, miks onupojad paljast leiba närida, kostsiwad mehed et — et piim neile kõhuwalu ja liha — peawalu tegewat, misüle Leena õige kentsaka, pool kahetsewa pool pahase näo tegi.

Joosep püüdis meestega juttu ajada, et aga nad oliwad nii nukrad rõhutud ja wihased, et jutu puhumisest midagi ei saanud, misüle Joosep ainult rõõmustada wõis, sest eks mehed seda ennemini minema pane, kui mõrsjate lollus südamewalu suurendab. See Joosepi lootus ei läinud aga mitte täide, et mehed juba enne isa kojutulekut ära sõidaksiwad. Wiimane tuli ka wiimaks kesköö ajal koju. Neiud oliwad juba magama läinud. Wiljandi külalistele oli Joosep lauda lakka aseme teinud. Kui peremees tuppa astus, läks Joosep kohe minema.

Lipuwere peremehe imestus oli suur, kui ta Wiljandi sugulasi nii ootamata kombel kodus eest leidis, tema wõõrastus aga weel suurem, kui ta meeste pahaseid ja mossis nägusi nägi.

„Armsad pojad, mis teil ometi wiga on?“ hüüdis wanamees weidi pehme keelega, sest ta oli möldril kaunis ohtraste klaasi tõstnud. „Ega te’ ometi kusgil peksta ole saanud, et nii mõrudalt wahite?“

„Peksta mine, aga petta oleme saanud,“ urises Enn. Hoopis wastameelselt andis ta onule kätt.

„Kes teid siis pettis?“

„Külap onu seda ise kõige paremine teab.“

„Mina? Kust mina seda pean teadma?“ imestas Lipuwere wana.

„Soo?“ ütles Enn pahase pilkamisega, „kas sa oma tütrid ei tunne?“

„Miks ma neid ei tunne,“ lällitas wanamees, „kas pole prisked ja wiisakad piigad wõi mis?“

„Wäga prisked ja wiisakad!“ wõrdas Jaak mõrudalt.

Onu waatas ühe otsast teise otsa. Ta ei saanud meeste wihastest nägudest ja pilkawast toonist õiete aru.

„Ma küsin weel kord pojad: mis teil õiete wiga on? Kas tüdrukud teie wastu lahked ei olnud wõi läksite isekeskis nende pärast tülisse? Ärge olge lapsed! Mõlemad on ju ühewõrra tublid ja jumekad; leppige aga mõlemed kokku ja jätke teine teisele. Enn, sina pidid ju Leena saama; sa oled wanem wend ja Leena jälle wanem õde. Kas sa wahest Miinad soowisid?“

„Mitte kumbagi,“ urises Enn.

Onu ajas silmad pungi ja suu amuli. „Mis? Mitte kumbagi? Kas siis Jaak mõlemaid tahab?“

„Mitte kumbagi!“ urises ka Jaak.

No nüüd oli pagan lahti! Lipuwere wanamees ei oskanud enam kolmegi lugeda. Mis see siis tähendas? Tema ilusaid tütrid, kellede wiisakus ja tublidus terwes kihelkonnas tuttaw oli, kellede järele nii paljude noortemeeste suud wett jooksiwad — Lipuwere Leenad ja Miinad julgesiwad need mehed ära põlata?! Oliwad nad arust ära?

„Kas ma tohin küsida, mis teie imelik jutt tähendab?“ algas onu wihast punase näoga. „Kui teie minu lapsi juba nägite ja nendega kõnelesite, siis ei wõi ma muud arwata, kui et kaubad walmis on, nagu teie isa ja mina kindlaste soowisime ja käsksime. Wastake, mis pean ma teie lorist arwama?“

„Onu, arwad sa, et karjapoisid su ees seisawad, keda sa oma tütardega tüssata wõid,“ hüüdis Enn, kellel nüüd kops täieste üle maksa läks. „Ma ütlen sulle, sinu tütred ei kõlba kõige närusamate santidelegi, ammu siis meile, kes me’ terwel Wiljandi maal kõige rikkamad ja toredamad poisid oleme. Sa tahtsid meid oma tütardega petta nagu koolipoissa: wõta näpust — sinu ees seisawad targad mehed!“

Lipuwere wanamehe rusikad tõusiwad. „Teie jooksikud, teie wõllanäod, teie julgete minu lapsi nõnda teutada! No ma tahan teile kelmidele näidata!“

Et wanamees purjus oli, siis ei tunnud ta omas äkilises wihas enam mingit piiri. Ta kippus Ennule wägise krae kallale. See aga tõuukas wanamehe kerge waewaga eemale.

„Onu, sa oled purjus,“ ütles ta pilgates „ega sa muidu nii wäga oma puruwigaste tütarde eest seisaks.“

„Minu tütred puru-wigased,“ karjus onu. „See on uus nurjatu laimdus! Wälja minu majast, kelmid! Ärge mulle enam oma nägusid näidake!“

„Üks loll ja kurt, teine jalutu ja pime!“ kriiskas Jaak wahele.

„Loll ja kurt? Jalutu ja pime! Tooge wemblaid, tooge piitsu! Ma tahan teile näidata, kuda auus mees oma laste laimamist tasub. Ma ütlen wiimast korda: wälja minu majast. Kui te’ päewatõuusu ajal minu krundi piiridest kadunud ei ole, siis lasen ma teid siduda ja puuri pista! Wälja!“

„Juba me’ lähme ja täname Jumalad, et santide hulgast peaseme,“ karjus Jaak ja tiris wihase Ennu uksest wälja.

Lipuwere isa käratses nüüd hulk aega üksina toas, urises, pomises, sõimas, kuni ta wiimaks ära wäsis ja uni ta silmad kinni pani. Tooli pealt, kuhu ta magama jäänud, wiisiwad tütred teda sängi. Wiina wäsimus ja wiha oliwad ta nii uimaseks teinud, et ta selle juures ülessegi ei ärganud. —

Enn ja Jaak pidasiwad wäljas nõuu, mis nüüd kõige pealt teha tuleks. Ennu tahtmine oli, hobust kohe ette panna ja teekonda koju poole algada, aga Jaak oli reisist ja kõrtsis joodud õllest nii unine ja wäsinud, et ta wenna nõuule wastu hakkas tõrkuma.

„Sa tead, kuda minu waene hobune ära on aetud, ta tahab wähemast paar tundi weel puhata,“ ütles ta. „Pealegi oli wanamees täna purjus ja ei teadnud, mida ta kõneles. Ehk räägib ta homme hommiknl teist juttu. Meie ei tohi jo isale kodu rääkidagi, et me’ onuga nii jäledaste tülisse läksime. Hommikul wõiksime teile selgeks teha, et me’ tema wigaseid tütrid kõige parema tahtmisega kosida ei wõi. Ehk ta saab sellest isegi aru. Poeme õige lauda lakka ja puhkame weidi. Kuhu sa süda öösel sõidad. Mõni hakkab meid kui hobuse-wargaid wiimaks kimbutama, sest me’ oleme siin wõõrad ja wõõras riides. Ehk kui tahad siis paneme päewatõuusu ajal minema. Homme on ju esimene Suwiste püha ja wanamees magab kaua. Kui tahad, siis ei pruugi meil enam temaga kokku saadagi, kuid magama peame natukene.“

Enn andis järele, nad pugesiwad lauda lakka magama. Üles ärgates tahtsiwad siis weel nõuu pidada, kas onuga enne minekit weel kokku püüda wõi mitte. Joosep oli õues seisnud ja meeste juttu pahase meelega pealt kuulnud, kuna need teda pimeduse pärast ei näinud. Joosepil oleks kõige armsam olnud, kui nad kohe minema oleks pannud. Noh, aga Joosepil oli juba uus plaan ette walmistatud, kuda ta Mulkidest siisgi enne arwas lahti saawat, kui peremees üles tõuusis ja kõik pettus ilmsiks tuli. Joosep jooksis naabri peresse Kärje-Juhani järele, kellega ta warsti tagasi tuli.

„Joosep, Joosep ae!“ hüüdis korraga Ennu heal, „magad sa ka siin lauda lakas?“

Joosep kostis alt: „Ei, ma magan aidas!“

„Kuule, ole wa hea mees, aja meid enne päewa tõuusu üles ja pane ka meie hobune siis ette; ma annan hea jootraha.“

„Hea küll!“ kostis Joosep.

Siis läks ta Juhaniga aita. Umbes tunni aja pärast, mill Mulkide wali norskamine lauda lakast kuulutas, et nad magasiwad, puges Joosep aidast wälja ja pani ruttu ja tasahiljukesti külaliste hobuse ette. Siis astus ta jälle aita tagasi. Weel pool tundi läks mööda. Nüid ilmusiwad mõlemad mehed. Joosep ja Juhan. Mõlemad oliwad kentsakas tondi-ülikonnas, walged linad ümber, näo ees mustad riidelapid silma nina ja suu-haukudega, ning peas õlgedest keerutatud sarwed. Lauda lakka peasis kahest kohast: wäljast luugist ja lauda seest läbi laehaugu. Joosep ja Juhan pugesiwad wiimasest kohast tasakeste lakka, kus Wiljandi wennaksed waljuste norskasiwad. Juhanil oli plekist karp käes, nulle sees tulised sööd õhkusiwad. Need pandi hammaste wahele. Siis tõmmas Joosep Ennu ja Juhan Jaaku jalast. Mehed liigutasiwad. Joosep wõttis reha lauda katuse serwalt ja kraapis sellega Mulkide päid. Mõlemad lõiwad silmad lahti.

Teadmata on, kas Enn ja Jaak tonta ülepea uskusiwad ja kartsiwad, wähemast oli nende ehmatus aga praegu nii suur, nagu ta unest uimastel inimestel olla wõib, kes korraga kohutawaid kogusid eneste ees näewad olewat. Ja kohutawad oliwad meie tondid wäga: süsimustad näod, sarwede ja walgete kehadega ning õhkuw tuli hammaste wahel, mis näo ja kogu üle wõõrast tondilist helki heitis. Nagu wälk oliwad Wiljandi mehed maast ülewal ja lähemal silmapilgul plagamas. Magamast ärganud inimene on ju pool uimane ja äkiline hirm weab teda wägise uisapäisa metsa.

Enn oli nii õnnelik, et ta luugi üles leidis ja redelit mööda ennast kolinal alla kukutas, nii et kondid ragisesiwad. Paksule Jaagule waesekesele juhtus aga weider äpardus. Pimedas jooksis ta selle haugu peale, mis otsekohe keset talli käis. Sellest haugust lendas Jaagukene läbi. Aga see ei olnud weel kõik. Just luugi all juhtus üks Lipuwere hobustest seisma. Sellele sadas Jaak suure prõntsuga otsekohe selga. Loom ehmatas, trampis, käänas ja wäänas mitu korda tallis ringi ja pistis wiimaks tuule kiirusega talli uksest wälja, mille Joosep ja Juhan wist kogemata lahti oliwad jätnud. Waene Jaak hoidis hobuse lakast küünte ja hammastega kinni, sest peru loom lõi eest ja takka üles.

„Jumala pärast, ruttu riided seljast ja õlgede alla!“ sosistas Joosep lakas ning lähemal silmapilgul oliwad mõlemad mehed tondi-ülikondadest wabad. Sööd pistis Jooosep karbi sees taskusse.

Kui Joosep lakast maha jõuudis, nägi ta Jaagu kentsakat ratsasõitu. Hobune lõhkus nelja õue mööda edasi, Jaak lames nagu ahw ta seljas. Äkiline mõte sähwas seda nähes kawala sulase peast läbi.

„Maksku mis maksab, tulgu mis tuleb — ma katsun weel wiimast abinõuu,“ mõtles ta ja jooksis tuppa. Seal hakkas ta peremeest sängis üles raputama. See ei tahtnud ega tahtnud tõuusta.

„Peremees, peremees — hobusewargad õues!“ hüüdis Joosep.

See aitas. Lipuwere wanamehel ei olnud millegi mu eest nii palju hirmu kui hobuse-wargate eest. Sõna „hobusewargad“ äratas ta kohe üles. Joosep tiris ta sängist wälja ja wedas uksest õue. Wanamees nühkis silmad selges, weikene walge oli juba wäljas ja imestusega nägi ta, mis õues sündis. Hobune lõhkus Jaaguga ikka weel õues edasi tagasi.

„No nüüd on pergel lahti!“ hüüdis Lipuwere peremees, kelle peast wiin weel täieste ei olnud lahkunud. „Ma annan oma pea, kui see kelm seal mitte minu õepoeg Jaak ei ole.“

„See ta on, see ta on, seda näen mina ka nüüd,“ tähendas Joosep; „ei tea mis uhkus see on, et ta meie hobusega öösel ümber ratsutab?“

„Warastada tahab ta meie hobust, mis siis muud,“ karjus wihane peremees. „Kes oleks arwata wõinud, et minu oma suguseltsi seas niisugusid kelmisi on! Tohoo, urjah, kelmid! Enne laimawad minu tütred ära, siis hakkawad wargale! Oma onu hobuse tahawad ära wiia! Näe, on juba oma hobuse ka ette pannud ja tahtsiwad wist praegu punuma pista. Aga kelm ei teadnud, et meie ruun wõõrast inimest selga ei lase; ta sai muidugi kohe peruks. Joosep, püüa hobune kätte, siis paneme kelmid kinni ja saadame talitaja järele. Kus siis teine wõrukael on?“

Enn oli esimese hirmuga aita pugenud. Seal oli ta pimedas wõi-witsikud ja piimapütid ümber ajanud. Üks pütt hapu piimaga oli talle pähe kukkunud. Weider nägi ta wälja: peast jaluni piimane, pea rinnad, jalad.

„Tule Jumal appi!“ kisendas Lipuwere onu, „ju see wist aita tahtis tühendada! Oo, nüüd läheb lugu hulluks! Ootke, kelmid, ma tahan teid ise natukene õpetada!“

Ta hakkas wemmalt otsima. Joosep hakkas ta käest kinni.

„Peremees, wõta selge mõistus pähe ja ära tee liig palju kära,“ ütles ta manitsedes. „Mõtle, et kui sa neid peksma hakkad wõi kohtu kätte annad, — mõtle, et sa sellega ennast, oma maja ja suguseltsi häbi alla annad. Terwe küla hakkab sind pilkama ja põlgama. Weel ei ole ju midagi warastatud ja mingit kahju tehtud, ei tea ka keegi weel, mis siin sündinud. Kihuta mehed ainult minema, see on kõige parem.“

Wanamees wõttis mõistust; ta oli kaunis kaineks saanud ja nägi ära, et Joosepil õigus oli.

„Hea küll, olgu nõnda,“ ütles ta. „Mine, püüa hobune kinni!“

See sündis. Loom oli lõhkumisest juba wäsinud ja jäi wärisedes aia äärde seisma. Õnnetu pool uimane Jaak langes nagu tuhakott hobuse seljast maha. Enn puhastas oma riideid ja wandus tasakeste. Kuna Joosep hobuse talli wiinud ja Mulkide mütsid üles otsinud, pidas Lipuwere wanamees oma „nurjatumatele“ õepoegadele raske sõimu-kõne.

„Ja nüüd kasige silmapilk,“ hüüdis ta lõppeks, „ning tänage õnne, et te’ terwe nahaga peasete. Ma tahan teie isale kirjutada, kui hukka läinud pojad tal on. Teie olete minu maja teutanud — ärge endid minule eluajal enam näidake.“

„Meie pole sinu maja kudagi teotanud,“ wastas Jaak pool nuttes, „mis siin weel teotada ongi, kus kodukäijad ja tondid sees käiwad. Tule wend, sõidame ära!“

„Kodukäijad ja tondid?“ karjus onu, „see on uus laimdus. Ma ütlen weel kord, kaduge, muidu lasen ma teid siduda!“

Wennad istusiwad wankrile ja kihutasiwad minema. Mis siin siis ka muud weel teha oligi?

Joosepi süda õiskas hurraa, ehk ta küll ka südamest kahetses, et Wiljandi peigmeestele nii palju ülekohut sündinud. Armastus oli aga kõik seda teha sundinud ja Joosep wõttis nõuuks, Wiljandi mehi südamest andeks paluda, kui ees seiswad asjad ka kõik korda läinud.

Ja nad läksiwad korda. Lipuwere isa süda oli õepoegade peale nii täis ja ta Mulkide armastus oli nii raske löögi saanud, et ta wiimaks järele andis ning Leenakese Joosepile ja Miinakese Juhanile lubas, seda enam, et tubli sulane naabriwallas suure talu rentis ja Juhan isa-talus peremeheks sai.

Alles siis, kui tütarde pulmad möödas oliwad, sai armastajate kelmus ilmsiks: nad tunnistasiwad Lipuwere onule ise sügawa kahetsemisega üles, mida nad Wiljandi peigmeeste wastu eksinud. Aga nüüd ei olnud enam midagi parata. Wanamees wandus ja siunas kaua aega, wiimaks leppis ta aga tütarde ja wäimeeste meelitamisel ära. Wiljandi meestelt paluti süü kirjalikult andeks. Need kosisiwad kodu-wallast tublid naesed ja ammugi unustatud on Läänemaa kelmid „wigased pruudid.“