Wanapagana jutud/Wanapagan weskes
12.
Wanapagan weskes.
J. Holts Nõwalt.
Ennemuiste ehitanud mees jõe käänu peale weske. Weske hakanud juba walmis saama, kui korraga mehele üeldud: „Ära tee oma peldikut meie sööma laua peale. Katsu, et sa aegsasti ennast siit koristad!“
Mees aga olnud kange kurja wanduja. Kostnud wasta: „Ei ma sind kuradit karda! Tee, mis tahad, ei mina oma wesket enam ära ei laota!“ Ja ehitanudki weske walmis.
Nüüd aga hakanud kurjad waimud iga ööse möldrit waewama. Ööse kuuldud kõiksugu ääli wäljas, küll kassi näugumist, küll koera haukumist, küll looma ammumist. Wahel aetud jälle pikad sarwed aknast sisse.
Mölder lugenud tagaspidi „Issa-meiet“ ja katsunud muud koogud ära, et kurjadest waimudest lahti pääseks. Aga mingi abi ei aidanud. Lugu läinud ikka pahemaks.
Mölder saatnud naese ja lapsed külasse ja jäänud ise üksi weskesse, üteldes: „Ega mina neid kurje waimusid karda, tulgu neid nii palju kui tuleb! Weske on ikka minu päralt!“
Õhtu tulnud kätte, mölder heitnud magama. Õhtu polnud ühtki wilja kotti weskes. Homiku ülesse tõustes olnud weske koda kottisid täis ja keda mölder puudutanud, see saanud kassiks wõi koeraks. Ääl ütelnud jälle möldrile: „Kui sa ennast siit meie söömalaua pealt ei korista, siis hoia ennast!“
Teise õhtu lugenud mölder jälle edespidi ja tagaspidi „Issa-meiet,“ et kurjade waimude eest rahu leiaks. Kui mölder aga parajasti uinuma jäänud, kuuldud wäljast jälle korraga kõiksugu ääli. Mölder läinud wälja waatama, kuulnud ometi jälle ääle ütlewat: „Kui sa oma peldikuga ennast ei korista siit meie söömalaua pealt, siis uputame sind siia jõkke ära!“
Mees läinud tuppa ja heitnud magama. Korraga olnud weske kurje waimusid täis, kes mõnesugusid hirmsaid ääli teinud. Mölder wärisenud woodis nagu haawa leht.
Üks kuriwaim tulnud möldri juurde, hakanud woodi serwa kinni ja tahtnud möldrit uksest wälja wiia. Mölder hoidnud tugewasti uksest kinni ja lugenud ühte lugu „Issa-meiet.“
Wiimaks laulnud kukk ja kurjad waimud kadunud korraga nagu tina tuhka. Mölder ei julgenud enam weskesse jääda, waid põgenenud suure hirmuga külasse.
Homiku läinud mölder ometi weskesse tagasi jahwatama. Weske ust lahti tehes näinud mölder aga, et weskes kõik kiwid ja rattad tuhat nelja joosnud. Ja kurjad waimud ajanud kõik, mis iganes weskes leida, weske silmast sisse ja jahwatanud puruks.
Mölder jooksnud nüüd hirmuga õpetaja juurde ja palunud õpetajat appi tulla. Õpetaja pannud esiteks wastu ega pole tahtnud minna. Mölder lubanud ometi õpetaja waewa auusasti ära tasuda ja siis läinud õpetaja kaasa.
Kui õpetaja weskesse jõudnud, jahwatanud kurjad waimud ikka oma soodu edasi. Õpetaja ütelnud: „Siin on nii palju kurje waimusid nagu sipelgaid pesas!“
Õpetaja hakanud laulusõnu ette ütlema. Korraga wisatud ülewelt ilma peata werine mees maha nende ette. Õpetaja ehmatanud nii ära, et punuma pistnud. Ütelnud ise möldrile: „Jäegu kurjad waimud kus seda ja teist; katsume parem, et ise hingega ära pääseme.“
Mölder aga wastanud: „Enne ma siit ära ei lähe kui kurjad waimud mu wesket ära ei ole laotanud!“
Saanud õpetaja ära läinud, ütelnud ääl weskest: „Mata see surnukeha surnuaeda ristitud mulda maha, siis kaome iseenesest weskest ära!“
Mölder teinud, nagu kästud. Siis ütelnud ääl weel: „Mine nüüd weskesse, korja kõik wilja terad kokku ja jahwata ära. Saad iga tera pealt kopika!“
Mölder täitnud ka seda käsku. Saanud hirmus palju jahu ja raha tulnud iga päew nii palju sisse, et enam lugeda pole jõudnud.
Ei ole ta weel surnud, siis jahwatab ta praegu edasi.