Wanapagana jutud/Tori herra põrgusõit
27.
Tori herra põrgusõit.
M. Liedenberg Wigalast.
Muistne Tori herra annud kutsarile käsu hobusid keskhommiku ajal tõlla ette panna. Kutsar pannud hobused tõlla ette, sõitnud trepi ette, oodanud, oodanud, ei tule herrad. Oodanud lõuneni, ei tule ikka weel kedagi.
Lõunagi läinud mööda. Korraga sõitnud wõeras saks ukse ette: must tõld, kaks musta hoost tõlla ees, kutsar mustas riides puki peal. Kohe oma herra tuast wälja, ruttu tõlda, kutsarile käsk kätte: „Sõida sinna, kuhu wõerad ees sõidawad.“
Sõitnud. Päewa ajal pole wiga midagi olnud, aga õhtu jõudnud suurde laande. Seal pole teed enam sugugi olnud. Sõitnud mööda kända ja nii ruttu kui hobused jaksand.
Herra kutsarit keelma: „Ära sa tagasi waata! Hoia ennast selle eest!“
Kutsar wasta: „Ei waata, kulla herra! Aga miks me ometi niisugust hirmus santi teed mööda sõidame? Pole muud kui selge kännu org!“
Herra aga wasta: „Ole wait, ära räägi! Pole need kännud, kelle otsas sõidame. Sõidame kirikutornide otsas!“
Kutsar kohkunud hirmus ära ega pole ümber waadata julgenud. Kui aga wete pladinat kuulnud, waadanud ometi natukese selja taha. Näinud: sõidawad mere peal; ees ja taga wäikseid mehi nagu pihu ja põrmu. Wõtawad tagant laudu ja panewad ette. Tõld aga kihutab niisugust nahksilda mööda tuhat nelja edasi.
Wiimaks saanud meri otsa ja nad jõudnud suurde põlisesse laande. Laanes olnud ütlemata tore loss. See hiilganud ja säranud üsna tuledes. Lossil olnud suur raudaed ümber ja raudwäraw ees.
Sinna lossi sõitnud nad. Lossi saksa hobused wõetud eest ära ja wiidud talli. Tori herra aga läinud sisse ja jätnud kutsari ootama.
Kutsar oodand, oodand, näinud korraga endise kärneri Pritsu. Prits aga olnud ju wiie aasta eest surnud.
Kutsar kohe küsima: „Kust, tont, sina siia said? Oled ju ometi wiis aastat surnud!“
Teine wasta: „Olen küll, aga nüüd on mu waim siin teenimas! Hoia aga ennast, kutsar, et sa lõksu ei sattu. Siin wõib su käsi kergelt halwasti käima hakata.“
Kutsar wasta: „No mis siis siin õige karta on?“
Kärner kostnud: „Kas sa ei usu? Kas tahad oma herrad näha saada?“
Kutsar wasta: „Kus ta siis on?“
Teine jälle: „Tule kaasa, küll ma näitan!“
Kärner wiinud kutsari ühe kõrwalise akna juurde ja käskinud läbi akna ruudu waadata. Kutsar waadand, waadand: tuas suur laud, laua ümber kõik wanad paganad ringis. Laua peal olnud Tori herra nende käes nagu titt; igaüks kiskunud enesele ja matsutanud ise lõugu.
Seda nähes tõusnud kutsari ihu karwad püsti. Karand pukki, tahtnud koju sõita.
Kärner aga kohe keelma. „Ära sõida, oota natukene weel. Sulle tuuakse kannuga õlut (kruus kohwi) ja tükk wõidleiba. Aga ära sa seda õlut joo, waid wiska wassakut kätt üle õla maha. See õlut on põrgu kihwt; kui seda jood, oled igawesti siin! Aga leib pista põue. See on üks kiri, sellega wõid ennast hädast päästa.“
Kutsar teinud nii nagu õpetatud. Sõitnud siis koju poole. Arwand ise, et ta kõigest kolm päewa kottu ära olnud. Kuus kuud kestnud aga, enne kui koju jõudnud. Tulnud nälg enesele, nälg ka hoostele. Nälja pärast müünud hobused ära. Kerjates jõudnud ise koju.
Läinud proua juurde. See põrgand peale: „Kus herra? kus hobused! Oot, oot, küll ma sulle tahan näidata!“
Küll palunud mees andeks. Proua pole ometi sest midagi hoolinud. Annud mehe kohtu kätte. „Küll kohus sulle herra kaotamise eest palka maksab!“ ütelnud proua.
Kohtus wötnud kutsar kirja põuest ja annud kohtu saksa kätte lugeda. See wõtnud wasta, lugenud, lugenud ega pole enam sõnagi hinganud. Käskinud kutsar wait olla ja oma teed minna.
Kutsar rääkinud ometi seda lugu wälja. Nii on siis see lugu minugi kõrwu ulatanud.