Waba Maa/1934/01/12/„Wabadussõjalased“ alla käimas
| ||||||
“Rahvaliikumine” muutub töötute liikumiseks.
Vallavalimised näitasid esimest korda must valgel, et meie poliitikataevas on vabadussõjalaste sabaga täht juba loojenemas. Kuidas see loojenemine ise sündis, sellest jutustavad meile isikud, kellel võimalust olnud asja lähemalt tähele panna:
Oktoobri rahvahääletuse järele oli vabadussõjalastel hiiglatõus. Mitmelt poolt kiputi otse vägisi liitudesse liikmeks.
Kaitseväe keskealine ohvitserkond oli ja jäi ikka väga külmaks vabadussõjalaste liitude suhtes, sest temal oli veel vabadussõjast liiga hästi meeles, mis mehed need praeguste vabadussõjalaste liitude eesotsas seisavad. Kuid mõned kaitseväe kõrgemad ülemused olid rutanud uuele tõusvale päikesele oma “kratsfussi” tegema ja sellest võttis eeskuju osa nooremat ohvitserkonda, kes tundis vabadussõjalasi ainult nende liidu nime järele.
Kaitseväelastest võeti eeskuju ka mõnel pool politseis ja kaitseliidus. Ning vabadussõjalased uhkustasid, et niiviisi riigi “elav jõud” ise nende poole üle voolab.
Kuid varsti algas murrang. Mis selle põhjustas?
Kõigepealt “pauk” Balti hitlerlaste “führeri” V. von zur Mühleni poolt. Vabadussõjalased olid end oma kihutuses ikka maalinud kõige suurimaiks eesti rahvuslasteks ja nüüd tuli von zur Mühlen ning pakkus selle peale vabadussõjalaste juhtidele oma kätt ja südant. Kuigi sarnased asjad paljudele on liig “kõrge poliitika”, et neist nii pea aru saada, ometi tegi see asja kohe kahtlaseks. Ja kurikuulus lugu hitlerlaste rotatsiooniga läks ka seda imelikumaks, mida rohkm teda seletati.
Nii üllatav, kui see ka näib, aga kõige suurema “paugu” pani vabadussõjalaste erakonnale nende eneste poolt nii palju reklaamitud “suurkongress” 17. detsembril. See avas inimestel silmadd.
Vabadussõjalased olid oma propagandas ikka mõista annud, et nende soov on ainult riigielu tervendada ilma mingi omakasulise püüdeta. Kui nende põhiseadus läbi läheb, siis tahtvat nad presidendikohale toetada mõnd suurte teenetega iseseisvat meest, kes tugev küllalt oleks, et igaühele õigust teha.
Kongressil nähti aga võõrastusega, et ühtegi niisugust suurt meest vabadussõjalaste läheduses üldse ei leidugi, vaid et seal tuntakse ainult “oma mehi” ja “mitte oma mehi”, ja et kui mees on “oma mees”, siis võib ta ka olla kas või 100-protsendiline invaliid, kes riigile tulumaksugi ei taha maksta ― presidendi kandidaadiks kõlbab ta ikkagi.
Teiseks selgus kongressil, kes on need vabadussõjalaste tegelikud “führerid”, nende osakondade juhatajad ja keskjuhatuse tuusad. Riigivanem oli juba varem tähendanud, et vabadussõjalaste liikumine palju muda olevat kaasa uhtunud. Nüüd nähti seda muda palest palesse. Kongressi tagatipuks olid Räästas-Aareandi seiklused restoran “Astoorias”. Need ei olnud sugugi väikesed “ninad”. Rääastas oli vabadussõjalaste Läänemaa “führer”, Aareandi ― Hiiumaa abipraost ja poliitiline suurmees.
Nende kõrval esinesid kongressil auga teised mitte sugugi vähemad “führerid”, nagu Narva “führer” Podrätschik, ― niisama nagu Räästaski ― teenistusest väljaaetud politseinik, Viljandi “führer” Holland, kellele kindral Soots heitis avalikult näkku kriminaalsüüdistuse. Siis veel rida teenistusest vallandatud või kinnimõistetudki suurusi, kes siin aga mängisid suurt meest. Nende järele oli sisse seatud kogu liitude elu. Liidu koosolekutel õieti kunagi poliitilisi läbirääkimisi ei ole. Ainult mõni “führer” kõneleb vängeid üldsõnu, nagu ette nähtud ja selle peale lauldakse, nagu palvevendade olemistel. Peanumbriks on aga ikka suur joomine, mis koosoleku järele lahti läheb.
Kui ära nähti, mis seltskonda satutud, siis algas suur tagasitõmbumine. Tõmbus tagasi just intelligentsem ja ideelisem ollus, kes vabadussõjalastest oli lootnud meie riigielu tervendajaid.
Et auku täita ja vabadussõjalaste ridade kokkukuivamist mitte nii silmatorkavaks lasta saada, hakati liitu ohtramalt vastu võtma kõiksugu tööta ollust. Kuid needki on umbusklikuks minemas, ei taha enam vabatahtlikult tulla, sellepärast on uute liigete värbimiseks sisse seatud n. n. kolmikute süsteem: iga liige saab vast siis täisõigusliseks, kui ta kolm uut liiget on liitu juure toonud. Kuidas ta neid juure toob, see on tema enda asi. Agiteerimisel ei pruugi ta avalikult näidatagi, et ise on vabadussõjalane. Kihutamiseks tarvitatakse individuaalset meetodit. Katsutakse igal mehel leida tema haige koht ja siis ses sihis tal südant aidata maha sõimata, asja ikka nii juhtides, et süüdlaseks osutub valitsus või “erakonnad”. Kui see õnnestunud, siis algab kihutuse teine aste: inimese tõmbamine vabadussõjalaste erakonda. Seks on kihutajale määratu suur vabadus antud. Ta võib igaühele lubada, mida see aga just igatseb.
Majaomanikule lubatakse ― maksud maha võtta.
Tööta töölisele lubatakse ― pursuide varanduste jaotust ja riiklikku abi.
Ärimeestele lubatakse ühistegevuse ärakeelamist ja igasuguse riikliku vahelesegamise ärakaotamist majanduselus.
Töölistele lubatakse aga just nende riikliste vahelesegamiste teostamist majanduselus, mida sotsid olevat lubanud, aga mitte läbi viinud.
Noortele haritlastele, kes pole jalgu alla saanud, lubatakse vanu eest kohtadelt välja lüüa.
Vallandatud ametnikkudele, eriti reservohvitseridele lubatakse nende kohad tagasi anda.
Kirikuõpetajatele lubatakse kõik äravõetud kirikumõisad tagasi anda ning kirikuõpetajad ise riigi palgale võtta.
Rahameestele, kes vabadussõjalasi toetavad, lubatakse aga riigikulude äärmist kokkutõmbamist.
Ühe sõnaga: ses “rahvaliikumises”, naga Absalomi [!] koh[t]us, leiab igaüks, mida ise igatseb. Ainuke viga, et neid suuri lubadusi usub kõige rohkem just sarnane ollus, kes kuidagi oma tasakaalu on kaotanud, või kellel enam üldse midagi pole kaotada.
Kui jutt sellest oli, et vabadussõjalaste erakond nüüd on muutumas mingiks enamluse asetäitjaks ja tööta tööliste koonduseks, siis vastas üks vabadussõjalaste juhtidest:
“Lenin, Mussolini ja Hitler said ka võimule põhikihtide abil. Kui võim juba käes, küllap siis on aega parteid puhastada”.
Kus kihutusel edu pole, eriti maal, on kombeks võetud mõjuda terroriseerimisega. Vabadussõjalaste juhid püüavad seal ikka käia kas sõjaväe või mingis muus mundris, esineda võimumeestena väljakutsuvalt ning ähvardada tulevase arvete õiendamisega. Seal räägitakse, et kogu kaitsevägi ja kaitseliit olevat vabadussõjalaste poolt ja et vabadussõjalased saavad sedagi teada, kuhu keegi on hääletanud.
Ühe sõnaga ― seda mööda, kuidas vabadussõjalaste liikumine alla käib, muutub ta ikka rohkem nii pooldajate koosseisu, kui ka võtete poolest ― tööta olluste hitlerlikuks revolutsiooniliikumiseks.