Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/9
9.
Schenkenbergi laager seisis Jägala jõe õhtupoolsel kaldal, sel kohal, kus Wiru ja Järwa maalt tulewad teearud, praegune Narwa ja Piibe maantee, kokku jooksewad. Laagri üleüldine pilt oli ütlemata kirju. Mitmenäoliste ja mitmekarwaliste telkide wahel sõõlus ning käratses hulk mehi, kes oma wälispidise näo poolest enam rööwlite kui korrapäraliste sõjameeste wõitu oliwad. Mõned oliwad weel endises Eesti talupoja riides, teised Rootsi ja Wene sõjameeste mundris, kolmandad kandsiwad mitme rahwaste ja seisuste käest kokku riisutud ja selga lapitud hilpusid. Mõne kuu ajaga oli see „nälginud talupoegade kari,“ mis seni Tallinna Sakstele ristiks kaelas olnud, kuulsaks wäesalgaks muutunud ja Sakslase Ivo Schenkenbergi osawa juhatuse all otse imetegusid teinud, üksikuid Wenelaste salkasid ära wõitnud, kaugele Wirumaa südamesse tunginud, lugemata hulga mõisasid ning külasid paljaks riisunud ja ära põletanud. Suured kraami lasud, loomade karjad ja hulk sõjawangisid andsiwad tunnistust, et nad ka sel korral sõjakäigult Wene käsu all seiswate suguwendade juures tühja kätega tagasi ei tulnud. Riisumise pärast ei wõi neid laita; nad ei olnud teistest wäehulkadest paremad ega pahemad, sest sel ajal pidi sõda ise sõjawägesid toitma, neile rikkust ja kõiki elu lõbu muretsema; sõjamehe kohus oli — waenlasele wõimalikult kahju teha. Et waenlaste nime all oma sugurahwas wahest kõige suuremat kahju sai, sest hooliti kuueteistkümnemas aastasajas weel pisut wähem, kui seda meie ajal tehtakse.
Oliwad talupojad esite selle üle nurisenud, et Saksa kodaniku poeg nende üle päälikuks seati, siis oliwad nad sellesama päälikuga nüüd täieste rahul. Ivo Schenkenberg oli wapper ja osaw sõjamees, täis kawalust ning kelmust, näost inetu, aga tugew kui karu, omaste wastu parajal kohal lahke ja wali, waenlaste wastu püsti kurat ise. Wenelased kartsiwad teda enam kui kedagi Rootsi kindrali. Teda nimetati „Eestimaa Hannibaliks“, sest et ta ilma kartuseta oma weikese salgaga waenlaste maa sisse tungis, nagu wanal ajal suur Karthaglane Hannibal wägewa Rooma riigi sisse oli tunginud. Ühtlasi oli Ivo ka selle poolest Hannibali sarnane, et ta ühest silmast pime oli.
Ivo Schenkenbergi telk — endine Wene würsti omadus — oli ütlemata tore, kulla, hõbeda ja pärlistega wälja õmmeldud, seestpoolt maapind kalli nahkadega, telgi seinad kirju teppihitega kaetud. Telgil oli kaks, paksu waheriidega üksteisest lahutatud osakonda. Eespool istus parajaste Ivo ise oma wenna Christophi ja kolme nägusa tütarlapsega joomalaual — sest Ivo oli suur õrnasoo auustaja, kellele toit ega jook ilma naesterahwa seltsita ei maitsnud — kui Andres kummardades sisse astus.
„Noh, kas hobusid leidsid?“ hüüdis Ivo talle wastu.
„Wiisteistkümmend hobust,“ wastas Andres keha sirgeks ajades.
„Kust?“
„Hanijõelt.“
„Kas hinda küsiti?“
„Mis hinnast küsida, kui muidu saab,“ hirwitas Andres.
„Andres!“ ütles Ivo kulmu kortsutades, „pea meeles, et nüüd jälle kodumaal oleme, kus riisumine keelatud on.“
„Ega meie riisunud. Wõtsime, kust saime, ega wõinud parata, kui keegi hinda küsima ei tulnud.“
„Hää küll. Säh joo.“
Andres jõi pakutud peekri ühe joonega tühjaks, tänas ja ütles siis silmi maha lüües: „Üks paha asi on mul weel teada anda.“
„Räägi.“
„Sakslane Düftler sai surma.“
„Düftler surnud? Kahju, see oli hää nuuskija. Kuda ta suri?“
„Tema langes tütarlapse käe läbi.“
Tüdrukud laua ääres puhkesiwad naerma.
„Õnnelind!“ ütles ka Ivo naeratades. „Aga kuda see juhtus?“
„Düftler kippus püstoliga tüdruku kallale, aga tüdruk oli nobedam ja paugutas tema enne maha.“
„Haha, nii lolliks ei oleks ma Düftleri arwanud, et ta püstoliga tüdruku kallale kipub,“ naeris Ivo. „Mis tüdruk see siis oli?“
„Eks tüdruk ole ikka tüdruk, aga see sõge oli poisi riides.“
Tüdrukud laua ääres ähwardasiwad naeru pärast katkeda. Andres oma lolli jutuga oli nende meelest ütlemata naljakas. Nad ei aimanud et Andres neist kawalam oli ja ennast lolliks tegi, et Ivo tuju parandada. Tema tahtmine läks korda. Ivo naeris:
„Taewas õnnistagu sinu kõneandi, õiglane Andres! Kui edespidi ühe asja üle kähku selgust tahan saada, siis küsin esmalt sind. Noh, pajata edasi, mis sest poisi riides tüdrukust siis pärast sai?“
„Tema sai haawatud.“
„Kes teda haawas?“
„Düftler haawas.“
„Weel pärast surma?“
„Ei, enne surma. Nad lasksiwad korraga. Meie kuulsime ühe ainsa paugu ja nägime kaks inimest langewat. Düftler oli kohe surnud, aga tüdruk jäi elama. Oleks ta mees olnud, siis oleksime ta muidugi sedamaid ja jala päält ära kägistanud; et ta aga tüdruk oli, siis tõime ta kõrgema kohtumõistja ette.“
„Wäga õige. Kas on ilus tüdruk?“
„Nagu ingel.“
„Too ta siia.“
„Tema on õues kanderaami pääl, ei saa üles tõusta. Tal on ka seltsiline kaasas, naljakas mees, ütleb enese pääliku kasuwenna Gabrieli olewat.“
„Minu kasuwend Gabriel!“ hüüdis Ivo järsku üles karates. „Miks sa lurjus mulle seda kohe ei ütelnud?“
Ivo tõttas telgist wälja, teised tema kannul. Õues seisis Gabriel hulga wahtijate keskel, tema kõrwal kanderaami pääl Agnes, kena, kahwatu pää nähtawal, keha Gabrieli ülikuuega kinni kaetud. Kasuwennad tundsiwad teine teise kohe ära: wanal waenul on ikka truuwim mälestus, kui wanal sõprusel. Nende esimene tundmus oli, wähemast Ivo poolt, kohe waenuline.
„Kae, meie Taterlane on jälle elusse tõusnud!“ hüüdis ta pilkawalt, kuna ta ainuke silm kahjurõõmust wälkus. „Mina arwasin, et sa Wene maal ammugi nälga surnud olid.“
Igal muul ajal oleks Gabriel terawaste wastanud. Ka nüüdgi tõusis weri talle järsku pähe, aga ta sai enese üle wõitu ja wastas tasa, peaaegu paluwalt: „Ivo, sul on õigus pilgata. Sa oled suureks ja wägewaks saanud, kuna mina mööda ilma hulgun. Ma ei tule sind enese pärast tüütama, ma ei taha sinu käest midagi saada, aga ole armuline selle õnnetu lapse wastu, kes raskeste haawatud on ja wististe sureb, kui tema eest õrnaste hoolt ei kanta.“
Oli see nüüd alandlik palumise hääl, mida Ivo Gabrieli suust esimest korda eluajal kuulis, wõi pilk Agnese kena, kahwatu näo pääle, mis Ivo kõwa südant liigutas, aga ta ütles palju pehmemalt: „Kes see ilus laps siis on?“
„Ma ei tahaks seda mitte kõikide kuuldes öölda,“ kostis Gabriel tasakeste.
„Siis lähme telki.“
„Ma ei wõi haige juurest ära minna, enne kui tean, et ta hästi hoitud on.“
„Tõstke tüdruk üles ja pange minu telgis sängi pääle!“ käskis Ivo.
„Sinu telgis?“ kogeles Gabriel kurja aimates.
„Mis siis?“ ütles Ivo karedalt. „Mul ei ole siin laatsaretti haigete tarbeks. Kui ma tüdruku, kes minu mehe ära tappis, oma telki wõtan, siis tähendab see minu poolt suurt heldust.“
Gabriel waatas küsiwalt Agnese pääle, kes wähe arusaadawalt pääd nikutas. Sõnalausumata sasis Gabriel kanderaami otsast kinni. Kui Agnes telgi tagumises jaos pehme woodi pääle oli pandud, käskis Ivo kõiki wälja minna ja jäi eesruumis Gabrieliga nelja silma all kõnelema. Gabriel jutustas lühidelt, mis temale ja tema seltsilisele sest saadik juhtunud, kui Wenelased mõisameeste laagri kallale kippusiwad. Need juhtumised, mis tema enese meelest kõige tähtsamad oliwad, jättis ta muidugi nimetamata.
Ivo kuulas terawa tähelepanemisega, mõtles silmapilgu ja ütles siis sosistades: „Sina oled rüütlipreili kulluke?“
Gabrieli silm wälkus, aga ta kostis jääkülmalt: „Sinu nali on nüri, Ivo Schenkenberg.“
„Mul on üks ainuke silm, aga see on teraw,“ hirwitas Ivo. „Mis sa tühja põikled? Oleme ju wanad sõbrad ja kasuwennad, kellede wahel saladusi ei tohi olla. On sul nii suur hirm wana Mönnikhuseni waljuse pärast? Ära karda, et mina äraandjaks saan, ehk see küll mulle suurt walu ei teeks, kui sind wõllas kõlksumas näeksin.“
„Ma olen ju sinu käes, sa wõid mind ise wõllasse kõlksuma panna, kui see sulle nalja teeb,“ andis Gabriel wastu tahtmist kibedalt wastu. „See oleks paras lepitus nende lugemata kõrwalopsude eest, mis sa minu käest oled saanud.“
„Wäga hää, et mulle kõrwalopsusid meelde tuletad,“ urises Ivo weidi punastades. „See annab asjale tõsisema näo. Mul on suur himu, sind jalgupidi üles tõmmata lasta, nagu sinu wanaisaga tehti.“
„Ivo!“
Nagu tume möirgamine tuli hääl Gabrieli rinnust. Wähe puudus, siis oleksiwad Ivo lapsepõlwised mälestused kõrwalopsude asjus uut kinnitust leidnud. Julge sõjamees oli kohmetult sammu taganenud ja käe mõõga külge pannud.
„Ma näen, et sa kardetaw inimene oled,“ ütles ta weidi kõikuwa häälega.
„Gabriel!“ kõlas waheriide tagant pehme, paluw hääl, mis Gabrieli kõigest kehast wärisema pani. Ta märkas, et häkilises wihas liig kaugele oli läinud. Ümberpöörmine oli raske, aga Gabriel sai enesest wõitu.
„Ära pahanda, Ivo,“ ütles ta wagusalt. „Meie oleme ju koos üles kaswanud, mikspärast peaksime meie siis teineteist igaweste torkima ja kiusama? Mina ei ole sinu ega su wenna wastu ialgi wiha kandnud; kui häkilise meelega wahel eksisin, siis olen selle eest küllalt walu kannatanud. Mis asi keelab meid ära leppida ja edespidi hääd sõprust pidada? Mõtle, sa oled minust õnnelikum ja praegu palju kangem; õnnelikkude ja kangete kohus on armu ja heldust näidata.“
„Ma tean ise paremine, mis mu kohus on,“ urises Ivo. „Pole sul waja mind õpetada. Minu esimene kohus on, kardetawat kelmi kahjutaks teha. Sina oled Wene hulguse poeg ja putkasid minu isa majast otsekohe Wene maale. Kes ütleb mulle, et sa nüüd Wene salakuulaja ei ole?“
„Ei, Ivo, mina ei ole salakuulaja,“ ütles Gabriel kurwa tõsidusega.
„See juhtus wist üsna kogemata, et Wenelased Kuimetsa kallale kippusiwad, kuna sina parajaste sääl olid?“
„Mina tulin hoopis teisest küljest, ma ei wõinud Paide Wenelaste nõuust midagi teada.“
„Wäga imelik kokkujuhtumine!“ pilkas Ivo. „Mis sul siis Kuimetsas otsimist oli?“
„Ei midagi. Ma läksin laagrist mööda ja mõisameeste päälik ise kutsus mind sisse.“
„Kust sa tulid ja kuhu sa läksid?“
„Ma tulin Wõnnust ja läksin Tallinna poole.“
„Mis sa Wõnnus tegid?“
„Ma olin Wene sõjamees.“
„Jälle kentsakas kokkujuhtumine,“ hirwitas Ivo. „Wene sõjamees sattub Wõnnust kogemata mõisameeste laagrisse ja mõisameeste päälik ise kutsub teda sisse. See on nii selge, et usu wägise!“
„Ma ütlesin sulle, et ma Tallinna poole teel olin.“
„Mis sa Tallinnast tahtsid?“
„Ma otsin oma isa taga.“
„Sinu isa on wist Tallinna esimene bürgermeister?“
„Minu isa elab Rootsimaal.“
„Wäga tõenäitlik, kui mitte kogemata nälg wõi wõllas tema kallid päiwi ei ole lühendanud… Tasa, tasa, jäta oma wemmal rahule. See kena aeg, mil meie teineteist rusikate ja kaigastega kallistasime, on paraku mööda läinud. Nüüd räägime teist juttu.“
Ivo lõi telgi eesriide lahti, käskis kümme meest sisse astuda ja ütles neile Gabrieli pääle näidates: „Siduge see inimene kinni ja wiige ta minu wenna telki.“
Mehed kargasiwad nagu hundid Gabrieli kallale. Sel silmapilgul kõlas telgi tagumisest poolest walus, südant lõhestaw karjatus. Gabriel kiskus enese meeste käte wahelt lahti, tõttas Agnese woodi ette ja langes siin põlwili maha. Agnese silmist paistis meeletu ahastus.
„Nad tahawad sind tappa?“ karjatas ta walusalt.
„Sest ’pole wiga, aga mis siis tuleb?“ karjus Gabriel meelt ära heites.
Kõwad rusikad haarasiwad uueste ta kraest ja käewartest kinni. Nagu wihane lõukoer kargas Gabriel üles, raputas kinniwõtjad enesest eemale, kiskus mõõga kepi seest wälja ja hüüdis wälkuwail silmil: „Elusalt ei seo mind keegi. Minu weri tulgu sinu pääle, Ivo Schenkenberg!“
„Ära mängi kometit!“ ütles Ivo külmalt. „Sinu werd ei himusta keegi, aga sa oled kahtlane inimene, kelle üle peab walwama. Sa jääd wangi, kuni Tallinna jõuame.“
„Ja siis?“
„Siis waatab kohus järele, kas sul Kuimetsa langemises süüd on. Leiab kohus sind ilmasüüta olewat, siis wõid rahuga oma isa otsima minna.“
„Kuulge mind!“ hüüdis Agnes häkiste. Ta oli asemel istukile tõusnud, ta silmad põlesiwad, kahwatanud paledel ilmus kerge puna; ta oli ütlemata ilus omas sügawas hingeärrituses. Nagu ära nõitud wahtis Ivo ta otsa. Telgis waikis kõik kära.
„Teie teate, et ma Kuimetsa herra Kaspar von Mönnikhuseni tütar olen?“ ütles Agnes kindla häälega.
„Ma tean seda,“ pomises Ivo.
„Hää küll, mina tunnistan ja wannun, et sel mehel Kuimetsa langemises mingisugust süüd ei ole. Kas usute minu tunnistust?“
„Ma usun, et teie, armuline preili, seda usute, aga kahetsen, et isamaaline kohus mind ennast umbusklikuks teeb,“ kostis Ivo naeratades.
„Teie teotate mind ja minu isa, kui temasse puudute,“ hüüdis Agnes ägedaste. „Rüütel Mönnikhusenil on suur wõimus ja tema peab sest mehest lugu.“
„Mina ei karda ähwardust,“ ütles Ivo külmalt.
„Andke andeks, ma ei ähwarda, ma palun,“ kogeles Agnes, kuna wiimne weretilk ta palgelt jälle kadus.
„Ärge alandage ennast, preili von Mönnikhusen,“ heitis Gabriel kulmu kortsutades wahele.
„Teie näete ise, armuline preili, kui kangekaelne see inimene on,“ ütles Ivo õlasid kehitades. „Ma annan Teile oma sõna, preili von Mönnikhusen, et mul jänu tema were järele ei ole. Ma ei taha üht karwa tema pääs kõweraks teha, kui tema ise mind ja minu mehi wihale ei ärrita. Tema pääl seisab raske kahtlus, sellest peab ta ennast Tallinna kohtu ees puhastama.“
„Mina ei karda kohut, aga siduda ei lase ma ennast mitte,“ ütles Gabriel kindlaste.
Agnes uuris ahastusega Ivo nägu; selle raudse otsaesise pääl oli kirjutatud, et säältpoolt järeleandmist loota ei olnud.
„Gabriel, üks sõna!“ palus Agnes tasakeste. Gabriel kummardas tema üle.
„Mõtle: sinu surm on minu surm,“ sosistas Agnes talle kõrwa sisse. „Alanda ennast minu pärast!“
„Sa tahad seda?“ sosistas Gabriel kurwalt wastu.
Siis ajas ta keha sirgeks, wiskas mõõga Ivo jalgade ette ja ütles tumedalt: „Nüüd tee minuga, mis tahad!“
Ühe silmapilguga oliwad ta käed selja taha nööritud. Weel korra sai ta haleda naeratusega Agnese poole pääd nikutada, siis tõmbasiwad mehed ta telgist wälja. Agnes langes jõuetult asemele tagasi…
Laagri elus sündisiwad sest saadik mõned muudatused. Oli Ivo Schenkenberg seni suure kiirusega Tallinna poole tagasi rutanud, siis tegi ta nüüd, nagu soowiks ta Jägala jõe ääres põliselt paigale jääda. Oma telgi ümber keelas ta kõik käratsemise ära ja telgi sisse ei lasknud ta kedagi pääle targa naesterahwa, kes laagris arsti aset täitis ja keda selle kõrwal ka pisut nõiamooriks peeti. See wanamoor walwas ööd ja päewad Agnese woodi juures ja tema hoolitsemise ning rohitsemise tõttu paranes haaw kiireste. Kuna haige uinus, käis Ivo teda sagedaste waatamas. Kaua silmitses ta siis Agnese nägu, sosistas wanamooriga seda ja teist ja läks kikiwarbul wälja, niipea kui haige rahutuse märkisid awaldama hakkas. Oli Agnes erk, siis tegi wanamoor temaga juttu ja mõistis juttu kawalal wiisil ikka Ivo pääle käänata, teda sõnadega taewasse tõstes, temale igast asjast kiitust otsides; küsis aga Agnes Gabrieli järele, siis ei leidnud eideke küllalt sõnu „isamaa äraandjat ja wiletsat salakuulajat“ laites. Agnes märkas warsi, et wanamoor kiitust ja laitust ette seatud plaani järele wälja jagas. See tähelepanek jahutas imeliku kiirusega haige tänutundmust oma hoolitseja wastu, tegi teda kalgiks ja umbusklikuks; ta rõõmustas kuuldes, et Gabriel ikka elus ja terwe, ja laskis kõik muud jutud ühest kõrwast sisse, teisest wälja.
Kümnemal päewal pärast Agnese haawamist andis wanamoor Ivole teada, haige olla nii kaugele toibunud, et juba üles tahab tõusta. Ivo käskis wanamoori õues oodata ja läks üksipäine haiget waatama. Agnes oli woodis istukile tõusnud.
„Mis mu waene reisiseltsiline teeb?“ oli ta esimene küsimine.
Ivo kortsutas wähe arusaadawalt kulmu.
„Teie wõtate sest inimesest wäga suurt osa?“ küsis ta tumeda häälega, neiu walget nägu, milles sügawasse wajunud silmad telgi poolpimeduses peaaegu mustalt läikisiwad, ahne pilguga silmitsedes.
„Ta on mind surma hädast ja wangipõlwest päästnud,“ kostis Agnes wagusalt, „kuda wõiksin ma siis tema kohta osawõtmata olla?“
„Temal oli kerge, Teid Wenelaste käest päästa, sest tema ise on neid Kuimetsa juhatanud.“
„See on wale!“ hüüdis Agnes elawalt.
Ivo kehitas õlasid: „Seda saab ülekuulamine Tallinnas näitama.“
„Ilmasüütat ei wõi keegi kohus hukka mõista.“
„Kes teab?“
„Kannatage weel, Ivo Schenkenberg!“ palus Agnes. „Ärge andke teda kohtu alla, enne kui õiged tunnistajad paigal on. Minu isa üksi wõib teda õigusega süüdlaseks ehk süütaks tunnistada. Tema ei saa ialgi kannatama, et inimesele, kes tema ainsa lapse elu päästnud, ülekohut tehtakse.“
„Tunnistajaid Kuimetsast on muidugi waja, ja see oleks wäga soowitaw, et rüütel von Mönnikhusen ise tunnistajana äraandja wastu wälja astuks,“ ütles Ivo mahedaste. „Kuid siis peaksime paraku Teid, armuline preili, kuni kohtuasja lõpetuseni wangis pidama.“
„Mikspärast?“ küsis Agnes kohkudes.
„Teie wõiksite oma silmadega iga tunnistajat eksitada, preili von Mönnikhusen.“
„Kuda nii?“
„Missugune mees suudaks jah ütelda, kui Teie ei ütlete? Kas Teie oma wõimust nii wähe tunnete, kena nõid? Mina nägin Teid mõne päewa eest esimest korda eluajal ja olen selle lühikese ajaga teiseks inimeseks muutunud. Tänini arwasin ma oma kallist kasuwenda pahuraks, õõlkawalaks, walelikuks inimeseks, aga Teie silma waadates olen ma peaaegu walmis uskuma, et ta inglitest puhtam on.“
Ivo meelitus mõjus kentsakalt Agnese pääle; tal oli tundmus, kui oleks kihwtise ussi susin ta kõrwu puutunud; külm wärin käis ta kehast läbi, ta südames sosistas salahääl: waata ette!
„Teie pidasite oma kasuwenda — pahaks inimeseks?“ ütles ta aralt.
„Ma ei pidanud teda mitte ainult seks, waid ma tundsin teda kui paha inimest,“ tõendas Ivo kurblikult. „See on imelik, et Teie, armuline preili, tema eest nii sooja waimustusega kostate, kuna tema — aga sest ei maksa rääkida.“
„Rääkige!“
„Teie ahastate ja wärisete selle kõlwatu elu pärast, kuna tema Teie järele weel kordagi ei ole küsinud. Temal ei ole mingit muret, ta priiskab hommikust õhtuni ja ajab rumalat lori.“
„Kuda wõib ta seda teha, kui ta seotud on?“ kahtles Agnes.
„Oh, ta palus ja wingus, kuni mina halastuse pärast ta köidikud lahti käskisin päästa. Tänuks rikub ta nüüd minu mehed ära, meelitab neid joomisele ja ässitab minu wastu üles.“
„Gabriel palus ja wingus?“ kordas Agnes umbusklikult ja wastu tahtmist libises pilgelik naeratus ta näo üle.
„Häda õpetab paluma,“ urises Ivo salamahti hambaid kiristades. „Teie ehmataksite, preili von Mönnikhusen, kui ma Teile täieste tunnistaksin, kui alatu, kui nurjatu see inimene on. Ma ei julge seda kõiki rääkida.“
„Rääkige pääle!“
„Tema näib wäga selgeste teadwat, kui palju ta teie pääle tohib loota. Ka tema ootab päästmist Teie isa poolt, kuid paraku hoopis teistel põhjustel, kui Teie, armuline preili.“
„Mis see tähendab?“
„Teie ei usu, kui raske mul on seda seletada, ehk küll asi iseenesest wäga lihtne on. See inimene tunneb Teie isa wägewat mõju ja teab ühtlasi, et rüütel Kaspar von Mönnikhusen ennemast sureks, kui wähemat musta täppi oma perekonna auu küljes salliks. Kui nüüd rüütel Mönnikhusen teda enneaegu ei päästa, siis ähwardab see nurjatu kohtu ees mõnda asja ilmutada, mis walusaste Teie ja Teie isa auu külge puutuwad.“
„Ma ei saa Teie sõnadest aru,“ ümises Agnes kõigest kehast wärisedes.
„Ühe sõnaga: Gabriel kiitleb, et Agnes von Mönnikhusen tema armuke olla.“
Agnese rind tõusis, ta paledel leekisiwad kaks tulipunast tähte.
„Teie waletate!“ hüüdis ta järsku.
Ivo ainuke silm wälkus.
„Teie armastate seda inimest,“ urises ta kokku surutud hammaste wahelt.
Agnese näo üle sähwis were wool, mis kohe surma kahwatusele maad tegi. Tasase, aga kindla häälega ütles ta: „Jah, ma armastan seda inimest ja misgi asi — kas kuulete, Ivo Schenkenberg! — misgi asi, misgi laimdus ei suuda seda armastust kõigutada.“
„See tähendab: Teie usute teda ja arwate mind walelikuks,“ kiristas Ivo wiha pärast kahwatades. „Teie unustate, et minul walet waja ei ole; Teie unustate, et Gabrieli elu ja — weel mõni muu asi minu käes seisab.“
Agnese meeles tärkas aimdus Ivo südame loost ja ühtlasi sähwis kentsakas mõte ta pääst läbi: kui see kuri inimene mind armastab, kas ma ei peaks temaga kometit mängima, kuni Gabriel päästetud on? Juba lähemal silmapilgul lükkas Agnes selle mõtte põlastusega tagasi; tema auus, õiglane loomus ei sallinud madalat kawalust.
„Tema ja minu elu seisab Jumala käes,“ ütles ta wagusalt.
Ivo läks tuikudes wälja. Õues ootawale wanamoorile ütles ta ähwardades: „Ma tegin sinu nõuu järele; kui asi raisku läheb, siis hoia oma nahka!“
„Külap ma tütarlapsi tunnen!“ pomises wanamoor wastu ja näitas oma musti hambatüükaid.
Ivo kargas hobuse selga ja kihutas üksipäine laagrist wälja. Kui ta hilisel õhtul tagasi tuli, oli hobune wahus ja Ivo nägu nii kohutaw, et wastutulijad hirmuga tema eest taganesiwad. Ta kargas hobuse seljast maha ja sammus oma wenna Christophi telgi poole, kus Gabrieli wangis peeti. Telgi ees istus Christoph teiste meestega tule ääres. Ivo kihutas nad säält minema. Teised läksiwad sõnalausumata, ainult Christoph jäi seisma, waatas wennale silma sisse ja ütles pääd wangutades: „Mis mõte sul on, Ivo?“
„Pole sinu asi,“ purtsas Ivo.
„Su nägu ei kuuluta hääd ette; sa tahad Gabrieliga tüli otsida.“
„Kas sina ka teda armastad?“
„Armastan wõi mitte, aga õigust ütelda, ta ei ole kõige pahem poiss ja pääasi — ta on tõeste ilmasüüta.“
„Kasi mu silmast,“ kärgatas Ivo rusikat tõstes, „muidu wõiksin unustada, et sa mu wend oled!“
Christoph, kes wenna taltsutamata wiha tundis, taganes õlasid kehitades. Ivo astus telki, mida õues põlewa tule kiired wähe walgustasiwad. Gabriel lamas üksipäine telgi nurgas; ta käed ja jalad oliwad ahelas, mis tasakeste kolisesiwad, kui ta pääd tulija poole pööras.
„See on ilus, et sa ise waest wangi waatama tuled,“ hüüdis ta Ivole wastu; „õige wõõrapidaja kohus on külaliste aega wiita.“
„Aeg läheb sul wist igawaks?“ urises Ivo hammaste wahelt.
„Ma ei ütle ei,“ kostis Gabriel haigutades. „Ma ei saa aru, mikspärast sa siin nii kaua aega wiidad. Kõik panewad imeks, miks sa Tallinna poole edasi ei lähe, kraamid on koos, hobused ja wankrid walmis, sõjakäik lõpetatud — mis sa weel ootad?“
„Sa ei läbe kannatada, kuni sind wõllasse tõmmatakse.“
„Parem on wõllas rippuda, kui sinu külaline olla. Sinu kasuwennalik mure minu eest läheb liiale. Sa pead mind nagu last mähkmetes ja wärised kartes, et ma sinu juurest liig wara ära jookseksin. Arwad sa mind nii tänamata meelega olewat? Kas sa mind enam ei usu? Sa tead ju wanast saadik, et mina waletamise pääle suur meister ei ole. Eks sa mäleta weel: kui lapsepõlwes üheskoos mõne koerustüki ära olime teinud ja meie naha kallale kiputi, siis oskasid sina asja ikka nii pöörata, et terwe nahaga oleksime pääsenud, poleks mina mitte omas suures rumaluses wiimsel otsal ikka kõiki üles tunnistanud; meie saime siis parki ja selle pärast sa mind ju kõige enam wihkasid.“
Ivo kuulas tasakeste hambaid kiristades. Ta tundis ennast selle inimese ees, kelle elu ometigi tema käes seisis, wõimetu olewat. Oh kui hää meelega oleks ta Gabrieli suust seda palwet ja kiunumist kuulnud, millest ta täna weel Agnesele ette oli luisanud! Selle asemel pidi ta nüüd rahulist pilkamist kannatama ja tunnistama, et misgi asi kangekaelset kasuwenda painutada ei suutnud. Iga sõna Gabrieli suust oli piitsahoop Ivo uhkusele.
„Mis ma pidin ütlema,“ kõneles Gabriel ikka weel pool naljatades, aga juba märksa pehmemal toonil, „kuda preili von Mönnikhuseni käsi käib?“
Ivo pigistas hambad kokku ega lausunud sõnagi; külm higi tikkus ta otsaesise pääle.
Gabriel ütles elawamalt: „Christoph teatas, et haige täna esimest korda jalale olla tõusnud. Sina oled tema eest tõeste isalikult hoolt kandnud ja igapidi õiget rüütlimeelt näidanud. Selle tubli teo eest ütlen sulle kõike soojemat tänu ja annan sulle kõik noorepõlwe patud tingimata andeks. Ma suren rõõmuga, kui tean, et minu waene reisiseltsiline hästi hoitud on.“
„Sa loodad wist, et ma teda sinule hoian?“ pilkas Ivo mõrudalt. „Sa oled kerge usuga. Wõib olla, et ma seda magusat suutäit iseenesele hoian!“
Ahelad kõlisesiwad. Gabriel oli järsku istukile tõusnud.
„Mis see tähendab?“
„See tähendab, et Agnes Mönnikhusen tänasest päewast saadik Ivo Schenkenbergi armuke on,“ hirwitas Ivo.
Gabrieli kohmetus tegi temale piirita nalja.
„Ära sellega naljata,“ ütles Gabriel ärritusest wärisewa häälega. „Nii kaugele ei tohi sinugi wägiwald minna. See ei ole karjatüdruk, kellele sa nuhtlemata liiga wõiksid teha. Rüütel Mönnikhusen on wägew mees, kes kangemat kaela wõib murda, kui sinu oma. Mölla, nii palju kui jäksad, aga ära unusta, et sinu wägiwallale piir on seatud.“
„Kes räägib siin wägiwallast? Tarwitasid sina wägiwalda, kui ta sinuga pakku jooksis? Ometigi ei ole sina mitte midagi ja mina olen kuulus sõjapäälik, Eesti maa Hannibal! Wõid sa silmapilgu kahewahel olla, kuhu poole siin kena Agnese lugupidamine kaalub? Hahaha!“
Silmapilgu oli Gabriel tõeste kahewahel; nagu teraw mõõk sähwis kuri mõte ta hingest läbi: oli walu ja õnnetus Agnese meelt seganud, wõi oli ta tõeste — ei, see ei wõinud olla; see oli täieste wõimata. Agnes truuduseta, Agnes — Ivo Schenkenbergi armuke? Naeru wäärt! Gabriel pahandas iseenese pääle. Kuda wõis nii inetu kahtlus ühe silmapilgugi tema mõttes aset leida? Kas ta Ivod kui õõlat waletajat weel küllalt ei tundnud? Ivo tahtis teda ainult piinata — see oli käega katsuda. Gabriel oli nüüd sessamas hingelises olekus, nagu Agnes hommikul, kuid kahju, Gabrielil oli weel wähem kawalust, weel wähem kannatust.
„Sa waletad, Ivo,“ ütles ta rahulise põlgtusega.
Oleks ta wähemast tigedaks saanud, häkilist wiha awaldanud! Tema rahuline, põlgaw hääl sütitas Ivo kahjurõõmust weidi suigutatud wiha uueste põlema.
„Walitse oma keelt!“ kähises ta hambaid kiristades.
„Weel üks sõna seletuseks, siis jään wait,“ ütles Gabriel külmalt. „Mulle näitab, nagu oleksid sina sest saadik, kui mina ennast tõrkumata siduda lasksin, minust walearwamise pähe wõtnud. Sa arwad wahest, et mina sind kardan: See on eksitus. Ma ei kartnud sind sel korral ega karda sind praegugi. Ma tean, et sa minuga kõik imed ära wõid teha; sa wõid mu keele suust lõigata, mu silmad wälja torgata, wõid mind elusalt keeta ja küpsetada, aga ialgi ära looda, et mina sind enese pärast paluma hakkan wõi — sinu sõnade sisse usun. Soo, nüüd on meie wahe selge ja minu südame päält koorem ära weeretatud, mis mind kõige selle aja rõhus.“
Ivo käsi sasis kramplikult pistnoa pääst kinni, mis tal wöö wahel oli.
„Sa ise ärritad mind?“ tuli hääl korinal ta rinnust.
„Aha, sul oli wist juba siia tulles nõuu, mind ära weristada? Seda parem, siis pole mul wõllaga enam waewlemist; ega ma sinu nõnda nimetatud kohtunikkude käest eluga ikka ei pääseks. Üks palwe on mul weel: Agnes von Mönnikhusen wii ilusti ta isa kätte; sa wõid julge olla, et hää jootraha saad. Paremat ära looda mitte! Agnes mõistab auusa mehe ja — Ivo Schenkenbergi wahel wahet teha. Ma ei tea, kui suurt lugu ta sinust peab, aga seda ma tean, et tema lugupidamine sinu kohta minu surma läbi mitte ei tõuse. Sa wõid tema ees minu pääle waletada, et suu wahutab, nagu sa ka wist juba teinud oled —“
Ivo kummardas häkiste ja tõukas noa kõigest jõust Gabrieli rindu. Gabriel oli pool püsti karanud, lühike röhin tuli ta rinnust — siis kukkus ta waikselt selile maha. Ivo jäi natukeseks ajaks liikumata seisma, lõi siis käega, pühkis noa tera kuue hõlmaga werest puhtaks, astus telgist wälja, hüüdis mehi ja ütles neile lühidelt: „Koristage see raibe ära ja wisake jõkke!“
„Ivo, Ivo, mis nüüd tegid?“ hüüdis Christoph pärani silmil wenna otsa wahtides.
„Maksin äraandjale palka; tema hukkamine jäägu saladuseks!“ kostis Ivo mõrudalt.
Christoph pööras wennale järsku selja ja läks ära. Mehed wabastasiwad Gabrieli käed ja jalad ahelatest, tõstsiwad eluta keha üles ja kandsiwad ta jõe kõrgele kaldale. Tumedaste läikis must weepeegel pimeda oru põhjas. Üks plauh! — ja wee woolud kohendasiwad endid kadunud keha üle.
„Kes käskis kasuwenna juurde kippuda!“ ümises Andres, kes meeste seas oli, kahetsedes. Teised kehitasiwad õlasid, wahtisiwad weel silmapilgu allapoole ja läksiwad siis laagrisse tagasi. Nende südamed oliwad rahul. Nende kohus oli täidetud.