Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/1
1.
See oli kena, soe suwine päew Lõikuse kuu hakatusel 1576. Armsalt ja rahuliselt säras päike Harju maa üle, aga maakoha pilt, mida päikese ja soojuse kiired läbipaistwa kuldse uduga katsiwad, ei olnud südant rõõmustaw ega silmi meelitaw. Umbrohu ja ohakatega kaetud põllud, ära põletatud mõisade ja külade aherwarred — need oliwad maakoha tähtsamad tundemärgid. Rikas ja rõõmus Harju maa oli 18 aastase sõja läbi suuremalt jaolt waikseks kõrbeks muudetud, kus Sakslased ja Poolakad, Wenelased ja Rootslased aeg ajalt endise rikkuse riismeid laastamas käisiwad.
Maantee pääl, mis Tallinnast Paidesse wiib ja sel ajal kõige wiletsamas korras oli, sõitsiwad neli ratsanikku, kõik noored mehed Saksa moodi riides ja silmanähtawalt hääs tujus. Kõige lustilikum oli üks nende seast, kelle jumekas, paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja kihwadega wõidu läikis. See noorsand ei andnud oma toreda täkule silmapilkugi rahu, lobises ja trallitas wahetpidamata, heitis wäga rohkeste nalja ja naeris ise kõige waljemine oma nalja üle. Tema nägu oli selle parandamata kergemeele peegel, mis Liiwi orduriigi mõisnikkusi ja kodanikkusi hirmsa sõja hädasid unustama ja Wenelasi sagedaste imestama pani. Wana orduriik oli Wene löökide all ära lagunenud, lugemata hulk inimesi tapetud, mõisad ja külad ära hääwitatud, tulewiku taewas süsimusta kõuepilwetega kaetud — sest kõigest hoolimata elati kindlates linnades priskeste ja nii pea kui sõja kära pisut waikis, tuliwad ka mõisnikud linnadest lagedale maale tagasi ja pidasiwad pulmi ning pidusid, nagu oleks orduaja rõõmus ja mureta põli jälle kätte jõudnud. Nüüd alles tuli selgeste nähtawale, kui määratumad need warandused oliwad, mida Saksa mõisnikud 400 aasta jooksul maa pärisrahwa weriwaewa läbi kokku kogunud, nii et sõja äpardused ega pöörane priiskamine neid lõpetada ei suutnud.
Üleüldise kergemeele kõrwal oli aga punase pääga junkril rõõmuks weel iseäralikku põhjust. Tema mõisad oliwad küll maatasa tehtud, isa ja wennad sõjas langenud, ema pääst nõdraks läinud — mis sest? Tema ise oli ikka weel suure waranduse peremees ja päälegi ilusa Agnes von Mönnikhuseni, rikka ja uhke Kuimetsa pärisherra tütre peigmees. Täna oli reede ja pühapäewal pidiwad pulmad olema.
„Pange tähele, sõbrad,“ hõiskas lustilik noormees, „et mina omas pulmas kaineid nägusid ei salli. Kes päikese loojaminemise ajal oma nime weel selgeste mäletab, selle päälagi teeb minu kannu põhjaga tutwust. Kõige päält olgu see sinule, Delwig, meelde tuletatud,“ pööras ta ennast ühe seltsimehe poole, kes teistest pisut tõsisem näis olewat. „Sina oled tuntud päänorutaja, ja päälegi oled sa ilusa Agnese pärast minu pääle kangeste kade. See teeb mulle haiget, aga ma ei wõi parata, et Agnes sind ei tahtnud.“
„Tasa, tasa, junker Hans von Risbiter,“ kostis Delwig pilkawalt naeratades. „Wõib küll olla, et Agnes von Mönnikhusen mind ei tahtnud, aga kas ta selle pärast sind nii wäga himustab, on wähemast kahtlane. Esiotsa on ainult nii palju kindel, et Agnese isa sind oma wäimeheks tahab wõtta.“
„Selleks on tal ka põhjust,“ kiitis Risbiter. „See olin mina, kes oma käega Põltsamaal kuninga Magnuse riiginõuniku ja Mönnikhuseni weriwaenlase Fahrensbach’i wangi wõtsin.“
„Kange tegu, wana rauka sängist wälja kiskuda!“ pilkas Delwig. „Minu suur hagijas Diana oleks sellega wist weel paremine toime saanud.“
Need sõnad tegiwad seltsimeestele tuska.
„Ära puudu rüütli auu külge, Delwig,“ noomis junker Gilsen.
„See ei ole õige, Mönnikhuseni wäimehe ja koera nime korraga suhu wõtta,“ nurises junker Aderkas.
„Paned sa mind oma koeraga kõrwu?“ küsis Risbiter ähwardades.
„Oh ei,“ naeratas Delwig, „ma pean oma Dianast nii suurt lugu, et teda — kellegi wastu ei wahetaks.“
„Kisud sa riidu?“ hüüdis Risbiter. „Ära unusta, Delwig, et mul mõõk kaasas on!“
„Siis tarwita seda parajal paigal!“ kostis Delwig kärsitult. „Ma ütlen weel üks kord: oma Põltsamaa wägiteo pärast ei ole sa weel ammugi Agnes von Mönnikhuseni käe wääriline. See ei ole suur asi, paari saja mehega lahtise alewi kallale kippuda, naisi ja lapsi tappa ja seitsmekümne aastast wanameest wangi wõtta. Oleks see wähemast kuningas Magnus ise olnud! Aga waewalt oli üks kuri naljahammas hüüdnud: „Wenelased tulewad!“ — sääl olid sina esimene taldu näitamas.“
„Pidin mina üksipäine wastu hakkama, kuna kõik teised plagama paniwad?“
„Mina ei pannud mitte plagama — seda tunnistab minu lõhki raiutud nägu. Aga see’p see meie õnnetus on, et üks oma süü ikka teise kaela ajab. Wenelased on ühes nõuus ja seisawad ühe käsu all, meie aga oleme alati lahus, igaüks püüab oma nahka päästa ja teisi kilbiks ette lükata. Nõnda läheme kõik hukka.“
„Sina ise oled kõige suurem Wenelaste kartja.“
„Ma kardan neid, sest et meie nõrkust tunnen. Meie oleme suured prassijad ja hooplejad, kuna waenlane kaugel on, aga seisab ta häkitselt meie ees, siis poeme pakku. „Jookske, jookske!“ — seda hüüet on Wenelased meie suust nii sagedaste kuulnud, et seda meie sõjahüüdeks arwawad.“
„Need on äraandja sõnad!“ kärgatas Risbiter.
„Kes tõtt räägib, on walelikkude ees ikka äraandja,“ kostis Delwig, kelle palge puna tõusma hakkas.
„Kes on walelik?“
„Esiteks on see walelik, kes tõtt ei salli, teiseks see, kes oma tulewa äiapapale ette luiskab, et ta tema weriwaenlase sõjameeste keskelt wälja kiskunud ja sääljuures tosina sõjamehi maha löönud, kolmandaks —“
„Kolmandaks tulgu kõik maailma nuhtlused sinu kaela!“[1] karjus Risbiter näost lõkendades ja kiskus mõõga wälja. Sedasama tegiwad teised, Delwig enese kaitsmiseks, Aderkas ja Gilsen riiu lahutamiseks.
„Tohoo!“ naljatas Aderkas, mõõka kaklejate wahele sirutades. „Kui nüüd juba päid lõhkuma hakkame, mis m’e siis pulmaõhtul peame tegema?“[2]
Lahutamine ei olnud raske, sest Delwig oli külmawereline ja Risbiter teadis wäga hästi, et wastane jõu ning osawuse poolest temast kangem oli. Mõõgad pisteti tuppe, aga seltsiliste hää tuju oli tükiks ajaks rikutud. Risbiter andis hobusele kannuksid ja kihutas tüki maad teistest ette. Tee käänas järsku metsa tuka sisse. Korraga nägi Risbiter umbes saja sammu ma pääl üksikut rändajat, kes teda silmates teelt kõrwale astus ja puude wahele ära kadus. Risbiter oli riiu otsimise tujus ja arwas õigusega, et üksik jalakäija, keda tema kui ratsanik üleliiga ei pruukinud karta, temale otse tuju parandamiseks käe alla oli juhtunud. Ta waatas tagasi, kas seltsimehed ligidal, kihutas siis metsa sisse ja leidis rändaja warsi üles. See oli kõrge kaswuga noormees, kelle tugewaid liikmeid pikk talupoja ülikuub kattis. Pehme, laia äärega ja kõrge põhjaga kübar oli tal pääs, pika säärtega sõjamehe-saapad jalas. Tema ülikonnast ei wõinud õieti aru saada, kas ta sõjamees, linna kodanik wõi talupoeg oli. Kangeste päiwitanud näo worm oli kenaste joonistatud, silmad mustad ja elawad. Käes kandis ta paksu keppi. Ratsamehe lähenemisel jäi ta rahuliselt seisma ja toetas ennast kepi najale. Risbiter tahtis hobuse rüsinal wõõra mehe otsa ajada, aga see sasis, ilma et sammu oleks taganenud, tugewa käega waljastest kinni ja pani hobuse seisma.
„Junker on wist pime, et uisapäisa inimese pääle ajab,“ ütles ta külmawereliselt.
„Lase hobuse suu lahti!“ müristas Risbiter.
Wõõras sundis hobust sammu taganema ja lasi siis waljad lahti.
„Miks sa teelt kõrwale läksid?“ küsis Risbiter pisut tasasemalt.
„Eks see ole talupoja kohus, et ta junkrit peab kartma. Päälegi ei wõi praegusel ajal kellegi näost näha, kas ta teerööwel on wõi mitte.“
„Küll ma sind õpetan, kuda sa mind pead kartma. Kohe kasi sinnapoole!“
Risbiter näitas näpuga maantee poole.
„Mul on teises küljes tegemist. Jumalaga, junker.“
Wõõras pööras junkrile selja ja tegi minekut.
„Pea kinni! Hoi, sõbrad!“ hüüdis Risbiter.
Seltsimehed lähenesiwad kiirelt ratsutades.
„See on kahtlane inimene,“ seletas Risbiter, „wist Wene salakuulaja. Me peame ta mõisa kaasa wõtma.“
Noor talupoeg silmas uuriwalt, aga ilma kõige wähema argtuseta uhkeid ratsamehi, kellede seltsi ta nii ootamata wiisil oli sattunud.
„Kes sa oled?“ küsis Delwig.
„Rootsi kuningas!“ kostis wõõras tõsiselt.
Junkrid pidiwad wastu tahtmist naeratama.
„Ära nii palju naljata, talupoeg, sa wõiksid seda kahetseda,“ hoiatas Delwig.
„Kui ise teate, et mina talupoeg olen, miks te siis weel küsite?“ ütles wõõras õlasid kehitades.
„Mis sääl palju loriseda!“ hüüdis Risbiter kärsitult. „Ma wiskan talle silmukse kaela ja lasen teda enese järele traawida. Astu siia, talupoeg!“
Risbiter tegi oheliku otsa sadula küljest lahti. Et aga talupoeg paigast liikuda ei tahtnud, siis ajas junker hobuse tema kõrwa ja katsus silmust ta kaela ümber panna. Sel silmapilgul wõttis talupoeg kepi hammaste wahele, sasis kahe käega junkre niuede ümbert kinni, kiskus ta sadulast wälja, surus ta enese ette põlwili maha, kargas ise paar sammu tagasi, toetas selga paksu tamme wastu, tõmbas kepi sisse peidetud kahe teraga mõõga wälja ja hüüdis: „Ärge pange pahaks, junkrid, aga teie kaasa ma ei tule!“
„Appi!“ ägas Risbiter, kes surmahoopi oodates põlwili küürutama oli jäänud. Seltsimehed hoidsiwad tema hirmunud hobust kinni.
„Tõuse üles, wahwa Risbiter,“ ütles Delwig pilkawalt. „Rüütlid ei wõitle mitte kõhuli maas.“
Risbiter tõstis pääd ja piilus aralt ümberringi. Talupoega mitu sammu eemal puu najal nähes, kargas ta krapsti püsti, ronis hobuse selga ja karjus kui meeletu: „Ärge laske teda ära putkata! See on kardetaw inimene, salakuulaja, Wenelane! Meie peame ta kaasa wõtma, olgu elusalt wõi surnult!“
Ratsanikud piirasiwad talupoja sisse ja püüdsiwad teda oma pikkade mõõkadega haawata; ainult Delwig hoidis tagasi, sest ta häbenes neljakesi üksiku jalamehe kallale kippuda. See jalamees oli aga imeosaw wehkleja, kes ratsameeste pisted ja löögid nagu mängides kõrwale juhtis. Natukese aja pärast lendas Risbiteri käest mõõk kolisedes maha. Risbiter kiskus wandudes pika rauaga püstoli wälja, aga ta oli wiha pärast pool pime; pauk raksus küll, aga kuul läks sihist mööda.
„See inimene on kurat ise!“ karjus Risbiter ja tõmbas teise püstoli wälja. Seekord sihtis ta hoolega.
„Tohoo!“ hüüdis korraga üks wärske, hele hääl. „Kas teil häbi ei ole, noorherrad, neljakesi ühe jalamehe kallale kippuda?“
Junkrid pöörasiwad imestades päid ja nägiwad kena, uhke näoga neidu, kes walge hobuse seljas ratsutas. Pisut eemal tuliwad puude wahelt mitu teist ratsanikku nähtawale. Neiu paled õhetasiwad kiirest sõidust, wõib olla ka häbist, ja ta silmad läikisiwad kentsakalt.
„Preili von Mönnikhusen!“ hüüdsiwad junkrid ühest suust. Risbiter oleks peaaegu püstoli maha pillanud.
„Sina siin, kallis Agnes!“ kogeles ta magusas ehmatuses. „Kust see ime tuleb?“
„Ratsutame isaga lusti,“ kostis Agnes lühidelt. „Sääl ta tuleb. Aga mis siin on juhtunud?“
Risbiter ei leidnud kohe wastust, waid pilgutas seltsimeestele kõrwuni punastades silmi.
„Hansul oli pisuke äpardus,“ kostis Delwig tema eest. „Hakkas talupojaga rammu katsuma ja talupoeg puhus ta kogemata hobuse seljast maha. Seda häbiplekki tahtsime nüüd talupoja werega Risbiteri kilbi päält ära pesta.“
„Teie kukkusite hobuse seljast maha?“ naeris Agnes, kuna Risbiter äraandja Delwigile meeleäraheitmisega silmi pilgutas. Rüütlipreili ja noor talupoeg waatasiwad korraga teine teise silmi; rüütlipreili silmist ei paistnud esiotsa muud kui kalk uudishimu, kuna talupoja pilk imestuse ja auupakkumisega neiu kena näo pääl wiibis. Waheajal jõudis wana rüütel von Mönnikhusen ja temaga tosin teisi ratsamehi sinna. Mönnikhusen oli kõrge kaswuga, halli habeme ja wäga uhke moega rüütel. Junkrid teretasiwad teda auupaklikult.
„Mis siin on?“ küsis wanamees lühidelt.
„Meie püüdsime Wene salakuulaja kinni,“ kostis Risbiter kähku.
„Salakuulaja!“ kordas Agnes ilma tahtmata ja waatas otsekui kahetsedes noore talupoja otsa. Ta pidas salakuulajaid kõige alatumateks inimesteks ilma pääl. Sel noorel mehel oli nii auus, rõõmus, julge nägu — kas see wõis salakuulaja olla?
„Kes sa oled?“ küsis Mönnikhusen talupoja käest.
„Waba mees,“ oli selle rahuline wastus.
„Mis su nimi on?“
„Gabriel.“
„Oled sa Wene salakuulaja?“
„Salakuulajad ei rända lausa päewa ajal mööda maanteesid.“
„Tema pelgus mind nähes tee päält ära,“ ütles Risbiter. „Ma nägin kohe, et ta mind kartis. Mikspärast pistsid sa minu eest putku, mikspärast wärisesid sa minu ees, talupoeg?“
„Ma ei pistnud sinu eest putku ega wärise praegugi sinu ees,“ wastas Gabriel naeratades.
„Seda on ta näidanud, et ta nii kergeste ei wärise,“ ütles Delwig, „sest ta mängis Risbiteriga wurrkanni, hakkas üksipäine meie nelja ratsamehe wastu ja pani esimese hoobiga Risbiteri mõõga tantsima.“
„Delwig waletab, ma ise pillasin mõõga kogemata maha,“ waidles Risbiter wastu.
„Tasa!“ ütles wana Mönnikhusen. „Teil on ühtepuhku teine teisega nägelemist. Mis sul siin tegemist oli?“ pööras ta ennast Gabrieli poole. „Mis mees sa oled? Kus su kodupaik on?“
„Ma olen sõjamees,“ wastas Gabriel. „Mu kodupaik on sääl, kus sõditakse. Praegu lähen ma Tallinna poole Rootslaste juurde sõjateenistust otsima.“
„Oled sa Saksa mees?“
„Ma olen Sakste keskel üles kaswanud.“
Mönnikhusen jäi pisut mõtlema. Agnes hakkas ta käewarrest kinni ja sosistas temale midagi kõrwa sisse. Wana rüütel nikutas pääd ja ütles siis waljuste: „Sa ütlesid, et sa teenistust lähed otsima. Kas tahad minu teenistusesse astuda?“
„Mina ei astu kellegi teenistusesse, keda ma ei tunne.“
Mönnikhusen naeratas pilkawalt.
„Pean sulle oma nime nimetama? Hää küll, herra Gabriel, mina olen Kuimetsa pärisherra ja Liiwi mõisameeste[3] päälik Kaspar von Mönnikhusen. On sul nüüd rohkem usaldust minu wastu?“
„Teie nimi on kaugel tuntud, rüütel von Mönnikhusen,“ wastas Gabriel kergeste kummardades. „Siisgi ei taha ma Teid mitte teenida.“
„Miks mitte?“ küsis Mönnikhusen kulmu kortsutades.
„Ma ei soowi mõisameheks saada.“
„Pead sa ka meeles, et ma sind torni heita ehk siinsamas oksa tõmmata wõin lasta?“
„Teie wõite üksnes minu surnukeha puu oksa riputada, aga mind torni heita wõi koguni oma sulaseks teha ei wõi Teie mitte. Teie olete ise sõjamees, rüütel Mönnikhusen, ja peaksite teadma, et õige sõjamees ennast ähwardustest ei tohi painutada lasta.“
Mönnikhuseni palge tõusis wihapuna. Jälle puutus Agnes salamahti ta käewarre külge. Wana rüütel lõi pahaselt käega ja turtsus: „On sul nii suur himu nälga surra, siis mine Rootslaste juurde! Nemad ei jõua meilegi palka wälja maksta, weel wähem sinusugusele. Tahad sa aga häid päiwi näha ja külluses elada, siis tule minu juurde. Tugewaid ja julgeid poissa wõin mina igal ajal tarwitada. Täna õhtuni seisab Kuimetsa wäraw sinu ees lahti. Täna Jumalat, et ma pahas tujus ei ole, ja mõtle hoolega järele, enne kui omas suures rumaluses minu armuliku pakkumise tagasi lükkad.“
Nende sõnadega pööras Mönnikhusen hobust ja ratsutas kõige seltskonnaga maantee pääle tagasi. Agnes pööras korra pääd ja nägi, et Gabriel liikumata wana paiga pääl seisis ja otsekui kahetsedes tema järele waatas.
„Üks häbemata lurjus, see talupoeg!“ torises Risbiter, kes enese neiu kõrwa oli mahutanud. „Ma ei mõista, mikspärast sinu isa teda karistamata jättis.“
„Miks sa ise teda ei karistanud?“ küsis Agnes naeratades.
„Kas ma tohtisin sinu isa keelu wastu teha?“
„Aga kui mina sind kässiksin, kas siis läheksid teda weel karistama?“
„Kui sa seda otse himustad…“ kogeles Risbiter kahwatades.
„Preili Agnes,“ ütles Delwig, kes nende juttu oli kuulnud, „ärge saatke oma peigmeest palja kätega lõukoera suhu. Teie näete, et tal wäetikesel mõõkagi ei ole.“
„Kus su mõõk on?“ küsis Agnes kulmusid tõstes.
„Risbiter on oma mõõga kõige sügawama auukartuse märgiks waenlase jalge ette maha jätnud,“ hirwitas Delwig.
„Junker Hans!“ ütles Agnes pühalikult. „Teadke, et Agnes von Mönnikhusen oma kätt ialgi mõõgata mehele ei anna. Kuda wõite Teie oma noorikut kaitsta, kui Teil eneselgi sõjariista ei ole?“
„Kurat ja põrgu!“ wandus Risbiter. „Waat’, kuda inimene unustada wõib! Pillasin mõõga kogemata maha ja unustasin sootumaks ära. See oli sinu enese süü, Agnes: sinu häkiline ilmumine ajas mu meele ja mõtted sassi. Ma tahaksin seda meest näha, kes sinu seltsis oma mõõka ja weel mõndagi muud ära ei unustaks! Kui aga hulgus teda weel warastanud ja pakku jooksnud ei ole!“
„Ta seisab weel endisel paigal,“ ütles Agnes teist korda tagasi waadates.
„Kuule poiss!“ hõikas Risbiter noort sulast, kes nende eel ratsutas. „Mine too mu mõõk säält ära!“
„Ei, junker Hans,“ ütles Agnes kähku wahele, „Teie ise peate mõõga ära tooma.“
„Kui ilusti palud, ehk annab talupoeg ta hääga kätte,“ pilkas Delwig.
„Lähme kolmekesi, mina aitan paluda,“ hüüdis Agnes wallatult naerdes.
Nad pöörasiwad ümber ja sõitsiwad sinna tagasi, kus Gabriel ikka weel selga puu najale toetades seisis. Teised seltsilised oliwad neist tüki maad ette jõudnud, nii et nende tagasiminekut peaaegu tähelegi ei pandud.
„Tõsta mu mõõk üles ja anna siia!“ käskis Risbiter upsakalt.
„Sinu mõõk?“ kostis Gabriel otsekui mõtetest ärgates ja lustilik naeratamine libises ta näo üle, kui ta nüüd alles haljast terast enese jalge ees nägi läikiwat. „Kui su pruut sinu eest palub, siis annan mõõga kätte.“
„Kust Teie teate, et mina junkri pruut olen?“ küsis Agnes kergeste punastades.
„Ma näen seda junkri suurest julgusest, mis muidu arusaamata oleks.“
„Ma lasen selle koera ilma armuta maha!“ hüüdis Risbiter hambaid kiristades ja tõmbas püstoli wälja.
„Pidage, junker Hans!“ ütles Agnes kahwatades. „Herra Gabriel, kui ma Teid palun mõõka üles tõsta…“
Enne kui Agnes sai lõpetada, tõstis Gabriel mõõga üles ja andis ta wiisakalt kummardades noore neiu kätte, üteldes: „Kõik tingimised on täidetud ja rahu tehtud. Junkri kätte ei julge ma mõõka anda, sest ta ei oska sõjariista käes pidada ja wõiks enesele wiga teha.“
Delwig pahwatas suure häälega naerma ja ka Agnes pidi wastu tahtmist naeratama.
„Junker Hans, siin on Teie mõõk,“ ütles ta sõjariista peigmehe kätte andes. „Tänage mind ja püüdke tulewal korral osawam olla. Hääd teereisi, herra Gabriel!“
„Jumalaga, preili!“
Agnes andis hobusele häkiste piitsa ja kihutas tuhatnelja isa järele, Delwig ja Risbiter, kes näost punane kui keedetud wähk oli, tema kannul.
- ↑ Sel ajal wäga pruugitaw wandesõna.
- ↑ Ajaraamatute kirjutajad tunnistawad, et selleaegsed pulmad meie kodumaal arwa ilma riiu ja werewalamiseta lõppesiwad.
- ↑ Mõisameesteks nimetati suure Liiwi sõja ajal neid endise Liiwi orduriigi mõisnikkusi ja nende sulaseid, kes salgakaupa pea Rootslasi, pea Wenelasi, Daanlasi wõi Poolakaid palga eest teenisiwad, enamiste aga oma käe pääl kui õiged rööwlid oma isamaad laastasiwad. Mönnikhuseni käsu all seisaw salk oli Kuimetsas kindlasse laagrisse asunud ja seisis nime poolt Rootsi kuninga teenistuses.