Villu võitlused/7
7
„Mu süda valutab Priidu pärast,“ ütles Mai ühel päeval ema vastu, kes rahuliku näoga sukka kudus. „Sellest on nüüd juba nädal möödas, kui ta ära viidi, ja veel ei ole midagi temast kuulda olnud. Nad on tema vist kuhugi maa-alusesse auku visanud ja lasevad ta nälga surra, nagu nad juba mitmega peavad teinud olema.“
„Ära räägi nii põlates rüütlitest,“ noomis Krõõt. „Komtuur on aus mees, ja ta tõotas kindla sõnaga, et Priidu elusse peab jääma. Saksad ei tee kellelegi ülekohut, vaid nuhtlevad selle järele, kuidas keegi ära teeninud on.“
„Kas Priidu siis tõesti nii suur süüdlane on, et teda õigusega surmata võidaks?“
„Priidul ei ole mingisugust süüd, vaid kõik on selle pagana sepa süü,“ pahandas Krõõt. „Tema on meie kiusajaks loodud. Ilma temata oleks Priidu ammugi sakstega hea sõber ja ise saksa mees olnud; ta põlgaks, nagu isandate õigus ja kohus, nüüd talupoegi nii palju, et ta nendega juttugi ei teeks, veel vähem neid tõrkumisele läheks ärritama. Seaduse järele peab rahva ässitaja surema, aga mitte Priidu ei ole ässitaja, vaid sepp. Kui Priidut mitte varsti lahti ei lasta, lähen ma komtuuri juurde ja ajan kõik süü sepa peale; ma räägin kõik ta häbemata sõnad ja pilkamised ära — eks me siis näe, kes viimaks süüdi jääb.“
„Kas Priidu eest ei võidaks muidu paluda, ilma et sepa peale kaevataks?“ küsis Mai kartlikult. „Kaebamine võiks komtuuri uuesti vihale ärritada, kuna ta muidu vahest su palvet kuulda võtaks.“
„Küllap mina tean, mis mu palve komtuuri ees maksab,“ kiitles Krõõt, „aga sepa peale tahan ma ikka kaebust tõsta. Tema kaotab meie elu õnne — kadugu ta siis ise ka! Rätsep Flittergoldi on ta nii täiesti ära pahandanud, et see enam nägugi ei näita.“
„Jumalale tänu,“ sosistas Mai.
„Sa oled veel noor, Maieke,“ ütles Krõõt pisut kurvalt, „sa ei saa veel aru, mis sulle kasuks või kahjuks on, ega hooli sellest palju. Mina aga armastan sind, ja just sellepärast vihkan ma seppa, et ta sinu ja Priidu õnne vastane on. Ma soovin palavalt ja palun ööd ja päevad püha neitsit, et ta sind ja Priidut sest alatust elust välja aitaks, mille sees mina olen sündinud. See võib aga üksi siis sündida, kui sa saksa naiseks saad.“
„Kas see siis nõnda suur õnn on?“
„Suuremat õnne ei või sa siin ilmas kätte saada. Talupojale ei või sa minna, sest nemad on kõik orjad ja sina ja su lapsed peaksid samuti orjadeks saama. Aga kui nad vabadki oleksid, ma ei raatsiks sind siiski talupojale naiseks anda. Maarahvast ei paranda priius ega miski asi. Nad on toored, kadedad ja karedad; kui keegi neid ei valitseks, siis õgiksid nad üksteist ära. Naisterahvast ei mõista nemad lugu pidada, vaid teevad temast teolooma. Sakste juures on aga naisterahvas kõrges aus. Sakstele on jumal ise parema loomu pitseri näo peale vajutanud: nad on näost ilusamad kui teised inimesed, ausad, lahked ja helded...“
Siin jäi Krõõt korraga vait, sest toa uks läks lahti ja Priidu astus sisse. Ta riided olid närus, pea paljas, juuksed sassis, nägu kahvatu kui surnul. Ilma et ta häält oleks teinud või üheainsa pilguga ema ja õe peale vaadanud, läks ta laisal sammul toa tagumisse nurka ja heitis kummuli sängi. Ema ja õde tõttasid ta juurde ja valasid kaks pangetäit küsimusi ta kaela. Priidu tõrjus neid tumma käeliigutusega enesest eemale. Viimaks tõusis ta järsku istukile, vahtis pärani silmil ema otsa, tegi kentsaka näo, millel valu ning meeleheide lugeda olid, ja ütles hoopis võõra häälega:
„Vavommuveeveävavävavu!“
Priidu näost oli selgesti näha, et ta naljatujus ei olnud.
Naisterahvad lõid ehmatades käed kokku.
„Mis sul viga, pojuke?“ hüüdis ema värisedes, kuna Maiel nutt varaks oli. „Mis nad sinuga tegid?“
„Vavommuveeveävavävavu!“
„Räägi selgesti!“
Vastuse asemel tegi Priidu suu lahti ja tähendas sõrmega suhu. Nüüd alles tuli välja, et Priidul enam keelt suus ei olnud. Ässitaja suust oli ässitamise riist ära kaotatud.
„Nad on su keele ära lõiganud!“ kiljatasid naisterahvad ühest suust ja puhkesid suure häälega nutma. Priidu noogutas valusa näoga pead ja heitis uuesti kummuli.
Sel päeval ei saanud Risti Krõõt enam mahti sakste lahkust ning heldust kiita.
Kevad hakkas lähenema. Lund leidus veel metsades, kuna lagedad kohad ammugi paljad olid. Risti talus, kus muidu pakase ajalgi rahu ja rõõm olid valitsenud, ei pandud seekord kevade tulekut palju tähelegi. Siin olid inimesed nagu uimastatud. Sepa lõbusat jutuvestmist ja südant-kergitavat naerumürinat ei olnud ammugi enam kuulda. Priidu oli sestsaadik, kui ta nägi, et tema keeletut keelt keegi ei mõistnud, hoopis tummaks jäänud. Ta ei luusinud enam külasid kaudu ümber, sest ta häbenes ennast inimestele näidata; ainus koht, kuhu ta veel ajuti jala tõstis, oli Villu sepapada. Muidu aeles ta enamasti päevade kaupa selili sängis või istus kusagil nurgas ja vahtis nukral näol enese ette maha. Ka Mai oli alati tõsine ja sagedasti kurb; tema ainsad rõõmsad silmapilgud olid need, mil ta salamahti sepa seltsis viibis ning selle mehe surematut elurõõmu enesele mõjuda laskis. Krõõt ootas pikisilmi rätsep Flittergoldi tagasitulekut ja läks selle lootuse petmise pärast päevpäevalt kärsitumaks. Teine meeleärrituse põhjus oli see, et komtuur teda kaebusega sepp Villu peale ettegi ei lasknud, vaid talle selge sõnaga ütelda käskis, et ta oma nägu enam lossi värava ees ei pidavat näitama.
Ühel päeval läks Mai metsa alla külmalillesid otsima ja — ei tulnud enam tagasi. Kui ta äraolek juba videvikuni oli kestnud, läks ema rahutuks ning saatis Priidu sulastega otsima. Nad luusisid metsa risti ja põigiti läbi, ei leidnud aga Maie kusagilt. Kui nad asjatust otsimisest väsinult ja haigeks karjutud kõridega tagasi tulid, läks ema süda hoopis raskeks; ta hakkas õnnetust aimama. Viimne lootus oli veel see, et Mai üksipäini Villu juurde oli läinud ja hiljaks jäänud. Krõõt teadis küll, et Mai ja sepp vahel salamahti koos käisid, ja oli selle üle väga pahane; aga ta armastas tütart nii kangesti, et ta teda üleliigse valjusega kurvastada ei raatsinud. Ka oli sepp Villu Krõõda silmis nii toores ja põlgamise vääriline inimene, et Krõõt Maie armastust lapsikuks tujuks pidas, mis aegamööda iseenesest pidi kaduma. Nüüd aga sähvis Krõõda pähe hirmus mõte, et sepp Maie maarahva vana pruugi järgi võiks röövinud olla.
Risti Krõõt tõttas kohe ööpimedusest hoolimata Priidu ja sulaste seltsis sepa juurde. Seppa ei olnud kodus, sulased ütlesid, et ta juba hommikul vara ei tea kuhu välja läinud. Maie ei olnud keegi silmaga näinud. Krõõt tahtis nüüd sepa elumaja läbi otsima hakata, aga majapidaja ning sellid ei lubanud seda. Krõõt jäi oma seltsilistega ukse taha ootama, öö oli soe ja pime. Pehme tuul mühas metsas. Ajuti kuuldi öökulli kisa ja hundi ulgumist, mis valusasti Krõõda südamesse torkas. Oli Mai vahest metselajate roaks saanud?
Sulased jäid tukkuma. Priidu kõndis unega võideldes sajandat korda ümber maja. Krõõt üksi seisis liikumatult ukse ees, kuulatas ergu kõrvaga iga väiksemat kõminat ja vahtis kängunud silmil pimedusesse. Südaöö oli ammu möödas, kui sepa rasked sammud kuuldavale tulid ja ta pimedusest suurendatud kuju puude varjust välja liikus. Krõõt läks talle vastu, hakkas kahe käega julgesti sepa rinnust kinni, katsus teda koguni pisut raputada, mis kuidagi korda ei läinud, ning ütles viha ja valu pärast kähiseval häälel:
„Sina, röövel, kuhu oled sa mu tütre pannud?“
„Risti Krõõt!“ hüüdis sepp ilmatu imestusega — sest ta oleks ennemini mõnda sajapealist lendavat madu või vanapaganat ennast oma ukse eest lootnud leida kui seda naist.
„Jah, Risti Krõõt, kes sind, õelat röövlit, lahti ei lase, kuni sa talle tütre tagasi annad,“ kiristas õnnetu ema.
„Mis sa jampsid? Mis tütart sa minu käest tahad?“ kogeles sepp, imestusest ehmatusse sattudes.
„Mul ei ole ju enam kui üksainuke, ja nüüd on seegi kadunud. Miks sa mind veel pilkad, kurivaim? Sa tead, kus ta on. Too ta välja!“
„Ma ei ole Maie mõnel päeval näinud,“ kostis Villu õnnetust aimates väriseval häälel.
Risti Krõõt sai aru, et vägivald ja ähvardamine siin midagi ei aidanud, ja hakkas sellepärast, nagu see naiste viis on, korraga paluma:
„Pai kulla Villu, ära vaeva õnnetu ema südant. Sa oled vist Maria, nagu see talupoegade vana viis on, omale pruudiks röövinud. Ma annan sulle kõik hea meelega andeks, kui sa aga ütled, kus ta praegu on. Ära piina mind, kulla mees! Võta, mis tahad, aga näita mulle üksainuke kord mu tütrekese nägu!“
„Ma ei ole Maie näinud,“ kordas sepp kinninööritud kõrist.
Tema hääles värises nii tõsine ehmatus ja ahastus, et viimaks Risti Krõõtki, nii visa kui ta oma umbusalduses oli, teda süütuks pidi tunnistama.
„Siis on kiskjad elajad mu tütre ära murdnud!“ kiljatas vaene ema ja nõrkes silmapilguks nii ära, et sepp teda oma kätega pidi jalul hoidma. Krõõt sai kohe oma nõrkusest jagu, käskis seppa tulelontisid nõutada ja tõttas siis uuesti metsa, tütre jälgi otsima. Sepp oma sellidega läks kaasa. Kaheksa inimest, kõigil tulelondid käes, luusisid metsa jälle risti ja põigiti läbi, ajuti üksteise ja kadunud tüdruku nime hõigates, seisatades, mõnda jälge uurides, pead raputades ja murelikult ikka jälle uuesti otsides. Metselajad põgenesid hirmuga nende eest, unised kaarnad ja varesed kaebasid kraaksudes rahurikkumise üle. Koidupuna hakkas kumama, aga ei Risti Krõõt ega Villu tundnud väsimust ega pannud tähelegi, et sellid ja sulased vaevalt veel jalgu liigutada jaksasid ning vahel püstijalu magama jäid. Üks sulane oli koguni kere maha pannud; Krõõt leidis ta sealt ja andis talle tulelondiga niisuguse meeldetuletuse, et magaja püsti kargas, lendavate sädemete üle ehmatades jooksu pistis ja tagasi vaatamata vähemalt viissada sammu edasi sibas.
Tulelondid olid kustunud ja päike tõusmas, kui sepp Villu müriseva häälega kõiki enese juurde kutsus. Risti talu lähedal oli ta lumelapikeselt hobuste jäljed leidnud ja nende keskel inimese jälje, mille suurus ja näomood selgesti ta sünnitajat ilmutasid.
See oli Maie jälg!
Teisi temasuguseid ei olnud lume peal enam näha ja maapind oli sel kohal nii kõrge, kuiv ja kuuseokastega kaetud, et Maie kerged jalad selle peale jälgi ei võinud jätta. Hobuste jälgedest võidi paiguti ka veel kuival maal aru saada. Lumelapike näis jälgede pööramise paik olevat, sest nad käisid siit edasi ja tagasi, ilma et Risti taluni oleksid ulatanud. Enne kui kaugemalt hakati otsima, saatis Krõõt ühe sulase koju kuulama, kas Mai kogemata tagasi ei ole tulnud. Sulane tõi varsti sõnumi, et seal keegi Maie hinge polnud näinud.
Risti Krõõt vahtis vastu tahtmist abi otsides sepa otsa.
„Nüüd on asi selge,“ ütles Villu nukralt. „Mai on röövlite kätte langenud, ja röövija ei ole vist keegi muu kui mõni rüütel või mõisnik.“
„Siis elab ta ikka veel,“ hüüdis Krõõt peaaegu rõõmsalt.
Üks sulane tuletas meelde, et ta hiljuti noort saksa moodi ratsalist oli näinud, kes talu ümber sõitnud ja üle aia sisse luuranud.
„Vahest oli see koguni rätsep Flittergold!“ aimas Krõõt.
Aga sulase jutu järgi oli võõras ratsaline suure kasvu, uhke näo ja pikkade „kihvadega“, mõisniku riides mees olnud — märgid, mis lühikese, kidura ja tedretähelise rätsepa kohta sugugi passida ei tahtnud.
„Kas see ei olnud vahest seesama junkur, kes komtuuriga kaasas oli, kui Priidu ära viidi?“ küsis sepp.
„Vaat, vaat, nüüd tuleb meelde, kus ma ta nägu enne olin näinud,“ vastas sulane kõige näoga naeratades. „Seesama, pagan, neh, just seesama, nagu ta on. Pergel teab, kuidas inimese mälestus vahel nii segaseks läheb.“
„Siis ei ole keegi muu kui komtuuri vennapoeg ja nimekaim Goswin Herike — Maie röövija,“ ütles sepp tumeda häälega.
Krõõda näost oli võimatu aru saada, kas kuuldud uudis teda rõõmustas või kurvastas, aga ta tunnistas ennast nüüd alles surmani väsinuks, jättis jälgede otsimise meeste hooleks ja tuikus koju.
Mehed hakkasid hobuste jälgi kaugemale uurima. Need läksid esiotsa Viljandi poole ja pöördusid siis järsku pahemat kätt kõrvale, olid paiguti selgesti näha ja kadusid siis jälle nii täiesti, et kaua pidi järge otsima. Jäljed lõppesid viimaks suurel teel ära; teinepool ei olnud neid kusagil leida. Sepp saatis kõik seltsilised siit koju ja kõndis üksipäini edasi Puidu mõisa poole. Teed käies kuulas ta talupoegade hurtsikutes ja vastutulijatelt hoolega, kas keegi eile meest ja naist ühe hobuse seljas ei olevat näinud. Vastuseks raputati igal pool imestades ja naerdes päid.
„Nad on vist maanteel tükk maad tagasi ja siis metsast läbi koju sõitnud,“ mõtles sepp. „Aga miks nad sel korral nii ettevaatlikud olid?“
Ta oleks hea meelega kohe Puidu mõisa sisse ja noorsandi kallale tunginud, oleks see vähegi võimalik olnud. Aga Puidu mõis oli, nagu muudki mõisad sel kardetaval ajal, päris kindlus sügava kraavi, kõrge valli ja mahalastava väravaga. Ilma kutsumata ega teatud asjata ei lastud kedagi sisse ja sepp pidi sel korral tühjade kätega taganema.