Veeteede seadus
Veeteede seadus.
Antud Riigihoidja poolt dekreedina 21. jaanuaril 1938.
I.
1. peatükk.
Üldeeskirjad.
§ 1. Rööbiti mandri ja saarte randjoonega asetsev nelja meremiili laiune vee-ala loetakse territoriaalmereks.
Territoriaalmeri, samuti õhuruum ülalpool ja meresäng ning maapõu allpool seda kuuluvad riigi territooriumi.
Territoriaalmeresäng ühes maapõuega selle all ja merest üleskerkivad saared kuuluvad riigile.
§ 2. Territoriaalmere algjooneks loetakse mereranna madalveeseisujoon.
Sadamas on territoriaalmere algjooneks kõige kaugemale merre ulatuvad sadama alalised ehitised, merre suubuvas jõesuudmes – mereranna üldsuunas üle jõesuudme tõmmatav joon.
§ 3. Merekitsused, mis on läbikäiguks ulgumere kahe osa vahel ja mille mõlemad rannikud kuuluvad riigi territooriumi, kui merekitsuse laius ei ületa kümmet meremiili, loetakse territoriaalmereks.
§ 4. Territoriaalmeres omavad läbisõiduõigust kõik laevad ja muud ujuvabinõud, välisriikide sõjalaevad aga ainult riikidevahelise kokkuleppe või valitsusvõimude loa alusel, välja arvatud merihädajuhud.
Läbisõidu all mõistetakse laevade ja muude ujuvabinõude sõitu ja sellega seosesolevaid peatusi territoriaalmeres.
§ 5. Läbisõit peab teostuma seaduslike nõuete kohaselt, eriti kui see puutub: 1) liiklemise julgeolekusse ja sõidutee ning meremärkide korrashoidmisse; 2) vete kaitsesse mitmesuguste jäänuste ja muude ainete vastu, mida on keelatud vette heita; 3) territoriaalmere varade kaitsesse; 4) kalapüügi-, jahindus- ja muisse sääraseisse õigustesse; samuti ei tohi läbisõit riivata Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, fiskaalhuve ega neid eeskirju, mis käivad sissesõidu kohta sadamaisse ning sisevete veeteedele.
§ 6. Territoriaalmeres on ilma Veeteede Valitsuse loata keelatud teha igasuguseid hüdrograafilisi mõõtmisi ja meresügavuse uurimisi. See keeld ei käi riigi sõjaväevõimude kohta.
§ 7. Territoriaalmeres ja alates viimase välispiirist 8 meremiili laiuses veevöös ohus olevate laevade ja randunud ning uppunud varade päästmisel võivad töötada välismaa päästeseltsid ja -ettevõtted ainult Veeteede Valitsuse direktori igakordsel loal, kui seda ei määra teisiti rahvusvahelised kokkulepped ja konventsioonid.
§ 8. Territoriaalmere ranna loomulik juurdekasv arvates maa-ala piirist perpendikulaarselt randjoonele kuulub rannaomanikule.
Territoriaalmere ranna kunstlik juurdekasv kuulub riigile, kui juurdekasvatuse teostajaks on riik või kui seda teostab keegi riigi ülesandel. Territoriaalmere ranna kunstlik juurdekasvatamine on lubatud ainult Veeteede Valitsuse loal.
On rannaomanik vastava loa alusel juurdekasvuks püstitanud ehitisi, teinud ranna täitmise, tõstmise või maaparandustöid, siis kuulub seesugusel teel saadud ranna juurdekasv rannaomanikule esimeses lõikes ettenähtud ulatuses.
Kui territoriaalmere ranna kunstlikku juurdekasvatamist teostatakse riigi ülesandel või vastava loa alusel rannaomaniku poolt, määrab Veeteede Valitsus ühtlasi tööde ulatuse ja nende läbiviimise lähemad tingimused.
Kui territoriaalmere ranna kunstlik juurdekasv riivab ranna maaomanike huve, on neil õigus nõuda ranna juurdekasvatamise seismapanemist. Küsimuse otsustab Vabariigi Valitsus Teedeministri ettepanekul.
§ 9. Veeteede Valitsus võib määrata mere, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve rannarajoonid, kust kivide, rohu, roo ja muude kaldakaitsevahendite võtmine on keelatud.
§ 10. Rannasõiduks, mille all mõeldakse kaupade ja reisijate vedu Eesti sadamate või rannapunktide vahel, on õigus ainult Eesti laevadel ja muudel ujuvabinõudel.
§ 11. Sisevete veeteedel on laevamis- ja parvetamisõigus ainult Eesti kodanikel, kuid erandina on parvetamisõigus ka neil välismaa kodanikel, kes on parvetatava metsamaterjali omanikud.
§ 12. Sisevete veeteedeks loetakse Eesti territooriumil alalist või ajutiselt laevatavaid ja parvetavaid veekogusid, nagu jõgesid, järvesid ning laevamiseks ja parvetamiseks ehitatud kanaleid, samuti Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve Eestile kuuluvaid osi.
§ 13. Sisevete veeteede nii alalise kui ka ajutise laevatavuse ja parvetavuse ulatuse määrab Vabariigi Valitsus.
§ 14. Rannasõidu ja sisevete veeteede korrapärastel laevaliinidel on kaupade ja reisijate vedu ilma vastava loata keelatud. Liiniveoks annab loa Teedeminister, ära kuulanud Sõjavägede Juhataja arvamuse. Juhuveoks samadel liinidel annab loa Veeteede Valitsus. Lube antakse tarviduse järgi.
Liinipidajad on kohustatud sõjaväes, Sõjaministeeriumis, Kaitseliidus ja piirivalve alal teenivaid inimesi ning sõjaväele, Sõjaministeeriumile, Kaitseliidule ja Piirivalvele kuuluvaid varasid vedama 50% hinnaalandusega neist hindadest, mis liinipidaja laevadel on kehtivad reisijate ja kauba veoks.
Eelmises lõikes tähendatud hinnaalandust tõendavate veodokumentide ja tunnistuste vormid, nende kasutamise ja veokulude tasumise kord määratakse kindlaks vastavais tariifides või kohustustes liiniveoloa väljaandmisel.
Sõjaväe, Sõjaministeeriumi ja Kaitseliidu ülesannete täitmiseks teostatavad juhuveod ei kuulu luba vajavate vedude hulka.
Loa andmisel korrapäraste laevaliinide pidajatele võib teha kohuslikuks ka otseühendusliku veo teiste veoettevõtetega ning raudteega.
Nendel laevaliinidel laevaühenduste ja kaupade ning reisijate veo korra, laevaliinipidajate kohused ja laevaliini pidamise tingimused määrab Teedeminister.
§ 15. Kõigil kunstlikult loodud ning süvendatud laevasõiduteedel ja kõigil sisevete veeteedel on keelatud välja heita tuhka, prügi ja vett-roojastavaid aineid.
Veeteede Valitsus määrab eespool-nimetatud laevasõiduteedel ja sisevete-veeteedel piirkonnad, kuhu selleks määratud tingimustel on lubatud välja heita tuhka, prügi ja vett-roojastavaid aineid.
§ 16. Sisevete veeteedel ujuvabinõude liiklemise, eriti üld-, tervishoiulise ja laevasõidu julgeoleku korra ning tingimused määrab Teedeminister. Metsamaterjalide parvetamise korra ning tingimused, samuti ujuvabinõude ja parvetatava metsamaterjali vee-ehitistest ja -seadmeist läbilaskmise korra ja tingimused määrab Teedeminister kokkuleppel Põllutööministriga ja Majandusministriga.
§ 17. Sisevete veeteede ja kallasradade kasutamisel nende kasutajate poolt kaldaomanikule tekitatud kahjud, kui asjaosalised pole kokku leppinud teisiti, teeb vajaduse korral kindlaks ja hindab Veeteede Valitsus, juurde kutsudes kohaliku omavalitsuse esindajaid ja tarbe korral põllumajandus-asjatundjaid. Kahju kindlakstegemise ja hindamisega seotud kulud tasub kahjutasu nõudja, kes on õigustatud neid sisse nõudma kahjutegijalt.2. peatükk.
Veeteede tähised.
§ 18. Laevasõidu ja parvetamise hõlbustamiseks ning julgeolekuks veeteedel Veeteede Valitsus püstitab veeteede tähised, nagu tuletornid, tulelaevad, paagid, toodrid ja poid, ja hoiab neid korras.
§ 19. Omavalitsused ja eraisikud võivad tarbe korral püstitada ja korras hoida veeteede tähiseid ainult Veeteede Valitsuse loal ja selleks määratud tingimuste kohaselt.
Neil juhtudel püstitatud tähise korrashoiu kohusest ei või loobuda enne kolme kuu möödumist arvates sellekohasest teadaandest. Varemalt võib sellest kohusest loobuda Veeteede Valitsuse nõusolekul.
§ 20. Tähiste (§ 18, 19) püstitamisest, nende valgustamise vältusest ja iseloomust ning tähiste signaalide andmisest, samuti kõigist vastavaist muudatusist teatab Veeteede Valitsus otstarbekohasel viisil asjasthuvitatuile.
§ 21. Kui veeteel uppunud laev või muu ese on ohtlik laevasõidule või parvetamisele, siis peab selle omanik vastavale kohale viivitamata püstitama ajutise hoiatustähise kui ka teatama kohe sellest Veeteede Valitsusele otse või kohaliku rannavanema kaudu, kuna alalise tähise püstitab Veeteede Valitsus esimesel võimalusel.
§ 22. Tuletornid, tulelaevad ja muud valgustatavad veeteed tähised, kui nende piirkonnas navigatsiooni kestel jää laevasõitu ei ole sulgenud, on valgustatud päikeseloojakust kuni -tõusuni Veeteede Valitsuse poolt lähemalt määratud kellaaegadel ja viisil.
Udu ajal või kui halb nähtavus raskendab laevasõitu, peab tuletornes ja tulelaevus, kus olemas vastav seadis, antama Veeteede Valitsuse poolt kindlaksmääratud signaale.
§ 23. Kui tähis on puudulik või rikutud, või on loata püstitatud, või tekitab veeteede kasutamisel arusaamatusi, või § 21 juhtudel puudub, siis peab igaüks sellest teatama Veeteede Valitsusele otse või kohaliku rannavanema kaudu.
§ 24. Omavalitsused või eraisikud (§ 19), kelle kohuseks on tähise korrashoid, peavad eelmise paragrahvi juhtudel kohe kõrvaldama ilmnenud puuduse, vastasel korral teeb seda Veeteede Valitsus selleks kohustatu kulul.
§ 25. Rannal asetsevate kui ka ujuvate tähiste ja veemõõtmisseadiste külge on keelatud kinnitada või siduda ujuvabinõusid või muid esemeid.
3. peatükk.
Veeteede ehitamine ja korrashoidmine.
§ 26. Veeteede ehitamist, korrashoidmist ja veekogude süvendamist laevamiseks ja parvetamiseks määratud ulatuses teostab Veeteede Valitsus või tema loal teised asjasthuvitatud asutised või isikud.
Veekogusängist väljavõetud materjale, nagu kive, mulda ja liiva, võib Veeteede Valitsus tasuta kasutada käesolevas seaduses ettenähtud otstarveteks. Veeteede Valitsusel on õigus maha raiuda kallasrajal kasvavaid puid juhul, kui nad takistavad veeteel liiklemist või kallasraja kasutamist, kuid ta peab maharaiutud puud üle andma kaldaomanikule.
Raudtee- ja maantee-ehitisi kindlustavaid puid ja kaitsemetsa võib raiuda ainult kokkuleppel asjaomase asutisega.
§ 27. Veeteedena kasutatavais veekogudes tekkivaid saari võib Veeteede Valitsus veeteede korrastamise huvides kõrvaldada tasu eest. Kui tasu suhtes omanikuga kokkulepet ei saavutata, määratakse tasu suurus kindlaks sundvõõrandamise seaduses ettenähtud korras. Kui veekogu muudab oma sängi, võib Veeteede Valitsus tasuta või tema loal kaldaomanik veekogu oma endisse sängi tagasi juhtida.
§ 28. Eraomandis olevaid jõe- ja järvesänge võib Veeteede Valitsus tasuta kasutada laeva-peatuskohtade ehitamiseks.
4. peatükk.
Kallasrajad.
1. jagu.
Üldeeskirjad.
§ 29. Kallasrajaks loetakse veekogu kaldariba, mille laiust arvatakse lamekaldal keskmise veeseisu piirjoonest, kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, lugedes viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelist maariba.
§ 30. Kallasraja laius on:
1) laevatavais ja parvetavais veekogudes (alaline kallasrada) – 10 meetrit,
2) ajutiselt metsamaterjale parvetavais veekogudes (ajutine kallasrada) – 4 meetrit.
Suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, võib vajaliseks liiklemiseks kasutada veeäärset 2 meetri laiust üleujutamata kaldariba.
§ 31. Teedeminister kokkuleppel asjaolude kohaselt kas Põllutöö- või Majandusministriga võib määrusega tarbe korral kallasrada teatud veekogudes või nende osades kas kitsendada või ära kaotada.
2. jagu.
Kallasraja kasutamine.
§ 32. Alalisi kallasradu võib igal ajal tasuta kasutada veeteede ja kallasradade korrastustööde teostamisel ning laeva-peatuskohtade ehitamisel.
Nii alalistele kui ka ajutistele kallasradadele võib igal ajal asetada veekogu süvendamisest saadud kive, mulda ja liiva, kuid põllumajanduskultuuride hävitamisel tuleb maksta nende omanikule tasu.
§ 33. Alalist kallasrada võivad laevurid, parvetajad, samuti ka kalapüüdjad tasuta kasutada käesolevas seaduses ettenähtud ulatuses laevade ja muude ujuvabinõude kaldale tõmbamiseks, vedamiseks ja parandamiseks, puude ja muude kaupade väljalaadimiseks, püügiriistade kuivatamiseks ning muudeks säärasteks otstarveteks.
Ajutist kallasrada võivad parvetajad parvetamise otstarbeks tasuta kasutada ainult Teedeministri poolt määratud ajal.
§ 34. Kallasrajale, välja arvatud sadamad, sillaalused, raudtee ja maantee piirkonnad, aiad, pargid, õued ja avalikud väljakud, võib laevur, parvetaja või veeteede korraldaja asetada igasuguseid materjale olukohaselt tarviliku ajani, kuid hiljemalt ühe kuu jooksul peale navigatsiooni algust peavad omanikud need materjalid kallasrajalt ära koristama; neid materjale ei või asetada jõgede kallasradadele 1. juunist kuni 1. detsembrini.
Kallasraja ehitus- või hoiukohaks kasutamise eest, väljaarvatud avariijuhud, võib kaldaomanik nõuda tasu, mille suurus määratakse kokkuleppel või selle puudumisel – tariifide järgi.
Need tariifid kinnitab Veeteede Valitsuse ettepanekul Tariifinõukogu.
§ 35. Avarii-juhtudel võib asetada ohusolevaid varasid ka väljaspool kallasrada olevale maa-alale, kuid mitte aedadesse, parkidesse, õuedesse ja avalikele väljakuile, milledest aga äärmise vajaduse korral peab siiski võimaldatama läbikäimist juurdepääsuks nende varade hoiukohale.
Neil juhtudel kaldaomanik võib nõuda tasu § 34 kohaselt.
§ 36. Kallasrajale võib talvitamise või avarii korral kaldale asetatud varade hoiuks ehitada varjualuseid ja vahimajakesi, samuti võib kallasrajal teostada ujuvabinõude ehitamist, kuid need ehitised ja ujuvabinõude ehitamised ei tohi takistada liiklemist kallasrajal ja nad võivad asetseda kallasrajal ainult kuni järgmise navigatsiooni alguseni, millest arvates ühe kuu kestel peab nad lammutatama ja kallasrajalt ära koristatama, vastasel korral võib seda teha kaldaomanik ehitaja kulul. Ehitamisest kallasradadel peab teatatama kohalikule rannavanemale ja jõgedel piirkonna sadamakaptenile ühe kuu kestel.
Veeteede ja tolli alaliste vahimajakeste ehitamiseks kallasrajale on vajaline Veeteede Valitsuse nõusolek. Piirivalve alaliste vahimajakeste ehitamisel kallasrajale arvestatakse Veeteede Valitsuse seisukohta.
§ 37. Suurvee ajal kaldale uhutud või tõmmatud ujuvabinõud ja materjalid, mis vee alanemisel jäävad väljapoole kallasrada, peavad omanikud ära vedama 6 päeva kestel arvates vee alanemisest ja tasuma maaomanikule tekkinud kahjud ja selle tähtaja möödumisel – ka tasu maa kasutamise eest § 34 kohaselt.
§ 38. Kallasraja kasutajad ei tohi rikkuda kallasrada ja nad peavad kohe peale kasutamist kallasraja puhastama igasugusest prügist ning parandama rikked, vastasel korral võib seda teha kaldaomanik kahjutegija kulul.
Kallasraja kasutajad vastutavad iga kahju eest, mis nad tekitavad pahatahtlikult või hooletult kaldaomaniku põldudele, heinamaadele või muudele tema kasutamisesemetele.
Vee-ehitised, mis asuvad laevatavail ja parvetavail jõgedel, peavad olema enne parvetamise algust seatud säärasesse korda, et nad võimaldaksid takistamatult laevatamist ja parvetamist. Juhul kui vee-ehitised ei ole parvetamiseks korda seatud, ei vastuta parvetajad kahjude ja rikete eest, mis tulenevad vee-ehitiste parvetamiseks mitte-kordaseadmisest.
§ 39. Kaldaomanik võib kasutada kallasrada omandiõiguse alusel, kuivõrd see pole kitsendatud seadusega, kusjuures ta ei või mingil viisil takistada ega lõpetada kallasraja kasutamist ehitiste või muude tõkete püstitamisega ega kuidagi rikkuda veekogusängi ja selle iseloomu, kallasrada ja neil olevaid ehitisi ega seadmeid, mis püstitatud laevasõidu, parvetamise või veeteede korraldamise huvides.
§ 40. Teedeminister võib anda määrusi kallasradade kasutamise kohta. Veeteede Valitsus võib ajutiselt keelata kallasraja kasutamist olukohases ulatuses, kui see on kahjulik veekogule, kallasrajale, kallasrajal asuvaile ehitistele või seadmeile.
§ 41. Sõjaväe, Sõjaministeeriumi ja Kaitseliidu valduses olevate maa-alade kasutamist kallasradadena võivad sõjaväevõimud keelata.
3. jagu.
Kallasradade ja kaldakindlustiste korrashoidmine.
§ 42. Kallasradade ja üldvajalike kaldakindlustiste suuremaid ehitamis- ja parandamistöid teostab tarbe korral Veeteede Valitsus, kuna nende korrashoidu ja vähemaid ehitustöid peavad teostama kohalikud omavalitsused või vee-ehitiste-äärsete kallasradade ja kaldakindlustiste suhtes – vee-ehitiste omanikud, kusjuures ehitustööde ja korrashoiu ulatuse määrab Vabariigi Valitsus.
Kallasradade ja kaldakindlustiste ehitamise ja korrashoiu määrusi annab Teedeminister kokkuleppel asjaolude kohaselt kas Põllutöö- või Majandusministriga. Samas korras määratakse ka iga kohaliku omavalitsuse poolt korrashoitavate kallasradade ja kaldakindlustiste nimekiri.
§ 43. Riigimetsad on kohustatud andma metsamaterjali nende kallasradade ja kaldakindlustiste (§ 42) ehitamiseks ja korrashoiuks.
Metsamaterjalide hinna, metsamaterjali andmise korra ja tingimused määrab Põllutööminister kokkuleppel Teedeministriga.
§ 44. Kaldaomanik võib korras hoida temale kuuluvat kallasrada ja teha kaldakindlustisi, mis ei ole kahjulikud laevasõidule, parvetamisele ega veeteele. Tehtud kaldakindlustustööd, mis ohtlikud eriti laevasõidule, parvetamisele ja veeteele, peab kaldaomanik Veeteede Valitsuse sellekohasel nõudmisel nõuetekohaselt ümber tegema või lammutama. Ei tee ta seda antud tähtajaks, siis võib seda teha Veeteede Valitsus kaldaomaniku kulul.
Kaldaomanik on kohustatud tema poolt tehtud kaldakindlustisi korras hoidma.
§ 45. Kallasradadel olevad puud, kivid ja muud esemed, mis kalda uhtumise tõttu on vettelangemise ohus või takistavad liiklemist kallasrajal, laevamist või parvetamist, peab kaldaomanik ära koristama omal kulul.
5. peatükk.
Vee-ehitised ja -seadmed veeteedel.
§ 46. Sisevete veeteedel ja nende kallasradadel on keelatud ilma loata ja projektita püstitada, ümber ehitada ja kapitaalselt remontida laevasõiduga ja parvetusega ühenduses olevaid vee-ehitisi ja -seadmeid. Eespool-nimetatud load annab ja projekti kinnitab Veeteede Valitsus.
Kui sisevete veeteedel ja nende kallasradadel kavatsetakse ehitada sildu, maanteid, raudteid või muid maaliiklusega seosesolevaid ehitisi, siis peab asutis, kes kinnitab ehitise projekti, ära kuulama Veeteede Valitsuse arvamuse, kui nende kohta ei ole kindlaks määratud § 48 korras ehitustingimused ja avade minimaalsed kõrgused ja laiused. Seisukohtade lahkumineku korral otsustab vaieldava küsimuse Teedeminister.
Kui sisevete veeteedel ja nende kallasradadel kavatsetakse püstitada, ümber ehitada või kapitaalselt remontida muid veejõu kasutamisega ühenduses olevaid vee-ehitisi või -seadmeid, mille püstitamiseks on ette nähtud lubade andmine vastavate veejõu kasutamise järele valvavate asutiste poolt, on viimased kohustatud enne vastava loa andmist ära kuulama Veeteede Valitsuse arvamuse, seda eriti laevasõidu ja parvetamise seisukohalt.
§ 47. Ujuvabinõude ja parvede läbilaskmiseks madala veeseisu ajal võib Veteede Valitsuse loal sisevete veeteedel ehitada ajutisi paise. Loa nõutamisel peab esitatama ehituskava ja tarbe korral ka võimalike kahjude katteks tagatis Veeteede Valitsuse poolt määratud suuruses. Ajutiste paisude ehitamiseks ülalpool sildu kuni 1 km kauguseni sillast on tarvilik ka Maanteede Valitsuse luba.
Erandina võib hädavajalikel juhtudel paise ehitada ka loata, kuid ehitamisest peab kohe teatatama Veeteede Valitsusele.
§ 48. Vee-ehitised ja seadmed peavad seesuguselt ehitatud ja korras hoitud olema, et nad võimaldaksid veeteede ja kallasradade vaba kasutamist ja võimalikult ei takistaks kalandust.
Teedeministril on õigus nõuda seesuguste puuduste ja takistuste kõrvaldamist vee-ehitistes ja -seadmetes.
Vee-ehitiste ja -seadmete ehitamise ja korrashoiu tehnilised tingimused laevasõidu, parvetamise ja veeteede seisukohalt määrab Teedeminister kokkuleppel asjaolude kohaselt kas Põllutöö- või Majandusministriga.
Sildade ehitamiseks üle jõgede võib Teedeminister Veeteede Valitsuse ja Maanteede Valitsuse ettepanekute alusel ette ära määrata laevade ja parvede liiklemiseks tarvilikkude avade minimaalsed kõrgused ja laiused, samuti sillasammaste asetuse sügavuse.
II.
Piirivalve seaduse (RT 1936, 47, 375) § 34 p. 1 muudetekse ja pannakse kehtima ühes nimetatud paragrahvi sissejuhatava osaga järgmises redaktsioonis:
§ 34. Piirivalve tegutseb piirivalvevöös.
Piirivalvevööks nimetatakse:
1) merel – 12 meremiili laiune veeala, mis algab Eesti Vabariigi territoriaalmere algjoonest, kuivõrd see veeala ei ole määratud teisiti Eesti Vabariigi poolt sõlmitud või omaksvõetud rahvusvahelistes kokkuleppeis.
III.
Selle seaduse jõustumisega kaotavad kehtivuse:
1. Teedeseaduse (VSK XII k. 1. j., 1916. a. väljaanne ja RT 1935, 42, 414 ja 1935, 60, 560) § 75–86 ja 110–143,
2. Kaubandusseaduse (VSK XI k. 2. j., 1903. a. väljaanne) § 164-1651.
IV.
Käesolev seadus jõustub avaldamisega, kusjuures § 8 kehtivus ulatub ka möödunud ajale arvates 1. jaanuarist 1936.
| Tallinnas, 21. jaanuaril 1938. | |
| (K. Päts) Riigihoidja |
|
| (N. Viitak) Teedeminister | |