Vana kannel/Eeskõne
Eeskõne.
Vana Kannel, mis siin lugijale lahkeste pakutakse, tahab täieline kogu vanu Eesti rahvalauluzid olla, tema tahab meile ja järeltulevale sugule näidata, kudas ennevannast meie ezivanemad laulnud rõõmus ja kurbduzes, töö juures ja pidude pääl, tõe korral ja nalja heidul, kudas noored ja vanad, mehed ja naezed oma südame liigutuzi, oma tuju ja tarkust ilmutanud. Vana Kannel tahab üks peegel meie ezivanemate vaimuelust olla, sest vanad laulud on kõige täielizemad märguandjad ja sõnumetoojad inimeste sizimezest elust ennemuiste, nende vaimu ja südame harimize järjest, nende keelest ja meelest. Seks on ka need laulud korjatud ja Vana Kannel kirja pandud. Kell heledad kõrvad, selge pää ja lahtine süda, neile laulab Vana Kannel imeasju ette ja ezivanemate mälestus tõuzeb neil armsamaks ja kallimaks. Kes Vana Kandle lauludest oma jõudu täit aru ei saa ja päälegi vahest väljaandjat hukka paneb, et tema niisugust vana „lori“ raamatusse kogunud, selle silmi ei või mina siin lühikezes eeskõnes seletada, aga edespidi, kui Kannel täieste ehk ommeti suuremat oza on ilmunud, saab täieline õpetus kõigile Kandle kuuljatele välja tulema. Aga kes Kandle ilu ize ära tunneb, sellele soovin teda kuuldes sedasama rõõmu, mis väljaandjal teda kokku seades oli.
Praegune käesolev ezimene kogu vanu Eesti rahvalauluzid on Põlva kihelkonnast Võrumaalt.
Laulude korjajad on: minu õde Eeva Hurt, minu sugulazed Joozep Hurt ja Johan Hurt, minu õemees Mihkel Härms, pääle nende talumees Peeter Wäiso ja wiimaks mina ize, kõik säältsamast kihelkonnast pärit, mina ja mu omaksed Vana Koiola vallast, Peeter Wäiso Väimälä vallast. Korjamize aeg oli mull aasta 1860 ja 1866 vahe pääl ja siis aasta 1868 ja 1872 vahel. Minu õde ja õemees korjazivad aasta 1870 ümber. Joozep ja Johan Hurt on omad laulud aastal 1872, 1873 ja 1874 üles kirjutanud, Peter Wäiso saatis mulle Väimälä laulud aastal 1877.
Laulikud, kelle käest needsinatsed laulud saadud, on järgmized: 1. Minu juba nimetatud õde Eeva Hurt Himmaste külas Vana Koiola vallas, kes praegugi veel sääl perenaezeks on. 2. Liiza Koodra, laulude korjamize ajal noor tütarlaps Peri vallast. 3. Lesknaene Helo Loks Mamaste külast Vana Koiola vallast ja tema tütar Ann, kes Põlva kirikuvalda mehele oli saanud ja sääl oma mehe järele „Kügra Anneks“ kutsuti. 4. Märt Kaha ja tema naene Kadri Kaha Põlva kirikuvallast. 5. „Prikeli Liiz“, talunaene säältsamast kirikuvallast. 6 Sohvi Wäiso, ülemal nimetatud laulude saatja Peeter Wäiso ema Väimäläs. 7. Minu õemees Mihkel Härms on oma oza lauluzid Vanaskülas Vana Koiola vallas üles kirjutada lasknud ühe elatand naesterahva suust, kes Räpina kihelkonnast pärit oli.
Põlva kihelkonna vanad laulud on neljas alguskäzikirjas minu käes olemas hoolsa hoiu all. Käzikirjade päälkirjad käivad nõnda:
1. Vanad Eesti rahvalaulud Põlva kihelkonnast Võrumaalt, korjanud Joozep Hurt, Johan Hurt ja Eeva Hurt aasta 1865 ja 1875 vahe pääl. 156 laulu. Poogen on kaheksaks murtud.
2. Vanad Eesti rahvalaulud Põlva kihelkonnast Võrumaalt, korjanud Jakob Hurt aasta 1860 ja 1672 vahe pääl. 68 laulu. Poogen on neljaks murtud.
3. Vanad Eesti rahvalaulud Põlva kihelkonnast Võrumaalt, üles kirjutanud Peeter Wäiso aastal 1877. 24 laulu, kus aga mõnes numbris mitu laulu ühte on pandud. Poogen on neljaks murtud.
Kõik need laulukimbud olen mina üleüldize nime alla „Põlva laulud Nr. I. II. III.“ pannud. Mihkel Härmsi laulud seizavad kindla mapi sees, sest et nad ozast murtud lehtede pääle, ozast täite poognate pääle on kirjutatud, mis ennast häste punuda ei annud.
Laulude keel käzikirjades ja trükis on kohaline Võru murre, otse nõnda kui rahvas sääl räägib ja laulab. Sest murdest on mõnel pool, nimelt Tallinamaal, vähe raske aru saada ja sellepärast oli minu ezialgune mõte, temast siin tundmata lugijale lühikest juhatust anda. Aga azi veniks ommeti liig pitkaks ja ei mahu mitte eeskõne sisse. Ehk saan edespidi sündsas kohas seletust Võru murdest tegema, kui aeg kannab. Aga ma loodan, et terazemad lugijad igas maakonnas ka ilma minu izeäralize juhatuzeta lauludest, kui ka mitte igapidi täit, siis ommetigi üleüldse tarvilist jagu saavad. Vana Kannel on kõige päält uurijatele kirja pandud ja uurija vaim võidab ka keelemurde raskuze ehk takistuzed ära. Aga õigest kirjutamize poolest pean õige lugemize pärast siin seda tähendama, mis hädaste tarvis. Pookstav v tuleb kui w lugeda, z kui pehme s, ie on üks ja ainus pitk hääl välja üteldes, i ja e vahel, nagu sõnas kiel', mis ei kiil ega keel, vaid i ja e vahel lugeda tuleb. Nõnda-samati on uo üks ja ainus pitk hääl u ja o vahel, nagu sõnas puol'; üö on ü ja ö vahel, nagu sõnas süömä. Kriipsukene ' tähendab konsonantide taga hääle pehmendust, nagu sõnas kull', aga täizhääleliste tähtede taga sõna sees häälte lahutust kaheks silbiks, nagu sõnas rahva'alle, sõna lõpul izeäralist Võru murde häält, mis kurgus kuulukse ja silbile kindla ehk kõva k-sarnatse lõpetuze annab.
Mis Vana Kandle kohta üleüldse ja praeguste Põlva laulude kohta izeäranis veel võiks ütelda, seda arvan enam uurijate kui liht lugijate asjaks. Sellepärast olen kõik laiemad arutuzed Saksakeele eeskõne sisse pannud, et ka võõrakeelelized uurijad neist oza võiksivad võtta. Lugegu siis keeletargad suguvennad säält, mis ma sündsaks arvazin paberisse panna.
Lõppeks veel üks tähendus ja üks palve. Minu tähendus tuletab meele, et Põlva laulude ezimene anne (lehekülg 1—96) juba aastal 1875 ilmus, tõine anne (lhk. 97—192) aastal 1876; kolmas ehk viimne anne (lehekülg 193—309) trükiti nüüd 1886. Minu palve tuleb soojast südamest ja on see, et armsad suguvennad ja ärksad Eesti neiud laulude korjamizega mind aitaksivad. Küll on mitmelt poolt tänuväärilist agarust ja hoolekandmist olnud ja kaunis kogu Eesti vana lauluvara kokku kantud, aga veel on seda vara rahva suus ehk mälestuzes olemas ja võib teda kadumize käest päästa. Iga haritud rahvas peab oma ezivanemate mälestuzest suurt lugu ja korjab hoolega, mis seda mälestust elavaks teeb. Meie kohus on, vanu Eesti lauluzid korjata. Tõuske siis nooredmehed ja neiud ja korjake Vanale Kandlele uuzi keeli, et ta heledaste ja vägevaste võiks kõlada igas Eesti murdes ja meie izaizade ja emaemade mälestust praeguzele põlvele ja tulevikule kustumata südamesse vajutada.