Valge ahv/Uperkuuti löödud
←Nägu
|
Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Üheteistkümnes peatükk.
Kui Michael oma nuuskuri-ülesande noormees Butterfieldiga oli täitmata jätnud, viivitas ta pisut trepikojas. Lõpuks ei läinud ta ometi mitte mööda treppi üles, vaid uksest välja. Ta läks parlamendihoonest mööda ja Whitehalli kaudu üles. Trafalgar Squarel tuli tal äkki meelde, et temal on isa. Bart võis praegu olla Snooksis, Kohvikus või Aeroplanis. Ja mõttega, „ta eelistab rahulikumat kohta,“ otsis ta neist asutisist kõige moodsama üles.
„Jah, sir Lawrence Mont on sohvasaalis, sir.“
Ta istus jalg põlvel ja sigar näpus, oodates, kellega rääkida.
„Ah, Michael! Võid sa mulle öelda, milleks ma siia tulin?“
„Et viimist päeva oodata, sir.“
Sir Lawrence irvitas. „See on mõte,“ ütles ta. „Kui taevas tsivilisatsiooni purustab, siis on siin tingimata kõige täpsemad teated sellest käepärast. Soov lõppu kaasa teha on ehk meie suurim kirg, Michael. Mulle ei meeldiks õhku lendamine, eriti pärast lõunat, aga veel vähem meeldiks mulle viimset sensatsiooni mitte kaasa teha, kui see tõesti midagi head on. Lennukite pommid olid kõigest hoolimata ometi tore nali.“
Michael ohkas.
„Jah,“ ütles ta, „sõda pani meid tuhandeaastase riigi peale mõtlema ja siis lõppes ta äkki ning jättis tuhandeaastase riigi meie pea kohta rippuma. Nüüd ei leia me enne õnne, kui oleme ta saavutanud. Võin ma sinult ühe sigari võtta, sir?“
„Mu kallis poiss! Lugesin jälle Fraserit. Haruldane, kui tühisena tundub igasugune ebausk, kui oleme saavutanud viimse tõe, et – vaimuvalgus ei jõua kunagi võidule.“
Michael peatus sigarit süüdates.
„Arvad sa tõesti seda, sir?“
„Mida muud võiksin ma siis arvata? Kes võiks tänapäev veel põhjendatult kahelda, nagu ei saadaks kangekaelne inimessoo osa ta tehnika abil hukatusse? See on paratamata järeldus kõigist viimaseist tõsiasjust. „Per ardua ad astra“ – kõvade hoopide kaudu näeme tähti.“
„Aga see on ju alati nõnda olnud ja ometi elame edasi, sir.“
„Nõnda öeldakse, aga mina kahtlen selles. Mina arvan, et meie olemegi tõepoolest juba surnud, Michael. Mulle tundub, et meie elame ainult minevikus. Mina ei usu – ei, mina ei usu, et me ootaksime mingisugust tulevikku. Me räägime küll temast, aga vaevalt loodame teda. Oma kinnituste varjul teeme ebateadlikult järeldusi. Viimase kümne aasta jooksul sünnitatud segadustest võime järeldada, et lähema kolmekümne aasta jooksul sünnitame veel suuremat segadust. Inimese loomus võib eesli tagujala maha väita, kuid väitlemise lõpul seisab eesel endiselt neljal jalal.“
Michael istus äkki ja ütles:
„Sa oled ikka see vana ülemeelik Bart.“
Sir Lawrence naeratas.
„Oleksin rõõmus, kui võiksin arvata, et inimesed usuvad inimsust ja muud selletaolist, kuid sa tead ju, nad ei usu – nad usuvad ainult uudsust ja omakasu. Väheste eranditega on nad ikka alles ahvid, eriti need õpetatud esemed. Ja kui ahvile püssirohi ning tuletikk kätte anda, siis laseb ta iseenda õhku, et aga seda nalja näha. Ahvid on kindlas seisukorras ainult siis, kui neil abinõud puuduvad teisiti olemiseks.“
„See on lõbus!“ ütles Michael.
„Mitte lõbusam, kui juhus nõuab, kallis poiss. Olen järele mõelnud. Meil on siin liikmeks keegi, kes teab nükke, mis rohkem väärt kui kakskümmend sõja ajal tarvitatuist – haruldaselt väärtuslik poiss! Valitsus on oma silma tema peale heitnud. Tema aitab muidugi teisi väärtuslikke poisse Prantsusmaal, Saksamaal, Ameerikas ja Venemaal ajalugu luua. Üheskoos võivad nad midagi suurepärast saavutada – midagi, mis lööb kõik teised inimessoo saavutused uperkuuti. Muu seas, Michael, homo sapiensi uus lipukiri on – uperkuuti löödud.“
„Noh,“ ütles Michael, „aga mis mõtled siis selles asjas teha?“
Sir Lawrence'i kulmud näisid juusteni tõusvat.
„Teha, mu kallis poiss? Mis peaksin ma siis tegema? Võin ma siis minna ja temal või valitsusel kraest kinni võtta? Võin ma seda teha teiste maade valitsustega ja väärtuslikkude poistega? Ei! Kõik, mis teha võin, on – et suitsetan oma sigarit ja ütlen: ‚Jumala rahu olgu teiega, mu lõbusad džentlmenid, ärge laske end eksitada‘. Nii või teisiti, nemad saavutavad oma, Michael; aga kui asjad harilikult arenevad, siis olen mina enne surnud, kui nad pärale jõuavad.“
„Mina mitte,“ ütles Michael.
„Ei,“ mu kallis, kuid mõtle nende plahvatuste, stseenide ja haisude peale! Tõepoolest, sul on midagi, milleks elada. Mõnikord tahaksin olla sinu vanune. Ja mõnikord,“ sir Lawrence pani sigarile uuesti tuld, „ei tahaks seda mitte. Mõnikord mõtlen, et aitab sellest silmakirjalikkusest ja et nüüd pole enam muud kui džentlmenina surra.“
„Nutulugu, taat!“
„Noh,“ ütles sir Lawrence oma väikesi halle vuntse keerutades, „loodan, et eksin. Kuid meie läheneme ruttu seisukorrale, kus miljoneid võib tappa mõnele nupule vajutades. Missugune põhjus oleks arvata, et meie heatahtluse muhud samal ajal sedavõrt kasvaksid, et me neid hävituse mängukanne enam ei tarvitaks, Michael!“
„‚Millest tead vähe, sinna paiguta koledus‘.“
„Väga kena; kust võtsid sa selle?“
„Cristopher Columbuse eluloost.“
„See vana Columbus! Mõnikord kipun soovima, et ta mitte nii pagana teadusehimuline poleks olnud. Pimedal keskajal elasime paremini. Nii mõndagi on selle poolt, et me mitte poleks avastanud ameeriklasi.“
„Noh,“ ütles Michael, „mina arvan, et sumame läbi. Muu seas, mis puutub sesse Eldersoni asjasse: just praegu oli see noor ametnik minu pool – nähtavasti pole ta seda sorti, et midagi välja mõtleks.“
„Ah! See! Aga kui Elderson millegi niisugusega toime saab, siis on ju tõepoolest kõik võimalik. See oleks lihtsalt jalustrabav. Tema oli ütlemata hea kriketimängija. Meie kahekesi andsime ikka Etonile viiskümmend neli ette. Vana Forsyte vist rääkis sinule?“
„Jah, tema tahtis, et ma sellele mehele koha muretseksin.“
„Butterfield. Küsi temalt, on ta ehk vana aedniku Butterfieldi sugulane? Siis oleks pisutki pidet. Kas sa ei leia, et vana Forsyte on pisut tüütu?“
Fleuri tõttu pidas Michael oma suu. „Ei, mina saan temaga väga hästi hakkama.“
„Ta on aus, olen nõus.“
„Jah,“ ütles Michael, „väga aus.“
„Kuid kuidagi tagasihoidlik.“
„Jah,“ ütles Michael.
Selle otsuse juures jäid nad vaikseks, nagu oleks selle taga midagi koledat. Ja varsti peale seda tõusis Michael.
„Kell on kümme läbi, lähen parem koju.“
Tuldud teed tagasi minnes ei võinud ta millegi muu kui aga Wilfridi peale mõelda. Mis oleks ta küll selle eest annud, et kuulda teda ütlevat: „Kõik on jälle korras, vana sõber, olen sellest üle!“ – ja suruda jällegi tema kätt. Milleks peab küll inimene selle saatusliku haiguse saama, mida nimetatakse armastuseks? Milleks peab ta küll inimese poolhulluks ajama. Öeldakse küll, armastus olevat loodusel tasakaaluks Barti „koleduste“ ja „väärtuslikkude poiste“ vastu. Tungiv manitsus, et inimessugu välja ei sureks. Proosaline, kuigi õige! Mitte et teil sellest midagi oleks, kas Fleuril lapsi on või mitte. Kui imelikult loodus oma eesmärke varjas – vana kaval rebane! Aga kas ta endast siiski liiga ei pidanud, mis? Lapsed võivad moest sootuks välja minna, kui vanal Bartil õigus oleks. Palju ei puudu selleks enam. Sest kes muretseks selleks lapsi, et näha, kuis nad õhku lendavad, mürki või nälga surevad? Mõned fanaatikud ehk sigitaksid veel, teised jääksid sigimatuiks. Uperkuuti löödud! Ja tahtmatult lükkas Michael oma veidi viltuvajunud kübara õieti, kui ta läks parlamendi kellatornist mööda. Kui ta jõudis Parlamendi platsi keskele, tuli talle keegi vastu, kuid pöördus äkki pahemale ja läks Victoria poole. Pikk ja teatud hõljuvus kõnnakul. Wilfrid! Michael jäi seisma. Tema tuleb South Square poolt! Ja äkki pistis ta temale järele. Ta ei joosnud küll, kuid ta astus nagu jalad suutsid. Veri peksis meelekohtades ja segadus tõusis väljakannatamatuks. Wilfrid pidi teda märkama, muidu poleks ta kõrvale pöördunud ega põgenenud nagu mõni kurivaim. Hirmus! Hirmus! Ta ei jõudnud lähemale. Wilfridil olid ju pikemad jalad – et temale järgi jõuda, oleks pidanud ta jooksma! Michaelis tõusis mingisugune kirglik erutus. Tema parim sõber ja – tema naine! Igal asjal on oma piir. Võib ka liiga uhke olla selle vastu võitlemiseks. Mingu ta oma teed! Michael jäi seisma, vaatas, kuidas see kiire kuju silmist kadus ja pikkamisi, pea norus nüüd viltuvajunud kübara all, pöördus ta kodu poole. Ta astus üsna rahulikult, tundmuses midagi lõplikku. Polnud mingit mõtet sellest jumal teab mis kära teha! Ei mingit suurt tähtsust, aga mitte ka taganemist! Mõnesaja sammu peal, enne kui ta jõudis oma tänavale, oli tal mõttes ainult majade kõrgus ja inimeste madalus. Need sääsed valmistavad niisugused peletislikud hooned ja valgustavad neid nõnda, et nad paistavad kui määratusuured hiilgavad mäemürakad, mille sära kõrval pimeneb taevas! Kui laialdane on see sääse aktiivsus! Mõttetus oleks mõelda, et tema armastus kellegi teise sääse vastu võiks midagi tähendada! Ta keeras võtmega ukse lukust lahti, võttis viltuvajunud kübara peast ja läks saali. Pime – tühi! Ei. Fleur ja Ting-a-ling tule ees põrandal! Ta istus sohvale ja märkas äkki, et ta väriseb ja et keha üleni märg, nagu oleks ta liiga kõva sigarit suitsetanud. Fleur ajas enda üles ja vahtis ristisjalu tema poole üles. Michael ootas, kuni sai võitu oma värinast. Miks Fleur ei rääkinud? Miks istus ta siin pimedas? „Tema teab,“ mõtles Michael, „meie mõlemad teame, et siin on lõpp. Oh jumal! Aita, et talitaksin kui korralik inimene!“ Ta võttis padja, asetas selle omale selja taha, tõstis jala põlvele ja laskus seljakile. Tema enda hääl üllatas teda äkki:
„Võin ma sinult midagi küsida, Fleur? Ja tahad sa mulle vastuseks päris tõtt öelda?“
„Jah.“
„Asi on selles: mina tean, abielludes ei armastanud sa mind. Ma ei usu, et sa ka praegu mind armastaksid. Tahad sa, et ma kaoksin?“
Näis mööduvat pikk aeg.
„Ei.“
„Arvad sa seda tõepoolest?“
„Jah.“
„Miks?“
„Ma ei taha ju seda.“
Michael tõusis.
„Tahaksid sa mulle ehk veel ühele teisele küsimusele vastata?“
„Jah.“
„Käis Wilfrid täna õhtul siin?“
„Jah – ei. See tähendab…“
Michaeli käed haarasid teineteisest kinni; ta nägi, et Fleur seda tähele pani ja hoidis nad rahulikult paigal.
„Fleur, mitte!“
„Ometi. Ta tuli sinna akna taha. Ma nägin ta nägu, see on kõik. Tema nägu – see – oo! Michael, ole täna õhtul sõbralik!“
Sõbralik! Sõbralik! Michaeli süda paisus selle imeliku sõna tõttu.
„Hea küll,“ kogeles ta, „kui sa mulle ütled, mis sa vajad.“
Ilma end liigutamata ütles Fleur:
„Vajan lohutust.“
Ah! Fleur teadis täpselt mis öelda, kuis seda öelda! Ja põlvili laskudes hakkas Michael teda lohutama.