Valge ahv/Soames lööb käega
Üheksas peatükk.
Kuu jooksul, mis järgnes Eldersoni kirjale, vananes Soames rohkem kui kolmkümmend päeva. Tema oli oma paljastusepolitika kahtlevale juhatusele peale sundinud: erakorraline peakoosolek kutsuti kokku ja nagu ta kakskümmend kolm aastat tagasi, lahutades ennast Irenest, pidi avaliku arvamise silma ette astuma, samuti tundis ta ka nüüd ööd ja päevad hirmu selle silma ees, kes ei teinud vahet õiges ja ülekohtus. Prantslastel on vanasõna: «Les absents ont toujours tort!»[1] kuid Soames kahtles selles praegu raskesti. Elderson pidi sellelt aktsionäride koosolekult puuduma, kuid tema, kes ta seal pidi olema, oli sunnitud kogu laitust kandma, ehk olgu siis, et ta põhjalikult eksis. Prantslasi ei võinud usaldada. Muretsedes Fleuri pärast ja tundes rahutust publikumi silma ees magas ta halvasti, sõi vähe ja tundis end allpool harilikku. Annette soovitas tal arsti poole pöörduda. Sellepärast võib-olla just ei teinud ta seda. Soamesil oli usku arstidesse teiste suhtes; kuid teda – kinnitas ta – polnud nad veel kunagi aidanud, võib olla just sellepärast, et tema kunagi nende abi ei vajanudki.
Äpardudes oma nõuandmisega ja leides, et mees muutub päev päevalt ikka ligipääsematumaks, andis Annette temale viimaks raamatu, mis käsitas Couéd. Soames luges raamatu ruttu läbi ja tahtis ta sinna paika jätta, kuid see haruldane teooria oli juba kuidagi temasse kinni hakanud. Pealegi, ka Fleur teotses sellega; see ei maksnud ju midagi ja temas võis ometi midagi olla. Ning oligi! Kuna ta õhtul endale kakskümmend viis korda oli kinnitanud, et temal hakkab aina paremini ja paremini minema, magas ta öösi nii hästi, et Annette kõrvaltoas vaevalt oma silmi sai sulgeda.
„Tead, mu sõber,“ ütles naine hommikueinel, „sa norisesid öösi nii valjusti, et ma ei kuulnud kuke laulugi.“
„Milleks sa seda peaksidki?“ ütles Soames.
„Noh, ükskõik, ainult kui sa aga hästi magasid. Oli see minu väike Coué, kes sulle nii kena une andis?“
Soames loobus vastamisest, kartes osalt Couéd, osalt oma naist julgustada; kuid temal oli imelik jõu tundmus, nagu ei paneks ta seda mikski, mis inimesed temast arvavad.
„Täna õhtul teen samuti,“ mõtles ta.
„Tead,“ jätkas Annette, „sinul on Coué tarvis just see õige temperament, Soames. Kui sa suudad enda muredest vabastada, lähed sa isegi paksuks.“
„Paksuks!“ ütles Soames naise ümmarikke vorme vaadates. „Ennem laseksin endal habeme kasvada.“
Paksus ja habe olid tema arvates ühendatud prantslases. Ta pidi ennast hoolega silmas pidama, kui ta seda – kuis seda küll nimetada? – narrust tahtis jätkata. Narrus oli vaevalt kohane sõna sellega leppimiseks, kuigi ta sundis sind nööriotsa sisse kahtekümmend viit sõlme heitma: eht prantsuse talitus nagu roosikrantsi lugeminegi. Tema oli lugemiseks ainult sõrmi tarvitanud. Jõu tundmus kestis kogu tee kuni Londoni; ta oli veendunud, et võiks istuda tõmbetuules, ilma et see talle halba teeks, ja et Fleuril sünnib tingimata poeg; ning mis puutub P. P. R. S-i, siis uskus ta kümme ühe vastu, et aruannetes ei tuletata kordagi tema nime meelde.
Peale varajast lõunaoodet kordas ta kohvi juures jällegi oma kinnitussõnu ning läks siis City poole teele.
See juhatuse koosolek, mida peeti just nädal enne erakorralist peakoosolekut, oli oma loomu poolest nagu mõni peaproov. Pidi korraldama kokkupõrgete üksikasjad ja Soames pani peaasjalikult sellele rõhku, et silmas peetaks teatud ebaisiklikkust. Tema oli kindlasti selle tõsiasja avaldamise vastu, et Butterfieldi teade ja ka Eldersoni kiri on usaldatud isiklikult just temale. Teadaandes pidi tarvitatama sõnad „keegi juhatuseliige“. Mingis lähemas ei leidnud ta mõtet. Mis puutus seletustesse, siis neid pidid andma juhataja ja vanem juhatuseliige lord Fontenoy. Ta leidis aga, et juhatus pidas just teda ennast kohaseks asjale käiku andma. Ei keegi teine – öeldi – võivat anda asjale sedavõrt isiklikku jumet ja nõutavat usaldatavust; juhataja pidi ütlema sissejuhatuseks mõne sõna ja siis Soamesi poole pöörduma, et see asjast räägiks, mis tal teada. Eriti toonitas seda lord Fontenoy.
„Nüüd on teie käes kord, mr. Forsyte. Kui mitte teie, siis oleks Elderson veel praegu oma paigal. Algusest saadik ajasite teie talle hirmu peale ja mina soovisin, et te seda mitte poleks teinud. Kogu see kupatis on pagana tüütu! Tema oli väga osav mees ja meil on temast tingimata puudus. Meie uus mees pole tema kõrval midagi. Ja kuigi ta end mõne tuhandega laskis määrida, siis võttis ta seda ju sakslasilt.“
Vana lobasuu! Soames vastas teravalt:
„Ja see veerand miljonit, mis aktsionärid selle mõne tuhande tõttu kaotasid? Tühi puru, eks?“
„Noh, selle asemel oleks võinud ka kasu olla; esimesel aastal oli ju. Meie kõik kaotame mängus mõnikord.“
Soames laskis silmad näolt näole käia. Nemad ei pooldanud seda väljakutsuvat teguviisi, kuid enda vastu tundis ta kõigis, „vana Mont“ ehk ainuüksi välja arvatud, salajast viha. Nende näoilmed näisid ütlevat: „Enne teie tulekut ei sündinud juhatuses kunagi midagi selletaolist.“ Tema oli nende mõnulemist seganud ja sellepärast ei võinud nad teda kannatada. See oli ülekohtune hulk! Ta ütles kangekaelselt:
„Teie jätate selle minu hooleks, eks? Väga hea!“
Mis ta sellega mõtles või mõtles ta üldse midagi, seda ei teadnud ta isegi, aga isegi „vana lobasuu“ muutus peale seda tema vastu viisakamaks. Ometi lahkus ta juhatuse koosolekult, ilma et oleks omanud veel vähematki jõutundmust. Ja samuti sünniks see ka tuleval teisipäeval, kus ta jookseb publikumi pilkude kadalippu.
Peale seda, kui Soames oli Fleuri vaatamas käinud, kes lamas üsna viletsalt sängis, läks ta koju ja tundis, nagu oleks teda ära antud. Talle näis, et lõpuks ometi ei võinud ta sellele kahekümne viie sõlmega mehele toetuda. Kuigi ta võis iseenda seisukorda parandada, ometi ei suutnud ta nähtavasti oma ebateadliku vaimuosa kaudu mõjustada oma tütart, oma head nime ega juhtuval korral ka oma varandust. Lõunalaual vaikis ta ja läks pärast seda oma pildigaleriisse, et asjade üle järele mõelda. Pool tundi seisis ta lahtise akna all, üksinda suviõhtuga; ja mida kauem ta seal seisis, seda selgemini ta taipas, et kolm on tõepoolest üks. Kui tütar kõrvale jätta, mis maksis talle siis tema hea nimi või varandus? Tema hea nimi! See lollide kari – kui need ei mõistnud, et tema oli püüdnud, niipalju kui see tema võimuses, talitada ausalt ja ettevaatlikult, siis seda halvem neile! Tema varandus, nojah, kõige parem – kohe veel midagi Fleurile ja tema lapsele määrata, õnnetuse juhuseks – veel teine viiskümmend tuhat. Ah! Saaks Fleur ometi kord oma vaevast lahti! Annettel oleks aeg tema juurde üle kolida; ja oli midagi, mida nimetati pooluneks. Soames ei võinud mõelda, et Fleur peaks kannatama.
Õhtu venis pikkamisi mööda; päike vajus tuttavate puude taha; Soamesi käed, mis toetusid aknalauale, niiskusid kastest; rohu ja jõevee magus lõhn puutus tema haistmeid. Taevas oli kahvatanud ja hakkas hämarduma; paiguti ilmusid tähed. Tema oli siin juba kaua elanud, kogu Fleuri lapsepõlve – oma paremad eluaastad; ometi poleks see ta südant murdnud, kui ta oleks pidanud ta müüma. Tema süda oli ülal Londonis. Müüa? See tähendaks kabuhirmus põgeneda! Ei, ei! Selleni see ei lähe! Ta lahkus aknalt, keeras tuled põlema ja hakkas tuhat ja esimest korda oma pilte vaatlema. Fleuri abiellumisest saadik oli ta nii mõnegi hea ostu teinud, ilma et oleks oma raha pillanud moelemmikuile. Ka oli ta mõned pildid hästi müünud. Kui ta ei eksinud, siis olid selle galerii pildid oma seitsekümmend kuni sada tuhat naela väärt ja kasu tõttu, mis ta saanud juhuslikest müükidest, ei maksnud nad temal endal üle kahekümne viie tuhande – mitte halb tulemus oma lemmiktegevusest, lõbust rääkimata! Muidugi oleks võinud ta ka millegi muuga teotseda – liblikatega, päevapiltidega, arheoloogiaga või esiktrükkidega; mõne muu spordiga, mis nõuab samuti iseseisvat otsustusvõimet ja mille tulemusi võib koguda; kuid ta polnud kunagi kahetsenud, et oli omal ajal erialaks valinud just pildid. Oh ei! Rohkem oma raha eest näidata, rohkem au, rohkem kasu ja rohkem riski! See mõte ajas talle pisut hirmu peale; oli ta tõesti sellepärast piltidega teotsema hakanud, et nendega on rohkem mängus? Riskimine polnud talle kunagi meeldinud, vähemalt polnud ta seda kunagi senini tähele pannud. Või oli ehk „ebateadlikul“ siin oma osa? Äkki võttis ta istet ja sulges silmad. Veel kord proovida; väga lõbus tundmus täna hommikul – „kõige peale käega lüüa“; kunagi varem pole tal seda mäletatavasti olnud! Alati oli pidanud ta muretsema, nagu kinnitaks see teda oodatava halvema vastu; kuid mured kurnasid, kurnasid kahtlemata. Tuled surnuks keerata! Raamatus seisis ju – peab enda lõdvendama. Nõnda sünges, hämaralises toas, ainult tähesära mitmest aknast – loor üle tõelikkuse – istus Soames oma pehmel tugitoolil üsna vaikselt. Nõrgalt sumisevad sõnad „paksemaks, ikka paksemaks“ tulid ta liikuvailt huulilt. „Ei, ei,“ mõtles ta, „see pole õige!“ Ja jällegi algas sumin uuesti. Sõrmeotsad tippisid lugeda; edasi, ikka edasi – ta tahtis sellele õpetusele hea võimaluse anda. Ainult kui poleks vaja muretseda! Edasi, ikka edasi – „paremini, ikka paremini!“ Ainult kui – –! Huulte liikumine peatus; tema hall pea langes ettepoole ebateadlikku. Ja sisse hiiliv tähtede valgus looris teda pisut ebatõelikkusega.
- ↑ Puudujad on alati süüdi.