Valge ahv/Soames hakkab asjaga peale
| Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kaheksas peatükk.
Soames oli mõtteid keskendanud, istudes magamistoas kolde ees, kuni kell lõi parlamendihoone tornis kaksteist. Tema arvutuste tipuks oli otsus asi „vana Montiga“ läbi rääkida. Kuigi pealiskaudne, ometi oli ta džentlmen ja asi kuulus nigerikkude kilda. Ta läks asemele ja uinus magama, aga ärkas pool kolm. Seal see nüüd on! „Ma ei taha sellest mõelda,“ mõtles ta ja hakkas ometi kohe peale. Oma pikal eluajal rahaasju õiendades polnud tal veel ainustki niisugust kogemust. Alati piinlikult otsejooneliseks juhtnööriks pidada seadust – mis ise sagedasti nii piinlikult otsejooneline ei olnudki, – oli tema karjääri sine qua non. Ausus aitab kõige kauem, nõnda arvati. Aga oli ta tõesti midagi muud väärt? Täielikult aus mees ei võinud nädalakski hoiduda täielikust karistusest. Aga siis polnud ju täielikul karistusel mingit suhet vanglaga ja pankrotiga. Tegeliku aususe ülesandeks oli sellest kahest asutisest eemale hoiduda. Ja kuni tänapäevani polnud see raskusi sünnitanud. Missugused olid – peale palgasaamise ja teejoomise – direktori kohused? Selles oli küsimus. Ja kui ta eksis, mil määral oli ta siis vastutav? Direktoril oli kohuseks täiesti õiglane olla. Aga kui direktor oli täiesti õiglane, siis ei võinudki ta direktor olla. See oli selge. Kõigepealt peaks ta aktsionäridele ütlema, et tema oma palga eest mitte midagi ei tee. Sest mis tegi ta juhatuse koosolekuil? Ta istus, kirjutas oma nime alla ja rääkis pisut ning kiitis selle heaks, mida harilikus üldises ärikorras heaks pidi kiitma. Algatas ta midagi? Kord kogu eas. Arvutles ta? Ei, ta ainult luges arvutlusi. Kontrollis ta sissetulekuid ja väljaminekuid? Ei, seda toimetasid raamatute revideerijad. Aeti teatud politikat. Lohutav sõna, kuid – et täiesti õigane olla – direktori peakohuseks oli maksvat politikat mitte puutuda. Võta või tema enda asi! Kui tema oleks oma kohust täitnud, siis oleks ta pidanud välismaalistele kinnitusoperatsioonidele neist kuuldes kohe lõpu tegema – kuu aja jooksul juhatuseliikmeks olles, sest loomusunniliselt ei usaldanud ta seda äri – või ta oleks pidanud tagasi astuma. Kuid ta ei teinud seda. Asjad näisid paranevat. Polnud paras silmapilk jne. Kui tema tõepoolest oleks täiesti õiglase direktorina oma kohust täitnud, siis poleks ta kunagi P.P.R.S. direktoriks saanudki, sest siis oleks pidanud ta palju lähemalt ettevõtte politikat tundma õppima, enne kui astus juhatuseliikmeks. Aga olid tuntud nimed, mõju ja arvamine, et kingitud hobusele ei pea suhu vaatama – ja nõnda see tuligi! Et täiesti õiglane olla, oleks pidanud ta nüüd mööda aktsionäre ümber ajama, öeldes: „Minu laissez-faire läks teile kakssada tuhat liigset naela maksma. Selle summa maksin usaldusmeeste kätte teie heaks sisse ja nüüd nõuan teistelt direktoritelt nende osa kogusummast.“ Kuid ometi ei mõelnud ta nõnda talitada, sest – nojah – sest et nõnda lihtsalt ei talitata ja et teistele direktoritele poleks see meeldinud. Lühidalt: oodatakse ära, kuni aktsionärid ise lommi üles leiavad, lootes, et nad seda ei leia. Nagu valitsuseski segatakse asja põhjused ja püütakse iseennast võimalikult heasse seisukorda paigutada. Teatud kergendusetundmusega mõtles Soames Iirimaa peale: eelmine valitsus oli just ise selle korratuse Iirimaal välja kutsunud ja oli lõpuks ometi heakskiitmist võitnud selle kõrvaldamisega, mida poleks kunagi pidanud olemagi. Samuti olid ka rahu, õhulaevastiku, põllukultuuri ja Egiptuse küsimuses – viies kõige tähtsamas otsustavas asjas – kastanid tulle pillutud. Aga kas seda tunnustati? Ega seda ole! Selletaolist ei tunnustatud kunagi. Öeldi: „Politika tegi seda sel ajal paratamatuks.“ Või mis veel parem – ei öeldud midagi, toetudes briti iseloomule. Lamades, lõug linal, tundis Soames silmapilguks kergendust. Eelmine valitsus ei higistanud oma linades – seda mitte – selles oli Soames veendunud. Vahtides ainiti koldevõre taga kurduvaid süsi, arutas ta valitsevat ebaühesugusust ja ülekohut elus. Kui ainult silmad heita meestele politikas ja äris, kus kogu elu liueldakse õhukesel jääl, mille eest nad veel pealegi lüüakse rüütliks! Aga nemad ei tee endale kunagi muret. Ja kui vaadata iseennast, kes sattus neljakümne aasta kestel esimest korda õhukesele jääle ja kannatas hirmsasti! Oli olemas omataoline kultus publikumi petmises ja samuti ka omasugune kultus administratiivsete sammude tagajärgede eest hoidumises; ja tema siin, kuigi seltskonnainimene ja õigusteadlane, oli üks neist, kes seda kultust ei tunnud ja – selle üle rõõmutses. Olles loomu poolest ettevaatlik ja omades teatud uhkust, millel ei puudunud peen joon, põrkas Soames hirmunult tagasi selle jämekoelise aususe eest, mis valitses inglise avalikus asjaajamises. Kõiges, mis puutus raha, oli ta nagu praegu samuti ka enne järeleandmatu ja paindumatu. Raha oli raha, nael oli nael, ja polnud ometi võimalik seda eitada ja sealjuures enesest lugupidamist alal hoida. Ta tõusis üles, jõi pisut vett, hingas paar korda sügavalt ja tampis jalgadega. Kes oli see, kes oli hiljuti öelnud, et tema polnud veel kunagi viit minutitki millegi pärast uneta valvanud? Sel mehel pidi küll härja rahu või parun Münchhauseni vaimuanded olema. Ta võttis mingi raamatu. Kuid mõtted keerlesid aina tema realiseeritavate varanduste väärtuste ümber. Ta jõudis otsusele, et peale piltide pole kogu tema varanduse väärtus mitte vähem kui kakssada viiskümmend tuhat naela ja pärijaks oli ainult Fleur, kes juba enam-vähem kindlustatud. Tema naisel oli oma sissetulek ja sellest võis ta väga hästi Prantsusmaal elada. Mis puutus temasse endasse, siis see oli ju ükskõik. Tuba klubis Fleuri läheduses – seal oleks ta sama õnnelik, võib olla veel õnnelikumgi! Ja äkki märkas ta, et oli leidnud pääsetee oma segadusest ja hirmust. Kujutledes kõige halvemat, oma varanduse kadu, ajas ta kurivaimu välja. Raamat „Nuuksuv kilpkonn“, millest polnud lugenud ainustki sõna, langes tal käest; ta uinus magama…
Kohtamine „vana Montiga“ sündis Snooks'is kohe pärast lõunaoodet. Kursisedel trepikojas teatas uut rasket marga langust. Just nagu tema arvas: mark muutus väärtusetuks!
Istudes ja oma kohvi rüüpides vaatas baronett Soamesile peaaegu haavava käbedusega vastu. Kaks ühe vastu oli Soames valmis kihla vedama, et tema polnud midagi taibanud. „Nonoh,“ mõtles Soames, „küllap ma juba tema nõrku närve kõditan, nagu armastas öelda vana onu Jolyon!“
Ja ilma sissejuhatuseta algas ta:
„Kuidas käsi käib, Mont? Mark on juba väärtuseta. Kas mõistate, et P.P.R.S. kaotab Eldersoni suurepärase välismaa-politika tõttu veerand miljonit naela? Ma pole kindel, et meie vastu süüdistust ei tõsteta õigustamata riski pärast. Aga asi, mille pärast ma teiega rääkida tahtsin, on see.“ Ja ta jutustas oma kohtamise Butterfieldiga, pidades samal ajal oma kuulaja kulme silmas, kuni ta lõpuks küsis: „Mis te nüüd ütlete?“
Sir Lawrence, kelle hüplev jalg pani kogu tema keha liikuma, kinnitas oma monoklit.
„Hallutsinatsioon, kallis Forsyte. Olen Eldersoni kogu oma elu tunnud. Meie õppisime üheskoos Winchesteris.“
Jälle seesama! Ikka seesama! Mu jumal küll! Soames ütles pikkamisi:
„Sel pole tähendust. Keegi, kes õppis minuga üheskoos Marlborough's, põgenes oma rügemendi raha ja oma koloneli naisega Chilesse ja ajas seal varanduse kokku konserveeritud tomatitega. Mõte on see: on selle noormehe jutustus õige, siis oleme kelmi peos. See ei lähe, Mont. Tahaksite teie teda käsile võtta, et näha, mis ta ütleb? Teie ju ometi ei tahaks, et teist midagi niisugust räägitaks. Kas ehk läheme kahekesi üheskoos?“
„Jah,“ ütles sir Lawrence äkki. „Teil on õigus. Lähme üheskoos, Forsyte. Ma ei armasta seda, kuid siiski lähme kahekesi. Tema peab seda teada saama.“
„Kohe?“
„Kohe.“
Pühalikult panid nad oma torukübarad pähe ja läksid.
„Ma arvan, me võtame auto, Forsyte.“
„Jah,“ vastas Soames.
Pikkamisi ronis sõiduk lõvidest mööda ja kihutas siis alla jõe poole. Kõrvuti istuvad sõitjad hoidsid oma ninad kangelt ettepoole.
„Alles nädal tagasi oli ta minuga jahil,“ ütles sir Lawrence. Tunnete ehk kirikulaulu: ‚Oh jumal, meie abimees‘? See on väga ilus, Forsyte.“
Soames ei vastanud. See mees kippus jälle lobisema.
„Sel pühapäeval laulsime seda,“ rääkis sir Lawrence edasi. „Eldersonil oli ikka ilus hääl – laulis soolot. Aga nüüd on ta nagu udusarv, ainult ettekanne on endiselt hea.“ Ja ta laskis oma lühidat hirnuvat naeru kuulda.
„Võimatu on sel mehel tõsine olla,“ mõtles Soames ja ütles:
„Kui leiame, et see on Eldersoni kohta tõsi, ja varjame seda, siis võime kõik süüpinki sattuda.“
Sir Lawrence kinnitas jällegi monoklit silmas. „Pagan võtku!“ ütles ta.
„Räägite teie või teen mina seda?“ küsis Soames.
„Ma arvan, parem teie, Forsyte; peame meie noormehe sisse kutsuma?“
„Eks me näe,“ ütles Soames.
Nad läksid üles P. P. R. S. kontori ja astusid istungisaali. Koldes tuli ei põlenud, suur laud oli tühi; keegi vana ametnik, kes ringi ronis nagu kärbes aknaruudul, täitis tindiklaase pudelist.
Soames pöördus tema poole.
„Paluge härra peadirektorit nii lahke olla ja siia tulla, sir Lawrence Mont ja mr. Forsyte soovivad temaga rääkida.“
Vanamees pilgutas silmi, pani tindipudeli maha ja läks.
„Nüüd,“ ütles Soames tasa, „peame valvel olema. Tema aitab muidugi.“
„Loodetavasti, Forsyte, loodetavasti. Elderson on ju džentlmen.“
„Pole paremat valetajat kui džentlmen,“ lausus Soames endamisi.
Pärast seda seisid nad, mantlid seljas, tühja kolde ees ja vahtisid oma torukübaraid, mis seisid kõrvuti laual.
„Silmapilk!“ ütles Soames äkki ja läinud üle toa, avas ta vastasseisva ukse. Seal oli, nagu noor ametnik seletanud, midagi koridori taolist istungisaali ja peadirektori toa vahel; selle väikese käigu otsast viis uks peakoridori. Ta sulges ukse, tuli tagasi ja ühinedes uuesti sir Lawrence'iga, jätkas kübarate silmitsemist.
„Geograafia on õige,“ ütles ta süngelt.
Peadirektori sisseastumine märgiti sir Lawrence'i monokli kukkumisega kolksatades mantli nööbile. Mustas saterkuues, nägu puhtaks aetud, hallide silmade all kotid, näokarv roosa, iga juuksekarv oma paigal üsna paljal munataolisel lagipeal, huuled kas mossitavad, kokkulitsutud või naeratavad – niisugusena tuletas peadirektor naeruväärselt meelde vana onu Nicholast tema keskeas. Onu Nick oli väga kaval mees – „kõige kavalam mees kogu Londonis“, oli talle keegi nimeks annud, – kuid keegi polnud kunagi tema aususes kahelnud. Kahtlustuige ja vastikusetundmus käis äkki Soamesist läbi. See oli midagi hirmsat, mis ta mõtles oma seisuse ja vanusele mehele öelda. Kuid noore Butterfieldi silmad – nii ausad ja koeralikult ustavad! Niisugust asja välja mõelda – oli see üldse võimalik? Ta ütles järsku:
„On see uks kinni?“
„Jah; kas tõmbab või?“ ütles peadirektor. „Soovite ehk tuld?“
„Ei, tänan,“ ütles Soames. „Asi on selles, et keegi noormees meie kontorist tuli täna hommikul imeliku looga minu juurde. Mont ja mina arvasime, et teie peaksite seda teada saama.“
Inimeste silmade vaatlemisega harjunud, pani Soames peadirektori silmis tähele mingit kerget vina või kilet (nagu see tõmbub papagoide silmadele). Aga see kadus silmapilk, kui ta üldse seal oli olnud.
„Iseenesestki mõista.“
Enesevalitsusega, mis Soamesil alati käepärast, kui seda vaja, kordas ta peaaegu sõnasõnalt kuuldud loo, mille ta öösi valvates oli pähe õppinud. Ta lõpetas:
„Te tahate ta muidugi sisse kutsuda. Tema nimi on Butterfield.“
Rääkimise ajal ei teinud sir Lawrence midagi muud kui silmitses oma sõrmeküüsi. Nüüd ütles ta:
„Seda pidi teile ütlema, Elderson.“
„Loomulikult.“
Peadirektor läks kella juurde. Puna tema näos oli tugevam; hambad paistsid – teravad.
„Paluge mr. Butterfield sisse.“
Järgnes silmapilk vastastikuses mittetähelepanus. Siis astus noormees sisse, korralik ja harilik, silmad peadirektori näol. Soames tundis silmapilguks südametunnistusepiina. See noormees elas nii-öelda peost suhu – üks sellest suurest karjast, kes elab aususest ja enese isiku varjamisest ja kelle selja taga ootavad sajad, et asemele astuda, niipea kui ta kordki komistab. Kuidas oli küll see provintsinäitleja sõnakõlks, mis ajas vana Jolyoni alati nii väga naeru kihistama? „Nagu kahvatu märter, kelle särk juba põleb“.
„Nii siis, mr. Butterfield, teie olete nii lahke olnud ja oma kujutlusvõimele minu suhtes vaba voli annud.“
„Ei, sir.“
„Teie kinnitate siis seda nuhkimislugu?”
„Jah, sir.“
„Siis ei vaja me teie edaspidist teenistust. Jumalaga!“
Noormehe koeralikud silmad otsisid Soamesi nägu; kurgus tõmbles tal ja huuled liikusid tummalt. Ta pöördus ümber ja läks.
„Sellega oleksime valmis,“ ütles peadirektori hääl; „ta ei saa enam mingit kohta.“
Nende sõnade kättemaksuhimu puutus Soamesi nagu tulitanud rasvahais. Samal silmapilgul oli tal tundmus: peab järele mõtlema. Ainult siis, kui Elderson oli süüdi või süütu, võis ta nii jõhkralt talitada. Kumb oli ta?
Peadirektor rääkis edasi:
„Tänan, et juhtisite mu tähelepanu asjale, härrad. Juba mõni aeg olen seda noormeest silmas pidanud. Läbi ja läbi raisus.“
Soames ütles süngelt:
„Mis võitis ta siis sellega teie arvates?“
„Aimas oma vabastamist ja tahtis minule ette jõuda.“
„Mõistan,“ ütles Soames. Aga ometi ei mõistnud ta. Vaimus oli ta tagasi oma kontoris ühes nina nühkiva Gradmaniga, kes raputab halli pead, ja Butterfieldiga, kes ütles: „Ei, sir, mul pole midagi mr. Eldersoni vastu ja temal pole midagi minu vastu.“
„Ma pean katsuma sellest noormehest rohkem teada saada,“ mõtles ta.
Peadirektori hääl jällegi lõikas vaikust. „Olen selle üle järele mõelnud, mis te eile ütlesite, mr. Forsyte, nimelt – nagu võidaks juhatust hooletuse pärast vastutusele võtta. Mitte midagi selletaolist! Kahel peakoosolekul oleme aktsionäridele oma äripolitikat selgitanud, ilma et sellele oleks vastu räägitud. Aktsionärid on samuti vastutavad kui juhatuski.“
„Hm!“ ütles Soames ja võttis oma kübara. „Tulete ka, Mont?“
Nagu oleks teda kauge maa tagant hüütud, kinnitas sir Lawrence elektriseeritult oma monoklit silmas.
„See oli väga vastik,“ ütles ta; „teie peate meid vabandama, Elderson. Teile pidi seda ütlema. Ma ei usu, et selle noormehega kõik üsna korras oleks, tal on mingisugune imelik pilk; kuid midagi niisugust ei või me muidugi mitte lubada. Elage hästi, Elderson.“
Ja need kaks panid kübarad korraga pähe ning läksid. Mõni aeg sammusid nad vaikides. Siis ütles sir Lawrence:
„Butterfield? Minu õemehel on peaaednikuks keegi Butterfield – päris tubli poiss. Kas ei peaks katsuma seda noormeest pisut läbi näha, Forsyte?“
„Jah,“ ütles Soames, „jätke ta minu hooleks.“
„Kõige suurema heameelega. Peaasi, kui oled kellegagi üheskoos koolipingil istunud, siis on teatud tundmus, uskuge.“
Soames purskas äkki:
„Kedagi ei või tänapäev usaldada, näib mulle. See tuleb sellest – nojah – ma ei tea, millest see tuleb. Aga selle asjaga pole ma mitte veel valmis.“