Valge ahv/Segadus
| Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Üheksas peatükk.
Kaks tundi pärast Bicketit tuikus ka Michael kodu poole. Vanal Danbyl oli õigus nagu ikka: kui sa ei või usaldada pakkijaid, siis pane äriuksed kinni! Kuna ta Bicketi silmi enam ei näinud, lõi ta kahtlema. Võib olla, mehel polnud naist olemaski. Aga siis astus Bicketi asemele Wilfridi teguviis. Kolm viimast korda Wilfridi kohates oli see ikka olnud järsk ja imelik. Haudus ta ehk salme?
Ta leidis Ting-a-lingi trepi hakult ootavas seisangus. „Mina ei lähe üles,“ näis ta ütlevat, „ehk olgu siis, et keegi kannab mind – ühtlasi on see hiljem kui harilikult.“
„Kus on su perenaine, sa väike vapp-loomake?“
Ting a-ling nohises. „Ma võiksin ju sellega leppida,“ jätkas ta nähtavasti, „kui sina mind kannad – trepiastmed nõuavad jõupingutust.“
„Lähme otsime ta üles,“ ütles Michael koera sülle võttes.
Kuna praegune käsi teda kõvemini surus kui majaproua oma, vahtis Ting-a-ling klaasiseil päranisilmil ja tema väljapaistev sabatutt värises.
Magamistoas laskis Michael koera nii hajameelselt langeda, et see sabatutt longus ja täis viha nurka oma asemele ronis.
Varsti juba lõunaaeg ja Fleuri ei ole! Michael püüdis tema kavatsusi meelde tuletada. Täna olid tal einel Hubert Marsland ja see rotorist – kuidas oli küll ta nimi? Sellest pidi end muidugi tublisti lahutama. Rotoristid – nagu piimgi – tekitasid kopsus süsihappegaasi! Siiski! Juba pool kaheksa! Mis oli täna õhtul? pidid nad ehk L. S. D. tükile minema? Ei – see oli alles homme! Kas siis tõesti midagi ei olnud? Niisugusel korral püüab Fleur muidugi oma tegevuseta aega võimalikult lühikeseks kärpida. Alandlikult jõudis Michael sellele otsusele. Temal polnud mingeid illusioone, pidas iseend igapäevseks, tasuks ainult teatud elavus, muidugi ka tundmused naise vastu. Pealegi tunnustas ta, et tema armastuski oli nõrkus ja hukutas teda liialdatud muretsemisele, mille ta muidu põhimõttelikult maha surus. Coakerilt või Philipsilt – oma teenrilt ja tüdrukult – järele pärida, millal Fleur kodunt välja läinud, käis tema põhimõtete vastu. Seisukord maailmas oli niisugune, et Michael endalt alatasa küsis, kas tema isiklikud asjad üldse väärt olid, et neile tähelepanu raisata; aga sestsamast oli ilma seisukord jälle niisugune, et oma isiklikud asjad olid ainukesed, millele maksis tähelepanu pöörata. Ja ometi oli temal, tõtt öelda, ainuke asi ilmas – Fleur ja kui ta temale liiga palju tähelepanu kinkis, siis kartis ta ikka, et ta teda tüütab.
Ta läks riietustuppa ja tegi vestinööbid lahti.
„Kuid ei,“ mõtles ta. Kui ta koju jõudes minu juba riietatuna leiab, torkab see liiga silma.“ Ja nõnda pani ta oma vestinööbid uuesti kinni ja läks trepist alla. Coaker oli trepikojas.
„Mr. Forsyte ja sir Lawrence astusid kuue paiku sisse, sir. Mrs. Mont polnud kodus. Mis ajaks katan ma lõunalaua?“
„Veerand üheksa paiku. Välja me vististi ei lähe.“
Ta läks elutuppa, astus läbi hiina tühjuse ja tõmbas eesriide kõrvale. Plats paistis külmana, pimedana ja tuulisena. Ja ta mõtles: Bicket – kopsupõletik – loodetavasti on Fleuril kasukas seljas.“ Ta võttis sigareti ja pani ta jälle tagasi. Kui Fleur teda aknal märkaks, peaks ta seda liialdatud mureks. Ja ta läks uuesti üles, et vaadata, on ta kasuka selga pannud.
Ting-a-ling, kes ikka veel magas, tervitas teda sabatuti liputamisega, kuid jättis selle äkki jahmatades. Michael avas kapi. Kasukas seljas! Hea! Ta nuusutas parajasti, kui Ting-a-ling temast mööda sörkis ja Fleuri hääl ütles: „Noh, mu kallike!“ Michael soovis, et see kuuluks temale, ja tuli kapiukse varjust välja. Taevakene! Kui ilus ta oli tuule värvituna! Ta seisis üsna vaikselt mõttes.
„Halloo, Michael! Olen hiline. Olin klubis ja tulin jala koju.“
Michaelil oli seletamatu tundmus, et selles oli midagi varjatut. Nõnda siis varjas ka tema midagi ja ütles: „Just praegu vaatasin järele, kas sul kasukas seljas, hirmus külm on. Sinu isa ja Bart on siin käinud, läinud teised paastudes minema!“
Fleur heitis mantli seljast ja laskus toolile. „Olen väsinud. Su kõrvad on täna nii kenasti kikis, Michael.“
Michael laskus põlvili ja ulatas käed naisel ümber piha. Selle silmadel oli imelik helk, midagi uurivat, ebamäärast, mis ajas pisut kartma.
„Kui sina kopsupõletiku saaksid, kaotaksin mina lihtsalt aru,“ ütles ta.
„Miks just kopsupõletiku?“
„Sa ei tea, millega see ühenduses – ükskõik, see sind ei huvita. Kas välja läheme või ei?“
„Muidugi läheme. Täna on vastuvõtmine Alisoni juures.“
„Oh jumal! Aga kui oled väsinud, võiksime ära öelda.“
„Mu kallis! Võimatu! Seal on mitmesuguseid inimesi.“
Laituseavaldust alla neelates ohkas ta: „Hea küll! Frakis?“
„Jah, valge vest. Sa meeldid mulle valges vestis.“
Kaval pisi võrukael! Michael surus tema pihta ja tõusis. Fleur patsutas tasakesi tema kätt ja nõnda läks ta lohutatuna oma riietustuppa…
Kuid Fleur istus vähemalt viis minutit veel, olles mitte just „vastukäivate tundmuste“, vaid õige suure segaduse ohver. Viimase tunni jooksul olid kaks meest sedasama teinud – põlvitanud tema ees ja pannud käed ümber ta piha. Kahtlemata oli ta liiga ettevaatamatu olnud Wilfridi korterisse minekuga. Alles siis, kui ta juba seal oli, märkas ta, kui sootuks ettevalmistamata oli ta kõigeks selleks, mis puutus elu füüsilist külge. Tõsi, Wilfrid polnud küll midagi rohkem teinud, kui tegi praegu Michaelgi. Aga – armuline jumal! – ta oli märganud tuld, millega ta mängis, mõistis tormi, milles ta viibis. Ta oli temal ära keelanud sõnagi Michaelile lausuda, kuid loomusunniliselt taipas ta, et ta tema võitluse suhtes püüda kahele loiaalne olla millelegi ei võinud toetuda. Segaduses, hirmus ja ärevuses maitses ta ometi tahes või tahtmata meeldivat soojust teadmises, et kaks meest teda korraga sedavõrt armastavad, ja uudishimulikult ootas ta, millega küll asi lõpeb. Ta ohkas. Oma kogemuste kogusse oli ta ühe uue juurde saanud, ent kuidas ka tulevikus seda kogu suurendada, ilma et teda ja võib olla ka kogujat ennast mitte hävitada, seda ei mõistnud ta praegu.
Pärast oma sõnu Wilfridile „Eeva“ ees: „Teie olete hull, kui lähete – oodake!“ teadis ta, et noormees tingimata midagi loodab, pealegi veel varsti. Sagedasti oli Wilfrid palunud teda oma poole, et kuulda tema otsust oma vana „kolu“ kohta. Kuu, isegi veel nädal tagasi oleks ta mõtlemata sinna läinud ja Michaelile hiljem sellest „kolust“ jutustanud. Aga nüüd mõtles ta ikka ja jälle selle üle järele ja kui poleks olnud seda hommikueine auru ja tundmust, mille sisendas „rotoristide“ seltskond, kuhu kuulusid Amabel Nazing ja Linda Frewe, tundmust, et igasugune tühine südamevaev on „lollus“ ja et igasugused elamused ongi „asi“, siis oleks ta ehk veel praegu järele mõelnud. Olid need läinud, tõmbas ta sügavalt hinge ja võttis telefoni kuuldetoru hiina teekastilt.
Kui Wilfrid oleks pool kuus kodus, siis tuleks ta tema „kolu“ vaatama.
Noormehe vastus: „Mu jumal! Kas tõesti!“ pani ta peaaegu peatuma. Kuid oma kõhklemisest võitu saanud mõeldes: „Tahan pariislik olla – Proust!“ läks ta klubi poole teele. Kolmveerand tundi kulutas ta ilma vähemagi muu ergutusvahendita, kui aga jõi kolm tassi hiina teed, soris kolme „Moepeegli“ vana numbrit, vaatas kolme maalt tulnud liikme – „korjused tugitoolis“ – kujusid selja tagant ja läks kohale hoolikalt arvestatud veerandtunnilise hiljaksjäämisega.
Ülal seisis Wilfrid avatud uksel, ise kahvatu nagu hing puhastustules. Õrnalt võttis ta Fleuri käe ja viis ta sisse. Kerge värinaga mõtles Fleur: „Sünnib see siis nõnda? Du côte de chez Swann!“ Ta vabastas oma käe ja hakkas „kolu“ seas ümber kolama, silmitsedes seda tükk tükilt.
Vana inglise „kolu“, kusagilt rüütlimõisast pärit, siin, seal mõni ese idast või esimesest keisririigist, kogutud kas mõne rändava või prantsuse kuningakojas teeninud Deserti poolt. Fleuril oli hirm istet võtta, sest ta kartis, et Wilfrid võiks siis „autoriteetide“ näpunäidete järele talitama hakata. Samuti ei tahtnud ta ka Tate galeriis poolitatud pinevat kõnelemist jätkata. „Kolu“ vaadelda oli hädaohuta, Wilfridile heitis ta pilgu ainult neil üürikesil hetkil, mil see temale otsa ei vaadanud. Ta teadis, et ta oma mängu „La Garçonne'iga“ Amabel Nazingi kohaselt ei mängi ja et teda tõepoolest hädaoht ähvardab siit lahkuda, ilma et saaks lisaks uusi elamusi. Ja tahes või tahtmata oli ta Wilfridi pärast kurb; selle silmad ihkasid teda ja tema huuli oli valus vaadata. Kui Fleur viimaks „kolu“ aine põhjani oli ammutanud ja istet võttis, heitis noormees end tema jalge ette. Ta toetas oma põlved mehele vastu rinda, et võimalikult mõjuvat kaitset leida ja pooleldi hüpnotiseerituna tundis ta seisukorra kurbloolust – mehe hirmu iseenda pärast ja tema kirge naise vastu. See oli piinlik ja lõikas sügavale ning ei olnud kooskõlas sellega, mida Fleur oli oodanud; kõik kaldus nagu kõrvale ja kuidas – kuidas küll võis ta minema pääseda, ilma et sünnitaks veel suuremat piina mehele ja iseendale? Ja kui ta siis korraks suudelduna, mitte aga vastu suudelnuna väljas oli, mõistis ta, et oli veerand tundi maitsnud reaalset elu, aga ta polnud sugugi kindel, kas see talle meeldis või ei… Ent nüüd, siin omas toas, Alisoni õhtule end ümber riietades, huvitas teda küsimus, mis oleks ta siis tunnud, kui asi oleks sinnamaale arenenud, nagu see „autoriteetide“ järele kohane. Kindlasti poleks ta kümnendikkugi neist tundmustest ja mõtetest maitsnud, mis oleks sellele sündmusele mõnes moodsas kirjanduslikus teoses külge luuletatud. See purustas illusioonid või oli ta ehk ise puudulik? Aga Fleur ei võinud end puudulikuna tunda. Ja kuna ta pisut oma õlgu puuderdas, pööras ta oma mõtted Alisoni õhtule.
Kuigi leedi Alisonile meeldis mõnikord noorema sugupõlvega kokku puutuda, ei hiilanud Aubrey Greene'id ega Linda Frewe'd ometi mitte tema õhtuil oma juuresolekuga. Nesta Gorse oli kord tõepoolest seal olnud, aga hiljem tõstsid tema üle kaebust üks politikategelane õigusteaduslikust ja kaks kirjanduslikust ilmast. Nähtavasti oli ta nende endast-lugupidamise rüüd oma pistetega pisut läbistanud. Sibley Swan oleks olnud soovitud külaline, sest tema võitles mineviku eest, kuid tema oli esiotsa oma nina püsti ajanud ja vahtis ülalt alla. Nõnda siis, kui Fleur ja Michael sisse astusid, polnud koos mitte intelligents, vaid intellektuaalne seltskond, ja kõneluses kunstist ning kirjandusest tundus kogu see hiilgus ja „savoir faire“, mis on omane ainult neile, kel pole õnneks vaja „faire“, nagu Michael armastas tähendada.
„Ometi on just samad hernehirmutised need,“ pomises ta Fleurile kõrva, „kes loovad kunstnikkudele ja kirjanikkudele nimed. Aga kes on tänase õhtu hing?“
Täna näis olevat ühe daami debüüt, kes laulis balkani rahvaste laule. Kuid paremal pool oli juba neli lauda bridge-mänguks valmis ja nende ümber olid paigad juba võetud. Muusika kuulajate seas leidus veel mõni Gurdon Minho, mõni seltskondlik maalija ja tema abikaasa, mõni raidkunstnik, kes otsis tööd. Fleur, keda kiiluti Gurdon Minho enese, leedi Feynte'i ja maalija abikaasa vahele, kavatses põgenemist. Seal, jah, seal oli mr. Chalfont! Leedi Alisoni juures ei raisanud Fleur, kes oli hea „milieu“ tundja, kunagi oma aega kunstnikkudele ja kirjanikkudele – neid kohtas ta ju igal pool.
Siin valis ta omale ikka suurima politilis-kirjandusliku „ässa“, ja varus silmapilku tema naelutamiseks. Kuna ta küsimusse oli süvenenud, kuidas just mr. Chalfonti naelutada, jäi tal teatud draama silmapaari vahele, mis sündis väljaspool.
Michael oli roninud ülemisele trepiotsale, sest tal polnud tungi vestelda ja sõnadega vehelda; ja käsipuule toetudes – erilasena peen oma valges pikas vestis, käed sügavalt püksitaskus – vaatles ta Fleuri pöörduvat ja painduvat kaela ning kuulas balkani laule, ilma et peaaegu millelegi oleks mõelnud. Sõna „Mont!“ pani ta võpatuma. Wilfrid seisis just tema all. Mont! Kahe aasta jooksul polnud ta Wilfridile enam lihtsalt Mont olnud.
„Tulge siia alla!“
Trepi vaheplatsil seisis kojanõunik Lionel Charwelli rinnakuju, mille valmistanud Boris Strumolowski selles küünilises žaanris, mille ta omandanud peale seda, kui June Forsyte tema tõsise, kuid tunnustamata ande toetusest oli loobunud. Selleaastasel akadeemia näitusel ei eraldanud ta millegagi teistest rinnakujudest ja noored Charwellid maalisid talle naljatades vuntsid nina alla.
Selle eseme kõrval toetus Desert kinnisilmi vastu müüri. Tema nägu oli Michaelile mõistatuseks.
„Mis on, Wilfrid?“
Desert ei liigutanud ennast. „Sa peaksid teadma – olen armunud Fleuri.“
„Mis!“
„Mina ei mõtle salajas roomata. Teil tuleb seda arvestada. Kahju, kuid nii see on. Hakake peale!“ Tema nägu oli surnukahvatu ja tema lihased tõmblesid. Michaelil aga tõmbles hing, süda. Missugune hirmus, õudne, „kole loll“ silmapilk! Tema parem sõber – tema pruudisõitja! Loomusunniliselt kobas ta sigaretikarpi – loomusunniliselt pakkus ta seda Desertile. Loomusunniliselt võtsid nad mõlemad sigaretid ja andsid vastastikku tuld. Siis ütles Michael:
„Fleur – teab?“
Desert nokutas pead. „Seda ei tea ta, et ma teile ütlen, muidu poleks lubanud. Ette heita pole teil temale midagi – veel mitte“. Ja ikka veel kinnisilmi lisas ta: „Ma ei saanud parata.“
See oli Michaeli oma ebateadlik mõte! Muidugi! Muidugi! Kui rumal, seda mitte näha! Siis nagu sulgus tema sisemuses midagi ja ta ütles: „Väga kena, et mulle ütlesite, aga kas te ära ei sõida?“
Deserti õlad tuksatasid vastu seina.
„Mõtlesin nõnda, aga nagu näib, mitte.“
„Näib? Ma ei mõista.“
„Kui ma kindlasti teaksin, et mul pole mingit lootust – aga ma ei tea ju,“ ja äkki vaatas ta Michaelile otsa. „Kuulge, pole mingit mõtet vastastikku teineteist glasseekinnastega paitada. Olen meeleheitel ja ma võtan ta teilt, kui aga suudan.“
„Armuline jumal!“ ütles Michael. „See on liig!“
„Jah! Nühi aga nina alla! Aga kui ma mõtlen, et teie temaga täna üheskoos koju lähete, kuna aga mina,“ ta naeris oma kohutavat vaikist naeru, „siis annan teile nõu mitte midagi mulle nina alla nühkida.“
„Hea küll,“ ütles Michael. „Aga kuna see pole mõni Dostojevski romaan, siis on asjata veel midagi lausuda!“
Desert eemaldus seinast ja pani käe Lionel Charwelli kujule.
„Vähemalt mõistate ehk, et tegin oma rääkimisega kõik mis võimalik – võib olla hävitasin iseendagi. Igatahes ei visanud ma enne sõjakuulutust ühtegi pommi.“
„Ei,“ ütles Michael süngelt.
„Te võite mu raamatud kellelegi teisele kirjastajale üle visata.“
Michael kehitas õlgu.
„Head ööd siis,“ ütles Desert. „Kahju, et olen nii primitiivne.“
Michael vaatas oma pruudisõitjale otseteed näkku. Polnud kahtlust, seal ilmnes kibe meeleheide. Ta tegi käega pooleldi mingi liigutuse ja lausus pooleldi „Wilfrid“ ja kuna Desert alla läks, astus tema mööda treppi üles.
Uuesti vanal paigal tagasi, katsus ta endale selgeks teha, et elu on ainult naeruks, kuid ei suutnud. Tema seisukord nõudis ussi kavalust, lõvi julgust ja tuvikese vagurust; ta ei tunnud endal neid ülistatud omadusi leiduvat. Kui Fleur teda nõnda armastaks nagu tema Fleuri, siis võiks tal Wilfridi vastu olla ainult tõsine kaastundmus. Oli nii loomulik Fleurisse armuda. Kuid tema ei armunud, oh ei, tema mitte! Michaelil oli üks voorus – kui see üldse oli voorus – tagasihoidlik arvamine iseendast, ja kalduvus kõrgelt hinnata oma sõpru. Ta oli kõrgelt hinnanud ka Deserti ja imelik, praegugi ei hinnanud ta teda madalalt. Tema oli küll sõber, kes tahtis teda surmlikult haavata – hävitada tema naise armastuse, õigem ainult poolehoiu, aga ometi ei pidanud ta teda kelmiks. Niisugune kannatlikkus oli lootusetu, seda teadis ta, kuid vaba tahe ja vaba leping polnud temale mitte ainult kirjanduslikud mõisted, vaid osa tema loomusest. Tarvitada valjust, kuigi see oleks soovitav, ei kuulunud tema teguviisi. Ja midagi meeleheite taolist möllas tema südames, kui ta märkas neid kavalaid väikesi võtteid, millega Fleur püüdis end suure Gerald Chalfonti juures maksma panna. Ehk lahkub ta temast Wilfridi pärast! Kuid kindlasti – ei – tema isa, maja, koer, tema sõbrad ja tema – kollektsioon – ei, neid ei suuda ta jätta! Aga kui oletada, et ta peab kõik omale, Wilfrid kaasa arvatud! Ei, ei! Seda ta ei teeks! Ainult silmapilguks tumestas see oletus Michaeli südame loomulikku usku.
Jah, aga mis teha? Fleurile öelda, end välja rääkida? Või oodata ja vaadelda? Milleks? Ilma teadliku nuuskimiseta ei võinud ta vaadelda. Desert nende majja enam ei tuleks. Ei! Kas täielik avameelsus või täielik ignoreerimine – see aga tähendas elada Damoklese mõõk pea kohal. Ei! Täielik avameelsus! Ja mitte midagi teha, mis sarnaneks lõksule! Ta laskis käe üle otsaesise käia – see oli märg. Kui nad ometi kodus oleksid, kaugel sellest kisast ja neist kultiveeritud pärdikuist! Võib ta minna ja Fleuri kuidagi välja õngitseda? Võimatu ilma põhjuseta! Põhjuseks ainult torm tema peaajus! Ta pidi hambad kokku suruma. Laul lõppes. Fleur vaatas ümber. Nüüd viipab ehk Fleur temale! Otse selle vastu, ta tuli tema juurde. Ta ei suutnud hoiduda küünilisest mõttest: „Vana Chalfont on tal juba õnge otsas!“ Michael armastas teda, kuid ta tundis tema väikesi nõrkusi. Fleur astus ligi ja võttis mehel käisest kinni.
„Mul on sellest küll, Michael, poeme minema. On sul midagi selle vastu?“
„Ruttu!“ ütles Michael; „enne kui meid tabatakse.“
Külmas välisõhus mõtles ta: „Kas nüüd? Või tema toas?“
„Mina arvan,“ ütles Fleur, „et mr. Chalfonti hinnatakse liiga kõrgelt – ta pole midagi muud kui aga mõistuslik haigutus. Homme nädala pärast tuleb ta hommikueinele.“
Mitte nüüd – tema toas!
„Keda arvad ühes temaga kutsuda peale Alisoni?“
„Mitte midagi kärarikast.“
„Muidugi mitte, aga midagi, mis üllataks Michaeli. Tühja kah! Vahel arvan ma, ei maksa vaeva.“
Michaeli süda peatus. Oli see ehk kurja kuulutav ennustus – „primitiivi“ tunnus, mis tõusis tema jumaldatud seltskondliku kunsti praktilises meistris? Veel tund tagasi oleks Michael öelnud:
„Sul on õigus, mu kallis, ei maksa!“ Nüüd aga omandas iga muutus hädaohtliku tähenduse! Ta võttis Fleuril käe alt kinni.
„Ära muretse, küllap me juba midagi parajat välja kougime, nii või teisiti.“
„Mõni hiina minister oleks just paras,“ muheles Fleur, „ühes Minho ja Bartiga – neli meest – kaks naist – mõnus. Ma räägin Bartiga.“
Michael oli juba välisukse avanud. Fleur astus sisse; Michael viivitas, et vaadata tähti, plataane ja mehe kogu, kel krae kõrvuni ülal ja kübar silmini all. „Wilfrid!“ mõtles ta. „Hispaania! Miks Hispaania? Ja kõik need vaesed viletsad, kes õnnetud – süda – oo! neetud süda!“ Ta sulges ukse.
Kuid varsti pidi ta teise avama ja vähema vaimustusega kui kunagi. Fleur istus toolitoel, seljas kahvatu lavendlikarva pyjama, mida ta vahetevahel kandis moe tabamiseks, ja vahtis ainiti tulle. Michael jäi seisma, vaatas teda ja siis iseend ühes neist viiest peeglist – valge ja must, pierrot-pyjama, mille Fleur talle ostnud. „Draama kujud,“ mõtles ta, „draama kujud! On see tõelikkus?“ Ta astus edasi ja istus teisele tooli toele.
„Pagan võtku!“ ütles ta. „Tahaksin olla Antinous!“ Ja ta libistus toelt toolile, Fleurile selja taha, et naisel võimalik oleks tahte korral oma nägu varjata.
„Wilfrid rääkis mulle,“ ütles Michael rahulikult.
Südame pealt välja! Mis nüüd? Ta nägi vere viskuvat Fleuri kaela ja palgesse.
„Oo! Kuis nii – mis sa sellega mõtled: rääkis mulle?“
„Just seda, et tema on sinusse armunud – mitte midagi rohkem – või on seal rohkem, mis?“ Ja tõstes jalad üles toolile võttis ta kätega põlvede ümbert kinni. Juba – juba oli ta küsimuse esitanud! Hambad kokku! Hambad kokku! Ja ta sulges silmad.
„Muidugi,“ ütles Fleur väga pikkamisi, „pole midagi rohkem. Kui Wilfrid tahab nii loll olla.“
Tahab! See sõna tundus ülekohtusena sellelt, kelle oma „lollus“ oli alles nii värske – nii visa! Ja imelik! – tema süda ei teinud mingit hüpet. Kuid Fleuri sõnade juures oleks pidanud ta ometi hüppama.
„On siis nüüd Wilfridiga lõpp?“
„Lõpp? Ma ei tea.“
Ah! Kes teadis midagi, kui oli tegemist kirega?
„Siis,“ ütles Michael ennast kõigiti kokku võttes, „ära unusta, kui hirmsasti ma sind armastan.“
Ta nägi Fleuri oma õlgu liigutavat, kuna tal silmalaugudes tõmbles.
„On see tõenäolik?“
Kibedalt, südamlikult, lihtsalt – kuidas? Äkki tulid naise käed ja võtsid mehel kõrvust kinni. Neist kõvasti kinni hoides vaatas naine alla mehele otsa ja naeris. Ja jällegi ei tahtnud Michaeli süda hüpata. Kui aga Fleur teda ninapidi ei vea, siis ta – –! Ometi tõmbas ta naise oma juurde toolile. Lavendel, valge ja must läksid segi – Fleur vastas tema suudlustele. Aga kas südamest? Kes teab? Michael mitte.