Valge ahv/Nelipühiks
| Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Esimene peatükk.
Nelipühad sünnitasid Hampstead Heathis oma iga-aastase väljasõitjate üleujutuse ja selles voogavas hulgas oli kaks, kes mõtlesid hommikul raha teenida ning õhtupoolikul seda välja anda.
Tony Bicket asus ühes pallide ja naisega aegsasti maa-aluse raudtee rongile, mis viis neid Hampsteadi.
„Küll sa näed,“ ütles ta, „kella kaheteistkümneks on mul kogu kandam läbi ja siis läheb pidu lahti.“
Victorine surus mehe kätt ja katsus läbi riiete väikest muhku pealpool oma paremat põlve. Seal seisis viiskümmend neli naela ülal suka sees. Temal polnud nüüd enam pallide vastu seda vastikut tundmust. Nemad muretsesid neile ajutiselt ülespidamist, kuni tema veel vähesed puuduvad naelad sõidurahaks teenib. Tony uskus ikka veel, et tema pigistab lunastuse pallidest: tema oli endiselt „see lootusrikas Tony“, kuigi ta teenistus ainult vaevalt suutis nende pead vee peal hoida. Ja Victorine naeratas. Oma saladuse tõttu suutis ta nüüd juba ükskõikseks jääda tänavarenni serval kerjamise vastu. Tal oli oma lugu juba valmis mõeldud. Õhtulehtedest ja kõnelustest autobuses nendega, kes olid huvitatud võiduajamistest, oli ta ammutanud tarvilikud teadmised selle rahvusliku ajaviite kohta. Ta tegi isegi Tonyga sellest juttu, olgugi et see teadis asjast ainult niipalju, kui ta tänavanurgal kuulnud. Juba oli ta kaks õnnelikku juhtumust viimase peenuseni läbi mõelnud. Ühe sovereigni pidi olema ta teeninud kujutletud bluuside õmblemisega ja selle pannud ta siis kahetuhandeguinealise võidu saavutajale ja sealt saadud summa surma-ajurile juubelivõidu etteande-jooksus. Need kaks ja veel kolmas võit, mida ta alles hoolega otsis, pidid temale andma oletatud kuuskümmend naela, mis ta oma „üleniga“ peagi kokku saab. Selle muinasloo võib ta Tonyle nädala või kahe pärast jutustada, muinasloo oma imelisest õnnest, mida ta tema eest tahtnud seni varjata, kui kogu nõutav summa koos. Peaks aga Tony talle liiga teravalt otsa vaatama, siis suruks ta oma näo talle vastu silmi ja suudleks ta huuli, kuni tal selgus peast kadunud. Ja hommikul ärgates lunastaksid nad omale sõidupiletid. Niisugune oli Victorine'i kavatsus oma viie kümnenaelalise ja nelja ühenaelalisega sukasääres, mis kinnitatud roosa siidkorseti külge.
„Drüaadi õhtupoolik“ oli juba ammugi lõpetatud ja seisis ühes Aubrey Greene'i teiste teostega Dumetriuse galeriis näitusel, Victorine oli šillingi maksnud, et teda näha; oli seisnud mõne pelgliku hetke, vahtides seda rohus ja lillede keskel säravat valget keha, seda nägu, mis tahaks nagu öelda: „Tean saladuse!“
„Midagi geniaalset selles Aubrey Greene'is – see nägu on lihtsalt suurepärane!“ Hirmunult oli Victorine oma näo varjanud ja välja lipsanud.
Sellest päevast hakates, kus ta oli värisedes seisnud Aubrey Greene'i ukse taga, kestis tal teenistus vahetpidamata. Kunstnik oli teda kolm korda maalinud – ikka kena, ikka viisakas, päris džentlmen! Ja ta oli Victorine'ile annud soovitusi ka mujale. Mõni oli teda maalinud rõivais, mõni pooldrapeeritult, mõni „üleni“, mis talle enam mingit muret ei valmistanud, kuna ju rahapakk sukasääres aina kasvas ja Tony midagi ei aimanud. Mitte kõik polnud „kenad“, oli püütud temale läheneda, kuid tema oli need katsed eos katkestanud. Muidugi, see oleks tähendanud veel kiiremalt raha, kuid – Tony! Paari nädala pärast võib ta kõigile nipsu lasta. Ja sagedasti jäi ta koduteel vaateakna all seisma, silmitsedes puuvilja, vilja ja siniseid liblikaid…
Täistuubitud vagunis istusid nad külg külje vastas, Bicketil kaubakast põlvil, ja vaidlesid selle üle, kus oleks kõige parem seisuplats.
„Mina eelistan paika ülal tiigi juures,“ ütles Tony lõpuks. „Seal on rahval rohkem raha kui all kiikede ja kookospähklate juures; ja sina võid tiigi äärde minna toolile istuma, just nagu mererannal – mul pole sind enne vaja, kui pallid müüdud!
Victorine surus ta kätt.
Pikuti mööda mäekinku ja üle nõmme põhja ja lõuna poole voolas inimeste hulk kõige paremas meeleolus, kandes paberist karpe. Tiigi ümber solistasid lapsed oma kepina kõhnade ja hallikasvalgete jalasäärtega, aina kilgates, olles liiga rõõmsad, kui et rahulduda naeruga. Vanemad paarid ronisid pikkamisi mööda – kõhud õieli ja näod punased vilumata jõupingutusest ronimisel. Tüdrukuid ja poisse oli vähe, sest nemad olid juba nõmmes laiali, et seal huvitavamat ajaviidet leida. Rohelisest riidest toolidel või värvitud puust pinkidel istusid sajad inimesed, vaadeldes oma jalgu, nagu loksleksid nende ees merelained. Aegajalt kandsid kolm eeslit, keda tagant aeti, sörkides oma koormat ümber tiigi. Kauplejad pakkusid karjudes oma kaupa. Paksud ja tumedad naised kuulutasid tulevikku. Politseinikud seisid pilkavalt nende läheduses. Keegi mees rääkis ning korjas siis kübaraga raha.
Tony Bicket korraldas oma kasti. Oma agulimurrakus ja meelitaval, pisut kähiseval häälel pakkus ta vahetpidamata oma värvilist õhku. See oli juba midagi! Äri läks nobedasti! Ja aegajalt laskis ta pilgu läbi rahvamurru lennata tiigi äärde, kus Victorine istus riidest toolil silmatorkavana teiste seas – seda teadis ta.
„Ilusad pallid – ilusad pallid! Kuus tükki šilling! Üks suur, madam? Ainult kuus penssi. Näete, kui suur! Ostke, ostke! Võtke üks oma väikesele poisile!“
Ei ainustki „rahaonu“ siin, kuid harilikke surelikke küllalt, kes kulutasid oma rahanatukest kireva toreduse omandamiseks.
Viis minutit enne keskpäeva lõi ta oma kastikaane kinni – mitte ainustki palli enam järel! Kuus niisugust püha nädalas ja tema ajaks terve varanduse kokku! Kast kaenlas, hakkas ta ringi ümber tiigi tegema. Väikesil põngerjail oli siin väljas hea, aga – armuline taevas – kui kõhnad ja kahvatud nad olid! Oleks ka neil Victorine'iga niisugune põngerjas – kuid praegu võimatu – mitte enne, kui nad siit läinud! Paks, pruun põngerjas, kes ajab taga siniseid liblikaid, ise aina helendades päikese käes! Ta pöördus ümber tiigi otsa ja sammus aeglaselt piki toolirida. Lamades seljakil elegandilt ristamisi sääril, mis paistsid pruunides sukkades kuni põlvini, jalas kenad lipatsitega pruunid kingad – Issand! missugune rõõm oli teda vaadata – selles temale omases ilmas! Midagi pitsitas Bicketil kurgus. Pagan võtku! Victorine vajab kehakatet!
„Noh, Vic! Mis teed?“
„Mõtlesin Austraaliast.“
„Ah! See on alles pagana kaugel. Aga ükskõik – täna on kogu kupatis müüdud. Kumba me nüüd teeme, kas läheme puude alla kõndima või kohe kiikede juurde?“
„Kiikede juurde,“ ütles Victorine.
„Tervise org“ oli vaimustatud meeleolus. Rahvamurd liikus siin aeglase tumma vooluna, poemeeste, kiigeomanikkude ja pähklamüüjate hüüete saatel. „Veeretada – lüüa – või visata! Katsuge piimast tabada! Penni ja kord!… Kes tahab kiikuda?… Jäätis… Jäätis… Ilusad banaanid!…“
Hiiglasuure karusselli kolmkümmend ahelail rippuvat istet olid neid katva varju all poisse ja tüdrukuid täis. Ringiratast muusika saatel – pikkamisi – kiiremini – keereldes lennul ahelate ulatuseni, kehad tagaspidi, jalad ettepoole õieli, vaibuv naer ja kõnelus, pühalikud näod, pisut nagu unustuses, ahelaid haaravad käed. Kiiremini, kiiremini; aeglasemalt, aeglasemalt kuni seisakuni ja muusika vaikimiseni.
„Tore!“ lausus Victorine. „Tule, Tony!“
Nad astusid võre taha ja istusid oma paigale. Victorine, kes väljaspool asus, surus jalad loomusundlikult kõvasti ristamisi kokku ja haaras ahelaist kinni, painutades oma keha liikumise kohaselt. Huuled avanesid:
„Hõissa, Tony!“
Kiiremini, kiiremini – kogu närvikava ja tundmused andunud liikumisele! O-o-o! Oli see küll tundmus nõnda ringi lennata üle ilma! Kiiremini, kiiremini! Aeglasemalt, aeglasemalt! Ja siis jällegi all maapinnal.
„Jumalik, Tony!“
„Sees nii imelik tundmus, kui nii kaugele eemale lendad!“
„Tahaksin katuseni tõusta. Katsume veel kord!“
„Hea küll!“
Nad sõitsid veel kaks korda – pool pallidest saadud kasu! Kuid kes hoolis sellest? Bicket armastas oma naise rõõmust nägu näha. Peale seda visati kuus korda kookospähklaid, ilma et oleks tabatud, kummalegi üks jäätis; siis läksid nad käsikäes paika otsima, kus võiks süüa oma lõunaoodet. See oli silmapilk, mida Bicket kõige rohkem nautis – pärast ingverõlu ja võileibu – suitsetades oma odavat sigaretti, pea naise rüpes, ja vahtides sinisesse taeva. Nõnda tükk aega, kuni naine viimaks end liigutas.
„Lähme tantsu vaatama.“
Aiaga piiratud ja jalgteega ümbritsetud rohuplatsil liikus muusika saatel paar tosinat tantsupaari.
Victorine tõmbas meest käisest. „Tahaksin ühegi ringi teha!“
„Hea küll, las käia,“ ütles Bicket. „See ühejalgne seal võib seni minu kasti hoida.“
Nad läksid ringi sisse.
„Hoia mind kõvemini, Tony!“
Bicket kuulas käsku. Midagi ei armastanud ta rohkem; ja pikkamisi hakkasid nende jalad liikuma – siiapoole ja sinnapoole. Nad pääsid vähe edasi, keerlesid ainult ja pidasid takti, ilma et oleksid hoolinud muljest, mis nad avaldasid.
„Sa tantsid päris kenasti, Tony.“
„Sina aga suurepäraselt!“ hingeldas Bicket.
Vaheajal seisid nad lõõtsutades ja pidasid ühejalgset kastihoidjat silmas, siis hakkasid nad uuesti, kuni muusika lõplikult vaikis.
„Tead,“ ütles Victorine, „ka laeval tantsitakse, Tony!“
Bicket pitsitas tema pihta.
„Küllap mina juba selle asja joonde ajan, kuigi peaksin riigipanga puhtaks röövima. Sinu heaks, Vic, teen ma kõik.“
Kuid Victorine naeratas. Tema oligi juba selle asja joonde ajanud.
Väsinult, kuid heas tujus liikus muutunud näojumega läägelt lõhnav rahvahulk üle lahinguvälja, mis tihedalt kaetud paberikottide, banaanikoorte ja ajalehtedega.
„Joome teed ja siis veel kord kiigele,“ ütles Bicket. „Pärast läheme teisele poole puude alla.“
Eemal teisel pool oli palju paare. Päike lähenes pikkamisi silmaringile. Need kaks istusid põõsa all ja vaatlesid tema liikumist. Nõrk tuuleõhk kõigutas ja sahistas kaselehis. Inimeste hääli oli siin vähe kuulda. Siin näisid kõik vaikust otsivat, et oodata pimeduse tulekut. Siin-seal liikus mõni politseinuuskur ja silmitses.
„Rebased!“ ütles Bicket. „Issand! Tahaksin neil kord ninad porri pista!“
Victorine õhkas ja puges mehele lähemale.
Nüüd mängis keegi banjot; kellegi laulev hääl. Läks videvikuks, kuid kusagil tõusis kuu, sest mööda maad ronisid pikad varjud.
Nad rääkisid sosinal. Tundus ülekohtuna häält tõsta, nagu valdaks hiit midagi nõiduslikku. Isegi nende sosinat kuuldus vähe. Kaste langes, kuid nemad ei pannud seda tähele. Käed koos ja palged vastastikku istusid nad üsna vaikselt. Bicketil tärkas mõte. See oli luule – päris luule! Pimedus – omataolise hõbedase helgiga, joobnud laul Spanniard's Roadil, põhja poolt tulevate hiliste autode võrin ja äkki – öökulli kisa!
„Issand jumal!“ pomises Victorine värisedes: „Öökull! Mõtle ometi! Norbitonis kuulsin ma teda ikka. Ega see ometi halba kuuluta?“
Bicket tõusis ja sirutas end.
„Lähme!“ ütles ta. „See päev on möödas. Ega sa ennast ära külmeta?“
Käsikäes astusid nad pikkamisi läbi pimeda kasesalu ülespoole – rõõmustudes lampidest, tänavaist ja rahvamurrust raudteejaamas, nagu oleks neil üksildusest juba villand.
Maa-aluse raudtee täistuubitud vagunis lehitses Bicket laisalt omanikuta lehte. Kuid Victorine'il oli nii paljust mõelda, et tõusis tundmus, nagu poleks tal millestki mõelda. Kiiged, metsasalu pimeduses ja raha sukasääres. Ta imestas, et Tony polnud selle krabinat tähele pannud – polnud ainustki kindlat paika, kus teda hoida! Mida küll Bicket nii ainiti pilguga vahtis? Victorine piilus ja luges: „,Drüaadi õhtupoolik‘. Aubrey Greene'i huvitav pilt Dumetriuse galeriis näitusel.“
Victorine'i süda peatus.
„Pagan võtku!“ ütles Bicket. „Eks ole see sinu nägu?“
„Minu nägu? Ei ole!“
Bicket vaatas lähemalt. „On ju. Ta on üleni sinu moodi. Ma lõikan selle välja. Tahaksin seda pilti näha.“
Süda hakkas Victorine'il nüüd kiiresti peksma ja puna tõusis tal palgesse.
„See pole viisakas,“ ütles ta.
„Seda ma ei tea, aga ta on hirmus sinu nägu. See on isegi sinu naeratus.“
Ta pani lehe kokku ja hakkas pilti välja käristama. Victorine'i väike sõrm surus rahapakki sukas.
„Naljakas,“ ütles ta pikkamisi, „kui mõelda, et ilmas leidub inimesi, kes nii sarnased.“
„Mina pole kunagi arvanud, et keegi võiks sinu nägu olla. Charing Cross; peame ümber istuma.“
Kuna nad maa-aluse raudtee pimedat käiku mööda edasi ruttasid, pistis Victorine oma käe mehe tasku ja varsti lendlesid tema taga mingisugused rebitud paberilipakad, kui ta astus rahvamurrus mehe kannul. Kui mees ometi ei mäletaks, kus see pilt oli välja pandud!
Öösel valvates mõtles Victorine:
„Ükskõik; mina muretsen ainult veel puuduva osa sõidurahast, rohkem ei midagi.“
Kuid omal oli südames nii imelik, nagu oleks ta jala pistnud kõikuva raba servale.