Valge ahv/Lõpparve
| Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kuues peatükk.
Poolpimedana kobas Bicket piki Strandi. Kuigi ta harilikult oli heas meeleolus, ometi tegi see erguvapustus ta haigeks ja ajas pea segi. Päikesepaiste ja liikumine andsid talle pisut mõtlemisjõudu tagasi. Tal oli tõde käes. Kuid kas oli see kogu tõde ja ei midagi muud kui ainult tõde? Võis Victorine kogu selle raha teenida, ilma et oleks – –? Kui ta võiks seda uskuda, siis ehk oleks ta kõik unustanud – väljaspool seda maad, kus teda võis šillingi eest alasti näha. Aga kogu see hulk raha! Ja kuigi ta oleks selle teeninud „ausasti“, nagu mr. Mont seda nimetas, siis kui mitme päevaga ja kui mitme mehe silmadele end paljastades? Ta oigas valjusti tänaval. Mõte, et ta läheb koju, kus teeb stseeni ja kuuleb veel mõni teab mis, oli lihtsalt väljakannatamata. Ja ometi pidi ta seda tegema. Igatahes kergem oleks olnud tal seista St. Pauli varjus tänavarennis ja pakkuda oma palle. Esimest korda elus ulaja, omasugune neetud „rahaonu“, kel pole muud teha, kui aga minna ja võtta sõidupilet nende pagana liblikate maale! Ja selle seisukorra eest võlgnes ta tänu millelegi, mida temasugune lihtsa meelega mees ei jõudnud kuidagi välja kannatada. Ennem oleks võinud ta selle raha kusagilt poekassast üle lüüa. Ennem juba see tema hingel, kui kannatada seda hirmsat armukadeduse piina. „Olge mees!“ Kerge öelda! „Võtke end kokku! Ta tegi seda teie pärast!“ Tuhat korda ennem oleks ta tahtnud, et seda mitte poleks tehtud. Sild! Hüpe ja kõik lõpeks all mudas! Aga kolm korda tõused pinnale; sind tõmmatakse elusalt välja ja pistetakse selle eest kinni – ning midagi pole võidetud – isegi seda lõbu mitte, et võiks mõelda – Vic näeb, mis ta oma teoga saavutanud, kui ta tuleb laiba kohta tõendust andma. Igatahes, surm oleks surm ja tema ei saaks peale seda kunagi teada, mis tunneb Vic. Ta kobas üle silla, silmad ainiti jalge ees. Väike Ditch Street – kui ruttu ta siit ikka koju tormas, tema juurde, kui ta põdes kopsupõletikku! Kas ta veel kunagi nõnda tunneb? Ta läks akna tagant läbi ja astus sisse.
Victorine kummardas alles vana plekist kohvri juures. Ta ajas ennast sirgu ja tema näole ilmus külm väsinud ilme.
„Noh,“ ütles ta, „näen, sa tead.“
Bicket sai väikeses toas ainult kaks sammu astuda. Need ta astuski ja pani käed naise õlgadele. Tema nägu oli üsna ligi ja tema silmad, suured ja rahutud, uurisid naise omi.
„Tean, oled lasknud end välja panna, et kogu London võiks sind vahtida; mis ma veel teada tahan, on – mis peale selle?“
Victorine vahtis talle päranisilmil otsa.
„Mis peale selle?“ ütles ta, mitte küsides, vaid lihtsalt korrates, toonil, mis ei tähendanud midagi.
„Ah!“ ütles Bicket kähisevalt. „Mis peale selle – noh?“
„Kui sa arvad, et on veel midagi peale selle, siis aitab.“
Bicket tõmbas järsku oma käed tagasi.
„Ah, taeva nimel, jäta see saladuslikkus. Olen niikuinii poologar juba!“
„Seda ma näen,“ ütles Victorine. „Ja veel näen ma: sa pole see, kelleks ma sind pidasin. Arvad sa, et mulle väga meeldis seda teha?“ Ta kergitas oma riided ja võttis raha välja. „Siin see on! Võid ilma minuta Austraaliasse sõita.“
Bicket karjus kähisevalt: „Ja sinu peaksin jätma neetud maalijaile?“
„Ja minu mulle endale jätma. Säh, võta!“
Kuid Bicket eemales ukse poole ja vahtis jälkusega raha. „Ei võta!“
„Noh, mina ei taha teda ka mitte. Mina teenisin ta, et sina siit pääseksid.“
Valitses kestev vaikus, mil raha nende vahel laual seisis, ikka veel kortsus ja pisut võidunud – see ammuigatsetud, ammuunistatud pääse-abinõu ühisele õnnemaale päikesepaistele. Seal ta seisis nüüd, kumbki ei tahtnud teda. Mis siis nüüd?
„Vic,“ ütles Bicket viimaks kähiseva sosinaga, „vannu mulle, et sa neid kunagi ei lasknud ennast puutuda!“
„Jah, seda võin ma vanduda.“
Ja seda öeldes sai ta isegi naeratada – oma hariliku naeratusega! Kuis küll teda uskuda, kui ta on kuude kaupa kõike varjanud ja kuni lõpuni valetanud. Bicket langes laua äärde toolile ja pani pea kätele.
Victorine pöördus ja hakkas vana nööri kasti ümber siduma. Bicket kergitas pea pleki kõla kuuldes. Siis Vic mõtles ikka tõsiselt ära sõita? Ta nägi oma elu hävitatuna ja tühjana, nagu kookospähkla koor Hampsteadi nõmmes; ja kogu kangus sulas tema südames. Pisarad voolasid silmist.
„Kui sa olid haige,“ ütles ta, „varastasin sinu pärast. Selle eest pandigi mulle sulg sappa.“
Victorine pöördus järsku ümber. „Tony – sellest pole sa kunagi rääkinud! Mis sa varastasid?“
„Raamatuid. Kogu sinu eratoit oli raamatute eest.“
Kestva silmapilgu vahtis naine mehele otsa, siis sirutas ta käed sõnalausumata. Bicket võttis neist kinni.
„Mul on kõik ükstapuha,“ hingeldas ta, „jumal aidaku mind, kuni sina mind veel armastad, Vic!“
„Ka minul on ükskõik. Oo! katsume, et siit minema saame, Tony! See hirmus väike tuba ja see kole maa. Katsume kõigest sellest minema!“
„Jah,“ ütles Bicket ja pani naise käed oma silmile.