Valge ahv/Kadalipp

Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Kaheteistkümnes peatükk.

Kadalipp.

Järgmisel päeval „Aeroplani“ minnes, kus sir Lawrence – eriti ehituna – teda eesruumis ootas, mõtles Michael: „Vana hea Bart! Tema on enda giljotiini tarvis üles mukkinud.“

„See valge vestiserv näitab täna verelaike!“ ütles ta. „Vana Forsyte oli elegantne, kuid mitte nii tore.“

„Ah! Kuis on see ‚vana Forsyte‘? Heas meeleolus?“

„Kes seda temalt küsib, sir. Kuidas sa iseend tunned?“

„Täpselt nagu olin Etoni ja Winchesteri võistluse eel. Usun, et lõunaootel saan Shandy-Gaffi juua.“

Kui nad olid istet võtnud, jätkas sir Lawrence:

„Mäletan, et Colombos olin ühe mõrtsuka kohtuprotsessil; vaene süüalune oli sõna tõsises mõttes sinine. Mina arvan, et minu lemmikhetk ajaloos on see, kus Walter Raleigh enne oma pea pakule panemist nõudis teist särki. Muu seas, pole kunagi päriselt selgitatud, kas ehk kojahärrad sel ajal polnud täitunud. Mida sa mõtled võtta, kallis poiss?“

„Külma loomaliha, pähklaid äädikas ja karusmarja torti.“

„Iseloomu arendamiseks on see suurepärane. Mina võtan curryd; nad annavad siin ka väga head bombay kuivatatud kala curryga. Ma arvan, meid suitsutatakse täna välja, Michael. ‚Nous sommes trahis![1] on olnud ikka prantslaste eesõigus, aga ma kardan, et ka meie harjume nõnda karjuma. Kollane ajakirjandus annab end juba tunda.“

Michael raputas pead.

„Meie küll ütleme seda, aga ei talita sellekohaselt; ilmastik on liiga muutlik.“

„See kõlab sügavmõtteliselt. Curry näib väga hea olevat, kas sa ei tahaks oma otsust muuta? Vana Fontenoy tuleb mõnikord siia; tal on nõrk sisevärk. Temale oleks see halb, kui meile ust näidatakse.“

„Pagana naljakas!“ ütles Michael äkki, „kuidas aunimed alles imponeerivad. Aga nende äritublidusse ei või ometi vähematki usku olla.“

„Peaasi iseloom, mu kallis poiss – vana, hea inglise džentlmen. Lõpuks on selles ometi midagi.“

„Mina arvan, sir, ennem on see teatud kompleks aktsionärides. Nende vanemad on neile lapsepõlves mõnda lordi näidanud.“

„Aktsionärid,“ ütles sir Lawrence; „see sõna on laia tähendusega. Kes nad on, mis nad on, millal nad on?“

„Täna õhtupoolikul,“ ütles Michael, „ja mina tahan neid hästi silmitseda.“

„Nad ei lase sind sisse, mu kallis.“

„Ei?“

„Kindlasti mitte.“

Michael kortsutas kulmu.

„Missugune leht jätab kindlasti oma asemiku sinna saatmata?“ küsis ta.

Sir Lawrence naeris hirnuvalt.

„Põld,“ ütles ta; „Hobune ja koer, Aedniku nädalaleht.“

„Poen nende nimel sisse.“

„Loodetavasti näed meid ausas võitluses hukkuvat,“ ütles sir Lawrence äkki tõsiselt.

Üheskoos võtsid nad auto ja sõitsid koosolekule, aga enne päralejõudmist läksid nad lahku.

Michael loobus mõttest ajakirjanikuks hakata; ta asus sissekäigu lähedusse, et parajat silmapilku tabada. Mustas riides tüsedad mehed, kellest juba pealiskaudse vaatlemisega võis aimata, et nad lõunaooteks söönud lesta, küpsist ja juustu, läksid temast mööda. Ta pani tähele, et igaüks andis uksehoidjale mingisuguse paberi. „Mina annan temale ka,“ mõtles ta, „ja lipsan sisse.“ Kui oli mõne tüsedama mehe ära oodanud, otsis ta kaitset kahe niisuguse vahel, hoides pahemas käes „Jäljendite“ kuulutust. Selle ulatas ta oma tähtsa naabri kõrval uksehoidja kätte ja valis endale ruttu paiga. Pärast nägi ta uksehoidjat uksest sisse piiluvat. „Ei, mu sõber,“ mõtles Michael, „kui sa suudaksid õiget aktsionäri valest eraldada, siis poleks su koht siin.“

Ta leidis oma eest aruande, hoidis selle silme ees ja vaatles tema varjult ümbrust. Talle tundus, nagu oleks see tuba kontsertsaali ja vaksali ooteruumi ristsugutuse vili. Siin oli kõrgendik lauaga, mille taga seitse tühja tooli ja seitse tindiklaasi ühes seitsme püstiseisva hanesulega. „Hanesuled!“ mõtles Michael; „vististi sümboliks – arvatavasti nad tarvitavad täitesulgi.“

Otse kõrgendiku taga oli uks, kõrgendiku ees aga laud, kus ümber istus neli meest, taskuraamatud mängukanniks käes. „Orkester,“ mõtles Michael. Ta juhtis oma tähelepanu aktsionäridele, keda oli kaheksa või kümme rida. Nende välimus ütles, mis nad on, aga miks? seda Michael ei teadnud. Nende näoilmete mitmekesisus oli lõpmata, kuid kõigil olid näod, nagu ootaksid nad midagi, millest nad teavad, et nad seda ei saa. Kuidas küll juhtisid nad oma elu või juhtis elu neid? Peaaegu kõik kandsid vuntse. Tema naabrid pahemal ja paremal olid samad tüsedad mehed, kelle vahel ta sisse lipsanud; neil mõlemail olid matsakad kõrvalestad ja kaelad isegi laiemad kui nende tugevad sirged kuklad. See mõjustas teda sügavasti. Siia või sinna oli teiste sekka tipitud mõni naine ja vaimulik. Polnud mingit kõnelust, millest ta järeldas, et ükski ei tunnud oma naabrit. Tundus, nagu võiks mõne koera juuresolu sellele kogule inimlikuma pitseri muljuda. Ta arutas parajasti värvide koosseisu – roheline šokolaadipruuniga, kullaga piiratud, – kui kõrgendiku taga uks avanes ja seitse meest mustas sealt välja astusid ning väikese kummardusega hanesulgede taga istet võtsid. Nemad tuletasid meelde inimesi, kes mõtlevad hobuse selga istuda või klaverit mängima hakata – niipalju kehitasid nad endid. See seal – juhatajast paremal – pidi küll vana Fontenoy olema oma aristokraatlikke jooni kandva näoga. Ja äkki oli Michaelil imelik nägemus: väike valge torukübaraga mehike peaajus ja juhib näojooni, kaheksa hobust ees. Siis tuli nägu just nagu pildilt, mis pärit tema kuningliku kõrguse 1850. valitsemisaastast – ümmarik ja roosa, kongus ninaga, väikese suuga ja väikese valge põskhabemega; paremal käel laua otsas asus nägu, mille lõug ja silmad näisid tungivat mingisugusesse mõistatusse sinnapoole Michaeli selja taga seisvat seina. „Õigusteadlane,“ mõtles ta. Tema tähelepanu pöördus juhataja juurde tagasi. Väljavalitu? Oli ta seda või polnud ta mitte? Juhatajast pahemal, pisut tagapool, luges juba keegi habemik midagi ruttu ja ühetooniliselt ette. See pidi küll sekretär olema, kes vuristas protokolli lugeda. Ja tema vastas istuja oli tingimata uus asjaajaja direktor, kelle pahemal märkas Michael oma isa. Parem kulm oli sir Lawrence'il pisut kõrgemale kerkinud ja suu tasaseks lõigatud väikeste vuntside all kinni litsutud. Ta tundus peaaegu hommikumaalasena – elav, kuid rahulik. Pahemas käes hoidis ta kilpkonnakoorest raamiga monoklit pöidla ja esimese sõrme vahel. „Ei kõlba hästi üldpilti!“ mõtles Michael; „vaene vana Bart!“ Nüüd jõudis ta viimase juurde reas. „Vana Forsyte“ istus just nii, kui istuks ta kogu ilmas üksinda; oma teise allatõmbunud suunurgaga ja üleskerkinud ninasõõrmega näis ta Michaelile kaasakiskuvalt eraldatuna; ja ometi kuulus ta kogupilti. Selles vaikses, korralikus kujus, milles näis elavat ainult teine lakknahka saabas väikese liigutusega, oli tungiv keskendus, täielik lugupidamine praegusest toimetusest ja ometi ka imelik põlgus selle vastu; tema oli nagu kellegi loodud tõelikkuse kuju, kes on taibanud, et niisuguses tõelikkuses on väga vähe tõelikku. „Tema jahutab ikka minu leent,“ mõtles Michael, „kuid, pagan võtku, ometi pean teda peaaegu imetlema.“

Juhataja tõusis püsti. „Tema on ometi väljavalitu,“ mõtles Michael; „ei, ta pole seda mitte – jah – ei – ma ei tea!“ Vaevalt suutis ta juhataja sõnu tähele panna, veeretas ta ju aina oma eelmist küsimust, kuigi sellel polnud siin vähematki tähendust. Juhataja jätkas vahetpidamata. Hajameelsena tabas Michaeli kõrv üksikud sõnad: „Euroopa seisukord – valeteele juhitud politika – prantslased – sootuks ootamata – seisukord selgus – peadirektor – õnnetud olukorrad, mis teile lühidalt seletatakse – selle suure ettevõtte tulevik – ei mingit põhjust kahtlemiseks“ –

„Õli lainetele,“ mõtles Michael, „tema on – ja ometi – –!“

„Nüüd palun ühte teie direktorit, mr. Forsyte, teile esimesest allikast lasta teatavaks saada, kuis see piinlik asi sündis.“

Michael nägi Soamesi kahvatuna ja rahulikuna rinnataskust tüki paberit võtvat ning püsti tõusvat.

Oli see tarvilik?

„Lühidalt jutustan teile tõsiasjad,“ ütles ta häälel, mis tuletas meelde kõva kunstlikku viina. „Üheteistkümnendal jaanuaril, mineval aastal, tuli minu juurde keegi meie ettevõtte ametnik – –“

Kuna see Michaelile tuttav, jagas ta sellele vähe tähelepanu, vaatles aga teadete mõju aktsionäride näol. Ta ei näinud midagi ja äkki taipas ta, miks nad kõik kandsid vuntse: suud ei tohtinud neid ära anda! Iseloom oli suus. Vuntsid tulid moodi siis, kui inimesed enam vana Wellingtoni viisil ei öelnud: „Minu iseloomuga pole teil pagana nehkugi tegemist!“ Varjamata suu oli muidugi uuesti moodi kippunud enne sõda, kuid nüüd kandis nii palju majoreid, aktsionäre ja töölisi vuntse, et puhtal suul polnud kuigi suurt esilepääsmise lootust! Ta kuulis Soamesi ütlevat: „Niisuguses olukorras jõudsime otsusele, et polnud muud teha kui oodata ja silmad lahti hoida.“ Michael nägi, et vuntsidest käis äkiline värin läbi, nagu puhuks tuul üle rohu.

„Halvasti öeldud,“ mõtles ta; „seda teeme ju kõik, aga me ei taha, et meile seda meelde tuletataks.“

„Kuid kuus nädalat tagasi,“ kuulis ta Soamesi jätkavat, „näis üks juhuslik asi teie endist peadirektorit hoiatavat, et sir Lawrence ja mina ikka veel oma kahtlusest pole loobunud, sest ma sain temalt kirja, milles ta tegelikult tõeks tunnistas, et tema on saksa äri pealt salajast vahetasu võtnud, paludes mind juhatusele teatada, et tema on välismaale läinud ega ole mingit varandust maha jätnud. Nende andmete tõepärasuse kohta oleme katsunud selgusele jõuda. Niisuguses olukorras polnud meil muud abinõu, kui teid kokku kutsuda, et teile need tõsiasjad esitada.“

Hääl, mis polnud rääkides põrmugi muutunud, lõpetas kõnelemise, ja Michael nägi oma äiapapa langevat oma endisse eraldatud olekusse – isegi kurg ühel jalal, kes valmis oma nokka tarvitama mõne parasiidi vastu, ei avaldanud sügavama üksilduse muljet: „Liiga sarnane esimesele teatele Jüütlandi lahingust!“ mõtles Michael. „Ta loendas kõik kahjud ja ei puudutanud ainustki inimlikku joont.“

Tekkis vaheaeg, nagu see sünnib jahil mõne takistuse ees, kuni leitakse pääsetee. Michael laskis pilgu uuesti üle juhatuseliikmete nägude käia. Ainult üks neist avaldas erutust; see oli varjatud taskurätikuga. Nina nuuskamise kõla lõpetas vaikuse. Kaks aktsionäri kargas korraga jalule – üks neist Michaeli naaber paremal käel.

„Mr. Sawdry,“ ütles juhataja ja teine aktsionär istus uuesti.

Kõlavalt oma kurku puhastades pöördus Michaeli naaber oma jõhkra punase näoga Soamesi poole.

„Mina sooviksin teada, sir, miks ei informeerinud teie kohe juhatust, kui te sellest esimest korda kuulsite?“

Soames kerkis pisut.

„Oletan, et märkate, niisugune süüdistus, kui ta pole tõestatud, annab põhjust kriminaalseks vastutuseks.“

„Ei; see oleks olnud lubatud.“

„Juhatuseliikmete vahel, võib olla; aga iga juhuslik teade väljaspool oleks meid vastutavaks teinud. Siin seisis lihtsalt sõna sõna vastu.“

„Ehk avaldab sir Lawrence Mont oma arvamist selle kohta?“

Michaeli süda hakkas peksma. Tema isa seisev kuju avaldas elavat mõju.

„Te peate meeles pidama, sir,“ ütles ta, „et mr. Elderson oli mitu aastat meie üldise usalduse osaliseks; tema oli džentlmen ja minule isiklikult vana koolivend ja seltsimeheliku usalduse tõttu panin ma rohkem rõhku tema sõnale, samal ajal aga asja silmas pidades.“

„Oo!“ ütles Michaeli naaber. „Mis ütleb juhataja selle kohta, et teda hoiti teadmatuses?“

„Meie kõik olime oma kaasdirektorite teguviisiga selles hellas asjas täiesti rahuldatud. Ehk olete nii lahked ja võtate arvesse, et ülekohus selles asjas oli juba sündinud, mispärast polnud mingit põhjust üle peakaela talitamiseks.“

Michael nägi oma naabri kaela punasemaks muutuvat.

„Mina pole sellega nõus,“ ütles ta. „Oodata ja silmas pidada! Me oleksime võinud selle vahekasu temalt välja pigistada, kui oleks kohe käsi külge pandud.“ Ja ta istus.

Ta polnud jõudnud seda veel õieti teha, kui juba tõusis see aktsionär, kes oli ennist sõnata jäänud.

„Mr. Botterill,“ ütles juhataja.

Michael nägi kõhna ja kitsast pead, kahte õõnsust karvases kaelas ja pisut vimmas selga, nagu kuulaks mõni arst kopsusid.

„Teie sõnadest, sir,“ ütles ta, „teen järelduse, et need kaks direktorit esitavad kogu juhatuse seisukoha ja et juhatus oli nõus laskma kahtlustatud isikut peadirektori kohale edasi jääma. Härra teie äärmisel pahemal – mr. Forsyte, arvan ma – rääkis juhuslikust sündmusest. Vastasel korral oleksime ikka veel selle ebaausa isiku võimuses. Selle asja sümptomid teevad rahutuks. Näib, nagu oleks valitsenud liigne usaldus; hiljutine selletaoline näide on meil alles kõigil värskelt meeles. Välismaade kinnituspolitika oli nähtavasti algatatud sama peadirektori poolt oma isiklikkudes huvides. Meie saime selle tõttu rasket kahju. Meil aktsionäridel kerkib loomulikult küsimus, kas istuvad juhatuses, kes usaldas niisugust isikut isegi peale seda, kus tõusid tema kohta kahtlused, õiged mehed selle mõjuva ettevõtte juhtimiseks.“

Selle kõne tõttu muutus Michaelil üsna palavaks. „Vanal Forsyte'il oli õigus,“ mõtles ta; „lõpuks on nendega ometi läbi.“

Äkki kostis krägin tema pahemalt käelt.

„Mr. Tolby,“ ütles juhataja.

„See on tõsine asi, mu härrad. Panen ette, et juhatus lahkuks ja meie võiksime asja omakeskis arutada.“

„Mina toetan seda,“ ütles hääl Michaeli paremalt.

Silmitsedes juhatusliikmete nägusid Michael märkas äratundmise välgatust laua otsas istuval üksikul näol ja irvitas talle tervituseks.

Juhataja kõneles.

„Kui see on teie soov, mu härrad, siis oleme meie heal meelel teiega nõus. Palun neid käed tõsta, kes on ettepaneku poolt.“

Kõik käed tõusid üles, peale Michaeli ja kahe naise omade, kel polnud kõneluse tõttu aega juhataja palvet kuulda; lisaks jättis veel oma käe tõstmata keegi aktsionär just Michaeli ees, olles liikumatu nagu koolnu.

„Vastu võetud,“ ütles juhataja ja tõusis istmelt.

Michael nägi oma isa naeratavat ja „vana Forsyte'iga“ kõnelevat, kui ka nemad üheskoos tõusid. Kõik direktorid läksid ja uks langes nende järel kinni.

„Mis ka sünnib,“ mõtles Michael, „igatahes pean mina suu pidama, muidu tõmban endale veel midagi kaela.“

„Ajakirjandus on ehk ka nii lahke ja lahkub,“ kuulis ta kedagi ütlevat.

Üldise väljakutsuva liigutusega lõid neli ajakirjanikku oma taskuraamatud kinni, nagu nõuaksid nad kellegilt ebamääraselt oma õiguste kohta aru. Kui nende kahvatu vastupanu oli kadunud, pääsis aktsionäride keskel liikumine lahti, nagu oleks mõni koer partide sekka joosnud. Michael mõistis kohe põhjust. Nad olid seljaga üksteise poole. Keegi aktsionär ütles:

„Ehk võtaks mr. Tolby, kes selle ettepaneku tegi, juhatamise oma peale.“

Michaeli pahema käe naaber hakkas raskesti hingama.

„Hea küll!“ ütles ta. „Kes soovib kõnelda, viibaku minule.“

Kõik hakkasid nüüd oma naabritega rääkima, nagu tahaksid nad selgusele jõuda, mis võib endale lubada, kui sõna paluks. Mr. Tolby hingas nüüd nii raskesti, et Michael tundis otseteed tuult.

„Mu härrad,“ ütles ta äkki, „nõnda see ei lähe! Meil pole vaja liiga vormilikud olla, kuid teatud korda peame ometi pidama. Mina ise avan vaidluse. Juhatuse juuresolekul ei tahtnud kõike öelda, et teda mitte haavata. Kuid nagu see ja see härra ütles: publikum peab ennast kelmuse ja hooletuse vastu kaitsma. Meie kõik teame, mis hiljuti sündis, ja seesama sünnib ka teistes ettevõtetes, kui meie aktsionärid oma kasude kaitseks välja ei astu. Seega siis kõigepealt: nemad poleks kunagi pidanud sakslastega tegemist tegema. Teiseks – juhatus on avaldanud nõrka otsustusvõimet. Kolmandaks – nad hoiavad kõik liiga kokku. Minu arvates peaksime juhatusele umbusaldust avaldama.“

Hüüded: „Kuulge! kuulge!“ segasid end ebamääraste kõladega ja kõigest läbi kostis vali „Ei!“ koolnuna paistva aktsionäri suust. Michaeli süda pöördus tema poole, seda enam, et ta ikka veel tundus koolnuna. Eitamisele järgnes kõhna haritud välimusega aktsionäri tõusmine, kel väikesed hallid vuntsid.

„Ehk vabandate mind, sir,“ algas ta, „aga teie ettepanek tundub liiga üle-peakaelalise kohtumõistmisena. Tahaksin hea meelega teada, kuidas teie oleksite niisugusel korral talitanud, kui oleksite olnud juhatuses. Teisi on väga kerge hukka mõista.“

„Kuulge, kuulge!“ ütles Michael ja imestas ise oma hääle tõttu.

„See on kõik väga hea,“ jätkas haritud aktsionär, „et kui midagi niisugust sünnib, siis süüdistatakse juhatust, aga mina ise kui direktor ütlen, et oleksin väga rõõmus teada saades, keda ma peaksin siis usaldama kui mitte peadirektorit. Mis aga puutub välismaade kinnituse politikasse, siis on seda asja kahel peakoosolekul puudutatud ja meie oleme peaaegu kahe aasta kasud sellest ärist juba tasku pistnud. Oleme meie selle vastu häält tõstnud?“

Surnud aktsionär hüüdis jällegi „Ei“ ja veel nõnda valjusti, et Michael peaaegu tema õlga oleks patsutanud.

Aktsionär, kelle kael ja selg tuletasid arsti meelde, tõusis, et vastata.

„Minu arvamine käesolevas asjas erineb eelkäija omast. Oletame, see on nii, kui öeldud, ja vaatleme asja avaramalt seisukohalt. Pudingit proovitakse söömisega. Kui valitsus eksib oma otsuses, siis pöörduvad valijad kohe tema vastu, niipea kui annavad end tunda tagajärjed. See on väga terve taltsutus valitsusele; see võib olla üle peakaela, kuid ometi on ta kahest halbusest väikesem. Juhatus vastutab oma otsuse eest; eksib ta, siis peab ta maksma. Võib olla, arvan ma, mr. Tolby kui meie juhataja pole vormiliselt õigustatud umbusalduse ettepanekut esitama; on see nõnda, siis oleksin mina valmis seda tegema tema asemel.“

Surnud aktsionäri „Ei!“ oli seekord nii kõlav, et sündis väike vaheaeg, nagu oodataks tema kõnelemist; ometi jäi ta endiselt liikumatuks. Michaeli naabrid olid mõlemad jalul. Üle tema pea tõuklesid nad vastastikku ja mr. Tolby istus jällegi.

„Mr. Sawdry,“ ütles juhataja.

„Kuulge, mu härrad,“ ütles mr. Sawdry, „ja daamid, siin tundub paras paik kompromissiks. Direktorid, kes peadirektorist seda teadsid, peaksid lahkuma; sellega võiksime rahulduda. See härra siin minu ees kordab endiselt „Ei!“ Laske tema avaldab oma arvamise.“

„Ei,“ ütles koolnud aktsionär, kuid pisut tasemalt.

„Kui inimene ei või oma arvamist avaldada,“ jätkas mr. Sawdry, kuna ta ise Michaelile peaaegu sülle istus, „siis ei peaks ta segama, arvan ma.“

Keegi aktsionär esimeses reas pöördus nüüd täiesti ümber, nii et ta nägu seisis koosolijate poole.

„Mina arvan,“ ütles ta, „et vaidluste jätkamine on ajaraisk; on olemas kaks või isegi kolm arvamist. Kogu selle maa äriajamine sünnib valitud usaldusmeeste kaudu; olgu see hea või halb, aga nõnda see on. Kedagi peate teie usaldama. Noh, mis aga puutub praegusse juhtumusse, siis pole meil tänini mingit põhjust olnud oma juhatust mitte usaldada; ja niipalju kui mina mõistan, polnud juhatusel ka vähematki põhjust oma asjaajajas direktoris kahelda. Mina arvan, et on liig kindlat ettepanekut teha umbusalduseks; mulle näib soovitavana juhatust tagasi kutsuda ja kuulata, missuguseid kindlustusi tema mõtleb meile anda, et selletaolised asjad tulevikus enam ei korduks.“

Heakskiitvad hääled vastuseks sellele tagasihoidlikule kõnele olid nii segased, et Michael nende mõttest aru ei saanud. Järgneva kõnega polnud aga lugu sugugi nõnda. Selle pidas keegi aktsionär paremalt servalt; tal olid punakad juuksed, heledad ripsmed, pügatud vurrud ja tuuldunud näokarv.

„Minul ei ole midagi selle vastu, et juhatus sisse kutsutakse,“ ütles ta kaunis pilkaval häälel, „ja et umbusaldust temale ta juuresolekul avaldatakse. On olemas küsimus, mida senini veel ükski pole puudutanud, nimelt: kui me juhatuse välja viskame, mil määral võime meie ta siis saadud kahjus vastutavaks teha. Asi pole üsna selge, kuid meil on küllalt lootust mängu võita, kui me selle peale välja läheme. Jätame meie aga juhatuse paigale, siis ei või me temalt midagi nõuda, isegi siis mitte, kui seda tahaksime.“

Selle kõne mõju oli kõigi teiste kõnede omast hoopis erinev. Temale järgnes vaikus, nagu oleks lõpuks ometi midagi tähtsat öeldud. Michael vahtis mr. Tolbyle otsa. Tüseda mehe ümmarikud, heledad ja kaunis pungis silmad olid haruldaselt mõtlikud. „Lõhi peaks sedamoodi jõllitama,“ mõtles Michael, „kui ta mõnda kärbest näeb.“ Äkki tõusis mr. Tolby püsti.

„Hea küll,“ ütles ta, „laseme nad sisse tulla!“

„Jah,“ lausus surnud aktsionär. Vasturääkijaid ei olnud.

Michael nägi kedagi tõusvat ja kõrgendikule astuvat.

„Teatage ajakirjandusele!“ ütles mr. Tolby.


  1. Oleme ära antud.