Valge ahv/Hea õnne peale
Üheteistkümnes peatükk.
Kogu nädala oli Bicket kohta otsinud, mis lipsas tal ikka käest nagu mõni libe angerjas või tabamatu pääsukene. Üks nael ülespidamiseks ja kolm šillingit hobuse peale kihlveoks ja järel oli veel kakskümmend neli šillingit. Tuul oli pöördunud edelasse ja Victorine oli esimest korda välja läinud. Seega langes midagi südamelt, kuid tööpuuduse kohutav tont, piinav mure palja olemasolemise pärast ja mässav, surmlik hirm sõid tema hinge ja südant. Kui ta nädala või kahe jooksul kohta ei leia, jääb üle ainult töömaja või gaas. „Gaas,“ mõtles Bicket, „tahab tema seda, siis tahan ka mina. Minule aitab juba. Lõpuks, mis see õige siis on? Tema kaisus pole mul selle vastu midagi.“ Kuid ometi viis loomusundlik tundmus, et pole sugugi nii lihtne pead gaasi sisse pista, ta esmaspäeva ööl uuele mõttele. Õhupallid – nende müüja täna Oxford Streetil. Miks mitte? Raha oli ju veel niipalju, et neid võis lennutada, ja pealegi ei vajanud ta selleks erilist lubatähte. Tema peaaju, mis töötas varastel hommikutundidel orava kiirusega, taipas suurt ja arvamatut paremust värviliste õhupallide müümises võrreldes iga muu äriga. Võimatu oli ju nende müüjast mööda minna, oli ta ju igale silmale näha – hulk säravaid palle lendlemas nina all. Palju kasu neist ei saa, ta oli juba järele pärinud – üks penn kuuepennilise värvitud õhugloobuse pealt ja üks penn kolme kahepennilise pealt. Ja ometi oli nende müüja kuidagi elus ja vististi oli ta temale pisut luisanudki, kartes muidu oma elukutset liiga ligitõmbavana näidata. Sealpool silda, just liikumise möllus – ei, parem juba St. Pauli katedraali juures! Ta teadis ühe läbikäigu, kus ta võis paar sammu liikumisest kõrval seista, nagu see mees seal Oxford Streetilgi. Kuid enda kõrval uinuvale naisele ei ütle ta midagi. Temale ei lausu ta enne ainustki sõna, kui liisk on juba langenud. Tema paneb oma viimse penni mängu. Et leibagi lauale saada, selleks pidi ta müüma – kui palju? Kolm tosinat suuri ja neli tosinat väikesi päevas annaks nädalas kakskümmend kuus šillingit kasu, kui see mees teda ninapidi ei vedanud. Mitte palju ei pääse sellega Austraaliale lähemale! Ka ei teeks sellega karjääri – Victorine'ile ajaks see hirmu peale. Kuid nüüd oli elu ja surma küsimus: ta peab õnne katsuma ning vabal ajal kohta edasi otsima.
Nõnda siis asus meie väike kapitalist järgmisel päeval kella kahe paiku nelja tosina suure ja seitsme tosina väikese palliga nööri otsas, kahe šillingiga taskus ja vähesega kõhus, St. Pauli katedraali juurde oma paigale. Pikkamisi puhus ta kaks suurt ja kolm väikest palli täis ning sidus nende kaelad kinni ja laskis oma ette lendlema – punane, roheline ja sinine. Kummi hais ninasõõrmeis ja silmad pärani asus ta kõnnitee servale ja vahtis möödaminejaid. Teda rahuldas tähelepanek, et suurem hulk liikujaid silmad temale heitis. Kuid esimene inimene, kes temaga rääkis, oli politseinik.
„Kahtlen, kas te siin seista võite.“
Bicket ei vastanud, tema kurk oli liiga kuiv. Ta oli politseist nii mõndagi kuulnud. Oli ta ehk oma äriga vale otsast peale hakanud? Äkki kuugistas ta midagi alla ja ütles: „Laske ma ometi katsun, konstaabel, mul on vesi ahjus. Kui olen siin tüliks, siis lähen, kuhu soovite. See on mulle uudis ja taskus on mul ainult kaks šillingit ning naine kodus.“
Konstaabel, mehemürakas, mõõtis teda silmiga pealaest kuni jalatallani. „Hea küll, küllap näeme. Mina ei tülita teid, kui keegi ei kaeba.“
Bicketi pilk tumenes tänutundmuses.
„Tänan väga,“ ütles ta; „võtke üks oma väikesele tütrekesele – mulle heaks meeleks.“
„Ma ostan ühe,“ ütles politseinik, „ma panen teil kauba käima. Tunni pärast vabanen teenistusest, hoidke mulle valmis – suur, punane.“
Ta läks edasi. Bicket pani tähele, et ta teda silmas pidas. Tema aga astus renni äärele ja seisis üsna vaikselt; tema suured silmad hakkasid igast möödaminejast kinni; ja aegajalt katsusid tema kõhnad sõrmed närvlikult oma kaupa. Kui Victorine võiks teda näha! Kogu vaimujõud virgus temas. Issand Jumal! Küll ta juba siit välja pääseb päikesesse ja ellu, mis on tõelik elu!
Ta oli seal seisnud ligi kaks tundi, tammudes vilumatult jalalt jalale, ja oli müünud neli suurt ja viis väikest palli ning saanud kasu kuus penni, kui Soames pahasena nende peale, kes üle William Gouldyng Ingereri enam edasi ei saanud, sealt mööda läks teel P.P.R.S. juhatusse. Heidutatult pelglikust pomisemisest: „Pallid, sir – kõige parem sort!“ vaatas ta ümber, jättis St. Pauli peakiriku silmitsemise, mis oli tema eluaegne harjumus, ja peatus üllatuses.
„Pallid!“ ütles ta. „Mis peaksin ma nendega tegema?“
Bicket naeratas. Nende roheliste, siniste ja kollaste pallide ja Soamesi halli umbmeelsuse vahel oli nii vähe ühist, et isegi tema võis seda taibata.
„Lapsed armastavad neid, sir – kerged, sir, vestitasku…“
„Usun,“ ütles Soames, „aga mul ei ole lapsi.“
„Lapselapsed, sir.“
„Ka lapselapsi mitte.“
„Palun siis vabandada, sir.“
Soames heitis talle pilgu, millega ta oli harjunud vaeste iseloomu hindama.
„Vaene, vilets väike rott!“ mõtles ta. „Andke mulle kaks – mis maksab?“
„Üks šilling, sir, ja tänan väga.“
„Tagasi anda pole vaja,“ ütles Soames ruttu ja astus imestanult edasi. Milleks ta küll need oli ostnud, pealegi veel enam kui kahekordse hinna eest, seda ei suutnud ta mõista. Ta ei mäletanud, et temaga varemalt midagi niisugust oleks sündinud. Väga imelik! Ja äkki taipas ta milleks. Mees oli olnud alandlik ja mahe – teda pidi praegusel kommunistlikul jõhkruse ajajärgul ergutama. Lõpuks oli see väike mees ometi – oli tõelikult kapitali laagris, oli oma raha pannud neisse pallidesse! Äri! Ja kuna ta silmad jällegi St. Pauli poole tõstis, toppis ta need vastikuna tunduvad asjad mantli tasku. Keegi võtab nad sealt muidugi välja ja imestab, mis tema küll nendega teeb! Noh, aga temal oli teisi asju mõtlemiseks!…
Bicket vahtis talle vaimustatult järele. Enam kui kakssada viiskümmend protsenti neilt pallidelt kasu, see oli juba midagi. Tundmus, et siit liiga vähe naisi mööda käis, kaotas oma teravuse – lõpuks tundsid naised raha väärtust väga hästi, neilt ei saanud ainustki liigset šillingit välja pigistada. Kui ometi rohkem niisuguseid läikiva kübaraga vanu miljonäre mööda läheks!
Kell kuus, kui oli juba kasu saadud kolm šillingit ja kaheksa penni, millest poole oli saanud Soamesilt, hakkas ta lendlevate pallide ohkeid lisama iseomadele; kirgliku hoolega võttis ta nad lahti ja vaatas, kuidas tema värvilised lootused üksteise järele kokku langesid, mispeale ta nad oma kasti sahtlisse ladus. Siis võttis ta selle kaenlasse ja läks silla poole. Terve päeva jooksul võiks ta neli kuni viis šillingit teenida – see hoiaks just leiva laual, kuni midagi paremat pihku puutub. Igatahes oli ta aga oma peremees, kes ei annud aru ei tööandjale ega ka ühingule. See teadmine ühes tõsiasjaga, et ta hommikust saadik midagi polnud söönud, andis talle sisemiselt imeliku kerge tundmuse.
„Ei tea, kas oli õige üks neist rahaonudest,“ mõtles ta; „räägitakse, need elavat kilpkonnasupist.“ Kodule lähenedes mõtles ta rahutult, mis oma kastiga teha. Kuidas varjata Victorine'i eest, et tema on kapitalistide ritta asunud ja oma päeva kulutanud tänavarennis? Halb asi! Victorine oli akna all. Bicket peab hea näo tegema. Ja vilistades astus ta sisse.
„Mis see on, Tony?“ küsis naine kastile tähendades.
„Ahhaa! Suurepärane mõte! Tule vaata!“
Ta võttis kastist palli ja puhus ta täis. Ta puhus meeleheitlikult, nagu ta seda veel polnud teinud. Temale kinnitati, et pall paisub kuni viie jala ümbermõõduni ja ta tundis, et kui ta suudaks palli nii suureks puhuda, siis see nii mõndagi pehmendaks. Puhudes kasvas pall nõnda, et varjas silme eest Victorine'i ja kogu toa, oli näha ainult kera värvitud õhku. Võttes pöidla ja esimese sõrmega pallil kaelast kinni hoidis ta selle ülal ja ütles:
„Siin ta on, oma ilusat kuus penssi väärt, mu armas!“ Ja ta vaatas naisele palli varjult otsa. Mu jumal, teine nuttis! Ta laskis selle neetud asja lahti; see langes alla ja kuna õhk temast pikkamisi välja tuli, tõmbus ta väikeseks krimpsus näruks määrdinud põrandavaibal kokku. Haarates kinni naise tuksatavaist õlgadest ütles ta meeleheitel:
„Pea püsti, mu kallis, ära pane leivakannikat pahaks. Ma leian ju koha, kuid seni vee peal hoidmiseks on see tarvilik. Sinu tarvis teeksin ka palju halvemat. Tule ja muretse mulle teed, kõht on nende täispuhumisest tühi.“
Naine jättis nutu, tõstis pilgu, ei öelnud midagi – saladuslik oma suurte silmadega! Pidi arvama, tal olid omad mõtted! Kuid missugused, seda Bicket ei teadnud. Tee ergutaval mõjul hakkas ta oma uuele elukutsele isegi kiitust laulma. Olla ise oma peremees! Minna, millal tahad, tulla koju, millal meeldib – lamada ühes Viciga voodis, kui süda kutsub. See oli ometi midagi! Ja Bicketis tekkis äkki midagi puhtrahvuslikku, midagi vaba ja päevast päeva elavat muretut, mis põlgab korralikku tööd ja ihaldab juhuslikku jõupingutust, logelemist ja iseseisvust – midagi, mis seletab rahvusliku elu ja väikeste poodide, vaheltkauplejate, juhuslikkude tööde tegijate ning hulkurite hulga, kes olid iseenda ja oma aja peremehed, vilistades tagajärgede peale – midagi, mis oli omane rahvatõule ja maale, enne kui tulid saksid oma südametunnistuse ja usinusega – midagi, mis uskus paisuvasse ja kokkulangevasse värvilisse õhku ja nõudis sissesoolatut ning kangesti vürtsitut ilma toiteväärtuseta – jah, kõik see midagi tõusis võidurõõmsalt üle Bicketi suitsukala ja tee, mis oli hea ja kange. Ennem tahtis ta õhupalle müüa kui olla ühel ilusal päeval jällegi kusagil pakkijaks, seda ei peaks Victorine unustama. Ja kui ka tema, Vic, kord võib koha võtta, siis hakkavad nad suurepäraselt elama, ja varsti koguvad nad omale niipalju tagavara, et siit välja pääseda sinna, kust tulevad need sinised liblikad. Ja ta rääkis Soamesist. Veel mõni niisugune lasteta rahaonu – ütleme, kaks päeva kohta, viisteistkümmend šillingit nädalas peale hariliku sissetuleku. Jah, aasta pärast oleks neil juba nõutav rahasumma käes! Ja kui nad juba kord siit ära on, paisub Vic nagu need pallid; läheb kaks korda praegusest tüsedamaks ja tema palgeile ilmub heledam värv kui pallide punane ja kollane. Bicket isegi tõmbus nagu õhku täis. Ja ta lapseohtu naine vaatles teda suuril silmil ning rääkis vähe; kuid ta ei hakanud enam nutma, ei tahtnud enam ei külma ega soojaga seda üle kallata, kes müütas õhupalle.