Valge ahv/Eeva
Viies peatükk.
Auväärilise Wilfrid Deserti korter asus Cork Streeti ümbruskonnas pildigalerii vastas. Olles ainuke aristokraatia meesliige, kelle luuletisi taheti trükkida, valis ta need ruumid omale enam nende rahulikkuse kui mugavuse tõttu. Tema „kolul“ ei puudunud siiski maitse ja toredus, millega inglise suuremad majad olid üle kuhjatud. Kui Wilfrid siia korterisse asus, saatis lord Mullyon oma hampshire mõisast kaks veovankritäit sisseseadet. Kuid teda võis harva oma pesast leida ja teda peeti haruldaseks linnuks, kes omas erilist seisukohta nooremate kirjanikkude seas osalt oma rändava eluviisi kuulsuse tõttu. Võib olla teadis tema isegi vaevalt, kus ta oma aja kulutas või oma teosed kirjutas, sest ta kannatas omataolise kinniste ruumide kartuse käes – tundis hirmu, et inimesed võiksid teda tema tegevuses kitsendada. Sõja algusel lahkus ta parajasti Etonist; kui sõda mööda sai, oli ta kahekümnekolmene ja tundis end nii vanana kui noormees kunagi, kes mõne luuletisega maha saanud. Tema sõprus Michaeliga, mis algas hospidalis, oli kustunud ja äkki uuele elule ärganud, kui Michael aastal 1920 Danby & Winteri kirjastusärisse astus, mis asus Blake Streetil, Covent Gardenis. Wilfridi luuletised olid tekitanud algajas kirjastajas kergemeelse vaimustuse. Seltsimehelikud eined luuletiste puhul, mille autor vajas paratamata toetuspunkti, lõppesid äri järeleandmisega Michaeli tungivatele pealekäimistele. Vastastikune joovastumine Wilfridi esiteosest, mille ristiisaks Michael, sai kroonimise osaliseks Michaeli pulmas. Pruudisõitja! Sest saadik oli Wilfrid nende kahega seotud, niipalju kui teda üldse miski sidus, et aga tema vastu õiglane olla, siis peab tähendama, et ta alles kuu tagasi taipas, et tõmbejõuks pole Michael, vaid Fleur. Desert ei rääkinud kunagi sõjast; tema enda suust polnud kunagi võimalik midagi kuulda, mis oleks võinud kõlada umbes nõnda: „Olen nii kaua koleduse ja surma keskel elanud; õppisin inimesi nende tõelistes värvides tundma; iseendas olen igasuguse lootuse ükskõik millele sedavõrt hävitanud, et mul ei või enam kunagi vähematki lugupidamist olla teooriate, tõestuste, kokkulepete, kõlbluse ja põhimõtete vastu. Olen liiga vihanud inimesi, kes kõiges selles pillavalt on prassinud, kuna mina samal ajal pöörlesin poris ja veres. Illusioon on läinud. Ükski usk ega ükski mõttetarkus ei suuda mind rahuldada – sõnad, paljad sõnad! Mul on alles mu meeled – aga neile ei võlgne ma tänu; olen veel võimeline – arvan ma – kireks; võin veel hambaid kiristada ja irvitada; mul on midagi kaevikute loiaalsuse taolist, aga on see tõelikkus või ainult paljas kompleks, seda ma ei tea. Ma olen hädaohtlik, kuid mitte sedavõrt nagu need, kes teotsevad sõnade, põhimõtete, teooriate ja igasugu fanaatilise totrusega, mis nõuab teiste inimeste verd ja higi. Ühte on sõda minule teinud – on muutnud elu komöödiaks. Naerge selle üle – muud midagi pole siin teha!“
Reede õhtul läks ta peale kontserti otseteed koju. Ja heites pikali viieteistkümnendast sajandist pärit olevale mungapingile, mis uuendatud kahekümnenda sajandi sulgpatjade ja siidiga, pani ta käed endale pea alla ja andus järgmistele mõtetele: „Nõnda ei taha ma seda enam jätkata. Tema on mu võlunud. Temale ei tähenda see midagi. Minule aga tähendab see põrgut. Pühapäeval teen lõpu – Pärsia on mõnus paik. Araabia samuti – küllalt verd ja liiva! Tema ei suuda millestki loobuda. Kuis on ta mu kinni mässinud! Mässinud oma silmade ja juuste, oma kõnnaku ja häälekõlaga – oma soojuse lõhna ja värviga. Kõik sinnapaika jätta – tema ei tee seda kunagi! Mis siis? Pean ma keerlema tema hiina kolde ja väikese hiina koera ümber ja kannatama seda piina ning palavikku sellepärast, et ma ei või teda suudelda? Ennem lendaksin jällegi saksa šrapnellide keskel! Pühapäeval! Kuis küll naised armastavad agooniaid pikendada! Kordub muidugi seesama nagu täna õhtupoolikul. Kui südametu, et lahkute, kuna ju teie sõprus on mulle nii kallis! Jääge ja olge minu taltsutatud kass, Wilfrid! Ei, mu kallis, seekord ei lähe see nii kergesti! Ning – minul samuti, jumala eest!…“
Kui selles galeriis, mis pakub ulualust briti kunstile, kaks noort inimest kohtusid Eedenis lilli nuusutava „Eeva“ kuju ees, leidus peale nende seal veel kuus töölist mitmesugustes närususe ja kidevuse astmeis, üks valvur ja üks paar provintsist, kellest nähtavasti ükski midagi ei teadnud tähele panna. Ja tõepoolest ei olnudki nende kohtamine silmatorkav. Illusioonid kaotanud klassi kaks noort, kes mõistsid üheskoos hukka minevikku. Desert oma ükskõikse kõneviisiga, naeratusega ja elegantse ebakonventsionaalsusega ei äratanud kelleski mõtet valutavast südamest. Neist mõlemaist oli Fleur kahvatum ja huvitavam. Desert kinnitas korduvalt endamisi: „Ei mingit melodraamat – ainult niisugusena paistaks see!“ Ja Fleur mõtles: „Jõuan ma ta rahulikus meeleolus hoida, siis ma ei kaota teda, sest ilma tõsise tundevalanguta ei lahku ta kunagi. Alles teist korda „Eeva“ ette jõudes ütles Desert:
„Ma ei tea, milleks te mu kutsusite, Fleur. Pole mingit mõtet nõnda mängida. Mõistan teie tundmusi väga hästi. Mina olen tükk portselani teie kogus, mida te ei raatsi kaotada. Aga sellest pole minule küll, mu armas, ja nõnda siis aitab.“
„Kui kole teist, Wilfrid!“
„Nii siis, lahkume! Andke käpp!“
Noormehe ilusad silmad vaatasid süngelt ja traagiliselt naeratavate huulte kohal ja Fleur ütles kogeldes:
„Wilfrid, ma… ma… ei tea. Ma vajan aega. Ma ei suuda teid õnnetuna näha. Ärge minge! Võib olla saan ka mina õnnetuks; ma… ei tea!“
Deserti pea läbistas kibe mõte: „Ta ei suuda loobuda, ta lihtsalt ei mõista seda.“ Ja ta ütles üsna õrnalt: „Julgust, mu laps: paari nädala pärast on kõik möödas. Saadan teile midagi lohutuseks. Miks ei peaks ma Hiina minema – üks paik on sama hea kui teinegi. Saadan teile sealt pisut ehtsat. Mingi ajajärgu portselani – parem ajajärk kui praegune.“
Fleur ütles kirglikult:
„Teie haavate mind! Jätke see!“
„Palun vabandust! Ma ei taha teid vihasena jätta.“
„Mida te õieti minult soovite?“
„Oo! Ei, jätke see! Peaks uuesti otsast peale hakkama. Pealegi, reedest saadik olen ma järele mõelnud. Ma ei soovi midagi, Fleur, ainult teie õnnistus ja käsi. Andke ta mulle! Noh!“
Fleur pani käe selja taha. See oli liiga alandav! Noormees pidas teda külmavereliseks, kogujaks kassikeseks, kes hiiri püüdis ja nendega mängis, ilma et oleks tahtnud süüa!
„Teie arvate, et mina olen jääst,“ ütles ta ja tema hambad puutusid ülemist huult. „Aga ma ei ole ju!“
Desert vaatas talle otsa, silmis sügav õnnetus. „Ma ei mõelnud teie uhkust riivata,“ ütles ta. „Jätame see, Fleur! Sel pole mõtet!“
Fleur pöördus ja kiindus silmega Eeva kujju – tujukas, muretu, ahne naine, kes nuusutas lillelõhna külluseni. Ja miks mitte muretu olla, võtta kõik, mis teele satub? Ilmas pole nii palju armastust, et võiks temast mööda minna maitsmata, noppimata. Põgeneda! Minna idasse! Muidugi, midagi selletaolist ekstravagantset ei suutnud tema, Fleur, mitte. Aga võib olla… Mis tähendus oli sellel? … See või teine mees, kui kumbagi tõesti ei armasta!
Oma langetatud, valgete, mustaripsmeliste laugude alt silmitses ta mehe näoilmet ja seda, et ta püsis vaiksemana kui raidkuju. Ja äkki ütles ta: „Olete narr, kui lähete. Oodake!“ Ja ilma ainsagi sõnata või pilguta läks ta minema, jättes noormehe hingetuna ahne Eeva ette.