Valge ahv/Drüaadi õhtupoolik
Kolmas peatükk.
Kenasti varjas Fleur alles suurema osa sellest, keda Michael nimetas „üheteistkümnendaks baronetiks“ ja keda pidi paari kuu pärast ootama. Fleur näis hingeliselt ja kehaliselt kohanevat pärija alalisele paisumisele. Michael teadis algusest saadik, et Fleur katsus oma ema juhatust mööda oodatava lapse sugu mõjustada, korrates iga õhtu enne uinumist ja igal hommikul virgudes: „Päev päevalt muutub ta igapidi ikka mehelikumaks.“ Nõnda mõjustas ta enda ebateadlikku osa, mis pidi kontrollima asjade voolu, nagu seda kõik kinnitasid. Aga ta hoidus sõnade eest: „Tahan poissi,“ sest kõigi arvates pidi see sünnitama reaktsiooni, mille tulemuseks oleks tüdruk. Michael pani tähele, et Fleur ikka enam ja enam oma ema poole kaldus, nagu oleks prantsuse või rohkem naturalistlik külg tema üle võimust võtnud selle protsessi edendamiseks, mis teotses kehaga. Sagedasti käis ta Mapledurhamis, sõites sinna Soamesi autoga, ja ema käis samuti sagedasti South Squarel. Annette kena kuju, mis armastas musti pitse, meeldis alati Michaelile, kes polnud kunagi unustanud, et neil päevil, mil temal oli praeguseks abieluks vähe lootust, oli Annette ikka teda toetanud. Kuigi ta tundis enda ainult Fleuri südame lävel ja valmistus mängima teist viiulit selle „üheteistkümnenda baroneti“ kõrval, ometi oli tema meeleolu Wilfridi lahkumisest saadik kindlasti kergem. Ja ta vaatles teatud lõbusa imetlusega, kuidas Fleur oma jõu keskendas esemele, millel puudub ajajärk, protsessile, mis ei lähe ajast ja arust.
Isiklikult Aubrey Greene'i poolt juhitud ekspeditsioon tema näituse vaatamiseks Dumetriuse galeriis lahkus South Squarelt pärast varajast lõunaoodet.
„Teie Drüaad käis täna hommikul minu juures, Aubrey,“ ütles Michael sõidukis. „Tema soovis, et mina teid paluksin tõde varjata, kui tema mees teie juurde sisse tormaks ja teid süüdistaks oma naise maalimises. Tema on vististi teie pildi reproduktsiooni näinud.“
„Hm,“ pomises kunstnik. „Pean ma seda, Fleur?“
„Muidugi peate, Aubrey!“
Aubrey Greene'i naeratus libises Fleurilt Michaelile.
„Mis on ta nimi?“
„Bicket.“
Aubrey Greene juhtis oma pilgu ruumi ja pomises pikkamisi:
„Mees kuri – Bicket, kuulsin ta nime,
Öelnd: ‚Kukla saad – see pole ime,
Sest sa maalind mu naise.
Kogu ta olevuse maise,
Või arvad, mr. Greene, et olen pime?‘“
„Oo, Aubrey!“
„Jätke!“ ütles Michael, „ma räägin tõsiselt. See naine on üsna mehine väike olevus. Ta teenis raha, mida nad nii vajasid, ja on jäänud ausaks.“
„Mis minusse puutub, muidugi.“
„Noh, seda tahaksin uskuda.“
„Miks, Fleur?“
„Teie pole võrgutaja, Aubrey!“
„Tõepoolest ärritas ta minu esteetilist tundmust.“
„Mõne esteedi eest see teda ei kaitseks,“ lausus Michael.
„Pealegi ta tuleb agulist!“
„Selles on teil tõelik põhjus. Nii siis panete tõkke ette, kui Bicket peaks tulema?“
Aubrey Greene surus käe südamele. „Juba olemegi päral!“
Arvestades üheteistkümnendat baronetti oli Michael aja valinud, mil Aubrey Greene'i tõsised austajad alles lõunaootel. Ainult keegi kahupealine noormees ja kolm kahvaturohelist neiut liikusid piltide keskel. Kunstnik juhtis tee kohe oma meisterteose juurde; ja mõned minutid seisti selle ees kohases kangestuses. Kiitmiseks liiga ruttu rääkima hakata poleks kuidagi kõlvanud; liiga hilja rääkima hakata oleks samuti taktita tundunud; liigne sõnarikkus oleks riivanud; külmalt lausuda: „Väga kena – tõesti väga kena!“ oleks ehk lootused nurja ajanud. Jõhkralt öelda: „Noh, vana sõber, tõtt öelda see ei meeldi mulle põrmugi!“ oleks vihastanud.
Lõpuks näpistas Michael Fleuri õrnalt ja see ütles:
„See on tõepoolest ilus, Aubrey; ja hirmus sarnane – vähemalt –“
„Niipalju kui mina seda võin öelda. Aga tõepoolest, vana sõber, teie olete ta nagu ühe hoobiga tabanud. Kardan igatahes, et Bicket seda arvab.“
„Pagan võtku teda!“ lausus kunstnik. „Mis arvate värvivarjundeist?“
„Suurepärased, eriti ihu; kas sina samuti ei arva, Fleur?“
„Jah, ainult selle varju all külje peal oleksin pisut sügavama teinud.“
„Arvate?“ lausus kunstnik. „Võib olla!“
„Vaimu olete tabanud,“ ütles Michael. „Kuid ma ütlen teile midagi, vana sõber – oodake aga, sest pildil on ju idee. Ma ei tea, kuidas arvustajad teiega ümber käivad.“
Aubrey Greene naeratas. „See oli temast kõige halvem – ta vedas mu sisse. Omada ideed on saatuslik.“
„Mina isiklikult pole sellega nõus, aga sina, Fleur?“
„Muidugi mitte; ainult öelda ei tohi seda.“
„Oleks juba aeg tohtida, selle asemel et Café C'rilloni sabas sörkida. Teate, juuksed on head, samuti ka varbad – nad painduvad, kui neid vaadata.“
„Hingad lihtsalt kergemalt, kui näed, et jalad pole vöödilised nelinurgad. Kuldsilmad tuletavad peaaegu Leonardo lilli meelde pildis ‚Madonna kaljudes‘, Aubrey.“
„Kogu pilt on pisut leonardolik, vana sõber; selle peate veel ära seedima.“
„Aubrey, minu isa on teda näinud. Mina arvan, temale on see külge hakanud. Miski, mis sa Valgest Ahvist ütlesid, avaldas temasse mõju, mäletad?“
Aubrey Greene viskas käed üles. „Ah! See valge ahv – seda maalida! Vilja süüa ja koored laiali pilduda ja pilguga küsida: milleks see kõik?“
„Moraal!“ ütles Michael. „Hoia end, vana sõber! Noh, meie auto sõitis ette. Tule, Fleur! Jätame Aubrey tema südametunnistuse kätte.“
Jällegi sõidukis, Michael võttis Fleuri käe.
„See vaene väike vilets Bicket! Kujutella, et mina oleksin sinu nõnda leidnud, nagu leidis tema oma naise!“
„Mina poleks olnud nii kena.“
„Küll ikka, palju kenam veel; kuigi tema on väga kena, pean ütlema.“
„Mis siis võiks Bicketil selle vastu olla – praegusil emantsipatsiooni päevil?“
„Kuis nii? Armuline jumal, kallis! Ega sa ometi arva, et Bicket – –! Minu arvates kujutleme meie, emantsipeeritud, et meie olemegi kogu maailm, kuid seda me pole ju! Meie oleme ainult väike käratsev vähemus. Meie räägime, nagu oleksid kõik endised väärtused ja eelarvamused juba läinud, kuid need on, tead, sama vähe kadunud kui agulite väikesed villad ja tillukesed hallid majad.“
„Milleks see valing, Michael?“
„Kallis, mulle on meie seltskonna teguviisist juba villand. Oleks emantsipatsioonis veel tõde, noh, siis võiks ju, kuid seda pole ju. Pole kümmet protsentigi erinevat tänapäeva ja kolmkümmend aastat tagasi aja vahel.“
„Kust sa seda tead! Sa ei elanud ju siis.“
„Ei; kuid ma loen lehti ja räägin inimestega tänaval, vaatlen nende nägusid. Meie kildkond arvab, et tema on laudlina, aga tema on ainult narmad. Tead sa, et ainult sada viiskümmend tuhat selle maa elanikku on kuulnud Beethoveni sümfooniat! Ja palju on sinu arvates neid, kes peavad Beethovenit iganenuks? Võib olla viis tuhat neljakümnest kahest miljonist. Kuidas käib see kokku emantsipatsiooniga?“
Michael jäi vait, sest ta märkas, et Fleur oli oma silmalaud langetanud.
„Mina mõtlesin, Michael, et heameelega vahetaksin oma magamistoa eesriided siniste vastu. Eile nägin õige varjundi Hartoni juures. Öeldakse, et sinisel olevat mõju meeleolusse – minu praegused eesriided on tõesti liiga karjuvad.“
Üheteistkümnes baronet!
„Kõik, mis sulle meeldib, mu kallis. Võta või sinine lagi, kui see aitab.“
„Oh ei! Aga ma arvan uue vaiba muretseda; Hartoni juures on üks ilus hallikassinine.“
Siis võta see. Tahaksid ehk praegu sinna minna? Ma võin pärast maa-alusega kontori tagasi sõita.“
„Jah, ma arvan, see oleks kõige parem, muidu ehk jään tast ilma.“
Michael pistis pea aknast välja. „Hartoni juurde, palun!“ Ja kübarat uuesti pähe pannes vaatas ta Fleurile näkku. Emantsipeeritud!