Valge ahv/„Vana Mont“ ja „Vana Forsyte“

Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Seitsmes peatükk.

„Vana Mont“ ja „Vana Forsyte“.

P.P.R.S-i kontorid asusid vapiameti läheduses. Soames, kes teadis, et tema onu Swithin oli seal läinud sajandi kuuekümnendail aastail teatud kuludega omandanud „kolm punast pannalt tumedal põhjal vapil paremal“ ja „loomulikkudes värvides faasani“ vingutas alati selle hoone suhtes nina, kuni ta umbes aasta tagasi „Connoisseurs“ klubis hajameelselt mingit raamatut sorides Goldingi nimele sattus. Raamat pidi tõendama, et William Shakespeare oli tõelikult Edward de Vere, Earl of Oxford. Earli ema oli Goldingi nimeline, nagu Soamesigi oma! Kokkusattumine üllatas teda ja ta jätkas lugemist. Raamat ei viinud teda peaküsimuses lõplikule otsusele, aga ta äratas uudishimu, kas ehk ei voola tema soontes Shakespeare' verd. Isegi siis, kui krahv polnudki see suur aulik, tundis Soames ometi, et see sugulus võiks temale auvääriline olla, ehk küll see Oxford pidi olema kahtlane subjekt niipalju kui tema suutis otsustada. Kuna ta hiljuti P. P. R. S. juhatusse valiti, siis käis ta iga teisipäev vapiametist mööda, mõeldes: „Palju raha ei tahaks selleks raisata, aga millalgi tahaksin ometi jalad sisse pista.“ Selle lõpuks teinud, imestas ta, kuivõrt kogu asi teda huvitas. Oma ema jälgida oli peaaegu nagu mõnda kuritegu juurelda; sama keeruline ja kulukas. Oli ta aga kord alguse teinud, siis ei võinud Forsyte'i kangekaelsus kuidagi lubada, et just pisut enne Shakespeare de Vere emani jõudmist uurimuses peatuda, isegi siis mitte, kui ta kuulus mõnda kõrvalliini. Õnnetuseks ei pääsenud ta kuidagi üle teatud William Gouldyngi, Ingereri – mõni seda teab, mis see oli, ja ta peaaegu kartis küsidagi – pärit Oliver Cromwelli ajast. Vaja oli veel neli põlve selgitada ja ta kaotas selle juures raha, ilma et oleks lootust olnud selle eest midagi saada. See oligi põhjuseks, mis ajas teda kõõrdi pilku heitma pisut kõrval seisvale hoonele, kui ta sel teisipäeval, mis järgnes Fleuri hommikueinele, oma harilikku teed läks juhatuse koosolekule. Veel kaks unetut varahommikut ja ta oli niivõrt üles kruvitud, et otsustas samme astuda, et oma kahtlusega lõpule jõuda ja teada saada, kuidas seisavad P. P. R. S-i lood. Ja see äkiline meeldetuletus, et ta oma raha pillub siia ja sinna ning igale poole, millele veel lisaks ilmus mingisugune uus kohustusvõimalus, kuigi õige küsitav, teritas juba varemalt kahtlustega ihutud närvi. Lifti kõrvale jättes ja kahest trepist pikkamisi üles minnes võttis ta juba viieteistkümnendat korda kaasdirektorid mõttes läbi. Vana lord Fontenoy istus seal muidugi oma nime pärast; harva kohal ja oli, mida tänapäev nimetatakse – hm! – „vanaks prakiks“; juhataja, sir Luke Sharman, oli sellega ametis, et mitte juudina näida. Tema nina oli sirge, kuid tema silmalaud andsid põhjust kahtlemiseks. Tema liignimi oli laituseta, aga ristinimi kahtlane; tema hääl oli rahustavalt kare, ent tema riietus oli tsipakene liiga elegantne. Kõik kokku – nutikas mees, kellest ometi ei võinud arvata – Soames tundis seda –, et ta kogu oma tähelepanuga anduks teisele asjale. Mis puutub „vanasse Montisse“, siis – mis kasu on üheksandast baronetist ettevõtte juhatuses? Guy Meyricke, kojanõunik, kolmest viimane, kes olid õppinud „üheskoos“, oli kahtlemata tubli mees kohtukojas, kuid tal polnud äriks vähematki aega ega tõelikku arusaamistki! Jäi järele veel endine kveeker, vana Cuthbert Mothergill, kelle liignimi oli kogu minevase sajandi olnud muinasjutuliselt eduka aususe väljendajaks, nii et Mothergillid valiti ikka veel juhatusse peaaegu mehaaniliselt: üsna kurt, kena, muhe vanahärra, kuid ei midagi rohkem. Täiesti aus seltskond, kuid pealiskaudne. Mitte ükski hingega asja juures! Pealegi kõik Eldersoni käpa all, välja arvatud ehk Sharman, ja seegi tudiseb pisut. Ja Elderson ise – nutikas, kuid pisut nagu kunstniku laadi; algusest saadik peadirektoriks, kõik tema peos. Jah! Selles oligi see õnnetus! Suuremate teadmiste ja paljude aastate eduka tegevuse prestiiž – see pani nad talle kõik järele lonkima, mis polnud ime. Raskeks tegi asja niisuguse mehega see, et kui ta kordki tunnustas oma eksituse, siis hävitas ta muinasjutu oma eksimatusest. Soamesil omal oli küllalt eksimatuse kuulsust, et teada, kui väga see inimest ajas sinnapoole, üldse mitte midagi tunnustama. Kümme kuud tagasi, kus tema juhatusse astus, näis kõik täies hoos olevat; kursid olid põhjani langenud, nagu kõik arvasid; „välismaade lepingute tagamise“ politika, millega Elderson umbes aasta tagasi algust oli teinud, näis õigustavat tõusvate kursside tähe all hiilgavaid lootusi. Ja nüüd, aasta hiljem, hakkas Soames tumedalt aimama, et enam pole teada, kuidas lood seisavad – ja peakoosolek pidi juba kuue nädala pärast kokku tulema! Vististi ei teadnud seda Elderson isegi või kuigi ta teadis, siis hoidis ta iseendale arvamise, mille ta oleks pidanud avaldama ka kaasdirektoritele.

Tõsisel näol astus Soames koosolekuruumi. Kõik kohal, isegi lord Fontenoy ja „vana Mont“, kes oli nähtavasti oma faasanid kus seda ja teist jätnud. Soames istus laua otsa kolde juurde. Eldersonile ainiti otsa vahtides nägi ta äkki selgesti, kui kindel oli selle mehe seisukord; samuti selgeks sai talle P.P.R.S. seisukorra nõrkus. Tõusvate ja langevate kursside juures ei võinud nad kunagi täpselt oma kohustuste suurust teada – see oli lihtsalt õnnemäng. Kuulates protokolle ja teisi harilikke toimetusi, surus ta lõua käele ja laskis silmad näolt näole liikuda – vanalt Mothergillilt Eldersonile, sealt vastas asuvale Montile, Sharmanile laua otsas, Fontenoyle, Meyrickele ja endale tagasi – otsustav juhatuse koosolek sel aastal. Ta ei võinud ega tohtinud mingisse kahtlasse seisukorda sattuda. Käesoleva ettevõtte esimesel peakoosolekul ei võinud ta ometi osanikkude ette astuda, ilma et ta täpselt teaks, kuidas lood seisavad. Jällegi heitis ta pilgu Eldersonile – meelitavad jooned, paljas pea nagu Julius Caesaril, ei midagi, mis laseks oletada ebakorralikkust või liialdatud optimismi; tõelikult tuletas ta meelde pisut vana onu Nicholas Forsyte'i, kelle äriasjad olid nii eeskujulikud eelviimsele sugupõlvele. Kui peadirektor oli oma seletused lõpetanud, pööras Soames pilgu vana Mothergilli roosale ja unisele näole ja ütles:

„Mina ei arva mitte, et see aruanne meie tõsist seisukorda avaldaks. Härra juhataja, mina tahaksin, et tänane istung nädalaks edasi lükataks ja et selleks ajaks iga juhatuseliige varustataks täpsete andmetega välismaaliste kohustuste suhtes, mis käesoleva äriaastaga mitte ei kustu. Nagu ma näen, on need kõik paigutatud üldisse kohustuste arvesse. Mind see ei rahulda. Neid peaks eraldi käsitama.“ Kuna tema pilk Eldersonist mööda „vana Monti“ näole libises, jätkas ta: „Kui maismaal asjad mitte ei parane, mida vaevalt loota (otse vastupidi), siis olen ma veendunud, et need kohustused viivad meid tuleval aastal paratamata umbtänavasse.“

Sõnale „umbtänavasse“ järgnes jalgade liigutamine, paigal nihutamine ja köhatamine, mis väljendas kerget meelepaha. Soamesis paisus midagi rahulduse taolist. Ta oli neid mõnutsevast rahust virgutanud, oli neile tunda annud natukenegi rahutust, mille all ta ise kannatas.

„Meie oleme algusest saadik oma kohustused üldises arves tähendanud, mr. Forsyte.“

Nutikas poiss!

„Ja seda minu arvates võõriti. See välismaaliste lepingute äri on sootuks uus ala. Minu kartes tuleb meil tänavuste dividendide maksmise asemel tulusummad hoida tulevase aasta kahjude katmiseks.“

Jällegi endine kraapimine ja nagistamine!

„See on mõttetu, austatud härra!“

Soamesis virgus nuuskiv bulldog.

„Või nii!“ ütles ta. “Kas saan need andmed?“

„Muidugi võib juhatus igasugused andmed saada. Kuid üldises mõttes lubage mul tähendada, et kõne võib olla ainult ühisest arvest. Oleme ikka konservatiivsel aluspõhjal töötanud.“

„See on vaadete küsimus,“ ütles Soames, „ja minu arvates võiks juhatus ainult olevate andmetega põhjalikult tutvunedes sellele seisukohale jõuda.“

Nüüd rääkis „vana Mont“.

„Kallis Forsyte, iga lepingut üksikult uurida nõuaks terve nädala ja seega ei jõuaks me sammugi edasi: me võime ainult keskmise summa võtta.“

„Mis meil selles aruandes puudub,“ ütles Soames, „on välismaa ja kodumaa riski võrdlev vahekord ja see on käesoleval silmapilgul elulise tähtsusega küsimus.“

Juhataja kõneles.

„Selles suhtes pole vististi mingeid raskusi, arvan ma, Elderson? Igatahes, mr. Forsyte, oleme vaevalt õigustatud käesolevat aastat karistama oletatavate kahjude pärast, mis ehk üsna tulemata jäävad.“

„Ma ei tea,“ ütles Soames. „Meie oleme siin, et kaine inimaru seisukohalt kindlaks määrata oma äritegevuse sihtjooni ja meil peavad selleks kõik võimalused käepärast olema. See on minu seisukoht. Meie pole küllalt informeeritud.“

„Nutikas poiss“ kõneles jällegi:

„Mr. Forsyte näib tähendavat usaldusepuudusele ärijuhatuse vastu.“ See võttis härjal sarvist kinni – eks?

„Saan ma nõutud informatsiooni?“

Vana Mothergilli hääl tõusis mõnusasti üldises vaikuses.

„Koosoleku võiks ehk edasi lükata, härra juhataja. Tungival korral võiksin minagi veel kord tulla. Loodetavasti võiksime kõik tulla. Ajad on väga imelikud, me ei peaks asjata riskima. Välismaade lepingute asi on meile kahtlemata pisut uus. Tänini pole meil põhjust tulemuste üle nuriseda. Ja ma olen kindel, meil on suurim usaldus oma peadirektori otsustusvõimesse. Kuna aga mr. Forsyte lähemaid andmeid nõuab, siis arvan ma ometi, neid võidaks meile muretseda. Mis arvate teie, mu lord?“

„Tuleval nädalal ma tulla ei saa. Ühinen juhatajaga, et olev aruanne ei põhjusta tänavust dividendide kärpimist. Milleks enne tormist rääkida, kui see paratamata. Millal saadetakse aruanne laiali, Elderson?“

„Harilikult selle nädala lõpul.“

„Aga meil pole ju harilikud ajad,“ ütles Soames. „Et selgelt rääkida: kui ma neid andmeid ei saa, pean ma tagasi astuma.“ Ta mõistis väga hästi, mis neis sündis. Uus mees, kes enda võimatuks teeb – tema tagasiastumise võtaksid nad hea meelega teatavaks, aga just peakoosoleku eel avaldaks see halba mõju, kui mitte põhjenduseks pole „naise hädine tervis“ või midagi muud rahuldavat, mis aga võimatu, sest selle eest hoolitseks juba tema.

Juhataja ütles külmalt:

„Nii siis lükkame koosoleku tänasest päevast nädala peale edasi; võite meile need arvud muretseda, Elderson?“

„Kindlasti.“

Soamesil turgatas pähe: „Oleksin pidanud nõudma erapooletut uurimist.“ Aga ta vaatas oma ümber. Ehk läks ta liiga kaugele, kui mõtles juhatusse edasi jääda – ja tal polnud mingit tahtmist tagasi astuda, oli see ju kõigest hoolimata suur ettevõte ja tuhat naela aastas! Ei! Mitte liialdada!

Ära minnes maitses ta oma võitu kahtlevalt ja ta polnud põrmugi kindel, et ta midagi saavutanud. Tema teguviis surus teised „üheskoos“ veel lähemalt Eldersoni ümberringi. Tema seisukorra nõrkus seisis selles, et ta millelegi ei tuginud, välja arvatud hingeline rahutus, mis lähemal silmitsemisel võis näida ainult mitte küllalt enesevalitsevaks tundmuseks. Ja ometi võis olla üks juht ja seda juhti peab usaldama!

Lobisev hääl tema selja taga: „Noh, Forsyte, oma ei või ja'ga ajasite meile hirmu peale. Esimest korda mäletan juhatuses midagi selletaolist.“

„Unine koobas,“ ütles Soames.

„Jah, harilikult teen seal uinaku. Nüüd läheb kuumaks. Oleksin ma ometi faasanijahile läinud! Lendavad teised kõrgelt, isegi praegu juba.“

Parandamatu pealiskaudsus, see lobisev baronet!

„Ah jaa, Forsyte, ma tahtsin öelda: moodsa sünnipiiramisega ja kogu selle muuga läheb süda rahutuks. Me pole ju mõni kuninglik perekond. Aga kas ka teie ühes minuga ei arva, et aeg oleks juba pärija tulekuks?“

Soames arvas seda, aga tema ei läinud sinnamaale, et nii piinlikus asjas oma tütre suhtes midagi pihtida.

„Aega küll,“ lausus ta.

„See koer ei meeldi mulle, Forsyte.“

Soames vahtis talle päranisilmil otsa.

„Koer!“ ütles ta. „Mis on koeral sellega tegemist?“

„Mulle meeldib, kui enne laps ja siis koer. Koerad ja luuletajad ajavad noorte naiste pead segi. Minu vanaemal oli viis last, enne kui sai kahekümneseitsmeseks. Tema oli Montjoy. Imelised lasteemad – kõik seitse Montjoy õde – mäletate? kõik ilusad. Vanal Montjoyl on nelikümmend seitse lapselast. Tänapäev pole seda enam, Forsyte.“

„Inimesi on maal liiga palju,“ ütles Soames tusaselt.

„Halba sorti – vähem neid, rohkem meietaolisi. See oleks peaaegu seaduse ülesanne.“

„Rääkige oma pojaga,“ ütles Soames.

„Ah! Nemad peavad meid ju ajast ja arust läinuiks, teate ju. Kui meie ainult võiksime näidata mõne põhjuse enese olemasoluks! Aga see on raske, Forsyte, see on raske!

„Neil on ju kõik, mis nad vajavad,“ ütles Soames.

„Mitte küllalt, kallis Forsyte, mitte küllalt. Maailma seisukord tantsib noorte närvidel. Inglismaa on valmis, ütlevad nad, Euroopa on valmis. Taevas on valmis, samuti ka põrgu! Tulevikku leidub ainult õhus. Kuid õhus ei või ometi sigida, vähemalt kahtlen mina selles – raskused on väga suured.“

Soames nohises.

„Kui ometi need pagana ajakirjanikud võiksid oma neetud suled hoida,“ ütles ta, sest lehtede hädakisa vaibumisel viimasel ajal võitis ta ikka enam ja enam Forsyte'i terve julgeoleku tundmuse uuesti tagasi. „Ainult Euroopast peaksime oma näpud eemal hoidma,“ lisas ta.

„Hoida näpud ja sõbralik vahekord! Forsyte, ma arvan, nüüd tabasite naelapead. Hea vahekord Skandinaaviaga, Hollandiga, Hispaaniaga, Itaaliaga, Türgiga – kõigi välismaadega, kuhu pääseme mööda merd. Ja saagu teised ise oma saatusega valmis. See on idee!“

Kuidas ta küll võis lobiseda!

„Mina pole politikamees,“ ütles Soames.

„Sõbralik vahekord! Uus vormel. Ebateadlikult leidsime ta! Ja mis kauplemisse puutub – öeldakse, meie ei saa muidu läbi, kui peame selle või teise maaga kauplema – siis see on lori, kallis Forsyte. Ilm on avar, me võime ka selleta elada.“

„Sellest ei taipa ma midagi,“ ütles Soames. „Mina tean ainult, et meie peame loobuma neist välismaa kinnituslepinguist.“

„Miks mitte piirduda sõbralikkude maadega? „Jõudude tasakaalu“ asemele „sõbralikud vahekorrad“! Tõepoolest, see on inspiratsioon!“

Nõnda süüdistatud inspiratsioonis, ütles Soames ruttu:

„Siin lahkun ma teist, astun oma tütre juurde sisse.“

„Ah! Mina olen teel oma poja poole. Vaadake ometi neid viletsaid!“

Töötute salk liikus kurvalt oma korjamiskarpidega mööda Themse kallast.

„Revolutsiooni pung! Üks asi unustatakse ikka, Forsyte, ja sellest on kahju.“

„Mis nimelt?“ küsis Soames süngelt. Lobiseb teine lõpuks kogu tee Fleuri juurde!

„Pese töölisklass puhtaks, pane talle puhtad kenavärvilised hilbud ümber, õpeta ta rääkima, nagu teeme seda meie kahekesi, ja klassiviha oleks kadunud. See on ainult tundmuse küsimus. Kas te ei jagaks oma magamistuba ennem puhtalt ja korralikult riietatud plekisepaga, kes räägib ja lõhnab nagu teiegi, kui mõne tõusikuga, kes ei oska H-tähte hääldada ja kes opopoonaksist haiseb? Muidugi teeksite seda.“

„Pole kunagi proovinud,“ ütles Soames, „sellepärast ei tea.“

„Olete pragmatist! Kuid uskuge, Forsyte, kui tööklass koondaks oma jõu puhtusele ja keelele – politilise ja majandusliku loba asemel, – siis oleks ühesugusus üle-öö käes.“

„Mina ei vaja ühesugusust,“ ütles Soames ja võttis sõidupileti Westminsteri.

Lobisev hääl saatis teda maa-aluse raudtee liftile astudes.

„Esteetiline ühesugusus, Forsyte, kui meil see oleks, siis ei soovitaks enam mingit muud. Olete teie kunagi kuulnud, et mõni vaene professor oleks tahtnud kuningaks saada?“

„Ei,“ vastas Soames ajalehte avades.