Vabariigi Presidendi tööpäev
| ||||||
Tihti võib juba varasel hommikutunnil näha meie riigi esimest kodanikku läbistamas aeda, mis lahutab Kadrioru lossi Presidendi administratiivhoonest. Kuid veelgi varem jõuavad helisema hakata telefonid Presidendi ametkonna juhatajate laudadel, jõuavad kodanikud hakata nõutama pääsu Presidendi juurde, jõuavad kullerid ja kirjakandjad tuua sadasid kirju ning palveid. Päevakavas seisab edasilükkamatuid ülesandeid, koosolekuid, nõupidamisi, vastuvõtte. Presidendi tööpäev algab.
Põhiseadusest loeme: “Vabariigi President on riigipea. Ta on võimu ühtluse kandja ja riigi esindaja. Ta hoolitseb riigi välise puutumatuse ja sisemise julgeoleku ning riigi ja rahva üldise heaolu ja õigusliku korra säilitamise eest.”
Juba need üldised laused määravad Presidendi suure ja vastutusrikka ülesande, mida ei saa suruda mingi kindla tundidearvuga piiritletud tööpäeva raamidesse. Need kohustused eeldavad täit andumust tegutsemises oma maa ja rahva hüvanguks. Nagu reisijad laeva astudes end usaldavad kapteni ja ta oskuste hoolde, nii seob riigi kodanikke ja nende poolt valitud juhti sügava usalduse side. Reis, mille eest vastutust kannab President, on pikk: tervelt kuus aastat lasub suurte kohustuste koorem pidevalt riigi esimesel kodanikul, tunnist-tundi, päevast-päeva.
Kauem kui keegi teine on Eesti riigi juhtimisel seisnud Konstantin Päts. Juba Ajutise Valitsuse Peaministrina pühendas ta oma maale ning rahvale kogu oma energia ja jõu. Sama tegi ta Riigivanemana ja Riigihoidjana, meie esimese Presidendina teostab K. Päts riigi juhtimise raskeid ülesandeid sama suure andumuse ja teorõõmuga.
Põhiseadus määrab Presidendile ta suured kohustused. Oma igapäevase töö korrastuse määrab President muidugi ise. Selles pole õieti olnud murrangulist muudatust viimastel aastatel. Kuigi uus Põhiseadus riigijuhi ülesandeid osalt on ümber korraldanud, on kohustusi jäänud endiselt väga rohkelt. “Harva juhtub päeva”, ütleb meile kol. H. Grabbi, kes nüüd juba viie aasta vältel on täitnud meie riigipea vanema käskudetäitja ohvitseri ülesandeid, “millal President pääseks oma tööruumidest välja samal ajal, kui lahkuvad oma büroodest riigiametnikud. Kella 4–5-ni jatkub pidevalt ülesandeid, rääkimata õhtul uuesti algavaist Vabariigi Valitsuse koosolekuist, nõupidamisist, ettekandeist. Ning pärastlõunal administratiivhoonest lahkuv President võtab tavaliselt veel oma eluruumidesse kaasa paki tema isiklikuks läbivaatamiseks kuuluvat posti ja pabereid, nii et ta elukorteri tööruumis vaevalt kunagi kustub valgus enne hilisõhtut, tihti kunagi hilisööd.”
President K. Päts, kes varemalt riigi juhtimisel seistes alati elutses Toompeal oma erakorteris, on möödunud sügisest alates asunud Kadrioru lossi. See muudatus oli tingitud osalt ka asjaolust, et Presidendi ametkond võis samuti möödunud sügisel asuda Toompealt uude administratiivhoonesse Kadriorgu, kus peale Presidendi kantselei ja käskudetäitjate ohvitseride tööruumide on suurem koosolekutesaal ja ruumid Õiguskantslerile ning ta ametkonnale ja teenetemärkide büroole.
Kadrioru lossis tuleb Presidendil täita ka oma esindusülesandeid, olgu siis välisriikide saadikuilt volitusi vastu võttes, olgu pidulikkude sündmuste puhul ning riiklikkudel tähtpäevadel. Väljaspool esinduslikke raame seisev Presidendi päevatöö teostub administratiivhoones.
Siia tuleb tööaegadel rohkearvuliselt kodanikke, kel kõigil on mõni asi südamel ja kes tahaks oma südant puistata tingimata Vabariigi Presidendile. Mõnel neist on olulisi küsimusi ja Presidendi otsustamisele kuuluvaid asju ette kanda, paljud aga tulevad küsimustega, mis kuuluvad õieti teiste ametkondade lahendada, paljudel on isiklikke muresid ja väga rohkesti on abipalujaid. Üldiselt on siiski rõõmustavaks nähteks, et kodanikud viimasel ajal enam ei sea oma samme ega läkita oma kirju Presidendi tööhoone poole tühiste asjadega või ministeeriumi kantseleidesse kuuluvate palvetega, vaid ikka enam hakkab maad võtma arusaamine, et Presidenti sobib tülitada vaid tõesti tõsiste ning oluliste soovide ja juttudega.
Siiski – nagu öeldud – inimesi käib administratiivhoones rohkelt. Nende soovid ja mured kuulatakse ära. Nad juhitakse – kui vajalik – vastavatesse ametiasutustesse, neile antakse head nõu, tõesti vajalised asjad kantakse muidugi ette Presidendile. Isiklikult jutulesoovijad Presidendile alluvates küsimustes registreeritakse ning nad kutsutakse kohale, kui President on määranud nende vastuvõtuks aja. Kindlat vastuvõtupäeva Presidendil ei ole, ning need külastused jagatakse teiste, kindlaksmääratud ülesannete vaheaegadele. Võib juba arvata, kui palju Presidendi ajast kulub ametisikute ja kodanike vastuvõtmiseks.
Valitsuse liikmeid näeb iga päev astumas üles administratiivhoone trepist. Igaühele neist, – kaasa arvatud ka Õiguskantsler ning riigikontrolör – on määratud kindel nädalapäev ja aeg ettekandeiks Presidendile, mis tihti kestavad tunni, kaks ja rohkemgi. Nii võime esmaspäeviti näha Peaministrit Kadrioru poole sõitmas, ning reedeti on Presidendil kokkusaamine Sõjavägede Ülemjuhataja kindral J. Laidoneriga.
Vahepeal tuleb Presidendil vastu võtta mitmesug. delegatsioone, tema poolt ametisse määratavaid kõrgemaid riigiametnikke, tuleb osa võtta erinõupidamistest ja juhtide suurte komiteede istungeid (nagu riiklik ehituskomitee), tuleb otsustada armuandmise palveid jne. jne.
Esmaspäeva pärastlõunal saabub President uuesti tagasi administratiivhoonesse oma sinkjas toonis hoitud kabinetti, kus ta töölaua naabruses ripub kindral J. Laidoneri portree, kus seinal prof. Köleri ja O. Hoffmanni maalide kõrval asetseb Presidendi isiklik kingitus Poolast – riigi vappi kujutav vaip, ning kus ühel pähklipuust lauakesel seisab Põhja-Poegade delegatsiooni poolt omal ajal Soomest kaasa toodud lipuke. Siit, Presidendi töötoast, viib uks otse suurde koosolekuruumi, kus peetakse Presidendi juhtimisel kokku astuvad nõupidamised. Esmaspäeval peetakse seal valitsuse koosolek Presidendi isiklikul juhatusel olulisemate, põhimõttelikkude küsimuste otsustamiseks, see kestab tihti hiliste tundideni.
Mitmepalgeline, pinge- ja ülesanneterohke on Presidendi tööpäev, mida aga ta pisiasjadeski juhib Põhiseaduse korraldus: “ President hoolitseb riigi välise puutumatuse ja sisemise julgeoleku ning riigi ja rahva üldise heaolu ja õigusliku korra säilitamise eest.”
Vaevalt teeks seda keegi suurema hoole ja andumusega, kui Konstantin Päts, kes oma noorusest peale oma tööjõu on pühendanud oma armastatud Eestile.