Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/1
1
JUNKUR HANSU ÄPARDUS.
See oli kena, soe suvine päev lõikusekuu hakatusel 1576. Armsalt ja rahulikult säras päike Harjumaa üle, aga maakoha pilt, mida tema kiired läbipaistva kuldse uduga katsid, ei olnud südant rõõmustav ega silmi meelitav. Umbrohu ja ohakatega kaetud põllud, põletatud mõisate ja külade ahervaremed — need olid maakoha tähtsamad tundemärgid. Rikas ja rõõmus Harjumaa oli 18-aastase sõja läbi suuremalt jaolt vaikseks kõrbeks muudetud, kus sakslased, poolakad ja rootslased aeg-ajalt endise rikkuse riismeid laastamas käisid.
Maanteel, mis Tallinnast Paidesse viib ja sel ajal kõige viletsamas korras oli, sõitsid neli ratsanikku, kõik noored mehed saksa moodi riides ja silmanähtavalt heas tujus. Kõige lustlikum oli üks nende seast, kelle jumekas, paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja kihvadega[1] võidu läikis. See noorsand ei andnud oma toredale täkule silmapilkugi rahu, lobises ja trallitas vahetpidamata, heitis väga rohkesti nalja ja naeris ise kõige valjemini oma nalja üle. Tema nägu oli selle parandamata kergemeele peegel, mis Liivi orduriigi mõisnikke ja kodanikke hirmsa sõja hädasid unustama ja venelasi sagedasti imestama pani. Vana orduriik oli vene löökide all lagunenud, lugematu hulk inimesi tapetud, mõisad ja külad hävitatud, tuleviku taevas süsimusta kõuepilvega kaetud — sellest kõigest hoolimata elati kindlates linnades priskesti ja niipea kui sõjakära pisut vaikis, tulid ka mõisnikud linnadest lagedale maale tagasi ja pidasid pulmi ning pidusid, nagu oleks orduaja rõõmus ja muretu põli jälle kätte jõudnud. Nüüd alles tuli selgesti nähtavale, kui määratud need varandused olid, mis saksa mõisnikud 400 aasta jooksul maa pärisrahva verivaeva läbi kokku kogunud, nii et sõja äpardused ega pöörane priiskamine neid lõpetada ei suutnud.
Üleüldise kerge meele kõrval oli aga punase peaga junkrul rõõmuks veel iseäraline põhjus. Tema mõisad olid küll maatasa tehtud, isa ja vennad sõjas langenud, ema peast nõdraks läinud — mis sellest? Tema ise oli ikka veel suure varanduse peremees ja pealegi ilusa Agnes von Mönnikhuseni, rikka ja uhke Kuimetsa pärishärra tütre peigmees. Täna oli reede ja pühapäeval pidid pulmad olema.
„Pange tähele, sõbrad,“ hõiskas lustlik noormees, „et mina oma pulmas kaineid nägusid ei salli. Kes päikese loojamineku ajal oma nime veel selgesti mäletab, selle pealagi teeb minu kannu põhjaga tutvust. Kõigepealt olgu see sinule, Delvig, meelde tuletatud,“ pööras ta end ühe kaaslase poole, kes teistest pisut tõsisem näis olevat. „Sina oled tuntud peanorutaja, ja pealegi oled sa ilusa Agnese pärast minu peale kangesti kade. See teeb mulle haiget, aga ma ei või parata, et Agnes sind ei tahtnud.“
„Tasa, tasa, junkur Hans von Risbiter,“ kostis Delvig pilkavalt naeratades. „Võib küll olla, et Agnes von Mönnikhusen mind ei tahtnud, aga kas ta sellepärast sind nii väga himustab, on vähemasti kahtlane. Esiotsa on ainult niipalju kindel, et Agnese isa sind oma väimeheks tahab võtta.“
„Selleks on tal ka põhjust,“ kiitis Risbiter. „See olin mina, kes oma käega Põltsamaal kuningas Magnuse riiginõuniku ja Mönnikhuseni verivaenlase Fahrensbachi vangi võttis.“
„Kange tegu, vana rauka sängist välja kiskuda!“ pilkas Delvig. „Minu suur hagijas Diana oleks sellega vist veel paremini toime saanud.“
Need sõnad tegid kaaslastele tuska.
„Ära puutu rüütli au külge, Delvig,“ noomis junkur Gilsen.
„See ei ole õige, Mönnikhuseni väimehe ja koera nime korraga suhu võtta,“ nurises junkur Aderkas.
„Paned sa mind oma koeraga kõrvu?“ küsis Risbiter ähvardades.
„Oh ei,“ naeratas Delvig, „ma pean oma Dianast nii suurt lugu, et teda — kellegi vastu ei vahetaks.“
„Kisud sa riidu?“ hüüdis Risbiter. „Ära unusta, Delvig, et mul mõõk kaasas on!“
„Siis tarvita seda parajal paigal!“ kostis Delvig kärsitult. „Ma ütlen veel üks kord: oma Põltsamaa vägiteo pärast ei ole sa veel ammugi Agnes von Mönnikhuseni käe vääriline. See ei ole suur asi, paarisaja mehega lahtise alevi kallale kippuda, naisi ja lapsi tappa ja seitsmekümneaastane vanamees vangi võtta. Oleks see vähemasti kuningas Magnus ise olnud! Aga vaevalt oli üks kuri naljahammas hüüdnud: „Venelased tulevad!“ — seal olid sina esimene taldu näitamas.“
„Pidin ma üksipäini vastu hakkama, kuna kõik teised plagama panid?“
„Mina ei pannud mitte plagama — seda tunnistab minu lõhki raiutud nägu. Aga see’p see meie õnnetus on, et üks oma süü ikka teise kaela ajab. Venelased on ühes nõus ja seisavad ühe käsu all, meie aga oleme alati lahus, igaüks püüab oma nahka päästa ja teisi kilbiks ette lükata. Nõnda lähme kõik hukka.“
„Sina ise oled kõige suurem venelaste kartja.“
„Ma kardan neid, sest et meie nõrkust tunnen. Meie oleme suured prassijad ja hooplejad, kuni vaenlane kaugel on, aga seisab ta äkitselt meie ees, siis poeme pakku. „Jooske, jooske!“ — seda hüüet on venelased meie suust nii sagedasti kuulnud, et nad seda meie sõjahüüdeks arvavad.“
„Need on äraandja sõnad!“ kärgatas Risbiter.
„Kes tõtt räägib, on valelikkude ees ikka äraandja,“ kostis Delvig, kelle palge puna tõusma hakkas.
„Kes on valelik?“
„Esiteks on see valelik, kes tõtt ei salli, teiseks see, kes oma tulevasele äiapapale ette luiskab, et ta tema verivaenlase sõjameeste keskelt välja kiskunud ja sealjuures tosina sõjamehi maha löönud, kolmandaks —“
„Kolmandaks tulgu kõik maailma nuhtlused sinu kaela!“[2] karjus Risbiter näost lõkendades ja kiskus mõõga välja. Sedasama tegid ka teised, Delvig enese kaitsmiseks, Aderkas ja Gilsen riiu lahutamiseks.
„Tohoo!“ naljatas Aderkas, mõõka kaklejate vahele sirutades. „Kui nüüd juba päid lõhkuma hakkame, mis me siis pulmaõhtul peame tegema?“[3]
Lahutamine ei olnud raske, sest Delvig oli külmavereline ja Risbiter teadis väga hästi, et vastane jõu ning osavuse poolest temast kangem oli. Mõõgad pisteti tuppe, aga seltsiliste hea tuju oli tükiks ajaks rikutud. Risbiter andis hobusele kannuseid ja kihutas tüki maad teistest ette. Tee käänas järsku metsatuka sisse. Korraga nägi Risbiter umbes saja sammu maa peal üksikut rändajat, kes teda silmates teelt kõrvale astus ja puude vahele kadus. Risbiter oli riiuotsimise tujus ja arvas õigusega, et üksik jalakäija, keda tema kui ratsanik üleliiga karta ei pruukinud, temale otse tuju parandamiseks käe alla oli juhtunud. Ta vaatas tagasi, kas kaaslased ligidal, kihutas siis metsa ja leidis rändaja varsti üles. See oli kõrge kasvuga noormees, kelle tugevaid liikmeid pikk talupoja ülikuub kattis. Pehme, laia äärega ja kõrge põhjaga kübar oli tal peas, pikkade säärtega sõjamehe-saapad jalas. Tema ülikonnast ei võinud õieti aru saada, kas ta sõjamees, linnakodanik või talupoeg oli. Kangesti päevitunud näo vorm oli kenasti joonistatud, silmad mustad ja elavad. Käes kandis ta jämedat keppi. Ratsamehe lähenemisel jäi ta rahulikult seisma ja toetas end kepi najale. Risbiter tahtis hobuse rüsinal võõra mehe otsa ajada, aga see sasis, ilma et sammu oleks taganenud, tugeva käega valjastest kinni ja pani hobuse seisma.
„Junkur on vist pime, et uisapäisa inimese peale ajab,“ ütles ta külmavereliselt.
„Lase hobuse suu lahti!“ müristas Risbiter.
Võõras sundis hobust sammu taganema ja laskis siis valjad lahti.
„Miks sa teelt kõrvale läksid?“ küsis Risbiter pisut tasasemalt.
„Eks see ole talupoja kohus, et ta junkrut peab kartma. Pealegi ei või praegusel ajal kellegi näost näha, kas ta teeröövel on või mitte.“
„Küll ma sind õpetan, kuidas sa mind pead kartma. Kohe kasi sinnapoole!“
Risbiter näitas näpuga maantee poole.
„Mul on teises küljes tegemist. Jumalaga, junkur.“
Võõras pööras junkrule selja ja tegi minekut.
„Pea kinni! Hoi, sõbrad!“ hüüdis Risbiter.
Kaaslased lähenesid kiirelt ratsutades.
„See on kahtlane inimene,“ seletas Risbiter, „vist vene salakuulaja. Me peame ta mõisa kaasa võtma.“
Noor talupoeg silmitses uurivalt, aga ilma kõige vähema arguseta uhkeid ratsamehi, kelle seltsi ta nii ootamatul viisil oli sattunud.
„Kes sa oled?“ küsis Delvig.
„Rootsi kuningas!“ kostis võõras tõsiselt.
Junkrud pidid vastu tahtmist naeratama.
„Ära nii palju naljata, talupoeg, sa võiksid seda kahetseda,“ hoiatas Delvig.
„Kui ise teate, et mina talupoeg olen, miks te siis veel küsite?“ ütles võõras õlgu kehitades.
„Mis seal palju loriseda!“ hüüdis Risbiter kärsitult. „Ma viskan talle silmuse kaela ja lasen teda enese järele traavida. Astu siia, talupoeg!“
Risbiter tegi oheliku otsa sadula küljest lahti. Et aga talupoeg paigast liikuda ei tahtnud, siis ajas junkur hobuse tema kõrvale ja katsus silmust ta kaela ümber panna. Sel silmapilgul võttis talupoeg kepi hammaste vahele, sasis kahe käega junkru puusade ümbert kinni, kiskus ta sadulast välja, surus enese ette põlvili maha, kargas ise paar sammu tagasi, toetas selja paksu tamme vastu, tõmbas kepi sisse peidetud kaheteraga mõõga välja ja hüüdis: „Ärge pange pahaks, junkrud, aga teiega kaasa ma ei tule!“
„Appi!“ ägas Risbiter, kes surmahoopi oodates põlvili küürutama oli jäänud. Kaaslased hoidsid tema hirmunud hobust kinni.
„Tõuse üles, vahva Risbiter,“ ütles Delvig pilkavalt. „Rüütlid ei võitle mitte kõhuli maas.“
Risbiter tõstis pead ja piilus aralt ümberringi. Talupoega mitu sammu eemal puu najal nähes kargas ta krapsti püsti, ronis hobuse selga ja karjus kui meeletu: „Ärge laske teda ära putkata! See on kardetav inimene, salakuulaja, venelane! Meie peame ta kaasa võtma, olgu elusalt või surnult!“
Ratsanikud piirasid talupoja sisse ja püüdsid teda oma pikkade mõõkadega haavata; ainult Delvig hoidus tagasi, sest ta häbenes neljakesi üksiku jalamehe kallale kippuda. See jalamees oli aga imeosav vehkleja, kes ratsameeste pisted ja löögid nagu mängides kõrvale juhtis. Natukese aja pärast lendas Risbiteri käest mõõk kõlisedes maha. Risbiter kiskus vandudes pika rauaga püstoli välja, aga ta oli viha pärast poolpime; pauk raksus küll, aga kuul läks märgist mööda.
„See inimene on kurat ise!“ karjus Risbiter ja tõmbas teise püstoli välja. Seekord sihtis ta hoolega.
„Tohoo!“ hüüdis korraga värske, hele hääl. „Kas teil häbi ei ole, noorhärrad, neljakesi ühe jalamehe kallale kippuda?“
Junkrud pöörasid imestades päid ja nägid kena, uhke näoga neidu, kes valge hobuse seljas ratsutas. Pisut eemal tulid puude vahelt mitu teist ratsanikku nähtavale. Neiu paled õhetasid kiirest sõidust, võib-olla ka häbist, ja ta silmad läikisid kentsakalt.
„Preili von Mönnikhusen!“ hüüdsid junkrud ühest suust. Risbiter oleks peaaegu püstoli maha pillanud.
„Sina siin, kallis Agnes!“ kogeles ta magusas ehmatuses. „Kust see ime tuleb?“
„Ratsutame isaga lusti,“ kostis Agnes lühidalt. „Seal ta tuleb. Aga mis siin on juhtunud?“
Risbiter ei leidnud kohe vastust, vaid pilgutas kaaslastele kõrvuni punastades silmi.
„Hansul oli pisuke äpardus,“ kostis Delvig tema eest. „Hakkas talupojaga rammu katsuma ja talupoeg puhus ta kogemata hobuse seljast maha. Seda häbiplekki tahtsime nüüd talupoja verega Risbiteri kilbi pealt ära pesta.“
„Teie kukkusite hobuse seljast maha!“ naeris Agnes, kuna Risbiter äraandja Delvigile meeleheitlikult silmi pilgutas. Rüütlipreili ja noor talupoeg vaatasid korraga teineteise silmi; rüütlipreili silmist ei paistnud esiotsa muud kui kalk uudishimu, kuna talupoja pilk imestuse ja aupakkumisega neiu kenal näol viibis. Vaheajal jõudsid vana rüütel von Mönnikhusen ja tema tosin teisi ratsamehi sinna. Mönnikhusen oli kõrge kasvuga, halli habeme ja väga uhke moega rüütel. Junkrud teretasid teda aupaklikult.
„Mis siin on?“ küsis vanamees lühidalt.
„Meie püüdsime vene salakuulaja kinni,“ kostis Risbiter kähku.
„Salakuulaja!“ kordas Agnes tahtmatult ja vaatas otsekui kahetsedes noore talupoja otsa. Ta pidas salakuulajaid kõige alatumateks inimesteks maailma peal. Sel noorel mehel oli nii aus, rõõmus, julge nägu — kas see võis salakuulaja olla?
„Kes sa oled?“ küsis Mönnikhusen talupoja käest.
„Vaba mees,“ oli selle rahulik vastus.
„Mis su nimi on?“
„Gabriel.“
„Oled sa vene salakuulaja?“
„Salakuulajad ei rända lausa päeva ajal mööda maanteid.“
„Tema pelgus mind nähes tee pealt ära,“ ütles Risbiter. „Ma nägin kohe, et ta mind kartis. Mispärast pistsid sa minu eest putku, mispärast värisesid sa minu ees, talupoeg?“
„Ma ei pistnud sinu eest putku ega värise praegugi sinu ees,“ vastas Gabriel naeratades.
„Seda on ta näidanud, et ta nii kergesti ei värise,“ ütles Delvig, „sest ta mängis Risbiteriga vurrkanni, hakkas üksipäini meie, nelja ratsamehe, vastu ja pani esimese hoobiga Risbiteri mõõga tantsima.“
„Delvig valetab, ma ise pillasin mõõga kogemata,“ vaidles Risbiter vastu.
„Tasa!“ ütles vana Mönnikhusen. „Teil on ühtepuhku teineteisega nägelemist. Mis sul siin tegemist oli?“ pööras ta ennast Gabrieli poole. „Mis mees sa oled? Kus su kodupaik on?“
„Ma olen sõjamees,“ vastas Gabriel. „Mu kodupaik on seal, kus sõditakse. Praegu lähen ma Tallinna poole rootslaste juurde sõjateenistust otsima.“
„Oled sa saksa mees?“
„Ma olen sakste keskel üles kasvanud.“
Mönnikhusen jäi pisut mõtlema. Aga Agnes hakkas ta käsivarrest kinni ja sosistas temale midagi kõrva sisse. Vana rüütel noogutas pead ja ütles siis valjusti: „Sa ütlesid, et sa teenistust lähed otsima: kas tahad minu teenistusse astuda?“
„Mina ei astu kellegi teenistusse, keda ma ei tunne.“
Mönnikhusen naeratas pilkavalt.
„Pean sulle oma nime nimetama? Hea küll, härra Gabriel, mina olen Kuimetsa pärishärra ja Liivi mõisameeste[4] pealik Kaspar von Mönnikhusen. On sul nüüd rohkem usaldust minu vastu?“
„Teie nimi on kaugel tuntud, rüütel von Mönnikhusen,“ vastas Gabriel kergesti kummardades. „Siiski ei taha ma teid mitte teenida.“
„Miks mitte?“ küsis Mönnikhusen kulmu kortsutades.
„Ma ei soovi mõisameheks saada.“
„Pead sa ka meeles, et ma sind torni heita ehk siinsamas oksa tõmmata võin lasta?“
„Teie võite üksnes minu surnukeha puu oksa riputada, aga mind torni heita või koguni oma sulaseks teha ei või teie mitte. Teie olete ise sõjamees, rüütel Mönnikhusen, ja peaksite teadma, et õige sõjamees ennast ähvardustest ei tohi painutada lasta.“
Mönnikhuseni palge tõusis vihapuna. Jälle puudutas Agnes salamahti ta käsivarre külge. Vana rüütel lõi pahaselt käega ja turtsus: „On sul nii suur himu nälga surra, siis mine rootslaste juurde! Nemad ei jõua meilegi palka välja maksta, veel vähem sinusugusele. Tahad sa aga häid päevi näha ja külluses elada, siis tule minu juurde. Tugevaid ja julgeid poisse võin ma igal ajal tarvitada. Täna õhtuni seisab Kuimetsa värav sinu ees lahti. Täna jumalat, et ma pahas tujus ei ole, ja mõtle hoolega järele, enne kui omas suures rumaluses minu armuliku pakkumise tagasi lükkad.“
Nende sõnadega pööras Mönnikhusen hobust ja ratsutas kõige seltskonnaga tagasi maanteele. Agnes pööras korra pead ja nägi, et Gabriel liikumatult vana paiga peal seisis ja otsekui kahetsedes temale järele vaatas.
„Üks häbematu lurjus, see talupoeg!“ torises Risbiter, kes enese neiu kõrvale oli mahutanud. „Ma ei mõista, mispärast sinu isa teda karistamata jättis.“
„Miks sa teda ise ei karistanud?“ küsis Agnes naeratades.
„Kas ma tohtisin sinu isa keelu vastu teha?“
„Aga kui mina sind käsiksin, kas siis läheksid teda veel karistama?“
„Kui sa seda otse himustad ...“ kogeles Risbiter kahvatades.
„Preili Agnes,“ ütles Delvig, kes nende juttu oli kuulnud, „ärge saatke oma peigmeest paljaste kätega lõukoera suhu. Teie näete, et tal väetikesel mõõkagi ei ole.“
„Kus su mõõk on?“ küsis Agnes kulmusid kergitades.
„Risbiter on oma mõõga kõige sügavama aukartuse märgiks vaenlase jalge ette maha jätnud,“ irvitas Delvig.
„Junkur Hans!“ ütles Agnes pühalikult. „Teadke, et Agnes von Mönnikhusen oma kätt iialgi mõõgata mehele ei anna. Kuidas võite teie oma noorikut kaitsta, kui teil eneselgi sõjariista ei ole?“
„Kurat ja põrgu!“ vandus Risbiter. „Vaat’, kuidas inimene unustada võib! Pillasin mõõga kogemata maha ja unustasin sootuks ära. See oli sinu enese süü, Agnes: sinu äkiline ilmumine ajas mu meele ja mõtted sassi. Ma tahaksin seda meest näha, kes sinu seltsis oma mõõka ja veel mõndagi muud ära ei unustaks? Kui aga hulgus teda veel varastanud ja pakku jooksnud ei ole!“
„Ta seisab veel endisel paigal,“ ütles Agnes teist korda tagasi vaadates.
„Kuule, poiss!“ hõikas Risbiter noort sulast, kes nende eel ratsutas. „Mine too mu mõõk sealt ära!“
„Ei, junkur Hans,“ ütles Agnes kähku vahele, „teie ise peate mõõga ära tooma.“
„Kui ilusti palud, ehk annab talupoeg ta heaga kätte,“ pilkas Delvig.
„Lähme kolmekesi, mina aitan paluda,“ hüüdis Agnes vallatult naerdes.
Nad pöörasid ümber ja sõitsid sinna tagasi, kus Gabriel ikka veel selga puu najale toetades seisis. Teised seltsilised olid neist tüki maad ette jõudnud, nii et nende tagasiminekut peaaegu tähelegi ei pandud.
„Tõsta mu mõõk üles ja anna siia!“ käskis Risbiter upsakalt.
„Sinu mõõk?“ kostis Gabriel otsekui mõtetest ärgates ja lustlik naeratus libises üle ta näo, kui ta nüüd alles haljast terast enese jalge ees nägi läikivat. „Kui su pruut sinu eest palub, siis annan mõõga kätte.“
„Kust teie teate, et mina junkru pruut olen?“ küsis Agnes kergesti punastades.
„Ma näen seda junkru suurest julgusest, mis muidu arusaamatu oleks.“
„Ma lasen selle koera ilma armuta maha!“ hüüdis Risbiter hambaid kiristades ja tõmbas püstoli välja.
„Pidage, junkur Hans!“ ütles Agnes kahvatades. „Härra Gabriel, kui ma teid palun mõõka üles tõsta ...“
Enne kui Agnes sai lõpetada, tõstis Gabriel mõõga üles ja andis selle viisakalt kummardades noore neiu kätte, üteldes: „Kõik tingimused on täidetud ja rahu tehtud. Junkru kätte ei julge ma mõõka anda, sest ta ei oska sõjariista käes pidada ja võiks enesele viga teha.“
Delvig pahvatas suure häälega naerma ja. ka Agnes pidi vastu tahtmist naeratama.
„Junkur Hans, siin on teie mõõk,“ ütles ta sõjariista peigmehe kätte andes. „Tänage mind ja püüdke tuleval korral osavam olla. Head tee-reisi, härra Gabriel!“
„Jumalaga, preili!“
Agnes andis hobusele äkisti piitsa ja kihutas tuhatnelja isale järele, Delvig ja Risbiter, kes näost punane kui keedetud vähk oli, tema kannul.
- ↑ vurrudega. (Toim.)
- ↑ Sel ajal väga pruugitav vandesõna.
- ↑ Ajaraamatute kirjutajad tunnistavad, et selleaegsed mõisnike pulmad meie kodumaal harva ilma riiu ja verevalamiseta lõppesid. (Autori märkused.)
- ↑ Mõisameesteks nimetati suure Liivi sõja ajal neid endise orduriigi mõisnikke ja nende sulaseid, kes salgakaupa pea rootslasi, pea taanlasi või poolakaid palga eest teenisid, enamasti aga oma käe peal kui õiged röövlid maad laastasid. Mönnikhuseni käsu all seisev salk oli Kuimetsas kindlasse laagrisse asunud ja seisis nime poolest Rootsi kuninga teenistuses. (Autori märkus.)