Võrumaa jutud/Käokübarad

←Suurte kuuskede man

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Laanemees→

EPUB

Käokübarad

Muidugi, ainult siin võisid sündida imed. Mitte just päris imed, aga ei võind ju elu siin minna teist rada, ei võind ju olla inimesed siin teisiti hingestet, ei võind ju saatus siin toimida teisiti kui ikka ümbruse ja selle iselaadilise loodusega kokku­kõlas. Oli ju siia kukkund alati päikese iseäraline kiir, mis andis lilledele erilise värvi ja lopsakuse. Siia, oru kumerasse põhja langes ülalt rohkem soojust, päike andis siia, mis ta anda võis, ja sellepärast ta tahtiski siin näha mitte ainult tüsedaid, punatüvelisi männitukki, mille üle oli tõmmat paks tumeroheline oksavammus, mitte ainult siledaid, valgetüvelisi kaski, niitidena ülalt alla rippuvate lehepalmikutega, vaid siin kasvasid veel kõik muudki lehepuud, tugevad tammed ja teised õrnemad, mis ei saand idaneda küngastikkudel, kus tuulenõia külm puhumine kägistas isegi toomingatelt ja sirelitelt elu. Siia orgu ei pöörand vihaste külmaratsurite kabjad taliöil, siia ei ulatand virmaliste mürgine silm ja lai, pikk org kahel pool jõge vabanes igal kevadel õnnelikult lumest ja oli õnnelik. Õnn peegeldus vastu ju varakevadest pääle kahelt mäekallakult ja see püsis naeratusena alles kuni sügiseni. Seisis liikumatu kogu suve Tõrvapalu tumeroheline lopakas kuusehein ja suvepalavusel voolas säält orgu uimastav kuusemee lõhn. Nõrgus orgu ja jõe kohale, vajus salaja läbi kadakate ja sarapuude, ühines teiste suvelõhnadega ja sellepärast oligi hoopis teine see lõhn, mida hingasid sääl inimesed, sellepärast erineski elu sääl muust ilmast ja inimesed tundsid teisiti kui kusagil mujal.

Niisugune oli too koht alati. Ka nüüdki oli kõik nii. Seda märkas Vidrik, kui tuli koju pärast kaheaastast äraolemist. Vidrik lahkus siit kunagi, pidi minema kroonut teenima ja nüüd tuli ta tagasi. Asus jällegi elama siia iseäralisse maa­nurka. Oli võõrdund kahe aasta kestel siinseist kombeist, kuid kui mäerinnakult silm ulatas nägema kodutalu, tundis Vidrik, nagu ei oleks neid kaht aastat olnudki. Lõi kõikjalt vastu soe kodune õhk ja tuttavad maastikud rõõmustasid vaadet. Kõik oli samuti kui enne, miski ei olnud muutund. Oli samasugune soe kevadpäev kui siis, kui lahkus siit Vidrik. Naabrinurmel peatas peremees hobusepaari ja jäi, käsi silmi kohal, vaatama, et Vidrik läheb koju ja mütsi ees ei ole enam kroonumärki. Läheb koju ja ei lähe enam tagasi. Koduväravate taga istus koer liikumatult paigal, otsekui oleks sääl oodand Vidrikut kaks aastat. Vaatas juba kaugelt üksisilmi tuleja poole ja selle lähedale jõudes hakkas aeglaselt kaheldes liigutama saba, kuid Vidriku juurde jõudes muutus koer elavaks meelehäätormiks.

Hää tundus kodus Vidrikul esimesil päevil. Kõike, mida ta kahe aasta jooksul vaid mälestustes nägi, võis ta nüüd häämeelel silmitseda alati. Võis ise kanda laiali jõekäärudele ja metsaveerudele oma teretused. Ta vaatas ahnelt ringi, kuulatas teraselt kõike, võttis kõike võimalikult südamele lähemale ja ta tundis, et mälestus kahest äraold aastast muutus tund-tunnilt tumedamaks ja kahvatumaks. Kaugenes kõrvus suure linna kumin ja meelderaiund linnapiltide üle langes kord-korralt mälestustes ikka paksemaks kihiks linnatänavate eneste tolm. Vidrik oli jällegi kodus, ja linn, kuhu ta kogemata kodust ära oli kist, ununes jõudsalt.

Ent mida kaugemale ununes linn, seda lähemale sai ta kodule. Tundus peagi, nagu oleks ta kodust ära olnud vaid kaks pikka päeva. Kaks pikka päeva, mis toond inimestes muutusi. Vidrik kuulis kõikide lindudegi laulu. Kuulis ööbikut, kägu, kuldnokki, laulurästaid ja pääsukesi. Vahel kuulis õhtul ka metsa kohal kulli ühetoonilist trillerit, otsekui keerutaks vaikse metsa kohal lennumasin. Aga üht laulu ei kuulnud ta siis veel ja seda igatses Vidrik kuulda. Ometigi kõlas see laul aastate eest rõõmsamini kõikidest lauludest, kõige ilusamad viisid oli Looja kinkind tollele lauljale, keda Vidrik tahtis kuulda, aga ei kuulnud veel mitte.

Korra ei pidand Vidrik enam ja küsis emalt:

„Ema, ütle kuhu on jäänd Liide; teda ei ole enam sugugi kuulda?”

Vidriku ema oli vana. Kortsus otsaesise all helkisid kaks halli silma imeliku läikega. Iseäranis siis, kui ema rääkis Vidrikuga, omasid ta silmad isesuguse ilme. Silmi ümbritsev vanaduskortsude ämblikuvõrk tõmbus imelikult kokku, nagu katsuks vanake meelde tuletada suurimat hääd, mida ta võiks veel valmistada pojale. Tahtis ta siis nagu olla endale halb, et seda rohkem suuta olla pojale hää. Tundus, et tal oli kahju, et pidi pojale rääkima paha. Siis seletas poolsosinal, allasurut häälega:

„Ah, sa küsid Liidet, jah. Teda ei ole siin enam. Tema läks enne, vaeseke, juba ära, enne kui sa koju jõudsid. Ei tema taht meie keskel elada. Läks ära, vaeseke, jah. Viidi ära, ilus pühapäevane päev oli veel. Viidi sinnapoole, õuelt oli veel näha, kui rong venis mäkke. Surnuaiale viidi, sinna ta tahtis, kadunukene, minna. Nüüd on tal muidugi vist parem. Mitu päeva läks seni, kui jõest leiti. Ära uputas enese noor inimene. Kõigil oli kahju. Minagi nutsin ja mõtlesin, et kui sa seda kuuleks, sul oleks ka kahju. Egas Liide ju kellelegi halb ei olnud. Vast iseendale oli halb, sest ta ei suutnud olla kellelegi muule paha. Nii jah, ära uputas enese... Juba kuu aja eest maeti... Oh, kuidas vahel ka noore inimese elu lõpeb!...”

Vidriku aimused olid läind täide. Seda ta oli mõtlend mitu korda, et Liidega on juhtund õnnetus. Miks muidu ei alustand keegi temast kunagi juttu. Vidrik oli märgand ka enne midagi ema pilgus, aimas, et ta peidab poja eest midagi, millest häämeelega ei taha rääkida. Kergem on emal hoida seda eneses, kui et kurvastada poega. Ent nüüd ta rääkis siiski, hääles valus kahjutunne, nagu oleks ta ise Liide surmas süüdi.

„Aga ema, kes tegi siis Liidele liiga, või kuidas see juhtus, et ta eneselt elu võttis?” küsis Vidrik.

„Ei tea, pojuke. Eks tema teadnud ise kõige paremini. Mis võivad teised sest teada? Küllap ta ikka õnnetu oli, et ise endale otsa pidi tegema. Inimesed räägivad üht kui teist, kuid neid ei või kuulata. Olekski halb, kui kõik seda teaks. Seda ei tohigi keegi teada, sest Liide ei olnud kellelegi halb. Hää inimene ei sure enda süü läbi. Liidelgi ei võind olla mingit süüd. Küllap mõni vist teab, millest ta surm pidi tulema... Kuid on hää seegi, et Liidest ei räägita pärast surma paha. Olgu kõik kuidas on, kuid vist oli Liidel nii parem ja meie ei või tema kohta halvasti mõelda...”

Ema ei rääkind midagi olulist Liide surma kohta, ent Vidrik mõistis siiski kõik. Sai aru emast nii, nagu ema tahtis. On mõtteid, milleks sõnu ei ole. On asju, millest sõnuti rääkida ei saa. Kõige õrnemini ja häätahtlikult öeld sõna muutub vahel üle huulte tulles mõnituseks, kuuldub irvitusena. Seda teadis ema ja ta ei osand rääkida pojale Liidest nii, nagu tahtis.

Aga Vidrik mõistis. Vidrik mõistaks alati Liidet, oma lapsepõlvesõpra, mõistaks nagu iseennast. Äraoldud kahe aasta jooksul pidi Liidel siiski juhtumisi olema, mis olid talle enne võõrad. Oleks Vidrik olnud kodus, ei oleks midagi paha juhtund, seda uskus Vidrik. Kuid nüüd oli hilja.

Aga Vidriku meelest ei kadund Liide ühelgi päeval. Igal üksindusminutil oli Vidrikul meeles see, kes läks enne ära, keda viidi sinna kiriku poole mäkke, enne kui Vidrik jõudis koju. Mälestustes elas Vidrik veel kord läbi lapsepõlve peaaegu päev-päevalt, niipalju kui sääl ühist oli Liidega. Oli nagu oleks Liide vaim ühtelugu Vidriku lähedal, hoopis lähedal ja vest­leks temaga. Liide oli asund Vidriku unistusmaale ja elas sääl, vastas Vidriku mõtetele peaaegu iseseisvalt ja vahel, Vidrikule näis, poolkuuldavalt, et ta kohkudes ümber vaatas. Tihtipääle ärkas Vidrik öösiti, kui tundis, et keegi tegi õrnalt otsaette pai. Ta tundis läbi une, et keegi vaatab ta pääle toalaelt suurte tummade silmadega, milles peitub palju hääd, kuid ka palju mitteinimlikku, võõrast. Ärkas Vidrik siis, ja silmi toas ümber heites ei näinud midagi. Vaid pooliti aimatavad, kummalised varjud nagu kerge udupilve varjud päikesepaistel tantsisid aopunetusest kumaval seinal ja kadusid. Tundus, nagu oleks keegi lahkund toast, sest hoopis võõram oli hingata pärast ärkamist. Vidrik uinus uuesti, silmile vajus magus unustustunne, jäi aeg-ajalt tumedamaks kõrvus käo kukkumine, kes koidutundidel lennand aeda õunapuule laulma üürikesest kevadest, ent kõrvu kostis tal magadeski mingisugune sõnutu kõnelus, otsekui unise pääsukese vidistamine räästa all. See oli alati nii ja Vidrik harjus sellega ära. Aga hommikuti märkas ta selgesti, et keegi valvand ööl voodiäärel tema ligi.

Too oli muidugi kevade. Kodupaiga kevade, mida Vidrik ei näind kaks aastat. Nüüd jõudis ta siia tagasi ja koduoru kevadevaimud külastavad teda unes. Neid ju nii palju siin kõiksugu häid ja poolhäid vaime. Siia nad kogunesid kõik paganaaja lõppedes ja asetsevad siin, sest kuhu neil mujale minna? Rahvasuugi teab rääkida, et siin orus asuvad vana paganaaja vaimud ja jõel näkid. Ja kõik inimesedki on neid näind, kes selgesti, kes viirastavalt. Paha ei ole nad teind kellelegi ja võib-olla on häägi, kui mõni neist istub öösiti Vidriku voodi jalutsis ja valvab ta õrna une järele. Võib-olla nemad teevadki suveöö õhu heledaks, et Vidriku kõrva kuuldub ka kõige kaugema linnu laul. Nendest võib olla vaid hääd, sest paha pole nad teind kellelegi kunagi.

Aga korra nägi Vidrik unes Liidet. Nägi teda imelikult. Tuli vastu suure linna tänaval ja räägib Vidrikuga. Vahel naljatabki. Otsekui ei olekski surnud. Ent Vidrik ei saa talle sõna suust. Vidrik vahib teda üksisilmi ja küsib:

„Kas sa siis surnud ei olegi?”

Ent Liide vastas:

„Olen küll, kuid kas sa minuga muust millestki rääkida ei taha? Olen surnud küll, kuid otsisin su siit linnast üles. Miks ei tulnud sa enne koju? Ootasin... Sinule ei tahaks ma mitte surnud olla...”

Veel midagi ütles Liide, midagi tõsist, midagi traagilist surma ja nüüdse elu kohta, kuid need sõnad olid nii võõrad, mõisted nii kummalised ja Vidrikule uued, et ta neid mäles­tusse jätta ei suutnud. Vidrik tahtis vastata, tahtis liigutada kätt, aga ei keel ega käsi kuuland sõna. Kuid samal ajal kadus ka Liide, teadmatult, nägematult, nagu ta oli ilmundki. Isegi linn kadus ja Vidrik tundis, et ta magab kodus, toas. Ärkas une­näost.

Raske oli Vidrikul harjuda sellega, et see kõik oli vaid unenägu. Vidriku kõrvus helises veel Liide vaikne, tasane, hääsüdamlik hääl ja tundis ta pilku, mis oli osalt endine, kuid millesse oli kasvand juba ka midagi teist, mis harjund juurde nendelt olevustelt, kelle keskel Liide nüüd elab. Vidrik katsus tuletada meelde Liide viimaseid sõnu, mis talle unenäos tulnud meelde. Ta aimas vaid nende mõtet ja seda ei osanud ta isegi sõnadega seletada. Too oli seesama, mis oli Liide näos ja hääles imelikku.

Sest ajast pääle tundis Vidrik oma imeliku öise külastaja ära. Liide oli see, muu ei keegi. Tema tuli igal õhtul hauavilust ühes kastega. Jäi kaste ööks lillelehile, kuna Liide valvas nägematult Vidriku läheduses. Kaste tõi lilledele ja puuleh­tedele puhast läiget ja andis ööle vilu. Liide tõi Vidrikule ilusaid unenägusid, tõi talle ilusamaid laule allilmast ja laulis noid laule Vidrikule läbi une. Vidrik kuulas noid, kuulas ka ärkvel olles, ent silmi ei teind lahti, et mitte peletada kum­malist külastajat oma lauludega kaugele.

Nii kestis kaua. Vidrik elas nüüd rohkem öistes unenägudes kui tõsielus. Ta jäi päeval kinniseks, nukrameelseks ja võõras­tas teisi inimesi. Isegi oma ema kartis, sest arvas, et ei suuda ema eest varjata saladusi, varjata seda, et Liide tema jaoks veel elab. Vidrik hoidis igaühe pilgu eest kõrvale ja vabal ajal hulkus jõe ääres ja vainul, kus ta lapse-eas Liidega koos jooksis. Ta pani tähele, et tänavu vainule palju lilli oli kasvand, palju lillasiniseid suuri käokübaraid. Need olid lihavad lopsa­kad lilled siin, vahtisid õiepõhjast sügavad silmad Vidriku otsa ja tegid vaikselgi ilmal tuhandeid kummardusi.

„Need on Liide lilled,” mõtles Vidrik ja ei julend neid ühtegi noppida. Mõtles, et nende lillede koduilma on läind Liide. Liide on läind lauluks ööbikutele ja lilledele iluks. Liide laul on saand metsade kohinaks. Liide silmad on saand jõele läikeks. Miks muidu kuuleb nüüd Vidrik metsakohinas teisi hääli kiunuvat, miks muidu on tänavu nii suured õied käokübaratel!

Vidrik ei tundnud enne kodust lahkumist midagi iseäralikku Liide vastu. Alles äraolekul tundis ta igatsust tema järele, kuid lootis ju saada pea koju. Ka siis ei olnud Liide nii valusasti ta hingesse lõigand. Ent kuuldes emalt Liide kurba saatust, ärkas Vidrikus valus kaastundmus ja aeg-ajalt kasvas see suureks kisendavaks igatsuseks Liide järele, kes oli surnud.

Vidriku elurõõm kadus. Olid talle piinarikkad kõik päevad ja elu vastu muutus külmaks. Kuid öödki kaotasid pärastpoole endise veetluse. Muutusid nad painajalikkudeks ja kannatust oli rohkem kui endist kütkestavust ja ilusat mälestust Liidest. Oli hauatagune vaim valland Vidriku maapäälse olevuse, ta jälgis teda igal sammul, ent ei suutnud anda meeleolusse midagi enda poolt. Tal oli imelik omadus jagada Vidriku tuju nii, nagu see Vidrikul oli. Kui Vidrik oli nukker, ilmus talle ööl ka nukker vaim. Ei olnud põrmugi rõõmsam Vidrikust ja nii tugev kui oli Vidrikus igatsus Liide järele, nii tugev oli ka unelaulus kutsumine, meelitamine kuhugi, kuhu Vidrik ei teadnud teed. Suur lagunemine Vidriku hinges kestis hoogsalt edasi. Ei olnud tal enam rahulikku ja rõõmsat ööd-päeva. Jäi võõraks kõigile, kõikide vastu tundis imelikku vaenu. Tundis veel vaid ema silmi, kuid nende lähenedes põgenes nende eest.

Kaua see nii ei võind kesta. Ka Vidrik tahtis minna Liidele järele. Vidrik valis sama koha, kus Liidegi jõkke hüppas. Sinna ta hiilis suveööl kodust, vaadates kartlikult taha, kas ei jälgi teda ema, kes tema pärast kartis. Kuid tühi oli tee jõe ja kodu vahel. Vidrik nägi seda. Ta valmistus jõkkehüppamiseks.

Kuid siis kuulis ta lähedalt Liide häält. Nägi – jõest kerkisid üles kaks valget kätt ja hääl hüüdis säält:

„Ära tule, ära tule! Sa pead jääma ilma...”

Käed liginesid Vidrikule. Ta haaras neist kinni, kui juba ulatas, ja tõmbas veest välja...

Too ei olnud Liide. Liidet ju ei olnudki enam. Too oli vaid suur lillenupp, määratu lillasinine käokübar, mille tõmbas Vidrik veest. Oli suur ja paisus suuremaks, kadus Vidriku käest, muutus õhuks Vidriku ümber. Ühines metsasinaga ja kasteaur tihenes temast. Tõi endaga kaasa öhe vaikust ja ilu ning Vidrikule kergitust. Teadis Vidrik nüüd, et Liide on kõikjal tema ümber, et teda ei või leida enam veest ega kalmistult, et lagunend Liide hing sinna tagasi, kust ta selle kasvamiseks jõudu ammutas: metsa, koduorgu ja jõeuttu, linnulaulusse ja tähesärasse, kust ta leidnud ilu, mida kehastas Liide hing.

Kadus siis Vidriku tusk, kadus ka väsimata vaevaja ta öö voodil. Vidrik harjus ära ja tema kokkupuutumised Liide varjuga jäid vaid ilusateks mälestusteks. Uuesti armastas ta ema ja oma koduorgu, ta teadis nüüd, et temagi on vaid käokübar, millele päike annab soojust, et temagi ei saa iialgi siit orust kaugemale, et temalgi on elu ant üürikeseks imetleda koduoru ilu, vaadata tugevat tumerohelist Tõrvapalu seina ja ei muud midagi.

1923