Võrumaa jutud/Jõetõbras

←Vanad sõbrad

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Pikk tee→

EPUB

Jõetõbras

Niisuguseid inimesi on maailmas küll harva, kellel saabas kasvand jala külge kinni ja ihukarvad riidekoest läbi. Juuk­sed pääs täis tõrva, plaagatand ja kuivand kokku kumeraks karaskiks üle vana pää, silmakulmud pikad ja langevad räpase näo üle ämblikuvõrguna kuni habemetuustini. Habemetuust jälle kasvand pajupõõsana ümber kaela kui ahvil ja herilased teind sinna sisse pesa, sest sääl neil varb­laste ja vareste eest kõige julgem. Ainult kui too vanamees oma kõverate kondiste sõrmedega otsekui rehaga sügamise mõttes kõigest jõust hakkas habeme kallal tuuseldama, pistsid herilased habemest rahutult vastu urisema, mida aga vanamees ei kuulnud, sest kõrvad olid tal prügi ja prahti täis ja too prügi- ja prahihunnik määrit tõrvaga üle ja kuivand kõvaks kui luu.

Aga kõrvakuulmist tollele vanamehele vaja ei olnudki, sest et ta kunagi muusikaga tegemist ei teind. Ta oli vaid kalur Mustjõel, tema tööks oli püüda igal viisil igasuguseid jõehulguseid. Havikalad siledad kui sõdurid, laiad säinad kui nuumsead, libedad lutsud kui higised tantsijad, kõhnad sär­jed kui kingsepad ja rätsepad, okkalised ahvenad ja kiisad kui linnasaksad, väikesed viidikad kui koolipoisid ja lollid maimud kui hällilapsed – noid oskas too vanamees ammutada jõest kaldale igal viisil ja palju. Ja kui too vanamees pervelt vahel nägi kobrulehtede all havi suikumas, hüppas ta vette kui pomm ja tõi sutika välja, kes viskles ta küünte vahel kui siug.

Ja hulkus või seisis ta ühtelugu jõe ääres kui mättahunnik või mädanend heinasaad. Vajus mõrra mant mõrra manu ja unna mant unna manu ning kandis kahvu siia-sinna ja pai­gast paika. Korjas kottidesse kalu ja vähki ja sülgas ühtelugu üle paksu ja punase keeleotsa. Sülg aga jäi habemesse kinni ja tilkus säält aegamööda käevarrukale, kust vanamees ta huultele tagasi ulatas. Aga nende liigutuste vahele luges ta soolasemaid kuradeid ühtelugu ja ähkis vihaga, otsekui köhiks jõekõrkjas jõehobu.

Niimoodi korjas ta õhtuni kalakoti ääreni täis libedat jõeliha ja maadles tolle kotiga pervel kui härg mätta kallal, enne kui koorma turjale sai. Vajus siis selle all küüru ja hak­kas astuma kodu poole, kuna märja koti raskest sisemusest lirtsus välja vett, kalamarja, porikaane, konnapoegi ja kalasoomuseid, mis aga jäid vanamehe seljale peatuma, sest sinna oli sellisest materjalist juba kuivand päevade jooksul paks kiht, millest vanamehel aga aimu ei olnud, sest tal ei olnud selja taga ega kuklas silmi.

Siis läks tee läbi lirtsuva soo. Vanamehe jõud lõppes varsti, ja et saada edasi, kallas ta poole koormat tee äärde maha ja poolega sammus edasi. Siis viskas ülejäänd osa sinna maha ja tõi teise poole tagant järele, ja niisugune keeruline kand­misviis aitas vanameest saada õnnelikult koju, ilma et oleks raksatand selgroog või paindund jalg vändaks.

Tollest kandmisviisist oleks võind ka järeldada, et vana­mees on leidlik ja kaval, aga tõepoolest ei olnud ta seda. Ta tundis maailmas vaid kalastamiskunsti ja ei mitte midagi muud. Tolle leidliku kandmissüsteemi oli ta aga õppind kodus vanalt kassilt Antsult, kes tõi igal kuul tosina poegi ja tassis noid poegi siis nii iga päev lõugade vahel üle õue. Ants oli vanamehele lapseks, oli ta ainus sõber Valgemäe talus, sest inimesed põlgasid vanameest, aga kass Ants ligines vanamehele alati sõbralikult, hõõrus oma pehmeid külgi iha­ralt vastu vanamehe krobelist kuube, ajas saba sirgeks ja püsti, nii et selle ots ulatus vanamehele hammaste vahele. Kass Ants ei põland vanameest ja sellepärast vanamees aitaski tal kasvatada poegi, kinkides talle iga päev omast saagist mõninga osa.

Aga suure osa, peaaegu kogu saagi, andis ta peremehele. Antsu jao jättis ta aia taha maha, kuna Ants tuligi enamasti sinna ikka ise vastu, sest peremees ei võind seda näha, et kass sööb kalu, ta hakkaks vanamehega riidlema ja kisuks suurema kala Antsu hammaste vahelt tingimata ära. Peremees võtab küll hää meelega alati vanamehelt kalad vastu, aga egas ta sellepärast vanamehe vastu kunagi paremaks muutu! Toob see palju kalu, siis uriseb peremees, et veab kuramus raipeid koju, ei tea, kuhu neid panna! Kõik aiaäärsed mäda­nevad juba neist ja jõest püüab hull välja viimase pojakese. Aga kui vanamees tõi vähe kalu, siis ei vaadandki peremees kalakoti poole, vaid küsis vanamehelt kohe:

„No, Peedsu, lubad ikka ära minna siit ja endale uut kor­terit otsida, aga tuled ikka veel tagasi. Oled siin juba liigagi kaua eland, ja egas ma sind üksi toitma hakka kogu eluaeg.

Egas minu talu vaestemaja ole. Mine vallavanema juurde, las nad annavad sulle abi ja korteri. Ära sa looda minu juures eluaeg elada. Mis hääd sa mulle oled teind, et ma sind söötma peaksin.”

Ja samas toonis ikka edasi rääkis peremees, kuna Peedsu seda juttu kuuldes jäänd õue kivile istuma ja vajund veel rohkem kokku kui raske kalakoorma all. Mustast habemerägastikust paistsid välja kaks paksu punast huult ja ülemi­sele huulele toetas end väike lopergune ninaots kui noor kartul. Ei saand Peedsu sõna suust, ei tahtnudki ütelda midagi, sest et ta vastamisest ei mõtelnudki. Püüdis vaid arvata, missuguseid kalu peaks ta ikka tooma, et peremees jääks rahule, sest siin talus ta ju pesitsend mitu aastat ja kass siin tal hää sõber ning lapsi pole, kes teda ärritaksid, – kuhu sa ikka lähed?

Kui peremees vanamehe vaikimise pärast hakkab rääkima kurjasti, et nädala pärast olgu mind, olgu plats puhas ja enam tagasi tulla ei tohi, ja kui tuleb, siis laseb peremees Peedsu vangi viia, siis viimaks suristab Peedsu läbi ham­maste:

„No kuhu ma siis pean minema?”

„Mine minupärast kas või Venemaale, aga siit kasi minema.”

„No kas ma siis kalu pole toond?”

„No kellel neid kalu siin vaja on, kui ise oled kui sõnniku­hunnik. Kellel läheb siis kala kurgust alla, kui teab, et ta sinu käest enne läbi on käind. Ehk peseksid end jõe ääres korra puhtamaks või läheksid sauna, küljeluud mädanevad sul läbi. Oled mustem kui must siga, kui padakonn. Kui ära ei lähe, künnan su kesakünni ajal põlluväeks vao alla, küll sa näed!”

Peremees läks ära. Ta hääl oli kuri ja Peedsu pidi mõtlema sellest, millest ta mõtelda ei tahtnud ega osandki. Pää oli tal täis mingit tuld, vormitut. Ta oskas ju mõtelda vaid kala­dest ja Antsust. Pigemini oli see mulje peremehe vihast, see miski tungis kõrvu kaudu vanamehe pähe ja pesitses sääl kahanemata ja kasvamata. Ja see kestis, kuni Ants tuli õhtu­hämarikus näugudes ta juurde ja ulatas oma pehme saba ta hammaste vahele. Antsu tundis Peedsu kui truud sõpra ja tublit ametivenda, sest mis Peedsu jõekaldal kaladele, seda oli Ants aidas piimapüttide ja leivapätside vahel rottidele ja hiirtele. Kuis ta oli alati sääl virk ja armutu, kui lõi omad pikad kihvad rasvasele rotile selga ja neelas elusalt alla. Kuis ta hüppas kui tiiger aidalaest alla hiirekarja sekka ja võttis iga küüne otsa ühe. Kuis ta neid õgis kümneid korraga, nii et viimase saba jäi hammaste vahelt välja. Ja kuis ta tassis need, kellest isu jagu ei saand, päikesepaistele kuivama, et talveks oleks valmis tagavara...

Ja siis jäi vanamees kivile magama, vajus laiaks ta üle kui poriplarakas ja tema jalge ees magas suurte vurrudega kass Ants, Peedsu suur ja hää sõber.

Pärast tülitsemisi peremehega muutus Peedsu välimus veel: ta selg vajus küüru kui käiakivi. Vist tuli see sellest, et peremees rääkis temaga kurjasti, nii kurjasti, et Peedsu mee­lest see enam ära ei läind. Alati seisis tal meeles, et peremees on kuri ja tahab temalt võimatut. Et mingu ära või pesku end puhtaks. Aga Peedsu ei taha ju minna sauna, mis tal viga niisama olla! Sauna suits paneb Peedsu köhima. Lehmad ja hobused ei käi ju kunagi saunas ega pese end, ja on neil sel­lest siis mõni viga? Kass Ants ei käi ju ka saunas ega pese suud pärast rotisöömist. Ja kui panna selga teised riided – need saavad ju ka mustaks peagi.

Nii palju jõudis Peedsu ikkagi mäletada – vaja tuua pere­mehele päevas kaks kotitäit kalu. Ja lõunasööki ei taha Peedsu enam kah. Võib ju süüa jõe ääres mõne toore kala – kes see näeb sääl ehk teada saab? Peedsu ei räägi ju kellelegi midagi. Kass Ants sööb ka ju tooreid kalu ja tal ei ole viga midagi.

Nii läks Peedsu jällegi jõe poole. Kalakott pigistet kõvasti käeõndlasse, vedas silmi mööda porist teed ja hüppas kui matsakas üle kraavide. Jõele jõudes vaatas ta kiskjalooma sil­madega piki jõge. Nägi, kuis havid jooksid kui nooled pikal veepinnal, et juga jäi järele. Lõid vahetevahel sulpsu, ja muidki kalu vedeles karjadena vees, ujusid saba liputades külmavereliselt Peedsu silmi alt mööda ning Peedsu näitas neile kaldalt rusikat. Ta hüppas juba mitu korda nende sekka, aga ükski ei hakand enam ta näppu, mis aga juhtus enne sageli. Ei õnnestund ühtegi kinni nabida. Korra sai ta pihku vaid suure kägiseva konna ja Peedsu lõi ta vihaga vastu maad surnuks.

Aga teine abinõu aitas. Peedsu tõi metsast ilmatu suure kuuseladva ja hakkas selle abil väevõimuga kalu mõrda ajama. Peksis armutult jõge, nii et tilkus higi ja ta habemest herilaste mesi. Juuksekoorikas päälael sulas taignaks ja kõr­vad punetasid kui tedrekulmud. Ja lõunaks oligi kott kalu täis.

Kui ta siis tolle kalakotitäiega koju jõudis, tuli talle Ants juba kaugel vastu, kuid Peedsu lükkas ta saapaninaga eest ära, et kass ronis aia otsa, pidas käppadega kõhtu kinni ja oigas.

Aga peremehe juurde jõudes oli Peedsu olemine imelik. Kui ta raske kalakoti maha viskas, paistis, nagu oleks kogu ta olemus vallat mingist suurest mõttest, mida ta aga ei osand väljendada. Näojooned olid koledasti virilad ja punased huuled paistsid habeme vahelt kui kaks verist volti ja nende vahelt kuuldus niisugune mõgin, et peremees ehmatas rän­gasti. Jõe nuhtlemisega oli Peedsu oma riided kiskund puruks ja ripendavate räbalate küljes tolgendas nahk – vana Peedsu oli ühes riietega nülgind kintsudelt naha maha.

Kuid Peedsu ei peatund kaua. Ta läks kohe jõele tagasi.

Peremees vaatles siplevaid kalu ja hale hakkas tal neist. Ta kutsus karjapoisi ja lasi viia tal nad jõkke tagasi, sest kogu õu juba niikuinii haises ammu kaladest ning sisikondades komistas jalg igal sammul.

Seda nägi aga Peedsu, nägi, kuidas karjapoiss viskas kalad kõik ühe ropsuga jõkke ja naeris Peedsu poole, ajades ham­baid irevile kui hirnuv hobune. Peedsu kahmas kätte oma kuuseladva ja kihutas poissi taga, aga see oli väle kui sisalik ja kadus käest ära.

Peedsu vajus siis jõepervel ühte hunnikusse kui siil. Silmamunad olid ripakil ja hambad ragisesid kui kruusa puredes ning kõht korises kui grammofon. Küüntega kaapis ta enda ette suure augu, kuhu pärast sisse kukkus.

Nii kükitas ta sääl ja ei liigutand. Silmad vaid põlesid, et varesedki kartsid lennata temast üle. Ega käind kordagi õhtu­poolikul mõrdadest kalu võtmas.

Aga hämardudes ajas ta enese jalule ja läks esimese mõrra manu. Seda veest välja tõstes ei näind ta sääl ühtki kala, aga mõrra põhjas rabeles suur must loom. Kartes mõrravõrgu rebenemist, viskas Peedsu selle silmapilguga kaldale.

Aga siis juba rebeneski võrk ja elukas ajas juba pää mõr­rast välja. Aga Peedsu oli nüüd kiirem kui kass Ants rotti tabades. Oma kondise käega kaaras ta looma kõrist kinni, kuid see haaras ta teise käe hambaisse ning tõmbas sooned katki, kust purskas veri. Aga Peedsu käsi oli kõva. Ka temagi sõrmed said kätte looma kõrisõlme ja ta tõmbas selle maha. Kuid imelikku väsimust tundis ta siis kehas ja ta jäi mõrra kõrvale lamama.

[PILT 7]

Säält teda järgmisel hommikul karjapoiss leidiski. Riided olid verest punased kui mässajal ja herilased kihasid ümber habeme. Kõrval oli tal katkine mõrd ja säält päädpidi väljas verise kaelaga loom – see oli jõetõbras, kalaudras, ilmatusuur saarmamait.

Aga ka kass Ants oli surnud aiateibale, kuhu ta pärast Peedsu lööki ronis.

1922