Võrumaa jutud/Isa surm

←Tohu hobune

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Peninukkide Kirges→

EPUB

Isa surm

I

Oi, velled, kui ma teile räägiksin, kuis mu isa suri! Kui ma teile räägiksin, kui kole oli too päev Lepaveerel, kui kole oli too nädal enne isa surma. Oi, velled, palju on ilmas asju, palju on juhtumisi, kus õnnetus vahib kõige selgemal silmal sulle vastu, kuid ei või olla koledamat, kui mu isa viimne elunädal.

Ei mina ega mu isa ise ka ei teadnud oma surmapäeva ette. Kust võibki seda teada, seda ei ütle ju meile keegi, kuid kel­lelgi oli see siiski teada ja sellest aimas surma lähedust vii­mati ka isa. Nimelt sellest, et metsakuradid julgemini hakka­sid majale liginema, otsides silmadega isa, ja isa õuel viibides näitasid nad ta poole irvitades näpuga. Käisid lausa päeva ajal ja õhtul hiilisid majade takka. Valvasid öösel uste ja akende taga, et parajal ajal tungida tuppa.

Isa oli väga vana siis juba. Ja vanad inimesed tunnevad mõnesuguseid ennustusi, mida noored ei mõista. Ja isa arvas õieti, et kuradite kojutikkumine muud ei tähenda, kui et ta surmatund pea tuleb.

Sellest isa mulle rääkiski ja ma kuulasin hirmuga, sest teadsin, et kui isa mind kaitsmast kaob, siis teevad kuradid mulle liiga. Ära viivad kuradid mu siis elusana ja püüavad isa hinge ka kinni ja ei lase taevasse. Aga midagi ei võind teha. Selle rääkind, heitiski ta voodi ja jäi haigeks.

Siis tuli pime öö. Istusin isa voodi äärel ja kuulatasin ta hingamist. Ei julend lahkuda temast, sest kartsin kõvasti. Kogu öö istusin ta juures ega saandki magada. Teadsin, et isa kaob nüüd igaveseks ära ja mulle ei jää enam kaitset. Käis silmist mööda kogu mu elu ja kõik mälestused, mis olid seot isaga. Tuli meelde, kuis ta veel kümne aasta eest oli tugev ja julge ja kuis ta siis iga aastaga vajus rohkem küüru, ja nüüd ei jõuagi ta enam elada. Tuhandeid päevi on ta eland, ja tänane oli tal vist viimne. Vist ei näegi ta enam hommikut, ei näe enam päikest, mis alati paistis ta punasele habemele soojalt, ei näe päikegi enam neid silmi, mis julgelt vahtisid temasse.

Aga öö kadus. Ammu juba laulsid kesköö kuked. Juba lõi valgenema idast.

Siis suri isa. Ise nägin, kuis hing temast valge tuikesena välja lendas. Aga kaval oli isa – ta ju teadis, et kuradid val­vavad akna taga ja isa hing tahtis pääseda korstna kaudu taeva teele. Aga peagi tuli ta säält haledasti piiksudes tagasi – korstnaavausel valvas ees kohutav kuradimütsakas. Asjata oli inglitegi pääle loota – ainult üks väike neist seisis toa­nurgas, sääl, kuhu ma enne tõin valmis leinakuused. Leinakuuskede varju, ingli selja taha, pugeski siis isa peitu.

Kuid kurjad vaimud juba õõnestasid seina, et näpata isa hinge ingli selja tagant. Juba nad närisid hammastega raginal puuseina, et pääseda tuppa.

Juba värises kartusest inglikegi, sest taevamõõgake ta käes oli liig lühike. Kui haavat tuike värises isa hingki ta selja taga, sest ei olnud abi loota kusagilt. Minagi seisin toas hir­munult ja nõutult; nägin, kuis metsa kohalt tõusis kergel aopunetusel lendu suur tuhatpäine varesekari, lendas maja poole, koledasti kraaksudes ja pureldes. See oli suur must sõdalaste salk, mis ruttas kurjadele appi. – Õuele jõudes jäid nad peatuma aiateivastele, mõned asusid raudnokaga raiuma aknaklaase, kuna mõned vestlesid kraaksukõnel kuraditega. Tulid nemadki vist sinna saagile, vist nad lootsid asuda isa vaese korjuse kallale.

Aga juba puurisid kuradid sarved läbi seina. Tekkis seina suur avaus, mille kaudu kurjad kogunesid tuppa. Aga ei nad julend veel puutuda isa hinge, sest ingel pööris oma näo nende poole. Oli kole vaadata taevalise võitlust põrgulistega. Ingli silmis välkus pühadus ja vagadus, kuna kuradite sil­mist lendasid igale poole rohelised tuleleegid ja kohutav sisin.

Pea väsis siiski ingel. Kuradid seda nähes tikkusid lige­male. Ja kui isal enam pääsmise lootust ingli juures ei olnud, lendas ta viimases lootuses minu juurde ja kadus mu rinna­tasku.

Aga nüüd ei hoidnud kuradeid enam keegi. Ei näindki ma enam inglikese kadumist toast, tundsin vaid, kuis kuradite nobedad käed haarasid mu kinni ja viisid lahtipahvatava ukse kaudu välja, kus nad tõstsid minugi ühes enestega lendu ja me kadusime väga kõrgele.

[PILT 12]

Viimane teekond oli see mu kodust. Lendasime taeva all tundmatuid teid, ainult kuradid võisid teada, kuhu nad mind viisid. Ei lootnudki jääda elama, teadsin, et kuradid vii­vad mu koos isa vaimuga põrgusse, kust ei ole enam ealeski pääsu, pean elusana kannatama kõik piinad.

Aga nii kõrgele viisid nad minu, et mu mõistus kadus. Tund­sin veel kui läbi une, kuis pöörane lend ikka edasi kestis, ent aegamisi kadus seegi tunne ja uinusin lennuõõtsust kõvasti magama. Kas tahtsidki kuradid seda, et ma magama jäin, või tuli see sellest, et ma eluga juba ammu mõttes jumalaga jät­sin, aga uni tuli sügav, tuli pöörane surmauni, et ei mäletand enam midagi ega kuulnud ega tundnud, millega ja kuidas lõppes mu sõit või kuidas lahkusid kuradid ja kuis viisid nad mu juurest armsa isa vaimu.

Ent ärgates leidsin enese maas lamamas lagendikul, mida piiras igalt poolt mets. Kevad oli sääl maal juba, oli värske, lopsakas taimestik ja päike paistis soojalt.

Aegamööda tuli meelde, kõik, mis sündis enne, tuli meelde isa surm ja too kole öö Lepaveerel. Tuli meelde kole lend kura­dite tiivul ja ei jõudnud uskuda, et ma olen veel maakeral, et ma ei ole kusagil allilma tühjal laanelagendikul. Milleks jätsid nad mu siia maha, kui olin juba täiesti nende võimuses? Vist väsisid nad mind kandes ja panid siia maha, aga pea tulevad nad ikkagi järele ja viivad mu ära. Ei jõua nende vastu mina, kui taevaingelgi oli abitu.

Ja jäingi kogu päevaks lagendikule liikumatuna lamama. Vaatasin taevast ja päikest, aga ei uskund neid, sest see oli kõik mu arvates kindlasti põrgulagi, kuhu säet käima vale-päike samamoodi kui maailmaski, sest seda kõike võis loota põrgust. Ei ole ju võimalik, et mind jäeti veel põrgu uste taha. Küllap pimedas tulevad nad tagasi ja viivad mu, ja ei mina jõua nende vastu midagi.

Nii arvasin ja päev kadus sellises mõtisklemises. Juba hämardus ilm mu ümber, juba oli kadund paike ammu kõrge metsa taha, aga ikka ei teadnud ma, kus ma olin ja mis pidin tegema.

Aga seda ma nägin, kuis tõusis uus punetus metsa kohale. Vaatlesin seda ja selle paisudes tundsin, et mu kaotet elulootus tuleb vähe­haaval tagasi. Viimati nägingi – see oli Kuu, mis tõusis metsa kohale, ja tundsin teda selgesti, et oli sama maapäälne Kuu, samad näojooned, sama tardund ilme palgeil, et ma uskusin juba, et olen veel maailmas, et veel, võib-olla, pole otsas mu elu, et võin ehk kojugi jõuda kunagi tagasi.

Veel ei tõusnud ma maast, sest kuhu oli mul minna? Kogu päeva kestel ei kuulnud ma ainustki häälekest, mis oleks lasknud oletada inimeste ligiolu. Tuult isegi ei olnud siin ja linnud vaikisid, kuigi neist mõni lendas kartlikult üle kõrge taeva nagu põgenedes.

Jäin nii lamama ja katsin kätega silmad. Ainuke tuttav oli mulle siin Kuu, ja seegi oli nii lõpmatu kõrgel, temagi näos ei olnud kaastundmust. Ta sõudis külmalt kõrgel õhumeres ja.oli süvenend endasse, kuna mina saatsin läbi sõrmede ta poole abiotsivaid pilke.

Aga keskööl siiski sündis midagi. Mu kõrval kasvasid kõr­ged vabarnapõõsad ja säält kuuldus äkki vaikne tihase sirtsumine. Vaatasin sinnapoole ja nägingi teda – istus otse mu kõrva lähedal lookavajund vabarnavartel ja silmitses mind, kuna väikesest nokakesest kuuldus kaastundlik häälitsemine. Kui ma teda märkasin, sai ta rõõmsamaks ja ta kõnelus muutus valjemaks. Aegapidi õppisin mõistmagi ta keelt, sain aru, et ta teadis midagi mu kurvast saatusest ja kutsus mind öövilust oma koju ööbima. Lubas asetada pehmesse linnuvoodi ja kaitsta öösel kurja eest. Ja hommikul lubas anda nii palju hääd nõu, kui palju oskab.

Tõusin üles siis ja läksime tihase koju. See ei asund kau­gel, mõni minut vaevalt tuli käia. Astusin tihase tuppa, kus oli soe ja kus vajusid silmad uuesti magusale, muretule ja rahulikule unele.

II Pidu Tihalas

Tihalaks ristisin oma uue kodu, sest jäin sinna elama. Keegi ei tülitand sääl mind mu esimesil päevil. Oli tontidest tühi too mets, sest kärbseid oli sääl palju. Kunagi ei hiilind häma­rikus metsaveerel tumedad tondikogud ja öökullid võisid vaikida öösel, sest huikamiseks polnud põhjust.

Tihalaks ristisin oma kodu tolle hää tihase järele, kelle juurde asusin esimesel ööl. Magasin magusasti ja hommikul ärkasin rõõmsana. Sõin tihase laualt einet jä siis saatis tihane mu omast kodust ära. Seletas teel, et siia võib jääda elama, et siin ei ole karta midagi, et siin alati soe sõprus ühen­dab linde, puid ja kõiki elusaid.

Asusin elama lagendikule, kus esmalt ärkasin. Oli tõesti kena siin. Süda oli kerge alati ja meel rõõmus. Ei tundnud esialgu igat­sust inimeste järele. Ehitasin enesele maja, ehitasin koduks endale hoone neljanurgelise, ühekambrilise, aken vastu lõunapäikest. Harjusin ära ümbruskonnaga ja mu majakese ümber tekkisid mu enese käimistest teerajad.: Ei midagi paha ei juhtund mulle ja vaikus vaigistas minugi.

Üle majakese vajusid looka pikad vabarnavarred. Kui val­misid nende küljes marjad, olin igati külluses. Oma uue kodu sisseõnnistamiseks tahtsin pidada pidugi.

Tuligi pidupäevaks mulle mu tuttav tihane. Laual olid paremad metsamarjad ja oli kannus punane vabarnaviin. Vestlesime kaua ja olime sõpruses õnnelikud, nii mina kui ka mu sõber tihane.

Aga pea pidi tihane lahkuma. Lendas läbi akna, mille tegin lahti. Kadus lennates metsa ja ma vaatasin talle kaua järele. Siis tuli igavus mu tuppa. Laual ootas veel piduroog küla­lisi. Südames oli veel tuhat õrnust, mis pakitsevalt ootasid osalist. Hinges oli veel tuhat muinasjuttu, mis ootasid kuula­jat. Silmades veel tuhat tuld, millest võis saata ligimesele tuhat pilku sõprussädelusega.

Vaatasin tummalt läbi akna üksi oma rikkuse juures. Olin nii rikas siis, et terve ilma oleksin võinud kingitustega teha õnnelikuks. Tulge keegi, kõik teeksin õnnelikuks.

Kutsuda kuusk tuppa? Kutsuda too kask oja äärest? Kut­suda too sisalik kännu juurest?

Läbi akna langes põrandale suur nelinurk päikesepaistet. Tärkas mulle äkki kuldne mõte ” kutsuda päike külla, too mu vana tuttav ju lapsepõlvne, too mu igapäevane saatja lapsemängudel kaugel mahajäänd Lepaveerel.

Astusin toas aknale. Ulatasin käed läbi akna päikese poole, saatsin ta poole sõbraliku kutse, vaatasin talle silma sõprussooja pilguga.

Ja ennäe, päike tuligi mu tuppa.

[PILT 13]

Tuli sõbralikuna ja istus mu lihtsa laua juurde, jõi kannust vabarnaviina ja kiitis. Siis algas me jutuvest.

„Ütle, päike, mulle, kus on ilma ots?”

„Sääl, kus sulab maailm, kuivab meri, sääl on ilma ots.”

„Ütle, päike, ütle mulle, kes on inimene?”

„Leivasööja, lihasööja, hädaldaja – see on inimene.”

„Ütle, päike, ütle mulle, tead sa, mis on õnn?”

„Magamine, õgimine, raiskamine – see on teie õnn.”

„Ütle, päike, ütle mulle, mis on ülim õnn?”

„Maailm, meri, mets ja taevas – kõik on ülim õnn.”

„Ütle, päike, ütle mulle, kus ma olen nüüd?”

„Sääl, kus sina sündisidki, sääl sa oled nüüd.”

„Ütle, päike, ütle mulle, kus mu isamaja?”

„Kaugemal, kui ulatuks su hõiskamiste kaja.”

„Ütle, päike, kuis ma leiaks oma kodutee?”

„Astu kindlalt kuival maal ja uju üle vee.”

„Ütle, päike, ütle mulle, kuspool asub taevas?”

„Sääl, kus sinu isa nüüd on, sääl ep ongi taevas.”

„Ütle, päike, ütle mulle, mida tead mu isast?”

„Suureks linnupoeg ju kasvas, lennata võis pesast.”

„Ütle, päike, ütle, mis saab pärast surma meist?”

„Suureks kasvad, tiivad kandvad, lendad seda-teist.”

„Ütle, päike, ütle mulle, mis saab minu hingest?”

„Sinu hing see kaob minnu, säran ju ma sellest; kütet minulegi vaja, säran muidu millest?”

Aga ei päikeselgi olnud rohkem aega peatuda mu kodus. Olevat ainult silmapilguks lahke kutse pääle sisse astund ja jooksis tagasi oma laiale jalgrajale. Säält ülalt, oma vankrist vaatas ta minu poole veel naeratades, kuni tee kadus metsa taha.

Ja ma lehvitasin talle järele rätti ja hüüdsin:

„Nägemiseni, päike.”

Kui hää on sõprus päikesega.

Mina sain päikese sõbraks ja olin õnnelik. Oli õhtu juba hiline, kui heitsin magama. Vajusin õnnelikuna samblavoodile ja nägin und päikesest.

Tihala pidu oli möödas.

III Pääs

Kaua veel kestsid mu päevad Tihalas. Ei olnud viga mu elu­päevil, nad kadusid õnnelikult. Ei oodandki enam muud, kui vaikset lõppu ühel hääl päeval.

Kuid ma eksisin oma arvamisega. Kunagi ei lõpe inimese elu kurjade vaimude poolt ant suunas. Ka mulle tuli pääs Tihalast, tuli äkki, etteteadmatu, ootamatu ja imelik.

Korra öösel äratas mind tihase kibe nuuksumine akna taga. Ärkasin sellest ja kuulsin kurja – kole Öökotkas tungind ta pessa.

Ruttasin appi. Haarasin röövlinnu kõri rusikasse, võtsin noa, et surmata ta. Aga armas oli elu kurilinnule, rääkis vastu inimkeeli:

„Ära tapa mind, vennike, viin su koju, kui jätad mulle elu.”

Ei või uskuda röövkotkast, kes räägib inimkeeli, ei või usaldada, ei või istuda selga talle, kui ta võib viia kodu ase­mel põrgusse.

Lõin noa selga talle, et see peaaegu ulatas südant. Ütlesin siis, et kui ta ei vii mind koju, lükkan noa edasi ja teda tabab surm.

Istusin siis kotka selga ja algas mu kojusõit. Imestades lendles me ümber tihane, sosistas jumalagajätteid, lendas nii kõrgele kaasa, kuni kandsid ta tiivad. Siis laskus ta kivike­sena kiirelt alla, veel nägin silmapilguks oma onni Tihala lagendikul, ja siis olime kõrgel ääretus pimedusriigis.

Too oli sootuks teistsugune sõit kui tondi turjal. Kogu aeg olin erk, hoidsin peos kõvasti noapead ja vaatasin alla.

Tuli meelde mu isa surmapäev Lepaveerel. Õudne oli too. Kuid õudsem veel oli sõit taeva all põrgukotka seljas. Vahel­dusid järgemööda roheline ja sinine pimedus, kuna all oli kohutav must pimedus.

Viimaks märkas silm all laiu valendavaid ringe. Too ei olnud tulekuma, päikesevalgus ammugi mitte.

Tahtsin teada, mis see pidi olema. Küsisin kotkalt.

[PILT 14]

„See on kodukäijate küla, siin nad asuvad ja käivad kordamööda väljas omi tuttavaid teid.”

„Aga mis on see sääl kaugemal kõrval, see lai välguselaik?”

„See on vaimude laager, siit nad käivad metsadesse ja jõgedesse ja siin neid Sarvik vabal ajal õpetab.”

„Aga mis on see roheline laik sääl kaugel ees, mis kui elektriääs hirmuäratavalt lõkendab?”

„See on põrgusuu ja säält peame lendama üle. Säält ülepääs on hädaohtlik, kuid kardetavuse korral pead laulma kukena.”

Ei oodandki põrgusuud, kohe laulsin kukena, laulsin vahet­pidamata, laulsin lõbusalt ja lauluga ülestusime põrguvära­vaist.

Siin hakkas silm juba seletama maa kontuure. Nägin metsi, merekääre ja mägesid kõrval ja all, nägin linnu ja tulesid, aimasin muidki inimeste asukohti ja mahajäänd Tihala tun­dus juba unenäona.

Sõit ei kestnud enam kaua. Varsti laskus kotkas ao valgenedes alla ja mu rõõmuks otse Lepaveere õuele.

Lasin vabaks kotka, ent ta ei lennand veel ära. Vaatas temagi imestund silmil ringi ja küsis siis:

„Kas sa mind siis ära ei tunne?”

„Kuidas võin mina teid, põrgulisi, sarvekandjaid ja patupõrsaid, tunda, pole teie sündind inimesest ega ilmund ilmast, pole te lugend palveid ega löönd ette riste, kuis võin ma teid tunda?”

„Ei ole minuga lugu nii halb, vennike, kui mõtled. Olen sündind inimemast, olen tulnud Lepaveerest, olen palveid lugend ja riste heitnud, ma olen su isa vaim!”

„Ära mind kiusa, põrguline, ära, võrukael, valeta, ära, petissuu, pajata! Oli mu isa hingi ilus, surressagi vaimu valge, taeva läks tiivune tuvike, tiivad vabad tal valendid. Sinulla süda sapine, kurjus silmilla kirendab, tiivad murdjal sul mudased.”

„Tõesti tiivad mul on mustad, kurjaksi kurat mu küpsetand, tont minu tahmaseks tagund. Terveks jäänd veel hingetera, sügavas see põues peitub, sellega pääsen ma, pojuke, kuradite kurjast võimust, saadanate salaväesta, sarvikute sundusesta. Päästa, poega, isa hinge igavesest põrguvilust, lõppematust vaimuvalust. Lase sõrmest tilka verda isa sil­male sadada, isa laugile langeda, siis saab su isa vabaks, tõusta tõesti võib taeva, istu inglikeste sekka, pää panna Jumala rüpesse.”

„Ei mina usu kurja lindu, verd ei anna saadanale, müü ei end ma mõrtsukale. Kes su käskis Tihalasse vaga lindu vaevamaie, pesakesta purustama?”

„Pidin täitma kurja käsku, kurja käsku, suure sundi. Sinna minda saadetie, kärmelt käia käsutie, et mind võita igave­seks, hingetera mu tõrvata. Sellep murdma pidin linnu, patu suure sünnitama, mis mu hinge oleks hukand, hingetera mu tõrvanud.”

„Ütle mulle, kus ma olin, missa maala ma asusin? Ütle mulle, milleks oli tarvis murda too tihane?”

„Tihane too taevalindu, targem põrgu tagamaalla. Sarviku vastane vägevam. See ep sinda kaitses säälla, kaitses kurjast, hoidis hukust, tõvedki tõrjus targasti. Ega oleks põrgu pojad iialgi sind omaks saanud, kuni tihane too elas, lendas, hüp­pas ümber sinu, kaitsja taevasta tugeva, võimu vääraja vägeva.”

„Pajatele, lindu paha, räägi targasti, tondipoeg. Ei ma sind pea isaksi, ilmassagi omaks taadiks, kunagi mu kalliks kaits­jaks. Isa mul ammu läind päikesesse, saanud päikese säraksi, valgund valguseksi suureks – nõnda päike pajatie, sada korda seletie, tuhat korda tõendie.”

„Päike poega päälla ilma, sureliku sõber suuri, muinasjut­tude murumaa, laulab laule lohutuseks, kurvastuse kaotuseksi, ilo ilma ilmumiseks, murdmiseksi mõtte mõrru, kosu­tuseks kurva kaimu. Sellep sulle nii ta sõnas, kurbus kuri et ta kaoks, mure musta et ta murduks, valu vägev et vähe­neks. Hädaldus ei hääda anna, kannatus ei kasu kanna. Pisar langeb pääle hinge, Manalasse magavaile, Toonele tilgub tulena.”

„Ütle mulle, mis ma olen, milleks minda ilma loodud, mahutet maimuke murule!”

„Oled ollessagi hüva, sündind sadandetest parem, süda sooja, silmatera, isa meelele mõnuksi, kaduvale kingiks kal­liks.”

Sellest tundsin ära isa. Ei kahelnud enam. Hoolikalt, sõrmi ristimärgiga kaitstes ja kukena lauldes, tilgutasin ta kulmule veretilku.

Sai kolmas piisk langend, ei olnud mu ees enam koledat põrgukulli – ta sai tuikeseks valgeks ja lendas taeva, kadus pilvede vahele.

Toas lamas veel isa korjus ja tundus surnulõhn värske, nagu oleks isa surnud samal silmapilgul, kui tuppa astusin. Matsin ta maha ilusasti kodukaskede vahele. Hauale püstita­sin raske kiviristi, kõrge ja heleda, et seda näeks alati päike. Katuste alla säädsin tuikeste pesad, ja tihasele söödan talvel sealiha.