Võitlused Pihkva all 1919. a. maikuus
| ||||||||||||||
|190|
Vene mustasajaline loodekorpus oli tsaarikindrali Rodsjanko juhatusel ennast maikuu algul lahinguvalmis seadnud. Korpuses oli umbes 4500 meest, nende hulgas väga suur protsent ohvitsere. Rapla-Kohila ümbrusest, kus vene valgekaartlased oma eesti soost hooldajate tiiva all ennast valmis olid seadnud, visati korpus Narva alla. Laidoneri ja Rodsjanko vahel töötati järgmine plaan välja:
1) Kindral Rodsjanko tungib Narva-Jamburgi sihis Petrogradi peale. Samal ajal võtab Balhovitshi lendsalk Oudova ära ja arendab oma lööki Pihkva sihis. Mererannal tegutsevad I. eesti valge diviisi osad, mida Inglise laevastik admiral Covani juhatusel toetab.
2) Kindral Laidoner kindlustab Rodsjanko pealetungi Petrogradi sihis, tagasi hoides punaste pealesurumist Pihkva-Marienburgi all.
Operatsioon algas 12. mail 1919. a. Ootamata löögiga läheb loodekorpusel korda punaste väeringist Oudova ja Jamburgi sihis läbi murda. Valgekaartlaste kätte langeb end. kindral Nikolajev, kelle brigaad sisse piirati. Vana aus kindral, kes ennast täiesti Töölis-talurahva Punaväe teenistusse oli annud, lükkab valgete ettepaneku nende poole üle minna põlglikult tagasi. Ta maksis selle eest oma eluga.
Polkovnik Balahovitshi salk, kuhu kuulusid balti (mõisnikkude) polk ja ratsaeskadron, Balahovitshi ratsa-polk, partisaansalk ja 2 pool-patareid, vallutas kohaliste kulakute toetusel 15. mail Oudova. Salk – umbes 2000 meest – millele teel igal pool kohalisi valgekaartlasi lisaks tuli, liikus kiiresti mööda raudteed Pihkva poole ja ligines juba Jami jaamale. Teine salk tungib Plüssa jõe sihis Struugi peale. Punaste Peipsi-grupp
|191|
(3., 7. ja 163. kütipolgud – umbes 1000 tikku ja 4 kahurit) taganeb kiiresti ülekaalu eest. Pihkvast ähvardab löök seljatagant.
Nagu teada, oli Punaväe ja ühes sellega ka kogu Nõukogude Vene seisukord sel ajal raskem kui kunagi enne. Igast küljest ähvardasid meid valged. Arhangelski alt mööda Põhja-Düüna jõge tungisid lõuna poole inglased ja ameeriklased. Nende laevad ja lennukid pommitasid meie seisukohti. Liitlased katsusid kõigest jõust Koltshaki väeosadega ühendusse astuda, kes laial väerinnal Permist kuni Orenburgini tegutsesid. Uraali steppides tegutsesid valged kasakad. Lõunas – Volga jõest kuni Dneprini – tungis Moskva poole Denikin. Galiitsias ilmus uuesti Petljura oma salkadega. Volõõnias ja Valge-Venes tegid poolakad pealetungimisekatseid, Leedus – kohalised valgekaartlased ja balti mõisnikud. Mitmel pool töötasid Punaväe seljataga kontrrevolutsioonilised väejooksikute ja kohaliste hallparunite banded ("rohelised"). Kõik need valgekaartlikud täägid ähvardasid kogu Nõukogude Venemaad – esimest töörahva vabariiki – veres uputada.
Eesti ja vene mustad olid oma pealetungiks kõige parema aja valinud. Kui punane Petrograd oleks langenud, oleksid ka eesti valged oma tallipoiste "autasu" vene mustada saagist saanud. Inglased lubasid punasest laevastikust Laidonerile paar laeva endistele lisaks. Rodsjanko, krahv Pahleni ja Balahovitshi edu, kelle väeosad juba Gatshinale, Luugale ja Struugile liginesid, ei annud enam eesti valgetele rahu. Laidoner kartis, et saagist ilma jääb. Seal hauduti plaanile teine nimetus: "sõjategevuse vaenlase maa-alale viimine". Laidoneri plaan oli lühike ja lihtne: Pihkva sihis pealetungile asuda, "haarata punaseid (s.o. Eesti punast diviisi – H.T.) lõuna poolt, taganemisetee Ostrovi peale ära lõigata ja Peipsi järve kaldale suruda"[1]
Eesti punase armee võitlusrindel oli jõudude vahekord sel ajal järgmine:[2]
|192|
Punastel oli ülekaal tääkides (jalaväes), ja valgetel mõõkades (ratsaväes) ja soomusjõududes. Punaste ülejõud tääkides oli küllaldane, et kogu Eesti lõuna-väeliinil kaitsesõda pidada. Aktiivseks tegevuseks, s.o. pealetungiks oli sarnane ülekaal väike. Et Eesti armeel ühenduses väerinna tegevusega, mis Petrogradi kaitseks kõik oma jõud koondas, tolkorral aktiivset ülesannet ei olnud, siis võis käepärast olevate jõududega ainult kaitsesõja peale mõelda. Ja sarnane ülesanne oligi Eesti armeel kogu maikuu kestel ja lõpul.
Valgetel oli ülekaal liikuvates jõududes (ratsa- ja soomusväes), mida hõlpus oli pealetungi-sõjajõuna tarvitada. Meie väerinna raske seisukord andis lootust nende liikuvate jõudude (kodanluse paremad ja kindlamad väeosad) edukaks ärakasutamiseks. Hinnates väeliini üldseisukorda, peab veel ühte asjaolu nimetama, mis enam valgete kui meie kasuks oli. See oli jõudude paigutamine. Valgete pealetung Petrogradi ja Luuga peale sundis meid kõiki üleliigseid reservisid sinna saatma. Meie väeosad passiivsel liinil – Pihkva-Marienburgi all – olid viimseni eesliinil. Kõik jõud olid õreda ahelikuna piki väeliini tõmmatud. Valgetel oli lugu teine. Nemad hoidsid eesliinil ainult õredad osad, kuid seljataga olid neil suured reservid koondatud. Näiteks oli valgetel Petseri grupis eesliinil ainult 5. ja 7. rügement ja valve-soomusrong, kuna kodanluse kaardivägi – partisaanid, Kaleva maleva, skoudid, jne reservis seisid. Kui meie poolt mingisugune pealetung ette võeti, kui meie ka esialgu valgete õredast ahelikust läbi murdsime, mõne küla vallutasime, siis olime ikkagi lõppude-lõpuks sunnitud ennast valgete reservide vastulöögi all tagasi tõmbama. Sarnane sügav paigunemine võimaldas valgetele alati teatava jõudude ülekaalu "otsustaval silmapilgul tarvilikku punkti" koondada. Kogu maikuu oli Eesti punane diviis alati võitlusi pidanud sarnastes rasketes tingimustes, kus valgetel alati ülekaal oli. Diviis peitus kaevikutesse ja traattõkete taha ja seisis kõige peale vaatamata kindlalt juba teist kuud tema kätte usaldatud liinil. Selle peale vaatamata, et meie Petseri grupil arvu järgi ülekaal näis olevat, oli see ülekaal faktiliselt valgetel.
Paremas tiivas oli liinil ainult 3. Tartu polk. 6. polk, mille koosseis kuni 200 meheni oli kahanenud, oli seljataha tõmmatud, et teda teiste polkude vahel ära jagada. 1. polk (1. div.)
|193|
oli Veliikaja jõesuu – Talabski saarte kaitsel, s.o. mitte eesliinil. Pahem tiib (85., 86., 87. polgud) oli täiesti passiivne. Keskpaik oli eesliinil täies koosseisus. Seda arvesse võttes saame järgmise pildi otsustava võitlusesihi – Petseri-Pihkva – jõudude vahekorrast.
| Täägid | Mõõgad | Kuulipildujad | Kahurid | Soomusjõud | |
|---|---|---|---|---|---|
| Valged (õredad väesalgad eesliinil, kõva rusikas ja soomusrongid Petseri all) | 3100 | 102 | 127 | 14 | 3 soomusrongi 2 soomusautot |
| Punased (1., 2., 3. eesti polgud ja kahurvägi – kõik eesliinil) | 1956 | – | 51 | 27 | 1 soomusrong |
See ülekaal pidi valgetel hästi teada olema, seda enam, et need teated täiesti ustavast luureallikast saadi, nimelt Eesti kütidiviisi ülema äraandja Leonard Riti enda käest. Ainult punaste ülekaal kahurväes tegi valgetele peavalu. Eesti punane kahurvägi oli valgete eneste tunnustuse järgi oma ülesande kõrgusel. Hästi organiseeritud risttuli raudtee peale ei lubanud kõike lootust oma suurema jõu – soomusrongide – peale panna. Ka punaste jaöavägi oli nii moraalselt kui ka jõuliselt küllalt tugev, et järjekindel pealetung punaste kindlustatud väeliini peale kiiret edu ei oleks annud. Balahovitshi liginemine põhjapoolt Pihkvale ja Rodsjanko edu Petrogradi sihis lubas eesti valgetel julge plaani läbiviimisele asuda, mille lõpusiht oleks olnud kogu Eesti punase diviisi hävitamine. Vale on seletus, nagu oleks valged sellepärast pealetungile asunud, et Pihkvat enne Balahovitshi vallutada ja sõda "vaenlase maa-alale viia". Punased evakueerisid Pihkvat juba enne eesti valgete pealetungi. Balahovitshi liginemine Pihkvale oleks sundinud ka Eesti punast diviisi tagasi tõmbama. Selleks poleks erilist eesti valge 2. diviisi ja soomusrongide pealetungi tarvis olnud. Kuid valgetel oli teine plaan: Eesti punast diviisi ühe ropsuga lõpetada. Selle mõtte täideviimiseks panid valged kõik rattad käima. Nagu teada, algas 1. mail 1919. eesti valgeväe mobiliseeritud sõdurite (7. rügemendi) ja 2. polgu punavaäelaste vahel vennastamine. Mõlema polgu mehed tõmbasid 1. mail väeliini ette üheteise kõrvu 2 punast lippu üles. Järg-
|194|
nevatel päevadel algasid punased ja valged teineteise kaevikutes käima. Tehti oma vahel maha mitte lasta jne. Kuid imelik oli see, et vennastamisest ka valged ohvitserid osa võtsid. Eesti valgeväe juhatus oskas seda hästi ära tarvitada. "Vennastades" kutsusid ohvitserid meie punaväelasi ja komandöre oma poole üle, seletades, et Eestis olevat ka "töörahva valitsus", parunid olla ära aetud, maa talurahvale antud jne, ja et igasugune mõte kodusõda pidada nüüd kadunud olla. Kuid niisugusr juttu ei uskunud ka kõige mahajäänumad punaväelased, kes valgeid oma poole kutsusid üle tulema. Kõige tõsisemalt võtsid valgete poolt kavalalt organiseeritud "vennastust" Eesti punase diviisi kõrgemad juhatajad vastu. Diviisiülem Ritt ühes Petseri grupi keskvõitlusesihi ülema, end. 1. eesti punase polgu komandöri Aintsi ja teistega käis ohtralt valgete pool.
Ei või ütelda, et Ritt, kes juba kauemat aega eesti Punaväes teeninud oli ja kes igal pool osava ja tubli sõjamehena (ehk küll väga avantüristliku iseloomuga) tuntud oli, juba kauemat aega sihikindlalt äraandmise plaani haudus. Seda küll vaevalt.
Riti äraandmist võib nende andmete ja materjalide põhjal, mis meil tänapäev tarvitada on, järgmiselt seletada. Ritil oli meie raske seisukord kogu laiadel punastel väerinnetel teada. Ritt teadis, et meie seisukord Petrogradi sihis väga kriitiline oli. Ritt teadis Balahovitshi edust Oudova-Pihkva sihis. Ritil oli ka teada, et suuremad operatsioonid Marienburgi-Võru sihis ajutiselt seisma olid jäetud. Valged maalisid Ritile, poliitiliselt lühinägelisele inimesele, seisukorda Eestis küllalt roosilisena ette, lubasid talle 10.000.000 Emk. raha, polkovniku aukraadi jne. Ja Riti kõhklemine, mis tema juures viimasel ajal oli esile ilmunud, sai täieliseks äraandmiseks. 24. mail päikese tõusu ajal tegi Ritt väeliini 1. polgu kohalt lahti ja valgete lööksalgad algasid punaste taganemiseteed ära lõikama.
Kuid nii Ritt kui ka valged eksisid oma arvamistes. Diviisi asemel läks valgete poole ainult 1. rood, teised eesti punaväelased ja komandörid jäid oma kohtadele. Ainult sellepärast tuli kogu Eesti punase diviisi elav jõud püünisest pea tervena välja. 1. polk taganes üle Veliikaja, 2. polk ja 4. patarei kää-
|195|
nasid enda võitlusrinde 180 kraadi võrra ja taganesid samm-sammult peale pikka manöövrit ka Veliikaja taha. 3. polk[3] ja esimene patareo taganesid täielikus korras Pihkva taha. Eesti punane diviis raius endale pääsetee just Ostrovi sihis. Laidoneri plaanile tõmbas punaväelaste ja komandöride distsipliini- ja meelekindlus kriipsu peale. Eesti valgete plaani rikkus ka nende enda sõjaline lühinägelus: selle asemel, et katsuda punaseid lahingus lüüa, nende taganemisteed kinni panna jne, tungisid nende partisaanid ühes soomusautodega ülepeakaela Pihkva peale, et rutem va "soomust teha".
Kokkuvõttes peab ütlema, et: 1) eesti valgeid lükkas pealetungimisele vene mustade edu Petrogradi all; 2) plaan Eesti punast diviisi hävitada oli läbi mõeldud ja selle täidesaatmiseks olid ka vastavad tugevad jõud käepärast; 3) valged oskasid "vennastamist" hästi oma kasuks ära tarvitada ja punase diviisi juhatuse oma poole meelitada.
Valgete ilus plaan läks nurja sellepärast, et 1) nad ei võinud aimata ja ette kujutada eesti punaväelaste sügavat klassiteadvust, võitlustahet ja kangelaslikkust, mida üksikute ülemate ehk gruppida äraandmine kunagi murda ei või ja 2) et eesti Punaväe nooremate komandöride meelekindlus ja oskus võitlust organiseerida ja läbi viia ka kõige raskemates lahingutingimustes kõikumataks jäi.
- ↑ "Eesti Maa, rahvas ja kultuur". Kindral Sootsi ülevaade "Eesti vabadussõda".
- ↑ Andmed kindral Sootsi ülevaatest ja Punaväe arhiivi materjalidest (Eesti Punase armee lahingu-koosseisud 22.V.19).
- ↑ 3. Tartu polgu esimene pataljon lõi kõik pealetungimisekatsed Pihkva järve ääres tagasi ning jäi valgete selja taha ja taganes peale seda, kui valged Pihkvas juba sees olid, ilma suuremate kaotusteta üle Veliikaja jõe tema suudmes vaenlase tule all. Sideme sai ta polgu staabiga alles mitme päeva pärast. Taganemine sündis, vaatamata raskele teekonnale, ilma toiduta ja vähese lahingumoonaga, täielikus korras. – Toim.