Uued luuletused/Nõmme-hallik

Uued luuletused
Ernst Enno
Nõmme-hallik.

Su hinge põhjas tuksub mere sära,
Täis sügawusi õndsaid saari loob,
Kuid harwa tõstlemise helki kaob,
Kui arm ehk halli udu ajab ära.

Su tasaduses ikka kellakumin;
Nii terwitusi rändajale toob,
Kes päiksekiirtes aina janu joob,
Mis kutsub, kutsub nagu nõmme sumin.

Su juures nagu leidnud oleks randa,
Kus pidi rändamine lõppema.
Kus oleks ohwriks kõike wõinud anda,

Mis teedel koormas korjus salaja.
Mu nõmme-hallik, wõtku tuuled kanda
Sul terwit, laulab kaugel rändaja.