Tasuja/X
X
Kolmel päeval ei olnud Metsa talust keegi lossi ega külasse saanud. Pühapäeva õhtul võttis Jaanus nõuks Maanust vaatama minna. Ta läks läbi metsa, kuni harvemate puude tagant väljad paistma hakkasid. Siin jäi ta seisatama ja — käänas korraga paremat kätt lossi poole.
Mispärast? — Seda ei hakanud ta arutama. Ta polnud vahepeal ju viiel aastal kordagi sinnapoole saanud.
Kui lossihooned eemalt valendama hakkasid, pöördus ta kõrvale, sinnapoole, kus temale noorest east väga tuntud lossiaed rohendas. Ta pani tähele, et lossi katusel lehvis must lipp. Mis see tähendas? Oli keegi lossihärra perest surnud? Kerge ehmatusevärin käis silmapilguks Jaanuse kehast läbi.
Ta hiilis piki aiamüüri edasi, kuni üks koht tuli, kus müür oli madalam. Sealt võis ta tervet lossi selgesti näha. Jaanus toetus müüri najale ja jäi kuulatama.
Lossist kuuldus tume kära.
„Seal näib jahiselts ikka veel koos olevat,“ mõtles Jaanus, „prassivad veel õige vahvasti. Aga see must lipp? Mis see tähendab?“
Siis kriiksus raudvärav, mis lossihoovist aeda viis, ja paljude häälte kõmin tuli kuuldavale.
„Külalised tulevad aeda jalutama,“ mõtles Jaanus ja astus sammu kolm, neli kõrvale, kus tihedad põõsad üle müüri ulatusid ja teda aias olijate silma eest varjasid. Salk noori isandaid tuli laial liivateel valju vadinaga ligemale. Kõigil näisid pead rasked ning jalad ja keeled nõrgad olevat. Mõned hoidsid üksteist käe alt kinni.
„Kuule, Oodo!“ kuuldi üht ütlevat, „tont võtku, ulgumiseks pole sul vähematki põhjust. Alles kakskümmend aastat vana ja ise juba peremees… tont võtku, seal ei saaks ma mädarõikagagi tilka silma.“
„Õige, õige,“ kinnitas teine, „mina saadaksin niisuguse päranduse eest kümme taati hauda ja maksaksin iga kord hauakaevajale kümnekordse palga! Tõepoolest, ma ütlen.“
„Tasa, tasa,“ kõlas Oodo hääl, „ära seda nii valjusti ütle, et su taadike kuuleks! — Näete nüüd, kui aralt ta ümber piilub. — Sa, kergats, tunnistad ju jalapealt, kui sügavast südame põhjast su sõnad tulevad.“
Kogu salk naeris.
„Pagan võtku!“ turtsus kümne isa matja pisut tasemini, „kas kõik tuleb siis südame põhjast? Mis seal irvitada? Kui ei tule südamest, siis ei tule südamest.“
„Aga mina ütlen südamest,“ algas Oodo valjusti, „et mul ulgumistuju sugugi poleks tulnud, kui ka isa mulle vana mära sabagi poleks pärida jätnud. Mis surnud see surnud. Mina pean ka omal ajal surema ega nõua kelleltki leinapisaraid. Ainult sest suurest ehmatusest pole ma veel toibunud. On surm iganes nii äkki tulnud? Pikne sähvib mu silma ees puusse, isa hobune kargab kui küünal püsti ja sealsamas lendab isa vastu kändu ja — pea puru. Valmis!“
Salk kadus puude ning põõsaste vahele ja häältekõmin läks kaugel segaseks. Jaanus, kes kõik kuulnud oli, arvas seda unes kuulnud olevat. Oli see siis võimalik? Hea lossihärra surnud — ja nii äkitselt, nii hirmsal viisil!
Aiatee liiv krõbises uute tulijate jalge all. Kaks inimest tulid pikkamisi lähemale — meesterahvas ja naisterahvas. Need olid — Jaanus tundis nad kohe — rüütel Kuuno ja preili Emiilia.
Emiilia oli mustas riides ja, niipalju kui ehavalgel oli näha, väga kahvatu. Ta toetus noore rüütli käsivarrele. Nähtavasti vajas ta lohutust, ja seda jagas Kuuno ohtrasti, nagu õige rüütli kohus.
„Kui te teaksite, auline preili,“ kõlas Kuuno pehme, paitav hääl, „kui suurt osa mina teie õnnetusest võtan, te kuulaksite suurema tähelepanuga minu trööstisõnu, mis nõrgad on, aga südamest tulevad. Teaksite teie, missugune põlev valu kui odapiste mu südamesse torkas, kui teie täna isa matmise juures südantlõhestava kiljatusega maha langesite! Ma oleksin kümme aastat oma elueast ohverdanud, kui sellega teie õndsat isa kümneks minutiks siia kurja maailma tagasi oleksin jõudnud meelitada, teile ütlema, et tal nüüd hea on, ja et ta teile tulevase jällenägemiseni pikka, õnnelikku iga soovib.“
Emiilia vastas kurval, väsinud häälel:
„Ärge rääkige sellest, rüütel. Ma tean, te olete hea inimene ja tahate mind rahustada, aga teie vaev on raisatud.“
Rüütel jäi vait. Vaikselt liikusid mõlemad mööda. Jaanus aga jäi veel tükiks ajaks müüri taha seisma. Ta oli sügavasti liigutatud.
„Missugune hirmus õnnetus!“ ütles ta iseeneses. „Emiilia armastas oma isa üle kõige maailmas, seda ma tean. Kuidas võib nüüd valu ta heldet, pehmet südant piinata! Kurbus ähvardab teda ennast hauda saata. Aga see mõte on hirmus. Emiilia hauas! Jumal hoidku!“
Jaanus vaatas haleda meelega veel kord lossi poole, mille üle must lipp õhtutuule käes lustlikult lehvis, kui arvaks tema, kurbuse enese märk, häbiks leina pärast laiska rahu pidada. Lossis süüdati tuled põlema, teenijad sõelusid sinna ja tänna, aiast kadus noorte isandate joobnud kära. Jaanus õhkas ja hakkas venival sammul kodu poole kõndima.
„See vaene, vaene neiu,“ mõtles ta pimedast metsast läbi minnes, „mispärast pidi see põrutav õnnetus just teda tabama? Ta on veel nii noor, nii nõder ja õrn… kuidas saab ta nüüd toore, äkilise Oodoga toime? Nüüd nutab ta iga päev üksipäini oma kambris, kuni ta silmad tuhmiks ja põsed lumivalgeks lähevad. Kes kaitseb teda nüüd? Kes lohutab teda? Oh, võiksin ma nüüd nii kui enne…“
Siin takistas mõni asi Jaanuse kahetsevat mõttekäiku. Meelde tuli noor, kena rüütel, kes Emiiliat aias nii ilusate sõnadega oli püüdnud rahustada, hoopis ilusamate sõnadega, kui Jaanus neid arvas teha võivat. Ja nad olid teineteise käe alt kinni hoidnud…
Jaanuse puhtasse, kaastundlikku südamesse asus sügava haleduse kõrvale teine, võõras tundmus, ja see oli kibe. Ta hurjutas ja tõrjus seda tundmust tagasi, tahtis üksnes armsa sõbra õnnetust meeles pidada, aga ta ei pääsenud visast mõttest lahti. Enesearmastus elab ju igas südames mõningal mõõdul. Jaanuse südames elas ta vähemal mõõdul, aga ta elas siiski ja ässitas: „Sa oled rumal, va Jaanus. Sinu arutused on albid. Mis sa jampsid? Emiilial ei peaks aitajaid ja lohutajaid olema! Tal on neid tosinate kaupa, iga mees tosin korda parem kui sina. Kas ta sinust midagi hooliks? Mäletab ta ka veel, et sina maailmas oled? Mine koju ja nuta ise selle üle, et sa nii väeti ja vilets oled.“
Niisuguste piinavate mõtetega jõudis Jaanus tunni aja pärast koju, enam vaimu kui keha poolest väsinud.
Kui ta tuppa astus, istus vana Tambet sulaste ja ümmardajatega õhtusöögil. Jaanusel ei olnud söögiisu ega jutuhimu, ta vabandas ennast peavaluga, soovis kõigile head ööd ja läks oma kambrisse.
See kamber seisis kitsa ja madala aknaga vastu jalgväravat, mis hoovist aeda viis. Kamber oli võrdlemisi suur ning kõrge, riistad seal ja säng tagaseinas olid lihtsad, kuid puhtad ja nägusamad kui muidu talumajades. Aken ja jalgvärav olid lahti, nii et aiast värske öölõhn sisse voolas.
Jaanus istus akna juurde ja mattis pea pihkudesse. Õues oli tuuleõhk vaikinud, tähed särasid taevast. Metsast huikas korra öökulli inetu hääl. Siis vältas jälle öövaikus.
Jaanuse südant täitis ääretu härm. Need tundmused olid talle võõrad, uued. Ta ei leidnud neile sõnu, ei seletust. Ta pea hakkas valutama. Ta tõusis ja heitis täies riides sängi. Kuid uni ei tahtnud tulla. Viimaks vajusid ta silmad ometi kinni.
Aga mis see oli?
Jaanus nagu ei olnudki omas toas selili sängis, ta seisis ikka veel lossiaia müüri taga ja nägi kõik, mis aias sündis. Seal jalutasid noored isandad, toredate riiete ja uhkete nägudega, ja igaüks karjus ja kiitis iseennast. Ning siis tuli üksik paar, need olid rüütel ja keegi preili. Nad käisid sõbralikult käsikäes, vaatasid naeratades ühtepuhku teineteisele silmi, ja rüütel kummardus neiu kõrva poole ja rääkis mahedalt, meelitavalt, nii et neiu silmad hiilgasid ja õnnelik naeratus elustas ta nägu. Ja vaata, nüüd hakkas rüütel kahe käega neiu ümbert kinni…
Jaanus tahtis karjuda, tahtis appi joosta, aga ta oli kiviks tardunud, nii et ta ei võinud häält teha, ei kätt ega jalga liigutada. Ja nüüd, oi imet! hakkas rüütel neiuga, keda ta palavalt kaisus hoidis, maast tõusma, nad kerkisid, kerkisid… Viimaks kadusid mõlemad pilvedesse. Jaanus vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu viirastus oli kadunud, vahtis nii kaua, kuni ta silmad tuhmiks läksid ja kaks suurt, rasket pisarat ta põskede üle veeresid. Ta sirutas käed välja ja hüüdis: „Emmi, Emmi!…“ Seal lõhkes pilv teist korda, vana lossihärra kahvatu kooljanägu vahtis põlevail silmil Jaanuse otsa, kuivanud käed sirgusid temale ähvardavalt vastu ja nagu kauge kõuemürin mägede tagant kõmises hääl närtsinud huultelt: „Vaata enese selja taha, talupoeg! Vaata enese selja taha, ori!“… Jaanus pööras pead ja nägi suurt kollendavat välja, mille peal sajad orjad, meeste- ja naisterahvad, olid vilja lõikamas. Palavasti põletas päike tööliste selga, kuna paledelt higi ojadena maha voolas. Kurja näoga kubjas kõndis nende keskel edasi-tagasi, vandus ja peksis raske piitsaga neid, kes silmapilguks julgesid selga sirutada. Salajane oigamine, piitsa plaksumine ja äkilised valukiljatused kajasid üle välja. Kui Jaanus orjade nägudesse vaatas, arvas ta igaühes oma lihast venda, oma lihast õde ära tundvat. Ta sulges silmad… Korraga kuulis ta õige lähedalt oma nime hüütavat. Ta avas silmad ja nägi, kuidas kubjas üht poissi, keda Jaanus väga hästi tundis, pingi külge sidus ja armutult peksma hakkas. Rasked piitsahoobid sadasid vuhisedes õnnetu poisi selga, kust suured verepiisad üles purskasid. Poiss vingerdas ja karjus koledasti… Jälle kuulis Jaanus oma nime hüüdmist, ta tahtis vihaselt halastamatu kupja kallale karata…
„Jaanus! Jaanus!“ kõlas hale hääl selgesti tema kõrva ja Jaanus ärkas.
Ta avas silmad. Külm higi kattis ta otsaesist. Tuba oli valge, kuu paistis heledalt sisse.
„Missugune hirmus unenägu!“ mõtles ta ja imestas isegi, et see tõesti oli unenägu olnud, nii selgesti oli ta kõike näinud. „Ma vannuksin selle peale, et tõesti oma nime kuulsin.“
„Jaanus! Jaanus!“ hüüti sealsamas selgesti.
See ei olnud enam unenägu.
Jaanus pööras silmad kähku akna poole ja kargas kerge karjatusega üles.
Aknast vahtis inimene tuppa.
„Maanus!“ hüüdis Jaanus poissi ära tundes, „kust sa südaöösel siia said?“
„Pai Jaanus, lase mind sisse!“ palus poiss. Ta oli kahvatu kui kooljas ja värises kõigest kehast.
„Roni siitsamast sisse.“
Maanus ronis vaevaga kitsast aknast sisse.
Toas oleks ta nõrkuse pärast peaaegu kukkunud. Jaanus toetas teda ja talutas oma sängi juurde, mille peale poiss, selga vastu seina toetades ja pead rinnale lastes, jõuetult istuma jäi.
„Mis sul viga, Maanus?“ küsis Jaanus murelikult.
„Leiba… tükike leiba!… Ma olen nälginud,“ surus poiss järk-järgult rinnast välja.
Jaanus läks kikivarbail välja, kobas köögis, kobas sahvris, leidis tüki leiba, liha ja kannutäie hapupiima. Poiss kippus näljase hundi ägedusega toiduvara kallale.
„Kui kaua sa juba nälginud oled?“ küsis Jaanus, muretsedes, et poiss enesele vorpides liiga võiks teha.
„Laupäevast saadik,“ pomises Maanus kibedas töös ja hammustas sügava poolringi leivasse.
„Ei sa siis kõike tohi ära süüa.“
Maanus vahtis kohkunult keelaja otsa.
„Sa teed enesele kahju. Jäta nüüd järele.“
„Aga, pai Jaanus…“
„Anna siia. Pärast võid jälle süüa.“
Haleda meelega lahkus Maanus ülejäänud toiduvarast. Jaanus tõstis ta jalule, kohendas sängi ja ütles:
„Nüüd võtame riidest lahti ja heidame magama. Seni räägi mulle lühidalt, kui jõuad, mis sulle on juhtunud.“
Ja kuna mõlemad endid riietest välja koorisid, jutustas Maanus unise, aga endise vastu juba toibunud häälega, kuidas kubjas teda laupäeva hommikul kodust leidnud ja kui laisklejat nuhelda tahtnud. Tema putkanud tulise hirmuga uksest välja, kubjas kirudes tagantjärele. Poisi väledad jalad olid teda seks korraks küll päästnud, aga ta ei julgenud enam jalga koju tõsta, sest ta teadis, et kubjas teda oli lubanud „vaeseomaks“ peksta. Ta hulkunud terve öö ja pühapäeva metsas ümber, kuni viimaks nälg teda siia ajanud.
Seni olid mõlemad ühe vaiba alla pugenud. Maanus surus ennast krutti tõmmates vastu Jaanuse rinda ja juba pool-uinudes sosistas: „Tee minuga… mis tahad… ma… ma olen hirmus… väs…“
Sellega sohises viimne jõud poisi rinnast, ta silmad vajusid kinni ja sügav hingetõmbamine tunnistas, et Maanus oli langenud une kaissu.
Jaanus aeles veel kaua unetult selili, käed ristis pea all. Ootamatu vahejuhtumine oli ta mõtteid pisut lahutanud, kuid iseäralik kurb tundmus, nagu suure õnnetuse etteaimamine, rõhus ta rinda. Viimaks, pisut enne päevatõusu, vajus ta sügavasse, surmasarnasesse unne.