Tarkade Klubi/jaanuar 2008/Ajaloo ja keemia vahel
| ||||||||||||||||||
Inimest pole nähagi. Aga uks on uus ja paokil, nagu kõlas telefonijuhatus. Kapid kõrguvad laeni: kolvid, purgid, totsikud, raamatud. Ja muidugi see spetsiifiline lõhn, mis eristab keemiahoonet kõigist teistest. Tundub, et kui siin korralikult sisse hingata, võiks väljahingatava õhu tikuga põlema panna ning liikuda ringi nagu tuldpurskav lohe.
Toa keskpaiga on enda võimusse haaranud võimas laud, kus hunnikus veel raamatuid, klaaskolbe ning üle kõige selle troonimas suur roheline mängukonn – see, mille ta kodust laste käest ära võttis ja ülikooli tõi, kui ülikoolis levis väljend «konnatiik» ning kõigil üle 65aastastel soovitati koju pensionile kolida.
Siis kerkib arvuti tagant tema ise. Tartu Ülikooli emeriitdotsent Tullio Ilomets on selles kabinetis töötanud 1950ndatest aastatest alates ning praeguse seisuga mahub ta ise vaevu sinna sisse ära. Tartu Ülikoolis 55 aastat töötanud mees on 86 aastat vana ja tuleb ikka iga päev truult rohelisse keemiahoonesse ülikooli peahoone kõrval. Temale see õhk istub.
«Aga miks ma ei peaks tulema?» küsib ta nõutult. Püüan ääri-veeri seletada, et mõned tema eas ehk enam väga ei viitsiks. «Aga mis ma teeks? Vahiks nagu loll telerit? Telerit ma vaatan. Valikuliselt. Põhiliselt kuulan raadiot. Aga et istuks teleri ees, sööks popkorni ja rüüpaks õlut – seda ma ei teeks.»
Ta osutab tooli kõrvale, et poolteist kuud tagas võttis tarvitusele kepi, aga see on väike asi. «Mina olen niisugune.
Ma ei saa istuda paigal ja ühe asjaga tegeleda.»
- Laserpuhastus ja orelid
1999. aastal kirjutas Postimees, et keemik Tullio Ilomets ja füüsik Matti Laan «saagisid» laserkiire abil keemik Jöns Jakob Berzeliuse kujult EPO-liimi plekid nii, nagu poleks neid seal kunagi olnudki. Kuju oli keemiahoone aknalaualt alla sadanud ja kildudeks purunenud. Keegi saamatu parandaja oli kuju aga parandamise käigus lootusetult liimiseks mäkerdanud.
Toona olid Ilomets ja Laan seda meelt, et järgmisena peaks laseriga ette võtma Tartu Jaani kiriku terrakotakujud. Kirik oli parajasti taastamisjärgus ning keskaegsete skulptuuride puhastamine suures osas alles ees. Kujukestele settinud põlevkivisodi oleks saanud laseriga viuh! viuh! ära aurutada. Ainult – kujud ise on nii poorsed, et laser võib ka kuju enda auruks muuta.
Mis on sellest vahepeal saanud?
Ilomets tuletab natuke meelde. «Need tudengid, kes seda asja tegid, kadusid ära. Leidsid, et see on väga raske. Laserpuhastus jäi praktiliselt pooleli. Midagi mõistlikku ei saa sellest asjast rääkida.»
«Aga restaureerimine jõudis rakendusmagistri õppekava näol Tartu Ülikooli õppekavva ning magistritöid on juba mitu aastat kaitstud,» räägib ta edasi.
Ta võtab kuhjast 2006. aastal ilmunud Rene Levolli raamatu «Oreli ehituse ja restaureerimise põhimõtted». «See on magistritöö. Restaureerimises on ju kõik koos: ajalugu, keemia, mehhaanika… Jaani kiriku pealt tehti kaks magistritööd, paberi restaureerimisest.»
Tööpuudust ei ole tal kurta. Suvi oli kirjelduse järgi ülitihe. «Tähetornis käisime, pildistasime ülikooli fotograafiga mitmed korrad kogu selle kupatuse üles. See on UNESCO maailmapärandi objekt. Siis oli ülikooli esimese asupaiga selgitamine…».
Oktoobris Tartu Ülikooli juubeli ajal avatud metallplaat ülikooli esimese asukoha kohta peahoone taga ei anna Ilometsale rahu. «See plätakas! Me olime Helmut Piirimäega sellele vastu. Tänav, mis viib Toomemäele, on ka jäänud seal märkimata.»
- Oluline müürijupp
Tähisest olulisem on, et peahoone õuelt tuli kaevamistööde käigus välja paar täiesti korralikku müüriosa, mille abil saab kindlalt öelda, kus paiknes Maarja kirik, mis asus selles paigas kuni 1704. aastani, mil see Põhjasõjas hävis. Hiljem sai ülikool maa endale ning arhitekt Krause kavandas sellesse kohta peahoone.
Juba varem leiti arheoloogilistel kaevamistel keemiahoone eest tänavalt üks teine müüritükk.
«See on oluline avastus. Nüüd saab täpselt fikseerida, kus see kirik oli. Peahoone enda sees pole enam ühtki kiriku müüritükki, aga on oluline teada, kus kirik oli. 1638–1641 toimus ju osa ülikooli õppetööst Maarja kiriku kooriruumides.»
Ilomets leiab oma raamatukuhjadest kibekiiresti Rootsis ilmunud raamatu, lööb selle õige koha pealt lahti ning kaardil avaneb pilt, milline oli praegune Tartu kesklinn siis, kui ülikool oli just asutatud. Maarja kiriku ümber oli müüriga surnuaed, nagu kirikule kohane.
«Me istume siis surnuaias praegu?» poetan.
«Ei. Surnuaed on siin üle koridori. Meie oleme väljaspool surnuaia müüri. Ise võite mõelda, mis siin toimub. Meil siin kummitab!»
Kas ta pole kunagi mõelnud, et ajalugu oleks talle hoopis paremini sobinud? Ta on ametis ka Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis ning muuseumi väljapanekud poleks ilma tema aastatepikkuse tööta pooltki nii laiaulatuslikud.
«Mina olen ikka keemik. Ajalugu on hobi: keemia ajalugu, Tartu Ülikooli ajalugu.»
Kui Tartu Ülikooli vaadata tema ajaloo taustal, siis mis seis siin praegu on?
«Seis on selline (naerab)… Kas Tartu Ülikool jääb linna keskele või kolib ta suures osas ära linna äärde? Kas Tartu jääb ülikoolilinnaks, selles mõttes, et tudengid on kesklinnas, tudengid on Toomemäel. Toomemäe vana nahakliiniku hoone müüdi juba maha.»
Teile see ei meeldi?
«Kuidas mulle saab meeldida ülikooli põlishoonete mahamüümine. Ülikool võib öelda, et tema ei müü, et müüb siiski kliinikum. Ent kliinikumi juhatuses on ülikooli mehed sees. Aga ma ei usu, et ülikool tahab Toomemäelt minema pageda.»
Järgmisena läheb kesklinnast keemiahoone. Uue maja müürid juba kerkivad Maarjamõisas uues ülikoolilinnakus.
«Teatud teadused võivad ju sealkandis olla. See ei tähenda, et kogu ülikool peaks siit ära kolima. Ega keemiahoonet ülikool ära ei anna, ma arvan. Mis siia jääb siis? See kuue postiga kontor?»
Professor Mart Ustav on kirjeldanud, kuidas tema tudengipõlves tormas Ilomets ise tulekahju kustutama, kui tudengil tõmbekapis katse üle piiri läks. Uues majas on tõmbekappides automaatsed kustutusseadmed sees.
«Keemia põhialused on selles hoones tehtud,» rõhutab Ilomets. «Midagi ei jäänud tegemata. Keemias on alati mingeid partsakaid käinud. Kui kvantkeemiaga tegeled, siis ei käi. Seal on arvuteid vaja. Tänapäeval muidugi ei tehta orgaanilist sünteesi enam nii suurtes hulkades. Keemik ei tohi karta ei mürke, plahvatavaid aineid, happeid, leeliseid, vaid peab oskama nendega ümber käia.»
Partsakaid on siis ikka käinud?
«Tahad teatud asja saada. Tuleb välja, et reaktsioon on nagu peruhobune, siis käib partsakas ära. Mõnikord on juba ette teada, et niisama proovida ei saa, et panen viis ainet segamini. Keemia on omaette teadus, seal on omaette eetika. Nõrganärvilistele ei klapi see üldse.»
Ise olete ka kõrvetada saanud?
«Ma olen mitu pauku pihta saanud! Aga kui see kirja panna, siis hirmutab inimesed ära.»
- Mitu pauku pihta saanud
Lausa haiglasse tuli minna?
«Eks ikka. Kuidas siis muidu? Mitte väga hirmsalt, aga kui läheb näiteks silma või lööb näo lõhki. Keemias pead oskama ette rehkendada. Kui mõned asjad põlema lähevad ja hing jääb sisse, siis ei tohi mitte laborist välja joosta, vaid peab hakkama kustutama. Gaasimask peab käepärast olema.»
Ilomets uuris varem maomürke ja ravimudasid. Esimene valdkond on tänaseks üle läinud Tallinnasse nn Endel Lippmaa instituuti. Kesk-Aasiast saadud mürgid on keemiahoone külmkapis siiski alles.
Millega seletada, et noored enam keemiat õppima ei trügi?
«Vanasti oli meil kõva konkurents. Kõik käib perioodide viisi. On asju, mis on teaduses aktuaalsemaks muutunud, ega seetõttu teised probleemid vähemtähtsaks ei muutu. Keemias-füüsikas ei tee ilma põhihariduseta midagi. Inimene peab pingutama. Meil on kursusel 25 inimest. Viis esimest teevad endale asjad raamatutest ja loengutest selgeks, neid ei pea tagant torkima. Nemad on need, kes hakkavad hiljem teadust edasi viima. Viis viimast võiks vabalt välja selekteerida, aga praegu neid hoitakse millegipärast rohkem kui nõukogude ajal.
Taset näitavad 15 inimest vahepeal, keda võid võtta tööle valdkondades, kus viis esimest juhivad. Nemad peavad olema oma valdkonna spetsialistid. Kui nende tase langeb, siis pole enam mitte midagi teha, kusagilt pole kaadrit võtta.»
- Anekdoot igast rektorist
Vahepeal räägib Ilomets ajakirjandusest, kes püüab keemiast kirjutada stiilis «rääkige meile raua roostetamisest, aga ärge keemiat sisse tooge». Selgub, et ta jälgib hoolikalt Märt Ringmaa kohtuprotsessi. «Ringmaa on ju ise TPI haridusega mees. Tema esitab ekspertidele konksuga küsimusi, iga ekspert ei pruugi seda paugupealt teada. See on hea venitamistaktika. Väga huvitav. Ei maksa väga lihtsalt keemiavaldkonda tükkida!»
Ilomets on öelnud, et võiks igast Tartu Ülikooli rektorist (ja neid on tema ajal olnud ikka üksjagu) anekdoodi rääkida. Ehk teab ta enda kohta ka mõnda? Ta jääb vait. «Kui taheti teada, kas ma olen siin, siis lõi keegi koridoris kolvi pläraki vastu põrandat puruks. Ma olin kohe uksest väljas. Niisugune indikaator.»
Tullio Ilomets
|
| Andrus Ansip, peaminister, TÜ keemiateaduskonna vilistlane Hindamatu talletaja Tullio Ilomets on Eesti looduslike ühendite keemia isa. Ta on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi ja Akadeemilise Muinsuskaitseseltsi asutaja ning mitme keemikute põlvkonna mentor. Ta on minu hea õpetaja, kursuse- ja diplomitöö juhendaja. Tullio Ilomets on teenekas teadlane, kuid vahel sünteesis ta mõne aine ka lihtsalt naljaviluks. Lihtsalt selleks, et proovida, kuidas välja tuleb, ja et sünteesida midagi Eestis esimest korda. Ilometsa keemiliste ühendite kollektsioon oli üüratu, tema kappides leidus ikka ollust, mida kellelgi uurimistööks hädasti vaja läks. Tullio Ilometsa tegevusel Tartu ülikooli ja linna ajaloo talletajana on hindamatu väärtus. Ta suhtub suure respektiga kõigesse, mis on vana. Või natuke vana. Tullio Ilometsa silmis oli väärtuslik ja muuseumis tulevastele põlvedele näitamise vääriline ka hiljuti oma aja ära elanud pH-meeter või kromatograaf. Erilisse vaimustusse sattus ta siis, kui sai prügimäele viimisest päästa sajandivanuse retordi, krüoskoobi või lihtsalt mööblitüki. Tullio Ilometsa huvi vanavara vastu ja selle hindamise oskus oli ülikoolis laialt tuntud. Mõttekaaslased teistest kateedritest ja osakondadest andsid talle alati teada, kui läks remondiks või kolimiseks. Oli selge, et Tullio Ilomets pidi kogu potentsiaalselt kasutu kraami üle vaatama. Tänu Tullio Ilometsale on meie ülikooli muuseumis palju esemeid, mida paljudes teistes vanades Euroopa ülikoolides pole osatud säilitada. 2006. aasta suvel Tullio Ilometsa 85. sünnipäeva puhul Eesti Päevalehes. |