Tallinnas aastal 2000
| ||||||||
Aastatuhandevahetus Tallinnas aastal 2000 — Kirjutanud M. J. Eisen
Astusin Tallinnas Balti waksalist wälja. Waatasin ümber: kuhu woorimehed jäänud? Mitte ainukestgi ei paistnud silma. Selle asemel mitu sada isesõitjat (automobili) seisis waksali ees, igal isesõitjal mees eesotsas. Teekäijaid tungis hulga kaupa waksalist wälja. Üksi ehk mitmekesi istusiwad nad isesõitjasse, ütlesiwad kutsarile midagi ja isesõitja sõitis oma teed edasi tuhatnelja, – ei tuhatnelja wõi ütleda, sest neljajalgne puudus ju; ütlen sellepärast parem: tormas lauasarnast uulitsat mööda edasi, kus ükski kiwi sõitjatele raputamist ei walmistanud.
Imekspannes waatasin ma lugu pealt. Ma ei wõinud sugugi aru saada, et woorimehe sugu Tallinnast kadunud ja isesõitjad asemele astunud. Tuhinal edasitõttawatele isesõitjatele järele waadates kuulsin korraga enese kõrwal kedagi küsiwat: „Mis wõeras nii imestab?"
Waatasin küsija poole. Lahke herra seisis mu kõrwas ja waatas omalt poolt imetledes mu otsa.
„Mis ma imetlen?" kostsin ma. „Imetlen seda, et Tallinna elu enam ära ei wõi tunda!"
„Kuda nii?" päris wõeras.
„Mitte ainustki woorimeest pole enam näha. Igal pool isesõitjad!"
Wõeras waatas weel eanm imetledes minu peale.
„Millal siis wiimse korra Tallinnas käisid, kui Tallinna elu nii muutunud arwad olewat?" küsis ta siis.
„Millal? Eks ikka 1900!"
Wõeras puhkes naerma. „Wõi nii! 1900! Mõtle ometi, et meil nüüd 2000 on. Seda wiisi ma mõistan, miks nii suuri silmi teed! Seda wiisi saan aru, et Tallinna tõesti hirmsasti leiad muutunud olewat! Ma kardan, siis wõid kergesti Tallinnas ära eksida. Mul on natuke prii aega! Kui lubad, tahan sind wähä linna mööda saata!"
„Südamest oleksin selle lahkuse eest tänulik!" ütlesin kumardades.
„Wõeras kumardas wasta. „Lähme siis edasi. Wõi sõidame?"
„Ei, lähme parem jala! Jala wõib kõik paremini ära näha!"
„Minugi poolest!"
Läksime Nunne wärawa poole edasi.
„Kas siis Tallinnas woorimehi ei ole?" küsisin mina.
„Ei ole! Kes hakkaks meie ajal enam hobusega ennast waewama. Saab ju isesõitjatega palju paremini edasi kui hobusega!"
„Kas siis hobusid sugugi enam Tallinnas ei leita?"
„Kes teab, ehk leidub mõni harw tööhobune weel!" arwas mu saatja. „Üleüldse tarwitatakse aga koormawedamiseksgi isesõitjaid!"
Ma waatasin uulitsat. Tasane nagu laud.
„Kui tasased uulitsad nüüd Tallinnas on!" hakkasin ma kiitma.
„Missugune õige kodanik hakkaks kiwihuniku otsas sõitma, nagu 1900 weel sündis!" seletas wõeras. „Ei, me oleme isesõitjatele kohased teedki walmistanud. Uulitsad on asfaldist, tsemendist ja muist aineist walmistatud. 3–4 korda päewas pestakse neid suure pritsi abil. Seda wiisi seisawad nad alati puhtad ega tolma sugugi. Tahab mõni uulits tolmama hakata, ujutab prits uulitsa kohe jälle üle."
Sel silmapilgul sõitis üks jalgratta mees meist mööda.
„Jalgrattad nähakse koguni aruldaseks jäänud olewat!" tähendasin omalt poolt.
„Tõsi küll. Nende moeaeg on ammu mööda. Kes tahaks oma jalgu enam waewata, kui isesõitjad kõik waewa käest ära wõtawad. Jalgrattaid tarwitawad nüüd weel üsna waesed inimesed, nagu teenijad tütarlapsed, mustatöö tegijad jne.
Seni olime Nunne wärawa juurde jõudnud. Ma waatasin Toompea poole. Toompea küljes nägin iseäraliku ehituse. See ulatas alt ülesse mäele.
„Mis see on?" küsisin ma.
„Elewator."
„Mis tarwis?"
„Inimeste wiimiseks Toompeale. Kes hakkab mäge mööda ülesminekuga ennast waewama! Pole muud kui astu elewatori ja oled juba järgmisel silmapilgul Toompeal. Mis arwad, teeme proowi?"
„Teeme!"
Astusime elewatori, kuhu meie järele mitmed muudki tuliwad. Silmapilk – ja me lendasime wuhinaga ülesse poole. Weel silmapilk ja elewator seisatas Toompeal. Me kolisime wälja.
„Kui selget pilti Tallinnas tahame saada, piame ülesse waatetorni minema. Juba mõnda head aastat tagasi on Toompeale waatetorn ehitatud, kust mõnus kogu linna silmitseda. Saja aasta eest leiti niisugusid tornid alles Soomes. Meie waatetorn on ses tükis ometi parem, et elewator meid ülesse torni otsa wiib."
Ma olin ettepanekuga muidugi nõuus. Lasksime endid kohe ülesse waatetorni otsa tõsta. Sealt silmitsesin imetledes Tallinna. Nii kaugele kui silm ulatas waatama, igal pool linn. Linn ülewel Lasnamäel, linn Pirital, linn Teliskopli pool, linn Ülemiste järwe kaldal. Wäga mitmes küljes warjasiwad puud ometi linna suurust ära, nii et õieti aru ei saanud, kui kaugele linn ulatas. Igapidi nähti kaugemal linnamajadel suuremad wahed wahel olewat ja nende wahede peal kaswasiwad puud. Jälle teisal nähti kaugemal majade wahel ilusaid aedu.
„Linn on ju ütlemata suureks kaswanud!" tähendasin omalt poolt.
„Pole imegi! Linnas elab ju oma 300,000 inimest. Need kõik tarwitsewad peawarju!"
„Kudas see suur hulk ometi kõik süüa saab?" küsisin edasi.
„Mitmet wiisi. Suurem jagu ometi ikka tööga ja teenistusega. Wiimasel ajal on palju wabrikuid Tallinna ehitatud. Need wabrikud on palju wäge kokku meelitanud. Küll teewad masinad palju tööd ära, aga siiski tarwitatakse inimestegi käsi. Seda enam weel, et meie aja töölised enam tööd ei taha teha kui 6–7 tundi päewas. Muidu tähendaksin weel, et naesterahwad palju tööd oma kätte kiskunud, tööd, mis endistel aegadel ainult mehed walmistasiwad. Peale selle annab rohke kauplemine weel hulgale leiba."
Ma waatasin ümber. Nägin nii mõnda, mõnda wabrikut. Aga mõndagi uut kirikut paistis mulle silma.
„Kirikutegi poolest olete palju rikkamaks saanud!" ütlesin ma.
„Oh neid piaks palju rohkem olema kui tõesti on. Inimeste poolest on linn nii palju kaswanud, aga kirikuid on kõigist tükki kuus juurde tulnud. Neist ei saa ammugi suure inimeste hulga kohta. Küll peetakse kirikutes 3–4 korda päewas jumalateenistust, iga kiriku peal on 3–4 õpetajat ametis, aga see kõik ei aita weel. Küll tehakse linnarahwa seas tublisti misjonitööd, küll peetakse iseäralikkudes kohtades iga päew palwetundisid, kuid kombeliku elu langemise kohta piab paljugi kaebama. Edenemine ja haridus ei ole kombelikku elu sugugi parandanud. Wangikodade asunikkude hulk annab sest tunnistust. Haridusest ei wõi kombelik elu abi loota, waid ainult ewangeeliumilt. Kus Kristus südames aset wõtab, seal alles wõib õnn asuda." – Ma hakkan teile siin üsna Jeremia lugusid jutustama; parem räägime muist asjust."
Ma waatasin ümber ja nägin eemal pika masti. „Mis mast see on?" küsisin ma.
„See on õhu telegrahwi mast. Sealt saadetakse ja wõetakse telegrammisid wasta. Laewadega merel wahetatakse telegrammisid. Lasnamäel mere ääres on teine sarnane telegrahwerimise koht. See wiimne on kaugele waatamisega ühendatud. Sealt waadatakse, mis Helsingis ja mis mere peal mitme saja wersta peal sünnib."
Naissaare poole waadates nägin midagi iseäralikku kaugel taewa all liikuwat.
„Mis see seal piaks olema?" küsisin ma ja näitasin sõrmega sinna poole.
„Tuulelaew, ei midagi muud. Tallinnalased lähewad wiimasel ajal hea meelega Naissaarele ja muile saartele suwitama. Sõiduks tarwitawad nad sagedasti tuulelaewa. See wiib kärmesti sihile!"
„Miks laewu ei tarwitata?"
„Laewu tarwitatakse ikka ka, aga laewaga ei pease igal pool maale. Laewadega weetakse enam kaupa. Kergeks sõiduks wõetakse aga hea meelega tuulelaew appi!"
Weel rääkisime tuulelaewast, kui ju mitmed tuulelaewad Tallinnast nägin taewa alla tõuswat ja mere poole minewat. Küll puhus tuul mere poolt wasta, aga see wastatuul ei jaksanud tuulelaewu sugusi teise külge ajada.
Aeg oli käes tornist maha minna linna waatama. Elewator kandis meid silmapilgul alla.
„Kas istume nüüd isesõitjale?" küsis mu saatja.
„Ei, läheme parem jalgsi altlinna waatama. Nii näeme kõik paremini ära!"
Waewalt jõudsime mõned sammud edasi, kui meile juba ajalehe müüja wasta tuli ja hüüdis: „Tallinna lõuneleht! Suuri uudisid! Ostke!"
„Mis ta ütles?" küsisin seltsiliselt. „Tallinna lõuneleht?"
„Tallinna lõuneleht neh! See on praegu ilmunud. See ilmub tawalisesti kell 12 igal keskpäewal!"
„Leht ilmub siis iga päew?"
„Igapäew neh! Peale selle ilmub meil iga päew weel neli teist Eestikeele lehte, nagu „Tallinna homikuleht," „Tallinna õhtuleht" ja mis nende nimed kõik olgu!"
„Teil on siis wiis igapäewast Eesti lehte Tallinnas?"
„Wiis jah! Ega see nii suure inimeste hulga kohta sugugi palju pole. Peale selle ilmub meil üks leht kaks korda päewas, mitu lehte kuus korda nädalis jälle mitu weel wähem korda nädalis."
„Ja kõik lehed leiawad lugijaid?"
„Nagu näha. Ükski leht, mis nõndawiisi täidab ja kõige wähemalt wärskeid uudisid lugijatele toob, pole meil weel nälga ära surnud, toogu ka telefonid muidugi Tallinna rahwale palju uudisid."
„Telefonid?"
„Telefonid jah! Iseäraliku mehanismuse tõttu annawad telefonid kõik kontoris awalikult kõneldud uudised igasse majasse teada. Seks kõneldakse kõik uudised telefoni kontoris walju äälega. Sedamaid on igal telefoni tarwitajal iga sarnane uudis teada. Telefonid on aga meie ajal igas majas aset leidnud."
„Mis tarwis siis enam ajalehed, kui juba telefonid kõik uudised kättekannawad?"
„Kandku ka, ajalehe kohusid nad täiesti ikka ei wõi täita. Päewaküsimusi telefon ikka ära ei seleta. Peale selle ei juhtu igaüks tuas olema, kui telefoni oma uudisid kuulutab. Ajalehti tarwitab siis ometi igaüks!"
Tahtsin ennast Tallinna lehtedega tutwustada. Ostsin kohe „Tallinna homikulehe" ja „Tallinna lõunelehe." Mõlemalt paistis mulle 10. juuni 2000 suurte numbritega wasta. Üks neist oli 8, teine 12 mehist lehekülge suur. Suurem jagu sisu langes ometi kuulutuste peale.
„Kas Tallinna ajalehed palju tülitsewad?" küsisin seltsiliselt.
„Kuhu see jääb! Ei ole neil ka muud tüli põhjust, annab leiwakadedus neile ometi põhjust!"
Saime mõned sammud edasi astunud, kui meile poisike raamatutega wasta tuli. „Ostke, ostke!" karjus ta. „Tallinna tuuletallajad," päris uus romaan. Kuulsa kirjaniku Waimula töö! Ostke, ostke!"
Kas teil Tallinnas raamatukauplusi ei ole, et uulitsal raamatuid wälja pakutakse?" küsisin ma.
„Raamatukauplusi on meil kümnete kaupa, aga et kaup paremini läheks, saadetakse müüjaid uulitsatelegi kaupa pakkuma, niisama nagu ajalehe toimetused seda teewad."
Edasi astudes waatasin kauplusi. Ütlemata toredad waateaknad oliwad neil, seda piab ütlema. Kuldkirju oliwad uksed ja majaseinad täis. Seal lugesin: Armas Altmäe, Kallis Külamees, Lembit Libekeel, Wäino Waim ja kudas kõik need Tallinna hangeldajate nimed oliwad.
„Kuhu on aga Meierid, Müllerid, Hahnid, Kahnid jäänud?"
„Ei tea!"
Edasiminnes nägin korraga ühe wähäldase maja, kelle seinalt kiri wasta hiilgas: „Teater."
„Mis ime see on, et teil Tallinna kohta nii wäiksed teatrid ehitatud?" küsisin mina.
„Suuremaid ei tarwita me sugugi!"
„Kudas nii?" Mitu sada tuhat inimest ja teatrid nende jaoks nii wäiksed! Wõi ei pia Tallinna inimesed teatrist enam lugu?"
„Tallinna rahwas ei taha ennast teatris käimisega palju waewata. Mis tarwis ka? Teatri etendusi wõib muidugi näha, ilma et ise teatrisse waatama läheksid."
„Kudas nii?"
„Igas majas leidub telefon ja kaugelewaataja. Iga maja on teatriga ühendatud. Kui nüüd teatris midagi etendatakse, pole muud tarwis kui kodu aparadi juurde minna ja seal nähakse ja kuuldakse kõik, mis teatris sünnib. Ainult mõned harwad lähewad weel teatrisse istuma ja waatama. Sel põhjusel ei tarwita me suuri teatri hooneid! Ülepea on meie ajal kõik nii hästi sisseseatud, et kodu kõik wõib näha ja kuulda, mis kaugemal sünnib ehk näha on. Ei pruugi ennast waatama minemisega waewata!"
Edasi sammudes paistis mulle ühte lugu seltsimajasid silma.
„Kui palju teil Tallinnas seltsisid on?" tähendasin ma.
„Kes neid kõiki jõuab enam üles lugeda!" wastas mu seltsiline. „Seltsisid leidub meil sadade kaupa. Peale muude on iga ameti ja tööaru jaoks oma selts. Wõime minna kutsarite seltsi ja puuseppade seltsi, uulitsa puhastamise seltsi ja teenijate tüdrukute seltsi, jooksjate seltsi ja istujate seltsi, naerjate seltsi ja wähä rääkijate seltsi."
„Wõi nii palju seltsisid siis! Teenijatel tütarlastelgi omad seltsid!"
„Ammugi juba. Seal arutawad teenijad oma asju, määrawad tööpäewa pikkuse ja lisatundide palga. Kell 6 õhtul arwawad nad oma tööpäewa lõpnuks. Kes peale kellu 6 weel teenija abi tarwitab, piab selle abi eest iseäranis maksma. Teenijad tütarlapsed nõuawad, et neile ainult „preili" („neiu") piab üteldama ja neid p a l u t a m a seda ehk teist teha. Neil on nüüd kaks korda parem põli kui maja perenaestel."
„Kui aga maja perenaene ei taha paluda?"
„Siis lähewad teenijad kohe oma teed. Jah, sedagi juhtub, et mõni maja perenaene, kui talle wõerad tulewad, õhtu eest terwe päewa palga lubab, aga sellegi poolest ei hakka teenijad enam tööle. Ütlewad, nüüd peale kellu 6 olla nende aeg, nüüd pidada nad wälja meelt lahutama minema. Waadaku perenaene esi, kudas oma wõerastega hakkama saab. Teenija aga istub jalgrattale ja läheb meelt lahutama!"
Nii kõneldes jõudsime ühe etitatawa maja juurde. Jäin natuke ehitust waatama. Ehitusest pidi neljakordne kiwimaja saama. Imewiisil nähti õige wähä müürisseppasid tööd tegewat. Müürisseppade asemel tegiwad masinad tööd. Ja töö masinate käes müüride ehitamiseks läks wäga kärmesti edasi.
„Teil ehitatakse õige masinatega majasid!" ütlesin ma.
„Kus iganes wõimalik, pannakse masinad ametisse. Meie ehitajad on nõuu pidanud oma masinatega Olewiste kirikut Toompeale wiia, kuid siiamaale pole nad oma nõuu weel tõeks teinud. Kes teab, ehk teewadki tulewikus niisuguse karutüki ära!"
Koolide poolest näitab Tallinn suurt rikkust üles. Tawaliste koolide kõrwal nägin põllumeeste kooli, meremeeste kooli, kaubanduse kooli j. n. e.
Waadates ja kõneledes olime südalinnast kaugele wälja alewisse jõudnud. Korraga nägin maamehe hobusega enestele wasta tulewat.
„Hobune!" hüüdsin ma imetledes pool tahtmata.
„Hobune jah!" kordas mu seltsiline. „Keegi maamees tuleb linna oma kaupa müüma. Maameestel on ikka weel kasinasti isesõitjaid. Waatame õige, mis sel maamehel müüa on!"
„Waatame!"
Astusime wankri juurde. Maamees pidas hobuse kinni. Küsisime, mis mehel müüa.
„Mune!" wastas maamees.
„Mis munad maksawad?" küsisin mina.
„Õieti odawad! Ainult 6 kopikat tükk. Oleks talwe, saaksin wist 10 kopikat tükist!"
„Mis weel müüa on?"
„Wõid!" wastas maamees.
„Näita meile oma wõid!" ütles mu seltsimees.
Maamees näitas. Üsna hea köögiwõi.
„Palju nael maksab?" küsisin mina.
„Kopikat 75 tahaksin ikka naelast saada!" arwas maamees.
„Mis muidu weel müüa?" küsisin edasi.
„Odratangu!" wastas maamees.
„Palju toop maksab?" uurisin mina.
„Üteldakse Tallinnas toobist 20 kopikat maksetawat!" arwas maamees.
„Lähme edasi!" ütlesin seltsimehele. „Ega meist ometi ostjat saa!"
Sammusime edasi. Mina jäin kuuldud hinda mõtlema ja unustasin hoopis ära Tallinna elu waadata.
„Kas me ei piaks õige wäikest lustisõitu Pärnu ette wõtma?" küsis mu seltsiline korraga.
„Pärnu? Mis lustisõit see eanm nii kaugele on? Sõida Wiljandisse, sealt Mõisakülasse, sealt alles Pärnu!"
„Sugugi mitte! Meil on ju ometi oma otsekohene Tallinna-Pärnu raudtee. Ei pruugi sugugi enam Wiljandi kaudu sõita. Peaseme Tallinnast otse Pärnu ja aru mööda Wirtsugi."
„Aga niisugune sõit kestab kaua!"
„Ega me enam aastal 1900 ei ela, et kaua kestab. Kiirrong wiib meid ühe tunniga Pärnu!"
„Kui lugu nii, siis on sõit Pärnu küll ainult lustisõiduks nimetada. Sõidame siis minugi poolest!"
Istusime sedamaid isesõitjale, mis meie ligidal seisis. Kutsar sõidutas meid sellega warsti Pärnusse minewa raudtee waksali.
Natuke aega ootasime waksalis, kui juba rong Pärnu poole hakkas tormama. Umbes poole tunni olime ju sõitnud, kui rongi saatja korraga hüüdis: „Merjamaa linn! 2 minutit seisatust!"
„Kas siis Merjamaa juba linnaks saanud?" küsisin seltsiliselt.
„Linn ta küll ei ole, ainult linnake! Kõigist paar tuhat hinge asub Merjamaal. Ega seda õieti linnaks maksa nimetada!"
Lühikese seisatuse järele tormas rong edasi Pärnu poole. Ja waewalt oli tund mööda läinud, kui me ju tõesti Pärnu jõudsime. See oli rutuline sõit.
„Pärnus on täna pidu, sellepärast ma lustisõitu Pärnu soowisin!" seletas mu seltsiline.
„Mis pidu siis?" pärisin mina.
„Pärnlased on pika igatsuse peale oma jõele wiimaks silla saanud. Selle õnneliku juhtumise mälestuseks peawad nad täna pidu!"
„Niisuguse juhtumise pärast on tõesti põhjust pidu pidada. Ligi paarsada aastat igatsesiwad ju Pärnlased enestele ikka kindlat silda! Piame neile silla pärast küll õnne soowima!"
Astusime Pärnus waksalist ülejõel wälja ja läksime linna mööda jalutama. Ülejõele oli tubli linn tekkinud. Kena kirikki Ülejõel kuulutas, et siin ristirahwas asub. Niisama paistis mulle Riia alewist silma kirik, mida ma enne polnud näinud.
Läksime Pärnu uut sildagi waatama. Uudiseks oli siin silla ääres laewade puudus. Enne tühjendati ja täideti laewu nahksillalt. Nüüd nägin kalda ääres laewu täidetawat. Igapidi ei takistanud laewad enam liikumist sillal.
Käisime sillapidu pidajate seas ja soowisime neile õnne. Sõitsime isesõitjaga Pärnut mööda edasi, tagasi ja panime linna tähele. Wabrikuid oli mõni juurde tulnud, inimeste hulk 50–60,000 hinge peale kaswanud, „Pärnu päewalehtki" ilmuma hakanud, – aga üleüldse ei märganud ma Pärnus midagi iseäralikku. Wõtsime sellepärast nõuuks kiirrongiga jälle Tallinna tagasi sõita. Tallinnas ei olnud ma linna järelewaatamisega ammu weel mitte walmis. Seal wõisin weel mõndagi tähele panna.
Sõitsime waksali, wõtsime tagasisõidu Tallinna ette. Tallinna ja Pärnu waatamine oli mind tublisti ära wäsitanud. Uinusin magama. Magasin nii magusalt, et midagi ei kuulnud, mis mu ümber sündis. Kaunid unenäod tegiwad mu une ütlemata armsaks.
Üleshärgates juhtus mulle ajaleht silma. Ajalehel seisis 1903. See nähtus pahandas mind nii, et Tallina edasiwaatamise kohe katki jätsin.