Tallinna narrid ja narrikesed/2
II. Raha narrid.
„Konti, kaltsu, konti, kaltsu, prou—ad!“
Mees, kes neid wägewaid sõnu hüüdis, astus parajasti selles Tallinna alewis, mida meie esiwanemate naljatuju „Kassisabaks“ on ristinud, kahekordse puust maja õue pääle. Mehe riided ja külm talwine päew ei tahtnud kokku leppida. Õhukene ülikuub oleks kümne aasta eest mõne kerjaja seljas ligimeste kukru pääle jõudsalt tormi wõinud jooksta; praegusel ajal oli ta nii kirjuks lapitud, et esimene Tallinna rättseppgi ei oleks wõinud ütelda, mis karwa ja missugusest riidest kuub wanal ajal olnud. Müts näis mõne eluta põlluwahi käest laenatud olewat; saabaste tallad ja päälisnahad kippusiwad lahku minema. Ka mehe nägu ei olnud ülikonna kohane, ehk ta küll wanadusest kortsutatud, hallidest okastest inestatud ja külmast sinine oli; näo jooned oliwad siisgi peenikesed, nina pikk ja teraw, nagu naaskel, suu õhukeste huultega, mis kui tangid kõwasti kokku surutud oliwad; iseäranis aga ei wõinud need silmad sündinud kaltsukorjaja silmad olla, sest nende pilgu sees wilkus aegajalt üks säde, mis ainult kõrgem haridus sinna sisse wõis pillanud olla.
„Konti, kaltsu, konti, kaltsu, prou—ad!“
Kuna prouad wiibisiwad, hakkas wanamees kepiga, millel teraw raudne ots oli, prügihunnikuid õue pääl läbi tuustima. Kõik riide räbalad, kondid, paberi- ja klaasitükid, pääta naelad ja silmata nõelad, mida ta säält juhtus leidma, pistis ta oma laialise koti sisse. Oleks leid nii suur olnud, kui otsija usinus näis olewat, siis ei oleks ta kotiga wärawast enam wälja pääsenud.
„Kaltsumees, tule sisse!“ hõikas naesterahwa hele hääl maja ukse wahelt. „Kes sinuga sinna külma kätte angeldama tuleb?“
Wanamees astus kotta, kus pool tosinaid niisuguseid „prouasid“, kes oma pesu ise pesewad ja korterite eest 3 rubla kuus maksawad, teda ootasiwad; põllede sees oli neil suurem wõi wähem osa seda kaubawara, mida wanamees nii wiisakalt nõudis. Kaltsumees wõttis margapuu wöö wahelt ja hakkas põlletäisi ükshaawal ära mõõtma. Sääl juures sattus ta kohe esimese põlle omanikuga, kes keegi muu ei olnud, kui maja perenaene emand Trump, kibeda waidlemise sisse.
„Oh sina häbemata waleworst!“ kilkas perenaene käsa kokku lüües. „Poolteist naela! Sinu w’a lagunenud kere kaalub poolteist naela! Mina ise olen oma käega kaltsud ära waaginud — pääle kahe naela.“
„Ei ole,“ waidles wanamees elawasti wastu. „Kadugu ma ihu ja hingega, kui siin üks trips pääle poolteise naela on! Pange kaks naela täis, siis saate kopika.“
Waewalt on wanad Greeklased wabaduse eest, Eesti ajalehed tühjade asjade pärast ja nälginud koerad ühe kondi pärast nii wahwasti wõidelnud, kui siin poole kopika pärast sai waieldud. Perenaene hüüdis maad ja taewast tunnistajateks, et kaltsukorjajal walsk margapuu olla; kaltsukorjaja wannutas kõik õnnetused ennast nuhtlema, kui margapuu mitte õige ei ole. See on tõsi, et kõik margapuud, mida mina olen näinud, naelade suuruse poolest lahku läksiwad; ma ei ole ialgi kahe ühemeelelise margapuuga kokku juhtunud; näib, kui elaksiwad kõik margapuud isekeskis abielus.
Kui riid juba nii suureks läinud, et Europa rahu ähwardas rikkuda, wiskas teine naene, kellel aeg oodates igawaks läks, oma põllest perenaese kaltsu hulgale nii palju juurde, et kaks naela wanamehe margapuu järele täis saiwad. Wiimane tõmbas siis punga wälja, mis muud ei olnud, kui kahest otsast kinni seotud sukasäär, soris kaua aega sääl sees olewate waskrahade keskel ja andis wiimaks haleda näoga ning sügawasti õhates kopika perenaese kätte. Niisama tegi ta igakord, kui ta teistele naestele kopika wõi koguni kaks maksma pidi; rahatükid oliwad otsekui haakidega ta sõrmede külge kinnitatud, nii et nad sugugi säält wälja libiseda ei tahtnud. Kui wiimne kopikas wälja maksetud oli ja wanamees järele jäänud wasetükkisid hoolega läbi luges, tegi ta niisuguse näo, kui oleks ta isamaa, waranduse ja pere korraga kaotanud.
Ta hakkas kotti, mis pääle leisika raskemaks oli läinud, jälle selga upitama, näis aga korraga ära nõrkewat. Kott kukkus maha ja wanamees toetas ennast hoigades wastu seina. Naesed küsisiwad osawõtlikult, mis tal wiga.
„Halastage, prouad, waese inimese pääle,“ ägas kaltsukorjaja. „Eilsest saadik ei ole ma leiwa raasukest suhu saanud. Jõud on otsas, pää käib ringi“…
„Ärge uskuge kelmi!“ hüüdis perenaene põlglikult. „Tal on raha küll, aga ta ei raatsi ise leiba osta, waid katsub kawalate wiguritega nende halastust äratada, keda ta oma walsi margapuuga muidu tüssab.“
Wanamees hoigas walusamini.
„Kasi wälja!“ kärgatas perenaene. „Tema julgeb kerjata ja enesel pung raha täis!“
„Jumal hoidku mind sest rahast üht kopikat oma kasuks pruukimast!“ ütles wanamees, silmi lae poole tõstes. „Kust peaksiwad siis mu haige naene ja kuus wäetimat last päätoidust ja ihukatet saama?“
„Wale! Puhas selge wale!“ hüüdis perenaene. „Pole sul naist ega last, aga raha on sul küll. Ma olen su kelmistükka ennegi näinud. Kasi minema, muidu wõtan ma luua warre!“
Wanamees katsus kotti uuesti üles tõsta, kukkus aga see kord koguni maha ja jäi kui uimane koti otsa pool küliti lamama. Üks noor naesterahwas, waese wabriku töömehe naene, kes kaherublases urtsikus elas, kadus seda nähes ära ja ilmus siis kausitäie lahja leemega ja suure leiwawiilakaga; ta aitas wanamehe istukile ja pakkus talle süüa.
„Teil näib ju küllus käes olewat,“ pilkas emand Trump. „Olete wist ära unustanud, et Te minewase kuu üüri weel ära maksnud ei ole.“
„Saab maksetud,“ wastas noor naene punastades.
„See on kahtlane, kui Te oma terwe wara kelmide ja hulguste kätte söödate.“
„Mina ei wõi nälginud inimese waakumist näha. Olgu see mees õiglane wõi petis, aga seda näeb igaüks, et tal nälg on.“
Seda oli tõesti kerge näha, sest wanamees neelas toitu nii läbemata ahnusega alla, nagu oleks tal surmanuhtlust karta, kui söömine kahe silmapilgutuse wahel lõpetatud ei ole.
„Sel wiisil saab wana pääkoer iga lõuna muidu süüa,“ nurises emand Trump. „Ega narrid ilma päält otsa lõppe. Teie aga,“ pööras ta ennast auulise tõsidusega töömehe naese poole, „makske homsel päewal üür ära ehk minge korterist wälja. Mul ei ole wähematgi himu, wõõraid inimesi oma kulu pääl prassida lasta.“
Ütlen siin kohe, et emand Trump rikas oli, et tal kolm maja, üks pood ja pangas 10,000 rubla puhast raha oli; ütlen weel, et emand Trump kohtu ees mitte wandega ei oleks wõinud tunnistada, et kaltsukorjajal haiget naist ega kuut wäetimat last kodu ei ole. Neist ütelustest näeb siis lugeja isegi, kui mõistliku, ettewaatliku ja kokkuhoidliku emanda ees tal auu on seista.
Emand Trump oli enne kehwa olnud; ta rohkendas oma wara selle läbi, et ta wara hommikul maanteede pääle wälja läks, talupoegade käest nende kaubawara ära ostis ja selle omalt poolt kahewõrdse hinna eest laiskadele linnaprouadele müüs, kes ise turule ei wiitsinud minna. Tema ameti-nimi oli „torgowka,“ Eesti keeli umbes: wereimeja. Emand Trump imes paksude ja laiskade werd, nii kaua kui ta ise lahja ja usin oli. Nüüd oli ta ise paks ja laisk; ta imes nüüd lahjade ja usinate, nimelt oma waese üürirahwa werd; need pidiwad oma külmade ja niiskete urgaste eest rasket hinda maksma ja maksu hiljaks jäämist perenaese orjamisega wälja lunastama. Nõnda sai emand Trump oma majatalituses odawasti läbi.
Õnnelik mees, kes seda naestesoo pärlit oma kodukanaks tohtis nimetada, oli ameti poolest kalakaupleja. Isand Trumbi minewikust ei tea mina muud kõneleda, kui seda, mis rahwas temast kõneles: et ta oma terwel eluajal kellegile üht kalasaba ei olnud kinkinud. Selle eest oli isand Trumbil suur kõht ees, palju raha pangas ja Tallinn auustajaid täis. Ta laulis kirikus mürisewa häälega passi, ütles igale inimesele sina, kes temast waesem oli ja armastas nooremaid hurjutada, nii hästi sääl, kus tal seks põhjust oli, kui ka sääl, kus tal põhjust mitte ei olnud.
Sellel igapidi auuwäärilisel abielupaaril oli üks ainuke poeg, nimega Hermann. See oli praegusel ajal 22-aastane noorsand, lugemata noorte meeste sõber, neiude silmamuna ja oma wanemate puusärgi nael. Isa oli temast juba warases nooruses tubli kalakaupleja püüdnud teha, aga poeg oli niisugune põikpää, et temast ialgi kaupmeest ei tahtnud wälja tulla. Häda pärast paniwad wanemad tema gümnasiumi õppima, sest et poiss, kui tal midagi tegemist ei olnud, liiga palju koerust tegi. Poiss jäigi koeraks, aga gümnasiumi tegi ta hiilgusega läbi. Wallatuse ja laiskuse pärast — nagu isand ja emand Trump selgesti teadsiwad — soowis ta nüüd weel ülikooli sisse astuda, aga sest ei tahtnud wanemad kuuldagi; see oleks hirmsat raha kulutanud ja poiss oleks muidugi teiste omasuguste wõrukaelte hulgas hoopis hukka läinud. Isand Trump ehitas otse poja pärast oma majasse poe ja pani Hermanni sinna sisse kauplema.
See oli isand Trumbi ainus ettewõtmine, mis talle midagi sisse ei toonud. Hermann ei mõistnud kaubelda. Ta ei õiendanud ialgi kawalate käeliigutustega waekausside aruannet, ei pannud suhkrunaela juurde poolt naela paberit, ei wõtnud mitmehinnalist kaupa ühe koti seest ega kiitnud liiwa nisupüüliks. Lastele, kes kopika eest krihwlid tuliwad ostma, andis ta kamalutäie „pompommi“ pääle kauba; kerjajaid kutsus ta sagedasti ise sisse. Nõnda oli siis pood alati lapsi ja kerjajaid täis, kes mitte iga kord lahket andmist ei oodanud, waid andja waewa sellega wähendasiwad, et ise wõtsiwad, mis süda just ihaldas. Tihti pani Hermann lausa päewa ajal poe kinni ja läks sõpradega uitama. Ta oli üks neist mõnusatest „andalaskjatest“, kellel waimustatud sõpradest ialgi puudust ei ole. Sõbrad oliwad temaga igapidi ja üliwäga rahul, kuna wanemad temast muud ei leidnud, kui laitust. Sõprade silmas oli ta lustilik, waimurikas, wiisakas ja kuldse südamega noormees, wanemate silmas — ühe neist sagedasti pruugitud sõnaga ütelda — „rumal wasikas.“ Kummal oli õigus?
Kaltsukorjaja oli söömise lõpetanud. Ta pühkis suu kuue hõlma sisemise poolega puhtaks, tänas wiisakalt ja hakkas siis noore naese käest, kes teda oma waesusest oli söötnud, raha nuruma, mille eest ta haigele naesele kõhu rohtu tahtis osta. Noor naene oli ikka weel emand Trumbiga kibedasti riidlemas; igal muul ajal oleks ta täitmata wanamehe wist hästi läbi hurjutanud; et ta aga sel korral perenaese südant nii raskesti, kui wõimalik, haawata soowis, andis ta kalsukorjajale oma wiimsed wiis kopikat, mis tal hinge taga oliwad. Wanamees tänas ka selle ande eest wiisakalt, upitas koti selga ja läks oma teed, naisi kustumata wiha ning õelusega kaklema jättes.
Uulits oli libe ja wanamehe kott raske; poe ukse ees kukkus ta nii õnnetumalt maha, et oma pää weriseks lõi ja uimaselt lamama jäi. Seda nähes jättis Hermann kohe kohwi ja nuudlite ostjad seisma, tõttas õnnetule appi, pani werejooksu lumega seisma ja sidus haawa oma ninarätikuga kinni. Kui ta wanameest maja sisse tahtis kanda, ägas see nõrga häälega:
„Wiige mind koju… oh, ma suren… koju, koju!“
„Kus Teie kodu on?“ küsis Hermann kohkudes.
Wanamees ei wastanud; ta hakkas mõlema käega oma rinnast kinni ja näis uuesti uimaseks minewat.
„Ma wiin ta otsekohe haigemajasse,“ ütles Hermann iseenese ette.
„Koju, koju… Jumala pärast koju!“ sosistas wanamees uuesti.
„Kus Teie elate?“
„P*** uulitsas… Schaumbergi pärijate majas.“
Hermann imestas, et waene kaltsukorjaja, kelle ülikond talle enesele tänulikku tööpõldu pakkus, ühes neist kõige uhkematest Tallinna uulitsatest ja ühes neist kõige toredamatest majadest selles uulitsas elas; ta ei hakanud selle asja üle sügawamalt järele mõtlema, waid kutsus woorimehe, seadis wanamehe hoolega saani pääle istuma, hoidis teda ise kinni ja oli, oma kergest riidest hoolimata, sõidule walmis.
„Mu kott… kott!“ karjatas wanamees hirmsas ahastuses.
„Missugune kott?“ küsis Hermann.
„Kaltsukott!… Ärge unustage mu kaltsukotti maha!“
Hermann tõstis kaltsukoti, mis tõesti peaaegu unustuse kätte oleks jäänud, saani sisse ja käskis woorimeest sõita.
„Pöörane, mis su arus on?“ kärkis sel silmapilgul emand Trumbi hääl õuewärawa wahelt. „Hermann! Hermann!!!… Kuhu sa tormad? Ei kuulegi. Oota, kui ma su naha kätte saan! Oled sina santide wedaja? Kelle hooleks sa poe jätad, kuri loom? Hermann! Hermann!!!… Herrr—mann!!!?“
Aga Hermann oli juba nurga taha kadunud.
„Miks T’e woorimehe wõtsite?“ hädaldas wanamees tee pääl. „Minul ei ole temaga tegemist. Makske ise talle, kui tahate.“
„Olge mureta,“ naeratas Hermann.
Nad jõudsiwad warsti suure neljakordse Schaumbergi pärijate maja ette. Hermann tundis seda maja wäga hästi, sest ta oli mitu sada korda nende aknate alt läbi kõndinud ja ülespoole wahtinud, lootes, et üht kallist nägu näha saaks, mis alati ta meeles mõlkus. Maja sisse ei olnud teda paraku ialgi kutsutud ja ta ise ei olnud, oma muidusest ninatarkusest hoolimata, oma jalga kordagi pühandatud läwe üle julenud tõsta… Hermann aitas kaltsukorjaja saanist wälja ja oleks teda hää meelega trepist üles talutanud, aga wanamees tõrjus teda küünarnukkidega enesest eemale ja käskis wiibimata koju minna.
„Teie kukute jälle maha, kui ma Teid ei hoia,“ pani Hermann wastu.
„Laske mu käsi lahti!“ kähises wanamees wihaselt. „Ma saan ilma Teietagi läbi.“
Hermann pidi ta haleda meelega lahti laskma. Wanamees hakkas, kotti enese järel lohistades ja kardetawalt tuikudes, trepist üles ronima. Waewalt sai ta kaks, kolm sammu astuda, kui ta silmanähtawalt ära nõrkes ja wist uuesti oleks kukkunud, kui mitte Hermann teda kohe ei oleks toetanud. Wanamees ei tõrkunud enam abi wastu; ta jalad oliwad nii nõrgaks läinud, et Hermann teda ja ta kotti enam kandma, kui toetama pidi. Trepp oli wäga pikk, wäga keeruline ja — nagu kõik Tallinna trepid — nii pime, et kuulus Egiptuse pimedus selle kõrwas kui päewawalgus oleks säranud. Kui Hermann oma koormaga wiimse astme pääle, nimelt katuse alla, oli jõudnud, arwas ta suurema poole oma eluajast ju möödas olewat.
Julgesti wõin siin ütelda, et waewalt keegi teine noorsand Tallinnas, iseäranis keegi 40,000 rubla pärija, seda ep oleks teinud, mis Hermann Trump praegu tegi. Iga mõistlik noormees oleks palju kergemaks arwanud, wanameest kotiga tükis trepist alla weeretada, kui neid neljandama korra pääle üles tassida.
Ülewal hakkas wanamees oma aitajat jälle tagasi tõrjuma ja teda selle püüdmise jõudsamaks kordasaatmiseks küünarnukkidega puksima.
„Ei,“ ütles Hermann kindlasti, „siin ei wõi ma Teid üksi jätta, sest kui Te siin kukkuma hakkate, siis ei jää Teie enne seisatama, kui P*** uulitsas wõi koguni teises ilmas. Nüüd ütelge mulle tõsise sõnaga, kas Teie katuse all elate, wõi peame weel kõrgemale ronima?“
„Uks… pahemat kätt,“ ähkis wanamees.
Hermann kobas käsikaudu mööda seina edasi, kuni ukse link ta pihku sattus. Ta tegi ukse lahti ja — oleks peaaegu wanamehe maha pillanud.
Asi, mis Hermanni nii kohkuma pani, oli tõesti wäga kardetaw: tema ees seisis walge näoga tütarlaps, mitte lihtlabane tütarlaps, waid just see, keda Hermann päewa ajal unes nägi ja kellest ta ööse uneta jampsis. See’p ta oligi, see waene õmblusemamsel Agnes Wolter, kes tema, Hermanni Trumbi, Tallinna nägusama noorsanda ja wiisakama wõrukaela armastuse eest kui tule eest põgenes, kuna suur hulk rikkaid ja ilusaid preilisid teda kui mõnda haruldast lindu noolte ja wõrkudega püüdsiwad.
Hermann oli Agnest ühes tuttawas perekonnas, kus tüdruk õmblemas käis, näinud ja kohe nii kanget südame tuksumist tundnud, et naljasõnad, mis tal muidu tütarlaste naerutamiseks ikka käepärast oliwad, see kord kurku kinni jäiwad. Agnes ei olnud kaugeltgi igapäewaste Tallinna õmblusmamslite laadi; näo, hariduse ja eluwiiside poolest oli ta neist wist hää tüki kaugemal, kuna ta riiete uhkuse poolest wäärt ei olnud, kõige waesema kojamehe tütre kingapaelu lahti teha; ta ei piilunud läbi akna mööda sõõluwate tuuletallajate järele, ei teinud perepojale ilusaid silmi, ei uurinud köögitüdruku käest pererahwa saladusi wälja ega naernud ennast nende nüri nalja pärast kordagi lõhki; töö tegi ta ikka waremalt walmis, kui lubatud, ja järele jäänud riidetükkisid ei kaotanud ta kuhugi, mitte oma enese taskugi. Tahtis Hermann temaga juttu teha, siis ütles Agnes enesel wähe aega olewat; soowis Hermann teda õhtul koju saata, siis kadus Agnes ikka selle ukse läbi ära, kus Hermann teda oodata ei teadnud. Kord juhtus armastaja noorsand siisgi uulitsa pääl neiu kannule; maja ukse ees, kuhu Agnes sisse astus, pakkus Hermann talle kätt ja südant. Agnes palus teda koju magama minna ja teisel hommikul selge pääga meelde tuletada, et waeste tütarlaste wõrgutamine auusa mehemeelega mitte kokku ei sünni. Sest saadik ei olnud Agnes enam Hermanni tuttawate juurde tööle läinud.
„Isa, mis sul wiga?“ hüüdis Agnes, weel walgemaks kahwatades, kui ta muidugi oli.
„’Pole suurt wiga… pisut kukkunud,“ kogeldas Hermann, kuna kaltsukorjaja ainult walusa hoigamisega wastas. „Andke andeks, preili, et ma… Teie tuppa pean astuma.“
Hermann astus weel enne andeksandmist tuppa ja pani wanamehe woodi pääle.
See oli kõige pisem kambrike, mida Hermann ialgi näinud; tal oli üks ainuke pisuke aken, aga see oli walge, puhta kardinate ja toaroosidega ilustatud; neli walget seina piirasiwad kitsast ruumi sisse, aga iga asjake, iga ruuttoll maad selle ruumi sees hiilgas puhtusest; majaasju ei olnud enam näha, kui üks laud, kaks tooli ja kaks woodit, milledest üks ennast häbelikult walge eesriide taha peitis. Kõiki neid asju oli Hermann ühe pilguga oma teadmise warasse tallele pannud, sest see koht oli tema meelest tähtis, ülitähtis.
„Kas sul suur walu on?“ küsis Agnes, isa üle kummardades ja tema kondiseid käsa silitades.
„Mu pää põrus ära… ma arwan… pääaju on wiga saanud,“ ümises kaltsukorjaja. „Saada… see wõõras inimene… minema.“
„Teie kuulete, herra Trump, mis isa soowib,“ kogeldas Agnes häbi pärast punastades.
„Ma lähen kohe,“ ütles Hermann ruttu, „aga mitte koju, waid tohtri järele, keda siin kibedasti tarwis näib olewat. Enne aga palun Teid südamest, ühe ainsama küsimise pääle wastata: Kas Teie mind selle pärast tagasi lükkasite, et Teie isa… waene kaltsukorjaja on?“
Enne kui Agnes midagi sai wastata, tõstis wana Wolter pää üles, wahtis palawikus põlewail silmil Hermanni otsa ja ütles nõrga, aga wiha pärast wärisewa häälega:
„Teie tunnete minu tütart?“
„Mul oli see õnn, preili Agnest tuttawate juures näha ja nii palawasti armastama hakata, et teda oma abikaasaks palusin tulla,“ wastas Hermann tõsiselt.
„Teie julgesite minu tütre kätt paluda?“
„Julgesin ja sain karistatud: mind lükati põlgtusega tagasi.“
„Herra Trump, ma palun Teid“… ütles Agnes wahele.
„Teie olete häbemata inimene!“ kähises wanamees. „Teie julgete minu tütre pääle mõtelda, kuna Teil weel kopikat hinge taga ei ole!“
„Mu wanemad on kaunis jõuukad,“ julges Hermann ennast wabandada.
„Teie wanemad?… Teate Teie, kui suur Teie wanemate warandus on?“
„Ma ei ole nende käest selle üle selget otsust pärinud.“
„Waat’ sulle! Teie ei tea sedagi, kui palju Teie wanematel raha on. Mina aga tean seda wäga hästi. Teie wanematel on kõigist kõiki umbes 40,000 rubla, mis õnne korral ükskord Teile raisata wõib jäada. Nii waesele pärijale ei anna mina oma tütart mitte.“
Hermann ei tahtnud oma kõrwu uskuda: wilets kaltsukorjaja, õigem kerjaja, põlgas teda, 40,000 rubla pärijat, waesuse pärast! Ta oleks hää meelega hooplewale sandile silma sisse naernud, kui see mitte kogemata oma tütre isa ei oleks olnud.
„Mul ei ole wanemate wara tarwisgi,“ ütles ta rahuliselt. „Mul on enesel oma ja naese toitmiseks terwist ja jõudu küll.“
„Ärge lorisege nii rumalasti,“ turtsus wanamees. „Oma terwise ja noore jõuu olete Te ammugi kõrtsidesse ja… mujale jätnud. Praegused noored mehed ei kõlba üleüldse kuhugi ja Teie olete üks neist kõige wiletsamatest. Teie ei tunne mind, mina aga tunnen Teid. Terwe linn räägib Teie rumalatest tempudest. Teie ei mõista midagi ametit pidada. Teie sööte oma wanemate armuleiba ja raiskate nende raha. Oleks Teil wähegi mehe mõistust, siis ei oleks Te täna wõõra kaltsukorjaja pärast oma poodi wargate hooleks jätnud. Mis Teil minuga asja oli? Mis Te siin weel wahite? Katsuge, et minema saate!“
„Ma jooksen kohe tohtri järele,“ ütles Hermann tasa Agnese wastu ja läks uksest wälja.
„Mis ta ütles?“ kähises wanamees. „Ta tahab tohtri tuua ja siis maksu wist minu kaela ajada? Minul ei ole tohtrit waja. Maksku ta ise, kui tahab.“
Wanamees, kellele meeleärritus ja wiha nii palju jõudu oliwad andnud, et ta wiimseid sõnu peaaegu walju häälega ja istudes wõis rääkida, lasi nüüd pää jälle jõuetumalt padja pääle langeda ja näis uinuwat. Agnes kohendas ettewaatlikult ta aset, laotas oma teki ta üle ja istus ise woodi ette walwama.
„Agnes!“ sosistas wanamees natukese aja pärast.
„Mis sa tahad, isa?“
Kaltsukorjaja ei teinud silmi lahti.
„Armastad sa seda noortmeest?“ küsis ta pehmelt.
„Jah,“ wastas Agnes tasaselt.
„Mikspärast ei tahtnud sa siis temale minna?“
„Ma… ma olen tema jaoks liig waene.“
„Kas sa minu pääle sugugi ei mõtelnud? Oleksid minu üksipäini wiletsuse käte jätnud, kui tema kogemata niisama waene oleks olnud, kui sina?“
„Pai isa“…
Wanamehe jooned oliwad kibedast tundmusest wiltu kisutud.
„Ma tean, et sa mind ei armasta,“ kähises ta rahutult edasi. „Sul on selleks oma täie kaaluga põhjused. Nii kaua kui meie Tartus elasime, olid sa rikaste wanemate laps. Oma neljateistkümnema aastani ei tundnud sa mingisugust puudust. Siis tuli korraga õnnetus — mitte minu süü läbi… ei, mitte minu süü läbi. Sinu ema armastas kallist, laialist elukorda… Ma pidin waluga nägema, kuda meie wara päew päewalt kahanes. Ühel päewal olime meie kerjajad. Sinu ema suri… Ma ei taha temast paha rääkida, aga tema arstimine ja matused maksiwad mulle hirmsat raha, neelasiwad mu wiimsed kopikad ära. Tartus häbenesin ma ennast inimestele näidata, kes seni meie rikkust oliwad kummardanud. Ma tulin Tallinna… Kõik selle häda ja wiletsuse, mida sa wiimsel kolmel aastal oled pidanud läbi kannatama, annad sa muidugi minule süüks.“
„Armas isa“…
„Ära eksita mind. See ei wõi teisiti olla. Sa katsud wäljaspidi ikka auustust ja armastust minu wastu üles näidata, aga südames ei wõi sa muud, kui mind wihata ja põlata. Wait, ära räägi wahele!… Sa oled minu pärast kõik oma noored õnnelootused maha pidanud matma; ma olen sulle ristiks kaelas… Sina, endise rikka kaupmehe Wolteri tütar, pead nüüd enese käte tööga omale wiletsat päätoidust teenima, oma wana kärsitut isa orjama, teda päälegi weel paitama ja meelitama ja majatalituse eest hoolt kandma. See on kibe… ma tean, see on wäga kibe; see ei ole wõimalik, et sinu süda sest kibedusest tilkagi enese sisse ei peaks imenud olema. Kui sul wähegi mõistust on, siis pead sa mind wihkama ja põlgama.“
Wanamees ei rääkinud ühte soodu edasi, waid järg järgult, wahete wahel uimastades ja minutite kaupa magama uinudes, nagu kõik haiged, kelle pääaju põrutatud wõi surutud on saanud.
„Ma ei ole selle wastu midagi parata wõinud,“ hakkas ta, sügawasti hinge tõmmates, uuesti pääle.— 53 —
„Ma tunnen surma lähenemist. Kui ma surnud olen, siis wõta mu põue lahti… sa leiad säält mõnda seletust; ära tee seda teiste nähtawal… Ma ei tahaks surra, enne kui ma sulle näidanud olen, et ma sind ikka tõsiselt olen armastanud. Üks õnnelik juhtumine on mulle appi tulnud… Sa mäletad seda auusat isandat, kes mõne aja eest meid paar korda siin waatamas käis? Mis sa arwad temast?“
„Ta ei ole mu meele pärast,“ kostis Agnes lihtsalt.
„Miks mitte?“
„Ma ei ole ilmasgi nii inetut wanameest näinud; ta näib wäga ihnus ja ahne inimene olewat.“
„Kust sa seda märku said?“
„Ta ei rääkinud sõnagi muust, kui rahast ja kasusamisest.“
„Tema on wäga rikas. Keegi ei mõista wälja laenatud raha eest nii kõrgeid intressisid wõtta ja — mis weel imelikum on — oma raha ikka kätte saada. Selle eest on tal praegu juba 250,000 rubla — mõtle: kaks — sada — wiis — kümmend — tuhat rubla!… Mis sa sest arwad?“
Et rääkija ise sest wäga palju arwas, seda tunnistasiwad tema põlewad silmad; tütre näost ei wõinud muud lugeda, kui õrna kaastundmust.
„Ta on minu wana sõber… tema waranduse seis on mul hästi tuntud… Ta on sinust meelehääd leidnud ja tahab sind oma naeseks teha.“
„Mind oma naeseks teha?“ kordas Agnes imestades.
„Jah.“
„Aga kui tema nii rikas on, miks ta siis mind“…
„Sa tahad ütelda: kerjaja last kosima tuleb? Kas sa siis tõesti nii waene oled, Agnes? Kas sa oma peenikest iludust, oma õitsewat noorust, oma wahwat ja siisgi pehmet südant miksgi ei pane?… Küll ta teab, mis ta teeb. Ta armastab sind ja wõib sulle oma armastust tuhat kord magusamaks teha, kui see tuulepää, kes praegu siin oli… Ma ei oleks selle poisikese wastu muidu nii kare olnud, aga just see mõte ärritas mind, et niisugused jõmpsikad sagedasti tütarlaste selget aru segawad ja nende silmas wanemate ja auusate meeste pääle warju heidawad… Sa oled juba näidanud, et sa tark tüdruk oled. Ära tõrgu oma tõsise kasu wasta! Unusta see wäike südame eksitus ära ja astu minu õnnistuse saatel uue, õnneliku elu sisse. Oooh!… Sääl, kus palju raha on… ja kus teda hoolega hoitakse… ainult sääl on tõsine õnn… ei mujal… oh, ma suren… ma sur“…
Wanamees hakkas walusalt hoigades mõlema käega pääst kinni. Paar minutit läksiwad mööda, enne kui ta jälle pisut toibus. Ta huuled oliwad sinised, meelekohad sisse waonud, silmad segased.
„Ta tuleb… homme,“ sosistas ta waewalt kuuldawalt. „Kas lubad… talle… minna?“
Agnese näos ei olnud were tilka; ta ei lausunud sõnagi.
„Wasta!“ õhkas surija; näis, kui püüaks ta suure waewaga, aga asjata, kulmusid kortsutada. „Mõtle: kaks… sada… wiis… kümmend… tuhat!“
Agnes wõitles raskesti iseenesega. Pidi ta walju häälega „ei“ ütlema ja sellega isa tapma, kes ise juba surma lähenemist ütles tundwat? Pidi ta „jah“ ütlema ja sellega wannet, mis wale pääl seisab, wõi terwe elutäie õnnetust enese pääle kutsuma? Oleks Agnes üks neist kalgi südametega wooruse-paleustest olnud, kellel wali tõde ja kindel eesmärk kõigest üle käiwad, siis oleks ta wastuse peagi leidnud; aga ta oli õrna südame ja sügawate tundmustega naesterahwas ja selle pärast ei wõinud ta südame küsimustes järsku wastust leida. Ta lasi pää wäsinult rinnale wajuda; kui ta silmad jälle üles tõstis, nägi ta, et midagi wastust enam waja ei olnud…
Agnes langes kummuli surnud isa rinnale ja nuttis kui meeletu. Nüüd oli ta täiesti üksi suure inimeste kõrbe keskel…
Pikkamisi toibudes pani Agnes tähele, et surnu käed kramplikult midagi kinni hoidsiwad, mis ta rinna pääl, riiete all, peidetud oli. Talle tuliwad isa sõnad meelde, kes oma põuet pärast surma oli käskinud lahti wõtta. Agnes tegi surnu riided ettewaatlikult lahti ja wõttis neljanurgelise nahast koti wälja, mis palja ihu pääl nahkrihmaga surnu kaelas rippus. Mitme asjata katse järele leidis ta wiimaks koti lahtitegemise saladuse. Kotist leidis Agnes täis kirjutatud paberilehe; koti neli soppi oliwad sajarublaste paberirahadega täis topitud. Agnes puistas terwe koti sisekonna laua pääle; lugemata hulk wikerkaari karwalisi paberisi wirwendasiwad tema imestanud silmade ees. Määratu rikkus, mis siin wälja laotud oli, pani neiud kohkuma. Ta kattis rätiku rahahunniku pääle ja hakkas isa kirja lugema.
Kiri oli nõnda:
„Mu tütre Agnesele.
(Aastanumbrist ja kuupäewast wõis näha, et kiri umbes kolme kuu eest kirjutatud oli.)
„Armas tütar! Ma lähen wanaks ja tunnen, et terwis kaduma hakkab. Selle pärast kirjutan aegsasti selle tunnistuse, mis ühtlasi minu testament ja mu wabandamine sinu ees on. Sa ei ole mitte waene. Minu terwe warandus jääb sulle üksi pärida. Selle koti seest leiad sa kohe 40,000 (ütle: nelikümmendtuhat) rubla, sajarublastes paberites. See oli ikka minu kõige armsam rahasugu; ma olen oma terwe wara sajarublasteks paberiteks ümber wahetanud. Meie toa põranda keskmise laua alla on põlemata laegas maha maetud; säält seest leiad sa weel 100,000 (ütle: sadatuhat) rubla ja paberid, mis tunnistawad, et see maja, mille sees meie seni oleme elanud, sinu oma on, sest „Schaumbergi pärijad“, keda maja silt nimetab, ei olnud keegi muud, kui sinu ema ja üks kauge sugulane, kes nüüd ka ammugi surnud on.
Nüüd kuule minu wabandamist, et ma nii suure rikkusega sind siisgi kui kerjaja last üles kaswatanud olen.
Ma olen ihnus. Enne kui sinu ema minu abikaasaks sai, olin ma paljalt kokkuhoidlik mees. Sinu ema raiskamise himu on mind ihnsaks teinud. Ma keelasin teda küll, ei tahtnud aga wägiwalda pruukida, sest ma armastasin teda wäga. Ma hoidsin omalt poolt iga kopikat, peitsin raha kõrwale ja pidin ennast wiimaks pankrotiks seletama. Sinu ema suri ehmatuse pärast. Ma pean tunnistama, et tema surm mind wähem kurvastas, kui matmise kulud. Pärast wõlapärijate lepitamist jäi mulle weel ligi 140,000 rubla puhast raha järele. Sellega tulin ma Tallinna. Ma oleksin siin uuesti wõinud kauplema hakata, aga ma ei raatsinud ühestgi sajarublasest lahkuda; sellesama põhjuse pärast ei tahtnud ma raha mõnda panka panna. Ma olin raha narriks saanud ja oleksin ennemast nälga surnud, kui ühe sajarublase igapäewase elutarwituse pärast ära wahetanud. Ma hakkasin kaltsukorjajaks. Raha matsin ma põranda alla, aga nii, et teda igapäew kergesti wälja wõtta ja läbi lugeda wõisin; sinu saatsin ma, kuna sa weel laps olid ja tööl ei käinud, seks ajaks ikka ühe wõi teise põhjuse all wälja. Et mina aga ka wäljas sagedasti himu tundsin, oma raha näha saada, siis lasin enesele suure koti teha, kuhu ma 40,000 rubla sisse wõisin mahutada. Need wõtan ma mõnes üksikus nurgas aeg ajalt wälja ja loen nad mitu ja mitu korda läbi. Sa ei wõi ära arwata, kui rõõmsad, magusad tundmused minu südant liigutawad, kuna üks sajarublane teise järele mu sõrmede wahelt läbi libiseb. Nende tasane kahin meelitab mu kõrwu, nende kirjute karwade mäng waimustab mind sügawamini, kui kõige ilusam pilt mõnd peenikese tundmisega kunstnikku. Ma läheksin pääst nõdraks, kui ma kogemata ühe neist kaotama wõi ära wahetama peaksin. Kõige kibedama häda ajal mõtlen ma, kui uhkesti ma oma raha eest wõiksin elada; see mõte teeb mind tuhat korda õnnelikumaks, kui uhke elu ise, ja paneb mind kõiki häda unustama.
Nõnda oled sina, armas tütar, nüüd juba kolm aastat kui kerjaja laps pidanud elama ja pead seks kuni minu surmani jääma. Ajuti teeb sinu wilets põli mulle küll waewa; ma tunnen enese praegusel ajal sinu ees süüdlase olewat; aga mind waigistab ikka see lootus, et sa edespidi seda õnnelikum saad olema. Kes noores eas wiletsust on näinud, see teab rahast õiget lugu pidada. Ihnsate kõige hirmsam mõte on see, et nende were waewaga korjatud ja piinliku hoolega hoitud wara hirwitawate pärijate kätte peab jääma, kellel muud muret ei ole, kui kallist raha mööda maailma laiale pillata. Sina oled minu ainus pärija. Armas tütar, hoia minu raha! Teist, kolmat, sadat korda palun ma sind: hoia seda raha, kui oma elu! Sa ei pruugi temast kopikatgi wõtta, sest sa wõid suure maja sissetulekust mureta elada. Parem oleks, kui sa mehele ei läheks. Soowid sina aga seda siisgi teha, siis ära wõta noort ega waest meest! Tahad sa rikkale, wanaldasele, kokkuhoidlikule mehele minna, siis ära tee teda oma waranduse osaliseks. Hoia raha kõikide eest warjul ja mata ta maa sisse, kui sul oma lapsi ei ole!
Koti, mille sisse ma selle paberi panen, tahan ma alles minu surmatunnil sinu kätte anda. Ma ei karda, et ta kellegi wõõra kätte wõiks sattuda, sest ma kannan teda enese ihu küljes; ma ei lähe ialgi pimedas majast wälja ja loodan sinu armsa hoole all oma woodis surra. Olen ma surnud, siis pane mu nõuu hästi tähele ja ela targasti!
Seda soowib sinu sind tõsiselt armastaja isa
Ukse tagant oli trepist üles tulewate sammude kõminat kuulda. See oli Hermann tohtriga, keda ta pika otsimise järele wiimaks oli leidnud. Agnes astus tulijatele punaseks nutetud silmade, aga päält näha rahulise näoga wasta ja näitas käega tummalt woodi pääle.
Wiie aasta pärast asus noor arst Dr. Hermann Trump, kes hiljuti õppimise Tartu ülikoolis oli lõpetanud, jälle Tallinna elama. Noor tohter oli sügawaid teadmisi täis ja oma ametlikus tegewuses wäga osaw, nagu ta peagi näidata jõudis. Haiged armastasiwad teda iseäranis tema lõbusa kõneande ja pehmete käte pärast. Ta mõistis mõndagi walu oma südant kergitawa nalja ja pehme, sooja käe puutumise läbi wähendada. Lühikese ajaga oli ta üks neist kõige otsitawamatest Tallinna tohtritest. Öeldi, et mitmed suurtsugu naesterahwad ainult selle tohtri pärast haiged olla.
Kord sai Dr. Trump Schaumbergi pärijate majasse, P*** uulitsas, korter nr. 1, kutsutud. Ta mäletas seda maja wäga hästi, teadis aga ka oma kurwastuseks, et see inimene, kes seda maja tema meelest ennemuiste nii tähtsaks oli teinud, ammugi enam sääl ei elanud.
Hermann kõlistas. Tüdruk tegi ukse lahti ja juhatas Hermanni saalist läbi kenasti ehitud salongi. Siin istus noor naesterahwas lihtsas, aga peenikeses riides ja teretas arsti lahke päänikutamisega. Kübar kukkus Dr. Trumbi käest maha; tohter muutus oma enese kiwist kujuks.
„Palun ligemale astuda, tohtri herra,“ ütles noor naesterahwas.
„Preili Agnes!“
„Kust Teie nii selgesti teate, et mina preili olen?“
„Palun andeks, armuline proua“…
Agnes hakkas naerma; ta naerul oli peenikene hõbeda kõla.
„Kas Teie, tark tohter, wõite tõesti uskuda, et maa pääl teist Teie sarnast… kerge meelega noort meest peaks olema, kes kaltsukorjaja tütart naeseks tahaks wõtta?“
„Teie olete ikka weel… preili Agnes?“ hüüdis Hermann nii taltsutamata rõõmuga, et isegi ära kohmetas.
„See on paraku õige,“ naeratas Agnes. „Aga miks Teie nii küsiwalt enese ümber waatate, tohtri herra?“
„Mind kutsuti siia ühe haige juurde“…
„Mina ise olen see haige“ ütles Agnes, kelle paled terwisest õitsesiwad.
Minu haigus on — ihaldus, teada saada, kuda minu ainsa noorepõlwe sõbra käsi tänini on käinud. Lubage, et haige see kord ise enesele rohu ette kirjutab. Ainus rohi, mis minu terwist wõib parandada, on see, et Teie kohe siia minu ette istute ja mulle jutustate, missuguseid suuri ja tähtsaid tegusid Teie mööda läinud wiiel aastal olete teinud.“
Ei tea, kas see nii suur ime oligi, et Dr. Trump niisuguse, ühesgi raamatus õpetatud arstimise wiisi wastu suuremat ei tõrkunud.
„Teie isa matuselt koju jõudes“ — nõnda jutustas Hermann — „sattusin ma oma wanematega kohe hirmsa riiu sisse. Nemad oliwad sellele otsusele jõudnud, et minust ialgi õiget meest ei saa, nii kaua kui mul hästi tarka ja walju naist walitsejaks ei ole. Nad oliwad mulle siis ka ühe rikka, aga kohutawa näo ja wäga käreda loomuga wana piiga wälja otsinud, kes walmis oli, mind oma tiiwade alla wõtta ja minust aegamööda mehe wälja kaswatada. Teie, preili Agnes, teate wist weel, mikspärast mina iseäranis sel ajal käte ja jalgega niisuguse kaswatamise wiisi wastu olin. Meie riid läks nii käredaks, et wanemad mulle paljalt kolm päewa mõtlemise aega andsiwad ja mind siis majast wälja wisata lubasiwad. Ma olin selle pääle ise ammugi mõtelnud ega arwanud seda suureks õnnetuseks; palju suurem õnnetus oli see, et kui ma Teid, preili Agnes, kõwa käsu wastu teisel päewal jälle waatama tulin, Teie kui tina tuhka kadunud olite. Ma jooksin kui pöörane terwe päewa mööda linna ümber. Õhtul leidsin kodu tulles kirja eest, mille sisse 600 rubla oliwad pandud. Kirja läbi andis üks tundmata häätegija mulle teada, et ta minu suurt õppimise himu olla näinud ja mulle ülikooli läbitegemiseks igal aastal 600 rubla tahta laenata; laenu pidin ma pärast ametisse saamist aegamööda ära tasuma. See ootamata õnn oleks mind hulluks teinud, kui ma mitte Teie kadumise läbi juba hull küll ei oleks olnud. Wanemad wiskasiwad mind ette seatud päewal majast ja poest wälja. Ma jäin weel paariks nädaliks Tallinna, elasin wõõrastemajas ja otsisin Teid taga. Kui wiimaks sugugi enam lootust üle ei jäänud, sõitsin ma raske südamega Tartu ja püüdsin tulise õppimisega kurwi mäletusi uinutada. Unustamisest ei tulnud küll suuremat wälja, aga walu wähenes, kuna õppimise himu kaswas. Iga uue aasta hakatusel sain ma oma 600 rubla teatud päewal kätte, pääle selle eksami tegemiseks weel iseäralikult 500 ja ametisse hakkamiseks 1500 rubla. Nõnda olen ma tundmatale häätegijale kõigist kõiki 5000 rubla ühes intressidega wõlgu. Ma wõiksin seda wõlga nüüd kerge waewaga paari aasta jooksul ära tasuda, aga tänini ei ole weel keegi teda pärima tulnud.“
„Ja kui teda pärima ei peaksgi tuldama, mis Teie siis teeksite?“ küsis Agnes.
„Siis teeksin ma sest rahast stipendiumi waeste üliõpilaste hääks,“ wastas Hermann.
„Kas Teie rahast ikka weel nii wähe lugu peate, kui enne?“
„Ma loodan igawesti kehwaks meheks jääda, aga kui mulle kogemata suur warandus rüppe peaks langema, siis arwan ma teda oma ja teiste kasuks pruukida mõistwat,“ kostis Hermanil tõsiselt. „Need 5000 rubla ei ole minu omad, kuigi neid tagasi ei peaks nõuutama. Tehku nad siis edespidi igal aastal wähemast üht inimest nii õnnelikuks, kui mina olen olnud… Aga kas ma tohin nüüd küsida, kuda Teie käsi on käinud, preili Agnes?“
Preili Agnes oli noore tohtri jutustuse lõpul oma pää teadmata põhjuse pärast kõrwale pööranud ja peenikese taskurätikuga tegemist teinud.
„Tänu küsimise eest,“ wastas ta nüüd jälle rahuliselt: „Ka minu elukäiku on ootamata juhtumine sügawasti muutnud. Ma pärisin ühe sugulase käest wäikese waranduse ja elasin osalt tühja ajawiitmise pärast, osalt oma puudulise hariduse täiendamiseks mõne aja wäljamaal. Hiljuti tulin Tallinna tagasi ja tahan siia kui tööta ja mureta wana tüdruk mõneks ajaks laisklema jääda.“
„Kas Teie aeg üksi igawaks ei lähe?“
„Oh ei. Mul on siin mõned tuttawad perekonnad ja kodu on ka hää seltslane.“
„Kes see on?“ küsis Hermann wäga järsku ja tungiwalt.
„Mu wana tädi.“
„Ah soo!… Ja, sest seltsist saab teile küll?“
„Mis parata!“
„Teie ei taha… mehele minna?“
„Olen ajuti sellegi pääle mõtelnud, nagu see tütarlaste kohus on. Aga küsitaw on, kas mind keegi tahab?“
„Teid ei peaks tahetama?!“
„Ennemuiste tundsin ma üht juhmi noorsandat, kes mind peaaegu naeseks oleks wõtnud, aga selle tõukasin ma ise tagasi. Nüüd on ta targaks saanud ja ei taha mind wist enam nähagi.“
„Kellest Teie räägite?“ karjus Hermann ja hakkas nagu wannutades neiu mõlemist kätest korraga kinni.
„Meie oleme juba liiga kaua lobisenud,“ ütles Agnes kalgi tõsidusega. „Teie peate oma haigete pääle mõtlema, tohtri herra.“
„Minu pärast mingu nad kõik ilma minu abita hauda!“ hüüdis Hermann. „Ma ei liigu enne siit paigast, kuni mul selgus käes on, kas Teie mind weel üks kord tagasi lükkate wõi eluajaks Teie seltsiks lubate jääda.“
„Kui Teie ei karda, et Teil enestel aeg igawaks läheb, siis… siis jääge pääle!“ ütles Agnes sügawasti punastades, aga ka õnnelikult naeratades.
Mis nende kahe inimese wahel sel puhul weel sai tehtud ja räägitud, seda ei ole nad nende ridade kirjutajale laiemalt seletanud.
Paar kuud hiljem juhtus Dr. Trump just sel silmapilgul oma noore proua kambrisse astuma, kus see üht neljanurgelist nahast kotti lahti tegi. Proua püüdis küll kotti ruttu ära peita, aga Hermann oli teda juba tähele pannud ja nõudis tungiwalt koti sisekonda näha saada. Tõrkudes ja punastades andis Agnes wiimaks koti käest ära. Hermann ei leidnud säält seest muud, kui wana Wolteri kirja, mida meie juba tunneme, ja pakikese posti-kwiitungisid, mis tunnistasiwad, et neil ja neil päewadel üliõpilase Hermann Trumbi kätte Tartusse kõigist kõiki 5000 rubla oli saadetud.
„Sina ise“… kogeldas Hermann rõõmsa ehmatusega; enne kui ta midagi juurde sai lisada, surus Agnes ta suu musuga kinni.
„Soo,“ ütles noor proua silmi pühkides, „sina oled oma tundmata häätegija nüüd leidnud. Ta ei nõua wõla tasumist ja sa wõid selle raha kohe Tartusse saata. Meile jääb ju ikka weel pisut järele.“
„Mis ütleks sinu isa nüüd,“ naeratas Hermann, „kui ta teaks, et sa ometegi noorele ja kehwale mehele oled läinud ja et tema raha Tartu üliõpilaste hääks ära pillatud saab!“
„Ära pilka mu isa,“ ütles Agnes tõsiselt. „Tema ei ole meile muud kui hääd teinud. See on ihnsate saatus, et nad oma õnnetusega teiste õnne peawad alustama. Ihnuse läbi saawad suured warandused korjatud ja suurte warandustega wõib suuri asju teha.“