Tabamata ime/Teine waatus

Tabamata ime
Eduard Vilde

Teine waatus.

Sõbralik ja rõõmus elutuba Eewa Marlandi majakeses.

Tagaseinas paremat kätt klaas-uks, mis lahtise weranda peale wiib, pahemat kätt suur aken. Mõlematest waade aia peale, milles noored puud ja põõsad kolletanud lehtedes seisawad, ning sellest üle metsaga palistatud niidu peale; werandat ehiwad sügiseselt wärwitud wiinapuu-wäädid. Uks ja aken on awatud, pahemas külgseinas, weidi eespool, niisamasugune aken, kuid kinni; paremas seinas uks, mis teise tuppa wiib.

Nägusad korwmööblid: keset ruumi kandiline laud sohwa ja kahe tugitooliga, pahemal pool akna all ümargune laud wäiksemate toolidega; sedasama laadi istmeid weel mujal.

Tagapoolel, akna ligidal, pikiti, sekretär-kirjutuslaud istmega. Weranda-ukse ja akna wahel suurem klaasustega raamatukapp. Pahema külg-akna kohal, lauast pisut eemal, peatsiga toa poole, pehme kushett puhkepadjaga. Paremas seinas, eespoolel, pianino, selle ees pink ja kõrwal noodiriiul.

Seintel mõned maalid, ofortid ja grawürid ning siin ja seal kunsti-asju brongsist, portsellanist, terrakotast jne. Kesklaual, mida wäike, ainult tema keskpaika warjaw waibakene katab, seisab kunstiwäärtusline waas sügise-lilledega. Aknaid ümbritsewad, neid laialt wabaks jättes, õrnad walged kardinad; aknalaudasid kaunistawad üsna madalad õitswad lilled.

Weranda ja tagumise akna kaudu loidab pärastlõunane päike pahemalt poolt wiiliti tuppa.


Esimene etteaste.

Eewa Marland, koduses kleidis, ja Salme Pedak, üleriide ja kübaraga, istuwad juttudes kesklaua ääres.


Eewa

Aga mulle näib, et Teil weel midagi keele peal kipitseb, neiu Salme. Miks see nii tõrges on häält wõtma?


Salme
(kitsiku naeratusega)

Wist sellepärast, et see midagi on, mille üle Teie ehk naerate wõi wähemalt naeratate —


Eewa

Maksab seda siis karta!


Salme
(südinedes)

Teil on õigus — ma kõnelen ju neiu Marlandiga! Ja — ligemalt waadata — — ma küsin ju ainult nõu —


Eewa

Laduge aga siis lauale!


Salme

See tähendab — minu nõuküsimise taga peitub wäike palwe (kohendab end toolil) ja see seisab — Leo Saalepiga ühenduses. Teie peaksite temale minu asemel midagi ette panema, — midagi sündsal pilgul — hm — meelde tuletama, — midagi, mis minul enesel temale ette kanda ei kõlba —


Eewa

Küll aga minul?


Salme
(kärmelt)

Ja, ma arwasin nõnda — — Teie sõprusline wahekord temaga — — Aga wõib ju olla, et Teie teisiti mõtlete — —


Eewa
(julgustawalt)

Meie oleme arwatawaste head sõbrad, ja Teie ettepaneku annan temale heameelega edasi, kui Teie minu diplomatiat enam usaldate, kui mõne teise oma.


Salme

Ja, seda ma teen. Lugu on see (oma käte peale waadates ja kinnastega mängides) Ma ihaldaksin wähemalt üheski Saalepi kontserdis laulda — siin wõi mõnes teises linnas —


Eewa
(kergelt)

Ahah!


Salme

Muidugi kord edaspidi. Et hiilgaw kunstnik, kes wäljamaalt geeniuse-tähega tuleb, esiotsa üksinda õhtut tahab täita, on ju mõistetaw. Aga mõnel korduwal korral — — (Waatab üles) Kas Te siis weel suuri silmigi ei tee?


Eewa

Mispärast!


Salme
(äkilise ärewusega)

Teie mõistate mind ometi — Teie aimate minu soowi isa? — Ma tunnen enese ad acta pandud olewat, ma olen paljaks ajalooliseks mõisteks saanud!


Eewa
(tema käte peale wajutades, trööstiwalt)

No, no, Teie liialdate, preili Salme!


Salme

Wististe mitte! — Ma ei hinda ennast ammugi enam üle õiguse, sellest on mind karmilt ära wõõrutatud. Aga ma ei wõi midagi parata, et mu süda karjatab, kui ma oma nime loen ühenduses Kilingi-Nõmme ja Nuustakuga, Tapa, Tarwastu ja Räpinaga!


Eewa

See alandab Teid nõnda?


Salme

Ja. Ma tunnen enese nagu häbinurgas seiswat! Kuid seda ei sünniks, kui ma muidu gaasi ja elektri all laulaksin. Siis wõiksin uhke ja rõõmsa rinnaga ka kõige wiimasele Saaremaa külale oma andeid wiia, kui mind sinna hüütakse. Mäletab aga keegi, millal Salme Pedak wiimaks elu andwa ja elu kandwa publikumi ette astus —?


Eewa

Aga, kullakene —


Salme

Ja, ma tean: Teie tahate öelda, et mind ju ikka meeles peetakse, et ma suurematel pidulistel ettewõtetel ikka weel üks teiste seast tohin olla. Aga kas ma seal muud olen kui augutäide? Millal wiimaks usaldasin ma kallimas saalis iseseiswa kontserdiga esineda? (Tumedalt) Salme Pedak — see ei kõla enam. Kõla on aastate wastu ära kulunud. (Nägu akna poole pöörates) Sügis on tulnud.


Eewa

Ja, see wõib kibe olla —


Salme

Seda kibedam, et see saatus mind ülekohtuselt, nimelt enneaegselt, on tabanud. Ma laulan praegu paremine, kui siis, kui mind weel õiskehääled hellitasiwad, kui mind weel tõuswaks täheks peeti —


Eewa

Ja, ja — Teie ei täitnud nende lootusi, kes Teie kaudu oma olemist ilmale ihkasiwad tutwustada. Kõrgele, kõrgele oleksite pidanud tõusma!


Salme
(sügawast rinnast)

Ma püüdsin, aga ei suutnud!


Eewa

Selle järele ei küsita. — Kuid lubage, et ma Teilt midagi küsin. Kas Teie wahetegemine kuulajate ja kuulajate wahel mitte ekslik ei ole?


Salme

Kudas nii?


Eewa

Kas Teid mitte teadwus ei suuda rahuldada, et Teie külas just sedasama missioni täidate, kui linnas ja suurlinnaski — missioni, oma kuulajate elujõudu ja töörõõmu terwise-joogiga karastada?


Salme

Tuntakse siis külas minu joogist maiku?


Eewa

Seda wõiksite rahuga nende asjaks jätta, kes Teie laualt raha eest jooma tõttawad. Kui neil janu ei oleks, nad ei tuleks.


Salme
(mõtlewalt, pead wäristades)

Selle mõtte sisse pole ma weel iialgi teed otsinud.


Eewa

Ja kui Teie pealegi ära olete tunnud, et see publikum, keda Teie elukandwaks kutsute, Teid täieks ei wõta ja Teilt kunsti kõrwal weel midagi muud nõuab — kas ei peaks Teie rinda külas ja alewis seda mõnusam tunne täitma: seal hinnatakse Teid Teie andide järele?


Salme
(waheaja pärast kohtlaselt)

Minu lapsikust mõttest ei pea Teie siis midagi?


Eewa

Teie mõttest, Salme Pedakile Leo Saalepilt kõla laenata? Oo, Teie wõiksite ju katsuda. Ma usun, et — et see möödaminewalt aitab.


Salme
(elustatult)

Ja Teie arwate, et ta minu soowi täidab?


Eewa

Wististe teeb ta seda.


Salme

Ja Teie tahate minu wahemeest etendada?


Eewa

See on ju nii lihtne osa.


Salme
(üles tõustes)

Siis ma katsun! — Ja nüüd on mu süda jälle kord tühjaks wirisetud — ma wõin minna. (Annab Eewale, kes niisamati üles tõuseb, kätt)


Eewa

Head päewa, neiu Salme! (Temaga weranda poole minnes) Õhtul näeme teineteist kontserdis?


Salme

Ja muidugi! Ma ei oska Teile öelda, mäherduse rõõmupõnewusega ma õhtut ootan. (Äkitselt sammu peatades) — Aga ärge tema abikaasa kuuldes minu asja kõnesse wõtke, neiu Eewa!


Eewa

Miks mitte?


Salme

Oh ei, ei! Laske Saalepit ennast wabalt otsustada! Ma kardan, proua Ellert hakkab laginal naerma ja hüüab: „Leo Saalep ja Salme Pedak — kas ta siis hulluks on läinud, see wana harakas!“


Eewa

Ma panen Teie soowi tähele.


Salme

Tänan, ja nägemiseni! (Weranda kaudu ära)


Teine etteaste.

Eewa sammub ukse juurest pikkamisi ja mõtetes tagasi, pöörab pianino poole, ulatab selle pealt ühe kontserdi-programmi kätte, silmitseb seda ja wõtab siis riiulilt nootisid, mida ta, wastupidiselt pianino järile istudes, lehitsema ja lugema hakkab. Lahtise akna taha on waheajal Magnus Kull ilmunud, ilma et Eewa teda tähele paneks. Aknal rinnutades waatleb Kull teda mõne aja tõsiselt, enne kui ta end märgatawaks teeb. Ta kannab kaunis luitunud kaabut, on aga muidu riides nagu esimeses waatuses.


Kull
(järsult)

Tere, sauna-eit!


Eewa
(rahulikult silmi tõstes)

Jumalime, Kulli peremees!


Kull
(waheaja pärast)

Kas tohib sisse astuda?


Eewa

Millal Te siis mitte ei tohtinud?


Kull
(waheaja pärast)

Aga ma wannun Teie puhta toa täis.


Eewa

Küll ma pühin ta jälle puhtaks. Miks Te wanduda tahate?


Kull

Sest et ma winguda häbenen.


Eewa

Miks Te siis winguda tahaksite?


Kull

Sest et kirbud sööwad.


Eewa

Ikka jälle! (Tõuseb üles, paneb noodid ära ja läheneb Kullile, kellele ta kätt andes teraselt otsa waatab) Ja, Teil on nutt ligemal kui wanne. Miks Te wastuoksa tahate teha? Mees nagu karu!


Kull

Kas karud nutawad?


Eewa

Kõik tugewad olewused nutawad, kui nad tahawad.


Kull

Teid pole ma iialgi näinud nutwat.


Eewa

Ma pole tahtnud. Wähemalt mitte nii sagedaste, et Teie seda näha oleksite wõinud.


Kull
(temale pikalt otsa waadates)

Ja, ja, Teie õnnelik olewus — Teie kunstnik ilma talendita!


Eewa

Kas see nii õnnelikuks teed?


Kull
(tüsedalt)

Kurat, ja! — — Aga oodake, ma tulen tuppa. (Astub akna tagast ära ja tuleb wimmas turjaga aeglaselt weranda kaudu sisse, kübarat lähema tooli peale wisates) Ja Teie süü on, et mina mitte niisama wähe nutta ei taha, kui Teie.


Eewa

Soo?


Kull

No, kes see Eewa siis on, kes mulle alati kõrwa sahistab: „Söö, Aadam, sul on õigus süüa!“


Eewa

Kas mina seda üksi teen?


Kull

Teisi kiusajaid ma ei usu.


Eewa

Aga ma tean ühte, keda Teie weel enam usute, kui mind.


Kull

Keda siis?


Eewa

Magnus Kulli. Muidu oleksite pintslid tõeste ahju wisanud, nagu juba mõnda aastat ähwardate.


Kull
(maha waadates, waheaja pärast)

Ma ei raatsinud.


Eewa

Waadake! Sellega on kõik öeldud.


Kull
(raskelt kesklaua äärde istudes)

Ma ei raatsinud, sest et ma nõder olen. Kuid see ei keela mind ikka enam ära nägemast, et ainult suurel õigus on, mitte wäikesel. Ela, suur — kärwa, wäike!


Eewa

Pean ma Teile selle labatõega wastama, et meie mitte ainult Alpidest rõõmu ei tunne, waid ka Otepää kinkudest? Et meid mitte ainult Rubens ja Thorwaldsen, Shakespeare ja Beethoven ei elata, waid ka kõik need wõõrsil ja kodus, keda meie üles ei jõua lugeda?


Kull

Elawad siis aga need elatawad mitte-ülesloetawad ka ise, iseäranis meil? Kas nad ei ole palju enam pikaldasele kärwamisele mõistetud? Teie näete ometi neid laiu silmapaarisid pikkade kaelte otsas, mis wäikeste peadest üle aina suurusi ootawad!


Eewa

Ja, ma näen neid. Ja ma näen ka, et nad wõimetud on kunsti kaswatama, mis suurusi ilmale tooks. Loomulik tee sinna käib nimelt wäikeste ja wäiksemate kaudu. Mida need messiaste-ootajad suudawad sigitada, on ainult walemessiased, kes endid ise oodatuteks waliwad ning kõiksugu wägihüppeid teewad, et ootajatele nähtawaks saada —


Kull

Awalikule arwamisele üleüldse.


Eewa

Teil on õigus. Seks on waja, teda üle lüüa. Kui nad endid ise suurusteks on proklamerinud, tuiskawad nad publikumile ummisjalu peale, et tema usku ja tunnust enestele kätte üllatada.


Kull

Ja. Aga kas ei wasta sellele ebanähtusele teine, mis mitte palju parem ei ole?


Eewa

Nähtus, et suurusel mitte kerge ei ole suuruseks saada?


Kull

Ja.


Eewa

See pole mitte wale. (Soojalt naeratades) Aga ma arwan: selle üle ei murra kunstnik, kes kunsti kunsti pärast armastab, mitte pead. Nagu peig armastatud mõrsja kaasawara üle pead ei murra.


Kull
(räpakalt)

Aga kui sa selle armastuse kätte nälga sured!


Eewa

See on hoopis teine küsimus, mille paljude teiste seas alles tulewik rahuloldawalt ära wastab. Niikaua aga peab wäike ennast ise katsuma aidata.

Kuid wanduge ometi, Kull — seks tulite ju siia!


Kull
(käsipõsekil)

Teie tuletasite mulle mu waest mõrsjat meelde — wandumise-himu läks mööda. Kas teate, et ma tema pärast jälle hulguse-kepi kätte pean wõtma, kui ma mitte oma kihelewale kaelale järele ei taha anda. (Ajab pea tagasi) Ehk näete juba eelmärkisid?


Eewa

Ei. Ja ma loodan, et ma ka iialgi järelmärkisid ei näe. — Aga mis on siis sündinud?


Kull

Ei midagi ootamatat. Ma jään peawarjust ilma ega tohi uue peale mõelda, sest ma töötan juba meister Millet’ wiisil: wanad wärwid lõuendilt maha ja uued peale!


Eewa

Kas siis kuidagi nõu ei leidu —?


Kull
(wäristab pead)

Minu laenukaewud siin linnas on tühjaks pumbatud — tilgatumaks. — Kas mõistate, mis see tähendab?


Eewa
(tasakeste)

Ma wõin seda arwata.


Kull
(karuse ägedusega)

Kas mõistate, mis see tähendab, ühes paigas elada ja liikuda, kus sa igale tuttawale näole wõlgu oled! Ja wõlgu, teades, et sa seda kunagi maksta ei jõua! Ja selle teadmisega tarwiduse ees seista, ikka jälle uusi laenusid üles wõtta! Sarwiline saatan — see on kaabaka-elu, see on warga-põli! Ma julgen weel ainult pimedas uulitsale astuda!


Eewa
(temale weidi lähenedes, murelikult)

Oo, oo, sõber!


Kull

Ja kudas sa ennast ühtepuhku koera-tempude pealt tabad — lömitamast ja saba liputamast, sitsimast ja käsa lakkumast! Paiskaksid mõnele oma põlgtuse näkku, aga ei — kumarda ja pea lõuad: oled temale ju müüdud — müüdud kas wõi taldreku supi ja tassi kohwi eest! (Hüppab üles ja kõnnib raskel sammul edasi-tagasi; waheaja pärast)

Aga weel rohkem tallukaid tolgendab nadikaelal külles. Tuksatan wahel mõne oma lõuendiriba ette seisatama jääda ja küsin eneselt, küüned karwus: Kirewase päralt, kas see siis mina olen, mis mulle sealt wärwipeeglist wastu wahib? Ei, see on keegi wõõras! Keegi, keda ma poleks maalida tohtinud. Keegi, keda ma ainult oma hinge-õnnistuse hinnal maalida wõisin. Ma ei maali ennast, sõber, sest ma ei maali enesele. — Lauka sügawust mõõtke ise! (Pöörab näo, habeme wabisemist warjates, kõrwale)


Eewa
(pikema waheaja pärast)

Kas mäletate, Kull — ma andsin Teile mõne aja eest nalja pärast natuke nõu?


Kull
(jälle sammudes, rahulikumalt)

Ma mäletan.


Eewa

Nüüd kordan ma seda nõuannet tõe pärast.


Kull

Üleliigne. Ma wõtsin ta kohe tõeks.


Eewa

Soo? Ja lükkasite tagasi.


Kull
(seisatades)

Ei. Aga ma ei suutnud teda teostada. Katset tegin.


Eewa

Katset?


Kull

Ja. Ühel õige wihmapimedal õhtul wõtsin südame rindu ja läksin maalermeister Kobrase poole tööd kuulama. Ta on minu hea tuttaw. Aga kui ma tema ukse taga seisin, tikkus mulle jäle wiirastus peale. Ma nägin ennast wärwipoti ja suure pintsliga uulitsal, ja terwe wägi tuttawaid nägusid jooksis minu ümber kokku, ja kõik wenisiwad itsitawateks lõustadeks laiali. — Rumal oli! Tegin aga, et pühkima sain, õhetaw tundmus põues, kui oleks minu armukest teotatud.


Eewa

Teotatud? See pidi ju Teie armukese heaks minema! Et Teie teda edasi wõiksite armastada — tundidel, mis Teile leiwatööst järgi jääwad. Et Teie ennast ja enesele wõiksite maalida!


Kull

Wõite rahulikult ka weel juurde lisada: „Ja ise oled endine maalri-õpipoiss, kes wärwipotiga kauemine ringi on jooksnud, kui akademiat nuusutanud!“ Aga see kõik ei õienda midagi. (Tumedalt) On midagi ärawõitmatat, ülesaamatat kunstieluka sees —


Eewa
(naeratades, sõbraliku pilkega)

Kunstniku-au! Kunstniku eri-au! — Siin kunstnik — seal wõhik! Nagu: Siin militär — seal tsiwil!


Kull

Pilgake aga, pilgake, ja nimetage seda kudas tahate. Asja ennast ei kaota Teie ilmast. Tehke töö täna wabaks, kroonige teda, ja Teie näete mind homsest peale mõne tunni päewas katuseid ja treppisid waapawat!


Eewa

Siis pole see enam ohwer.


Kull
(maha wahtides, ärdalt)

See on õige. Aga ohwrit nõudke kangelaselt. (Wõtab endises paigas istet)


Eewa
(waheaja pärast, kergelt)

Ah soo, Kull — ma tahtsin Teilt juba ammugi küsida: Kas Teie „Alutaguse neiu“ weel alles on?


Kull
(urisewalt)

Kuhu ta’s jäi!


Eewa

Ta meeldis ju mitmele.


Kull

Meeldimisest ostmiseni aga on weel pikk samm. (Hakkab maha wahtides muigama) Siiski — üks ostuhimuline mul on.


Eewa

Kes nii?


Kull
(nagu ülemal)

Üks kunsti-armastaja, -edendaja, -tundja ja -arwustaja.


Eewa
(naeratab)

No waadake!


Kull

Ja mis kõige tähtsam: wäga ostuwõimuline ostuhimuline.


Eewa

Soo?


Kull
(nagu ülemal)

Aga — —


Eewa

Mis „aga“ siis weel?


Kull

Kaup on weel wäga pooleli.


Eewa

Mispärast?


Kull

Lubage tähendada, et minu wäike alutaguslane üsna magus lapsuke on, kes isale endale kah meeldib. Kuna meie nüüd mõlemad — minu ostja ja mina — tema kallal palehigis tingime —


Eewa

Sada rubla oli Teie kunstisõbrale palju?


Kull

„Palju“ on kõikuw mõiste, preili. Oleks teine tahtja teada olnud, kes sada anda oleks raatsinud, ega siis sada ka esimesele palju poleks olnud.

Kuna meie nüüd pitsitame ja pingutame, tõmbab minu plika lõuendil korraga mokakese wingu ja tihub mulle kõrwa, ta tundwat enese laadamullikaks alandatud olewat.


Eewa

Mõistlik tüdruk! — Ja siis?


Kull
(õlasid kehitades)

Noh, siis jäi kaup pooleli.


Eewa

Katki — tahate öelda?


Kull

Ei, pooleli. Ma wõin oma „neiu“ nimelt igapäew poole hinnaga doktori-herra Waigule müüa, kui ma täie hinna maksjat ei leia — see tähendab, kui ma säärast ära ei jõua oodata. Ta kinnitas mulle seda kõige rõhuga, kui ma ta uksest wälja komplimenterisin.


Eewa
(naerunäol, mõtlewalt)

Wõi herra Waik! Aimasingi juba. Üks nendest, kelle aateline hing praktilise mõistusega nii harmonialiselt kokku kõlab.


Kull

Säärasel wähempakkumise teel on ta minuga kord ennegi äri teinud.


Eewa
(rõõmsalt)

Seekord eksib ta oma kalküliga — minu õnneks!


Kull

Kudas nii?


Eewa

Teie ehk mäletate weel, et ka mina Teie magusale lapsele „silmi tegin“. Ma oleksin ta ammugi kaisus koju toonud, kui mu kukkur sõna oleks kuulanud. Nüüd aga (läheb kirjutuslaua juurde, mille sahtlitest ta ühe awab) — nüüd olen ma ostuwõimuline ja trumpan oma wõistleja üle. (Tuleb rahaga ja paneb Kulli ette laua peale) Millal ma järele wõin tulla?


Kull
(silmitseb natuke aega tõsiselt raha. tõuseb järsku üles ja astub pahempoolse akna ette, millest ta wälja wahib. Pöörab siis ümber, läheneb ruttu Eewale ja suudleb teda äkitselt)

Kolmas etteaste.

Endised. Leo Saalep, laias mustas mantlis, laiaäärelise kunstniku-kübaraga, ilmub suudlemise-silmapilgul werandale, peatab äkki, nihkub pisut tagasi ja jääb nõuta kohmetuses uksest sisse wahtima, ilma et Kull ja Eewa teda esiotsa tähele paneksiwad.


Eewa
(rahuliku naeratusega)

Kas see oli peale kauba?


Kull

Ja. Ma pole kidsi kaupmees. — Aga kui Teil ehk kusagil südamesopis lootus liikus, et mina sellest rahast Teile oma wõla ära maksan, siis (wajutab raha sügawaste püksitasku) —


Eewa
(tõrjuwa käetõstega)

Sellega pole Teil wähematki pakki! (Silmab Leot)

Ohoo, mulle tuleb weel külalisi! (Astub ukse poole) Ikka sisse, ikka julgeste sisse — siin peres mõistetakse külalistest lugu pidada!


Leo
(astub tõrkuwalt, kohtlase tusaga wõideldes, sisse)

Kui ma ei tülita —


Kull
(laua juurest, rõõmsalt ja lärmawalt)

Sa kuulsid ju, et sinust lugu peetakse, togu! Ja mind sa ka enam ei tülita — minu talleke on tahedal. (Läheneb tulijale ja waatab weranda poole)

Aga kas sa siis jumala üksi tuled?


Leo
(teretab Eewat weidi wormiliku käeande ja kumardusega, wõtab siis Kulli käe aeglaselt wastu, mida ta lühidelt wajutab)

Ja. Ma olen pikemal luusimisel, ja armastan niisuguseid üksinda ette wõtta.


Kull

Nah, head tuju ei too sa oma luusimiselt just mitte kaasa! — Aga küllap meie selle eest muretseme. Nüüd aga — mantel maha, welleke!


Leo

Ma ei mõtle mitte kauemaks jääda —


Kull
(naerdes)

Ära nüüd tembuta, poiss! Kes siis maalt tuleb tuld tooma! Pane tähele, sa jääd minust siia maha. (Kisub Leol üleriide seljast ja riputab ühes kübaraga warna)

Waata ometi, mäherduses armsas pesas sa oled! Waata, kudas päike meie sauna-neitsit kosib!


Eewa
(rahulise lahkusega)

Wõta istet, Leo. Ma ootasin sind juba eila.


Leo
(waatab laia küsimisega tema otsa)

Eila? — — Mispärast eila?


Eewa

Ma mõtlesin: esimene päew kulub puhkamiseks ära — ta tuleb teisel. Täna aga on juba kolmas.


Leo
(heitleb imetelemisega ja waatab Eewa pealt Kulli peale)

Eila — — ja — ma ei leidnud eila weel mahti — — Aga —


Kull

Istu maha, ehk hakkad siis sulama! Kuuled ju, et sind oodati!


Leo
(piinlikkusega segatud jahedusega)

Tänan. Ma olen tõeste natuke wäsinud. (Laseb toolile lähenedes silmad ringi käia) Ja, siin on kaunis.

Kas sa siin üsna üksinda elad, Eewa?


Eewa

Nagu ämblik.


Leo

Ka ilma ühegi teenijata?


Eewa

Mulle käib üks taat oma eidega teisest saunast töö juurde abiks.


Leo
(kesklaua pahempoolses otsas istet wõttes)

Tööd peab sul palju olema. Ma lasksin silmad sinu aiast üle käia: peenrad, puud, põõsad — ja see mets mesipuid!


Kull
(istub habet silitades laua taha sohwa peale)

Eewa
(toetab parempoolse tooli najale)

Töö annab isu.


Leo
(riiwab teda poole pilguga)

Seda ma näen.


Eewa
(naerab kõlawalt)

Kas minu wälimus ehk juba estetilisele maitsele liiga teeb?


Leo
(tuksatab kergeste Eewa naeru mõjul)

Terwis pole kunagi iluwastane.


Eewa

Soo? Siis on hea. Aga et meie parajaste isust kõneleme — kas wäsinud rändajat mitte nälg ei näpista?


Leo
(kähku)

Ja, ma sööksin natuke!


Eewa

Ainult natuke? See käib minu kodukorra wastu. — Mida ma wõiksin tuua?


Leo
(elawamalt kui siiamaani)

Mett, kui ma paluda tohiksin — kõige pealt mett!


Kull

Piima ja mett — selle poolt olen ka mina.


Leo

Mina jooksin ennemine kohwi. Kuuma kohwi.


Eewa

Leidub mõlemaid. (Paremat kätt ära)


Neljas etteaste.

Leo. Kull. Hiljem Eewa.


Kull
(wahib, ristis käed laua peal, kawala ilmega waikides õhku)

Leo
(najatab, jalad pealiti, kaugele toolitoe wastu ja silmitseb tummalt pahempoolset seina)

Kull
(köhatab pikema waheaja pärast ja hakkab habet silitama)

Leo
(nihutab end närwilikult ja riiwab Kulli kärme pilguga; weidikese aja pärast)

Miks sa waikid?


Kull

Miks sina waikid?


Leo

Kas sinul midagi — ütelda ei ole?


Kull

Ei. Aga sinul peaks midagi ütelda olema.


Leo

Mida?


Kull
(tõsiselt)

Mida säärasel puhul öeldakse!


Leo
(kohtlaselt)

Kas siis tõeste —?


Kull

Nägid ju oma silmaga.


Leo
(segaselt)

Sa nägid, et mina nägin —?


Kull

Ja panen imeks, et sa mitte kohe „soowin õnne!“ ei karjunud, nagu kord ja kohus.


Leo
(hädise naeratusega)

Tühja kah! Sa simbid mind.


Kull
(silmakirjaks haawatult)

Tulise pihta, kas see siis nii wõimata on? Kas mina mees ei ole?


Leo
(waatab pool kohkunult, pool kahtlewalt temale otsa ja waikib)

Kull
(teda silmitsedes, waheaja pärast)

Ma poleks uskunud, et su nägu weelgi walgemaks wõib minna. (Korraga naerdes)

Noh, ma ei raatsi sind kauemine siputada lasta. (Tõmmab püksitaskust raha wälja) Näe, see oli selle eest. Ma annaksin saja rubla eest kuradi wanaemalegi suud!


Leo
(korraga mõnusalt)

Kas see laen on?


Kull

Seekord aus müük.


Leo

Mõni pilt?


Kull

Just nii.


Leo

Nõnda oleme siis üheõiguslised siin majas?


Kull

Minu pärast wõid mureta olla, ehk ma küll ei tea, mis sa kahega peale tahad hakata —


Leo
(kulmu kortsutades)

Kahega? (Järsult) Waikime sellest!


Kull

Hüwa. (Waheajakese pärast pool ohkamisi)

Paari aasta eest aga oleksid minu eesõiguste wastu põrganud.


Leo

Kudas?


Kull
(hämaralt)

Ma olin sinu järeltulijaks saamas.


Leo

Sina? Kas tõeste?


Kull

Ja. Purjetasin kõige parema tuulega.


Leo

Aga —?


Kull

Laewuke jooksis karile. Päise päewa ajal — selge ilmaga.


Leo

Missugusele karile?


Kull

Ja — Eesti keeles pole tal nime. Wist sellepärast, et ta meie laewu tawalikult ei tülita. Teda ei wõeta tuntawaks, weli.


Leo

Ma ei mõista sind.


Kull

Küll sa mõistma hakkad. Lugu on labane — nutuwäärt labane. (Silitab wõllalise muigega habet) Ma ei teadnud ka ennast selle rahwuslise kühmu eest hoida; nii hooletu olin, et tähelegi ei pannud, kui juba kinni istusin.

Sa mäletad ehk weel, et mul muiste ka üks paruni-preili õpilaseks oli?


Leo

Preili von Hohenscheidt?


Kull

Õige küll. Hiljem tuli mulle weel paar niisugust wõsukest esimese soowitusel.


Leo

Ja siis?


Kull

Siis tegin, mida teinegi meie tõugu surelik tegemata ei maldaks jätta: wõtsin nad külas natuke sagedaste jutusse. — — Kõditas talupoega. Ptüi kurat!


Leo
(endamisi, spontanselt)

Kuljused!


Kull

Mis sa ütlesid?


Leo
(segimõtteliselt)

Ei midagi.


Kull
(jätkates, tõsiselt)

Sest oli küllalt. See tähendab: mitte kohe — alles aegamisi, waewalt märgatawalt, hakkas tunduma, et küllalt oli olnud. (Waheaja pärast, suikunult)

Kuiwas ära. Kuiwas ära nagu nelipühi-kask.


Leo

Sellesama pärast? — Ei wabandamist, ei unustamist?


Kull
(pead raputades, rõhukalt)

Ennem annab sulle mõne kaelakohtulise kuritöö andeks.


Eewa
(tuleb laudlinaga, mille ta herrade ees olewa laua peale laotab, kui ta sealt lillewaasi enne ümargusele lauale on tõstnud, ning läheb nobedal talitamise sammul jälle tagasi. Mõlemad herrad järgnewad temale pilkudega ja waikiwad weel lühikest aega)

Leo
(kätt Kulli õlale pannes)

Kahju oli — mis?


Kull
(häigab üle näo, siis lahedalt)

Igatahes oli mul asja, sind, wennas, suureks, suureks oinaks pidada! (Tõuseb üles)


Leo
(ümisemisi)

Ja, ja.


Kull
(ringutab ja astub siis mõne sammu edasi-tagasi)

Sinu ärapõlatud pärandusel oli aga weel rohkem aspirantisid, ning wäga tuliseid ja wõidujulgeid.


Leo

Pärast sind?


Kull

Ja, sest warematest ei tea ma midagi.


Leo

Tunnen ma neid hilisemaid?


Kull

Küllalt. Need aga leidsiwad endid juba paari nädala pärast järgimööda külma käest.


Leo

Mäherduse kühmu pärast?


Kull

Pole lähemalt teada, Aga küllap nad oma Eesti südamest weel wähem rööwliauku raatsisiwad teha, kui mina waene. (Puhkeb täie häälega naerma)


Leo

Miks sa naerad?


Kull

Tigeduse pärast. Sest missuguste nägudega nemad küll pärast peegli ees seisiwad ja naise hindamise-wõimetuse üle pead raputasiwad! — Nüüd kuuled neid kõwaste naise inferioritedist kõnelewat ja kirjutawat. (Paneb uueste naerma)


Leo

Nende nimed?


Kull

Et sa kaasa wõiksid naerda: meie sõbrad Waik ja Kõrend.


Leo

Wõi need! (Waheaja pärast)

Ja nüüd? Neil ehk on ka järeltulijaid?


Kull

Eestlastega näikse meie saunaneitsi walmis olewat. Teda huwitab wiimasel ajal üks lätlane, keda ta Riias läinud talwe lõpul tundma õppis.


Leo

Riias?


Kull

Ja. See herra, keegi koolimees, elab seal. Eewa-preili saadab talwiti nimelt ikka paar kuud mõnes meie suurlinnas wõi ka wäljamaal mööda, et aja waimlist südame-tuksumist ligidalt kuulatada.


Leo
(närwilikult käsi pigistades)

Ja see tutwus — kui kaugel see siis on?


Kull

Ma ei tea muud, kui et neiu Eewa oma Läti sõbrast suurt lugu peab. Wiimane käis suwel siin.


Eewa
(tuleb täidetud kandelauaga, paneb selle lauale, wõtab sohwa peal istet ja hakkab sisse walama)

Roale, Kull! Rõõmustan, et teie kirumise-tuju lõpulikult möödas on. Ma kuulsin Teid naerwat.


Kull

Mee lõhn tõi teise tuju. (Istub lauda)


Leo
(Eewa poole waadates, pikkamisi)

Mee ja mulla lõhn — see — see wedas minu siia.


Eewa
(naeratab)

Kas sa muidu poleks tulnud?


Leo

Ja, aga paar päewa hiljem.


Eewa

Kas minu mesi ja muld linnani lõhnawad?


Leo

Ei, sa tõid selle lõhna üleeila kaasa ja jätsid meile maha. Ma haistsin teda igalt poolt — päewal ja öösel.


Eewa

Ja otsustasid allikat üles otsida? — Kes sulle teed juhatas?


Leo

Mõlemad lõhnad.

(Sööwad ja joowad järgnewa juttumise jooksul)


Kull
(waheaja pärast Leole)

Kuule, sina ahjust wõetud geenius! Ma tahaksin sinult midagi küsida. Midagi, mis minule enesele nii ligidal seisab, nagu nohu ninale.

Ütle mulle, kas sul selle pika aja jooksul, mis sa oma tõusu eest nüüd juba töötad, ka palju teatud närijaga tegemist on olnud, mida kahtlemiseks kutsutakse?


Leo
(ruttu)

Seda ussi ei tohi sallida.


Kull

Aga ta tuleb ja tuleb ikka jälle!


Leo

Teda peab kohe ära tapma — kohe!


Kull

Sa tunned teda siis?


Leo

Aga wähe. Ma litsusin ta surnuks, enne kui ta närima sai hakata.


Kull

Selleks on jõudu waja —


Leo

Ja, fanatilise usu jõudu.


Kull

Säärane usk aga on sõge.


Leo

Olgu! Kas elu wõi hukatus. Kolmat ei ole.


Kull

Va banque!


Leo

Va banque! Ise pead uskuma ja teistelt usku otsima.


Kull

See on wõime, mis minul puudub. Nüüd ei pea ma sind enam lõdwaks.


Eewa

Mis on aga siis selle armuheitmata usu kättepüütaw paleus, Leo?


Leo
(mõtleb weidike)

Rikkus. — Rikkus, et anda, jagada, pillata wõida.


Kull

Muidugi tasu eest — ma ei mõtle mitte just kõlisewat.


Leo

Ja, ärateenitud tasu eest.


Kull

Nüüd aga kuuldawale ja nähtawale pääsemise lugu. See ei ole seal suures podisewas wõistluse-katlas, kust sa tuled, mitte just kerge.


Leo
(häigab üle otsaesise)

Ja, see on raske, wäga raske! Pead iga silmapuutuwat hüppelauda tarwitama, pead hüppelaudu otsima, nende järele waritsema.


Kull

Mida sa „hüppelauaga“ mõtled?


Leo
(ruttu)

Pead katsuma iseenesest üle käia, mitte ainult teistest.


Kull

Õnnestab see siis?


Leo
(peaaegu kirgliselt)

Peab õnnestama! Kord ei õnnesta, teine kord õnnestab! Muidu ei jõua ju elada. (Korraga muudetud toonil Eewa poole pöörates)

Aga ma tahtsin sinult, Eewa, midagi küsida.


Eewa

Noh?


Leo

Ma tahtsin küsida — see paneb mind nimelt imetelema —: Kas sina siis kunagi tungi wõi wähemalt kalduwust ei ole tunnud, kah anda, kah jagada? Muidugi mõtlen ma midagi muud, kui see on, mida sa oma igapäewasele ümbrusele annad — midagi kaugemale ja rohkematele antawat.


Eewa

Pead sa mõnda kunsti silmas?


Leo

Mitte just hädapärast.


Eewa

Loomise-tungi mul oli ja on, nagu igal inimesel —


Leo

Aga —?


Eewa

Mind takistab auahnus.


Leo

Auahnus takistab sind loomast?


Eewa

Ei, wälja astumast. — Ma tahan teile ilmutada: ma olin oma noorematel aastatel luuletaja.


Kull

Aaa! Salamahti — iseenesele!


Eewa

Seda olin sunnitult. Kui ma oleksin tohtinud — ma oleksin oma laulusid piiramata paljusel ilmutada soowinud. Sest mis wäärtuslist luuakse, peab kõigi päralt olema.


Leo

Siis leidsid, et —


Eewa

Minu laulud meeldisiwad mulle. Üks sisemine hääl aga andis mulle nõu: Lase neid laduneda, nagu marjawiina laduneda lastakse, ja maitse neid siis! — Seda ma tegin. Ja kui ma neid pikema aja pärast uueste maitsesin: wiin oli hapu ja wesine. Seda ei tohtinud ma joojatele ette kanda.


Kull
(naerdes)

Tark neitsi!


Eewa

Ei, auahne neitsi.


Leo

Ja uued katsed jätsid tegemata?


Eewa

Sel alal — ja. Aga ma walisin omale hiljem teise katsewalla.


Leo

See on huwitaw — missuguse?


Eewa

Ma töötan mõnda aega paari kaswatusteadlise problemi kallal.


Kull

Aga sellest pole ju midagi kuulda olnud.


Eewa

Miks pidi sellest kuulda olema? Ma pole oma tööga ju weel mitte walmis. Jõuan ma juurdlemisele wõetud küsimused ära wastata, siis ei jäta ma wastuseid kaas-ilmale mitte ette panemata.


Kull

Jõudu siis, ja palju au! (Tõuseb üles)


Eewa

Jõudu tarwis — au tuleb ise.

Kas Teie juba minekut teete, Kull?


Kull
(temale kätt andes)

Ja, ma pean minema. Ma tahan linnas paarile inimesele rõõmu teha.


Eewa

Kellele siis?


Kull

Oma majaperemehele ja ühele püksi-kaupmehele. (Leo kätt pigistades)

Sa ei tarwitse siis mitte karta, et mina sinu kontserdi wastu tarwilist lugupidamist üles ei näita. (Leole kõrwa sisse) Teatud õmbluse arutan muidugi lahti.


Leo
(äkitselt nagu kartlikult)

Sul pole siis sugugi enam aega?


Kull
(minnes)

Mitte minutit! (Weranda kaudu wälja)


Eewa
(wiib kandelaua riistadega ja laudlina ära)

Wiies etteaste.

Leo. Siis Eewa.


Leo
(tõuseb üles, surub otsaesist ja astub maha wahtides mõned sammud; raputab ennast siis äkki ja hakkab toas ringi silmitsema; seisab kunsti-asjade, raamatukapi, mõne pildi ees, wahib aknast wälja ja pöörab wiimaks, käed selja peal, lapselik-pehme näo-ilmega keset ruumi tagasi)

Eewa
(ilmub aeglaselt ja tõstab rahulise, naeratawalt küsiwa pilgu tema peale)

Leo

Quisisana“ peaks sinu majakese nimi olema!


Eewa

Arwad, et haiged siin terweks saaksiwad?


Leo
(sügawast)

Ja! — Terwis naeratab siin igast seinast ja nurgast wälja; nagu punapõselised lapsenäod piidlewad mulle igalt poolt wastu! Ja kas tead, kelle nägu nad kõik on?


Eewa

Noh?


Leo

Sinu nägu. Sinu tuba — see oled sina.


Eewa

Tuba on ikka elaniku nägu.


Leo

Mulle tükib see esimest korda nõnda silma. — Oo, Eewa, siin saaksin ka mina terweks!


Eewa
(temale ligemale astudes)

Kas sa oma terwisel palju wiga tunned olewat?


Leo

Ma olen wäsinud. Mu meelest on wahel, kui poleks ma oma karulaanest wälja pidanud pugema.


Eewa

Ja, meie oleme alles metsa-inimesed. Sääraseid pureb kultura-kliima kõige õelamine. Wõtab weel aega, enne kui meie tõug end akklimatiserib.


Leo

Aga sina!


Eewa

Mina olen üks lagendiku weerele sattunud erand. Põlised linnalapsed saawad ennemine hakkama. Nad on taudide wastu immunsemad.


Leo
(wõtab kesklaua ääres istet)

Sul wõib õigus olla. Kuid ma igatsesin metsast wälja! Kõigest hingest! Ükski wõim poleks mind seal kinni hoidnud. Ma tundsin kõiki laane saladusi, mitte aga, mis seal musta müüri taga sünnib, kust päike tõusis ja kuhu ta jälle wajus. Seda pidin aga teada saama. Ja nõnda pugesin wälja.


Eewa

Siis tegid õieti.


Leo

Arwad?


Eewa

Kui sa teisiti ei wõinud. Metsast wälja tulema peame ometi kord.


Leo
(käsipõsekil)

Wõtsin ainult liig wäikese ja liig kuiwa leiwakoti kaasa. Paremat polnud rnetsawahi-perenaisel paraku anda. Külakoolist konserwatoriumini, konserwatoriumist peaaegu tänini — see oli mulle üksainus pikk paast. Mõju hakkab nüüd tunduma.

Kas ma tohiksin ukse kinni panna?

(Päike on waheajal weranda ja tagumise akna poolt pahemale poole pööranud ja paistab külgaknast õhtusel kumal sisse)


Eewa

Sul on wilu? — Jää paigale, ma teen seda ise. (Paneb weranda ukse kinni) Kas akna panen ka?


Leo

Kui sa nõus oled — ja. Minu sooned ei soenda mind küllalt. Were asemel wist külm wesi sees.


Eewa
(istub tema juurde)

Sa peaksid ennast kosutada püüdma, Leo.


Leo

Ja, seda ma peaksin. Aga — sa ei tea weel mitte kõik. Wiimased wiis aastat on mind hommikust õhtuni piitsutatud. Piitsutatud nagu mustlase hobust.


Eewa

Töö poolest? — Kas sa ennast mitte ise ei piitsutanud?


Leo

Seda ka. Aga teise piits oli wäsimatam. See oli lihtsalt wäsimata.


Eewa
(mõtleb)

See sündis muidugi bona fide sinu tulul?


Leo

See on küsimus. Selle küsimuse kallal olen wiimasel ajal pead murdnud.


Eewa

Wiimasel ajal —?


Leo

Ja — alles! Aga mõni tõde ei ärka unest, enne kui teda raputatakse. Minu tõde magas ja tukkus kõik need aastad.


Eewa

Ja mis ta sulle ärgates ütles?


Leo

Ta arwas, et wäga kahtlane on, kas mustlane hobust hobuse tulul peksab, kui ta kärmemine pärale tahab jõuda. Hobune saab küll ka waremine õhtule, aga nahk on tal maas.


Eewa

Sa arwad järeldada wõiwat —?


Leo

Et ma ronija olen, kes teist kukil peab kandma.


Eewa
(laseb pea alamale)

Ainult? — — Wõib see tema kõik olla?


Leo

Ei, see ei ole tema „kõik“. On weel midagi muud.


Eewa

Ja see on?


Leo

Ma olen mees. See wäärtus on mul tema kohta ka —


Eewa

Kudas?


Leo

— ja tema on piiramata määrani naine. See tuleb piitsale juurde. — Kas sa mõistad mind?


Eewa
(mõtetes, pikkamisi)

Ma püüan sind mõista.


Leo
(roidunud naeratusega)

Kõik kokku: ma olen kehaliselt natuke ärakõrbenud. Ja põues rabeleb lind, kes mulle rahu ei anna.


Eewa

Lind?


Leo

Ja. Ma nimetan teda hirmu-linnuks. Ta on minu närwiwõrgu silmades kinni ja püüab lahti saada.

Aga kõik see ei tee mulle suuremat muret, sest ma loodan kosuda wõiwat; ma ei ole ju weel mitte wana.


Eewa

Seda loodan mina ka.


Leo

Muudkui rahu oleks waja — suurt, sooja, rõõmust rahu.


Eewa
(nokutab jaatades pead; waheaja pärast)

Ütle mulle Leo: mil kombel liitus teie ühendus õieti?


Leo

Üsna lihtsalt: tema kinkis mulle oma suure usu. Seda oli mul hädaste tarwis —


Eewa

Sinu enda usule lisaks?


Leo

Igapäewaseks, igatunniseks karastuseks.


Eewa

Põhjenes see tema usk ta enese muusikalise äratunde peal?


Leo

Wististe. Ja nii kindel oli see, et uskuja mulle oma terwe ainelise warakese, oma päranduse, pimesi kaasa kinkis — lisa, mis mulle niisama hädaste tarwis läks.


Eewa

Ja mida kinkisid sina temale?


Leo

See kingitus oli nii liigutaw suur, et ma temale oma teada kõik wastu andsin, mis mul anda oli. — Siis aga tuli aeg, kus ma kaupa kahetsema lõin, kus ma annetust salaja tükk-tükilt tagasi hakkasin kiskuma.


Eewa

Siis, kui sa tema piitsa hakkasid mõistma?


Leo

Osalt. Osalt aga sündis see weel teisel mõjul. Selle mõju alla uhas mõiste „kodumaa“ mu hinge. Otsus, siia tagasi tulla, tegi mu korraga kidsiks ja kiskujaks. Ma hakkasin undamisi lootust soetama (lükkab nähwakalt juukseid tagasi) — — aga see oli ju lapsik! Niisama lapsik, nagu see, et ma sind oma isikliste asjakestega igawdan!


Eewa

Sa ei igawda mind. Ja lapsikuse wastu ei ole mul midagi. Lapsikus suurendab mõnda inimest.


Leo
(peaaegu pahaselt)

Ma ei teeks seda, aga sinu olewus awateleb, sinu nagu poetab sõnad keele peale, sinu silm kisub haawa lahti!


Eewa

Siis kõnele!


Leo

Sind, Eewa — sind ma wihkasin kõik need aastad!


Eewa
(rahulikult naeratades)

Ja ihusid kättemaksmise-mõõka.


Leo

Ma wihkasin sind ja — põue hämaras sügawuses — iseennast.


Eewa
(nagu ülemal)

Mõlemaid?


Leo

Mu meelest oli, kui oleksime koos riiwatuma rumaluse ära teinud, mida sina keelata oleksid wõinud.


Eewa

Ja sina mitte?


Leo

Ei, sest ma olin wäiksem. Kas sul siis nii wõimata, nii täieste wõimata oli, mulle rinda anda, mille järele sa mind nägid jänunewat — sinul, kes sa mind muidu nii rikkalt toitsid?


Eewa
(tõsiselt)

Ja, see oli mul wõimata. Piima, mida sa himustasid, ei pidanud ma terweks. Weel enam: ma kartsin, et ta sulle surmawaks wõiks saada, nagu ta seda paljudele on saanud.


Leo

Seda kartsid sa nii wäga?


Eewa

Ja, sest jänuneja oli mulle kallis. Ma ei tabanud sinu kunstis imet, Leo.


Leo

Imet?


Eewa

Ja, seda ehmatawat, rabawat — seda suurt ja ainuslist, mis geeniuse teoses, ka üsna küpsematas, ikka tabataw on, ja üksnes selles. Ma otsisin, ma püüdsin seda — ta ei puutunud mulle kätte. Ma ei mõista tänapäewani, kudas mina ei leidnud, mida teised hiljem leidsiwad ja mida ma mujalt muidu olen leidnud — just mina, kes ma sind nii hinge ligidalt kuulda wõisin.


Leo
(tõuseb üles ja kõnnib mõne sammu)

Sa tegid, mida sa tegemata ei wõinud jätta, mina aga —


Eewa

Kas sina mitte sedasama ei teinud?


Leo

Ei.


Eewa

Siiski! Ja sul oli õigus nõnda teha. Ma jätsin su millegist ilma, mida sul elamiseks waja oli —


Leo

Ning muretsesin seda omale mujalt — õige. Aga mäherduse hinna eest, Eewa! Millegi eest, mida mul elamiseks weel enam waja oli! See äratunne on raske. See äratunne mühas üleeila — sa aimad, mil puhul — nagu uputaw marulaene minust üle! (Sammub jälle, siis muudetud toonil)

Kui ma tihkudes minema panin nagu rumal poisike, kelle mängukanni mõnitatud — kas sa naersid mind, Eewa?


Eewa

Ei. Seks puudus mul põhjus.


Leo

Sa ei naernud? Tõsiselt, oma taewasinise rahuga, matsid mu tasahiljukesi maha?


Eewa

Ma ei matnud sind ka mitte maha.


Leo

Waid —?


Eewa
(tõstab naeratawad silmad üle õla Leo poole)

Waid hakkasin aknast tasahiljukesi waatama, kas ta weel ei tule.


Leo
(kramplikult ühe tooli toest kinni hakates, wõimsa üllatusega)

Sa ootasid mind tagasi, Eewa?


Eewa

Ja. Mu meelest oli kõik need wiis aastat, kui astuksid korraga uksest sisse nagu kunagi.


Leo

Aga kudas — see siis — wõimalik on?


Eewa
(ikka naeratades)

Ma ei tea.


Leo

Sa ei tea?


Eewa

Kudas seda wõib teada? Hing ei ole raamat, mida lugeda wõib.


Leo

Sa kuulsid ju warsti, et ma tee sinu ja enda wahel kinni olin sulgunud.


Eewa

See ei eksitanud mind.


Leo
(oma pea järele kobades)

Ja siis — siis weel — — ma ei mõista sind sugugi, Eewa — — siis weel see: Sa sõbrustasid waheajal mõttega, ka omalt poolt wõret meie wahele seada — sa teed seda kuuldawaste tänapäewani!


Eewa

Ka see on õige. Ma ei teadnud ju, kas sa tagasi tuled.


Leo
(kaswawa sisemise käärimisega)

Ja see kõik sünnib kokku — see pole sinu meelest sugugi imelik —?


Eewa

Ma usun, et see üsna tawalik on. Inimline isik tarwitseb kedagi teisesoolist, kes temale ligemal seisab, kui tema muu ümbrus. Mina wähemalt ei saa ilma niisuguseta läbi. Kui üks läheb, siis peab teine tulema. Muidu jääb ase tühjaks, ja see soetab külma.


Leo

Kuid lõpuliku sidemeni —?


Eewa

Ei, niikaugele pole minu ühendused arenenud — senini mitte. Ikka tuli millegist puudus, ikka oli midagi, mis mõõtu täis ei annud. Ja nõnda taganesiwad mõned minust ja mina taganesin mõnest. (Tõuseb üles)

Leo Saalepiga mõtlesin ma abielusse heita.


Leo

Kas tema siis mõõdu täis andis?


Eewa

Ma ei teagi, kas ma teda mõõtsin.


Leo
(hingetuma põnewusega)

Kas sa seda weel nüüd teeksid?


Eewa
(lihtsalt)

Ja. Ma ootasin teda ju.


Leo
(tasakaalu otsides, poolsosinal)

Aga see teine — — see wiimane —


Eewa

Sulle on minu Läti tutwusest räägitud? — Kui sind ei oleks, siis wahest tema — ma ütlen wahest!


Leo
(wärisedes, pool lämbunult)

Eewa! (Tahab teda tormilikult kaenlasse tõmmata)


Eewa
(tagasi nihkudes, tõrjuwal käel)

Pea, Leo! — Teab sinu naine, et sa siia tulid ja mäherduse hingega?


Leo

Weel mitte.


Eewa

Siis jätame seda, sõber. Ma armastan korda.


Leo
(astub pikkamisi tagasi)

Sinu tahtmine sündigu! (Jääb Eewat eemalt särawa, unelewalt naeratawa pilguga pikemalt silmitsema, pöörab talle siis aeglaselt selja ja astub wõimsalt töötawa rinnaga tagumise akna juurde, mille ruudu wastu ta otsaesise surub)


Eewa

Leo!


Leo
(pöörab pikkamisi ümber)

Eewa

Ma kahetsen, et ma sinu rahu rikkusin. Sa pead mõne tunni pärast mängima.


Leo
(wäljamurduwa kirglusega)

Ma mängin! — Ma mängin täna esimest korda! — — Täna mängin ma kõik, mis mul mängida on!


Eewa

Püüa end rahustada, Leo!


Leo

Ma kuulan sõna. Ja siin (waatab ringi) — siin on see nii kerge. Ainult sammuda — seinast seina, nurgast nurka! Ma hakkan kohe. (Lapseliku tooniwärwiga) Aga sa pead mulle enne midagi lubama, Eewa.


Eewa

Mida siis?


Leo

Et ma siin, selles ruumis, õhtuni wõin olla — kuni aeg on kontserdi pärast lahkuda.


Eewa

Selleks pole sul luba waja.


Leo

Aga weel midagi pead mulle tõotama.


Eewa

Ütle!


Leo

Et ma siis — kas tead, siis — — et ma siin majas wõin elada!


Eewa
(naeratab emalikult)

Seda sa wõid.


Leo
(wõimsal õnnetundel)

Ja puhata — terwe aasta puhata, — istuda — wahtida — käsi hõõruda — naeratada, — aias laiselda — päikest kiita — pilweid lugeda — ja mett ja mulda hingata — — sinu juures, sinuga ühes!


Eewa
(naljatawalt)

See kõik peab sulle osaks saama!


Leo

Siis ma kosun — siis ma terwenen! (Hakkab kerkiwal rinnal, maha wahtides ja naeratades, edasi-tagasi sammuma)

Siis kustutan selle suure inetuse hingest maha, jälkuse matan mulla alla, ja põuekull kõngeb aegamisi ära. — Uueste-sündimine puhtuses — uus elu aimamata iluduses, ja suur, õnnis rahu! (Wäikese waheaja pärast keset sammumist)

Siim materdas pinu taga suure musta ussi ära.


Eewa
(kuulatama lüües)

Mis sa ütlesid?


Leo

Rahu ootab mind siin —


Eewa

Sa tähendasid praegu weel midagi.


Leo

Ei, Eewa. (Sammub endiselt edasi, häigab paar korda otsaesisest ja pealaest üle)


Eewa
(järgneb temale imeliku salapilguga, nägu põnew-tõsine, huuled pool awatud)

Leo
(seisatab ühe maali ees)

Kelle töö see on?


Eewa
(rahulikult)

Sinu tädipoja oma.


Leo

Magnuse? — Waata, waata — siin on midagi sees.


Eewa

Ma pean teda kaugelt kõige tüsedamaks meie omadest.


Leo
(astub raamatukapi ette)

Sa loed palju, Eewa?


Eewa

Ja, iseäranis talwel.


Leo

Ma pole wiimastel aastatel midagi lugenud, mitte midagi. Ma olen rumal nagu muusikant.


Eewa

Kas muusikandid rumalad on?


Leo

Nad on ebateadwad. Tunned sa mõnda muusika-inimest, kes millegist muust teab kõneleda, kui muusikast?


Eewa

Ka teised kunstnikud on enamaste professioni-inimesed.


Leo

Aga mitte sel määral. (Süütab omale paberossi põlema, astub kirjutuslaua juurde ja waatleb seda naeratawa õrnusega)

Ja siin sa istud ja kirjutad! Minu õpetatud Eewa! Ja kuna sa siin istud ja kirjutad, lambikuma mõtlewal näol, piidlen mina sind kusagilt nurgast ja mõtlen: „Issand jumal, see on sinukese naine!“


Eewa
(naeratades)

Selle lõbu eest pead mulle aga tubliste tasu andma (tähendab pianino poole)


Leo
(pead pianino poole pöörates)

Seda ma teen. (Ruttab pianino juurde ja lööb käe klahwidele)

Oo, sul on ju hea instrument! Pärast, kui rikkad oleme, leiame weel midagi paremat.

Kuid mitte see ei huwita mind, mis mina teen, waid see, mis sina. — Kas sa ei tahaks mulle natuke meelehead teha, Eewa?


Eewa

Noh?


Leo
(hakkab tema käewarrest kinni; poisikeselikul palumise-toonil)

Istu weidike lauda, wõta sulg kätte, tee tark, hästi tark nägu ja kirjuta!


Eewa

Ja sina?


Leo

Ma istun sinna sinu ilusa „pikutaja“ peale (tähendab kusheti poole) ja tunnistan sind, käed ristis.


Eewa
(naeratades)

See sündigu. Aga tarka nägu ei oska ma miimida, ma olen halb näitleja. (Istub laua taha, wõtad sule kätte ja hakkab käsipõsekil kriipseldama)


Leo
(istub kushetile ja waatleb teda tükikese aega tõsiselt)

Aga jäksan ma seda siis uskuda!


Eewa

Mida?


Leo

Suudan ma selle usu määratumat lasu kanda!


Eewa
(paned sule käest)

Küll sa suudad!


Leo
(palawalt)

Ma tulen wiibimata õiguse ja korraga.


Eewa

Mo waatan sulle wastu.


Leo
(pilgukese aja pärast endisel kergel, rõõmsal toonil)

Aga ma soowiksin weel midagi näha saada.


Eewa

Mida siis?


Leo

Kudas sa oma mesilastega talitad!


Eewa

Ja, see oleks huwitawam. Kuid seda wõib kõige paremine alles suwel näha.


Leo

Peaks ma niikaua elama!


Eewa
(pöörab istme peal tema poole)

Aga sõber —!


Leo

Ja, waata (kurwameelelisel heliwärwil) — — ma olen nii roidunud —


Eewa

Ehk sa magasid halwaste?


Leo
(wirgunult)

Sul on õigus — ma pole kolm, — ei, terwelt kuus ööd õieti maganud. Kõige pahemad oliwad kaks wiimast.


Eewa

Mispärast?


Leo

Siis maadlesin sinuga —


Eewa

Minuga?


Leo

— ja temaga — ja iseenesega. — Oo, kudas ma higist tilkusin!


Eewa
(tõuseb üles)

Waene laps!


Leo
(korraga õnnelikult)

Aga see on ju nüüd möödas — tänu kõigile jumalatele! (Toetab pead küünarnuki najal kusheti peatsile) — Ja ma olen päikese-pesas!


Eewa
(naeratades)

Päike on pesast juba wälja lennanud.


Leo

Tema hingeõhk on alles. (Tõmmab teise jala pooleldi kusheti äärele)

Eewa!


Eewa

Ja?


Leo

Mul oleks weel üks palwe.


Eewa

Missugune?


Leo

Ma ei suuda kõdile wastu seista — nõidusele — suurele nõidusele — — luba mind oma kusheti peal natuke pikutada — lakke wahtida — aknast wälja unistada — —


Eewa

Narrike, kas selleks siis luba tarwis on!


Leo

Ma arwasin, — — sa — sa armastad ju korda.


Eewa
(lööb naeratades käega)

Aga see pole ju mitte korratus! Minu külalised wõiwad hundiratast lüüa, kui nad tahawad!


Leo
(kohendab unepadjakese pea alla ja sirutab enese suure lõbutundega kusheti peal wälja)

Tänu sulle! Siin on mul hea!


Eewa

Kas sa mitte üksinda ei soowiks olla?


Leo

Ja, see oleks weel parem. Pool tundi siin üksinda — — ja, Eewa!


Eewa

Head puhkust siis! (Naeratades kõrwal-tuppa ära)

(Päike on praegu looja läinud, toa tagumine osa weranda ja aknaga seisawad hallis warjus, pahempoolsest aknast langeb puhkaja näo ja keha peale lillakas, aegamisi kahwataw ehapuna)


Leo
(pärani silmil puna sisse wahtides, lai unelew naeratus näo peal, aeglase soniwusega kõneledes)

Ehmataw — — rabaw — — suur — — ja ainusline — — — (Pikkamisi lööb tema palg tõsinema, silmad kaotawad läike, suu ümber tuksub midagi ja tardub, laod langewad ja awanewad paar korda. Äkitselt jääb ta laial ehmatusel akna poole wahtima, kähwab küünarnukkide toel istukile ja hüüab waljuste)

Mis sa tahad? — — Keda sa otsid?


Eewa
(ilmub sedamaid ukse peale, näeb Leod aknast wälja wahtiwat ning läheneb talle kärmeste)

Mis sul on?


Leo
(lõdisedes)

Keegi waatas aknast sisse!


Eewa

Waatas aknast sisse? (Lükkab akna lahti, kumardab ringi silmitsedes wälja ja astub siis, akent jälle kinni tõmmates, mõtlewa ilmega tagasi)

Aias ei ole kedagi näha, Leo.


Leo
(pühib otsaesist, waiksemalt)

Ma arwasin, et keegi — — et keegi aknast sisse — — Tige oli — ja inetu — —


Eewa
(waatab pilguke aega sügawa tõsidusega tema peale maha, laseb siis äkitselt põlwiti kusheti serwale, lööb käed Leo pea ümber, suudleb kuumalt tema juukseid ja hüüab suudlemise wahele wõimsaste üles hoowawa hingejõuga)

Päästa ennast! — Päästa ennast! — Iga päew, iga tund on kallis!


Eesriie