Tõde ja õigus V/XIV
XIV.
Vargamäel muutus äkki pinevaks. Laulud vaikisid, või kuigi neid oli veel kuulda, siis ainult Elli suust, nagu oleks tema ainus võidumees üldises ihude ja hingede heitluses. Aga temagi laul ei meeldinud enam õieti kellelegi, nagu oleks lühikese ajaga maksvusele pääsenud Oti arvamus, et ennevanasti oli laul, nüüd sport. Laulda võib nüüd masingi, milleks siis veel inimene peaks oma kõri käristama, aga sportida — ei, armas veli, seda juba masin ei mõista. Nõnda oli laulu ja spordiga Oti arvates, ja Elli oli esimene, kes andis temale õiguse või vähemalt andis talle kõige rohkem õigust. Aga ometi oli tema ka see, kes pööras ise sellele õigusele kõige vähem tähelepanu, sest miks ta muidu kippus laulma. Seda tegi ta mõnikord isegi nii palju või sündmatul silmapilgul, et isa oli sunnitud teda talitsema, öeldes:
„Mis sa aina huikad, nagu oleksid metsas eksinud.“
„Kas kuulsid,“ ütles Ott Ellile hiljem kahemõtteliselt lõõpides, „vana ei armasta enam laulu, eelistab vaikset sporti, aga tütar aina laulaks, et teised teaks, kus me oleme. Milleks peavad teised seda teadma?“
„Pidage oma suu!“ ütles Elli nagu vihaselt.
„Ma pean, suu ma pean,“ kinnitas poiss, „ainult käsi ei saa ma pidada.“
„Need pean mina, kui tarvis tuleb,“ ütles Elli.
„Aga kui tarvis ei tule, mis siis?“ küsis poiss naerdes ja paljastas oma laiad, tugevad hambad, kuna suu venis peaaegu kõrvuni lahti, mis heast meelest liikusid.
„Te lähete oma spordiga ogaraks,“ ütles tüdruk nagu halvakspanevalt.
„Seda teevad noored tüdrukud, mitte sport,“ vastas Ott.
„Nojah, kui mitme järel korraga joostakse,“ pistis Elli.
„Ei, üks on hullem kui mitu, üks on palju hullem,“ kinnitas poiss.
Nõnda rääkisid nad kahekesi, kui olid loogu võttes sattunud teistest pisut lahku, sest et Elli riisus ja Ott korjas tema eest parajasti suuri. Muidugi, Ott korjas ka teiste eest suuri, võis korjata peremehe endagi eest, Tiinast rääkimata, kuid kõige parema meelega tegi ta seda Elli ees, tegi isegi nii sagedasti, et see Sassile silma torkas ja teda endamisi lausuma ajas:
„Mis ta ometi tellerdab seal tüdruku ees, nagu kukk takkus, ei märka tööd teha.“
Ott oli Tiina rahule jätnud, või olgu siis, et ütles tüdrukule vahetevahel mõne lõõpiva sõna, pealegi nii heasüdamlikul, peaaegu sõbralikul toonil, nagu poleks nende kahe pärast kunagi midagi sündinud. Tiinagi naeratas poisile endiselt vastu, sest tema nagu ei osanudki ilma oma hariliku naeratuseta elada. Aga Oskar ei saanud kuidagi aru, miks või milleks see naeratus. Tema mõistis Tiina naeratust ainult siis, kui see oli määratud temale. Et aga need kahele poole suunatud naeratused kordusid, paratamatult korduma pidid, sest kuhu pääses Tiina heinakaarel või heinu kaarutades ühe või teise poisi eest, siis kõrvetas see Oskari südant kahest otsast korraga.
Üksi sellest mõeldes või seda nagu eriti maitstes, arutas ta sagedasti kibedusega, et mis on tal sellest kasu, et tema on üksik perepoeg ja tulevane Vargamäe peremees ja teine ainult kuupalgaline, kui pead temaga jagama naeratusigi. Midagi muud, kas või Vargamäed temaga jagada, sellest saaks Oskar veel aru ja lepiks ehk sellega, aga loovutada väiksemgi osa Tiina naeratusist, see ei mahtunud tal ei pähe ega südamesse. Naeratus pole ometi mõni mõis, mida esiteks planeeritakse ja mõõdetakse ja pärast tükk-tükilt välja jagatakse. Ja ometi jagas Tiina oma naeratusi ilma mõõdu ja plaanita, nagu ei maksaks need midagi või nagu oleks tal neid lõpmatult palju, et jätkub kõigile.
Nõnda kasvas Oskaril viha, aga mitte Tiina vastu, kes naeratas, vaid Oti vastu, kes ei võinud ju midagi sinna parata, et Tiina talle vahetevahel naeratas. Ja ei olnud kedagi, kes oleks Oskarile seletanud, kui hirmus ülekohtune on tema viha. Ainult Elli südames leidus nii palju õiglust, et seal süttis otse püha viha Tiina vastu, kui see jagas oma naeratusi Otile, seal süttis lõpuks viha, kui Tiina üldse naeratas, nagu oleks naeratamine Vargamäel kuritegu.
Aga Ott ei tee sellest kõigest väljagi, viskab ainult siin-seal mõne lõõpiva sõna, nagu puuduks tal õige arusaamine vihast ja õigusest. Tema oleks nagu mõni pühak või vana Andrese taoline tudike, kes lööb käega Vargamäe õigusele ja ülekohtule. Kauaks elu, liiatigi kauaks noorust, et vaevata oma südant tühiste asjadega. Ei ole ju kuigi tähtis, kuidas elad, peaasi, et elad, et maitsed iga jumala päeva, iga tundi, iga päikesepaistest silmapilku. Homme võib-olla on uus sõda, uus tapmine, uued hädad, sellepärast kasutagem tänast päeva.
Nõnda mõtles Ott, või kui ta ei mõtelnud, siis vähemalt tundis ta. See tundmus ehk oligi, mis ajas teda loomusunniliselt nende kilda, kes pingutasid oma lihaseid igasuguseiks enneolematuiks saavutusiks. Kordki olla teistest üle, kordki särada hulga ees, kordki tõelikult elada, sest homme või ülehomme oled niikuinii unustatud. Ei ole mõtet kükitada oma toanurgas või kuskil Vargamäel, sest õnn luusib tänapäev mööda laia maailma, lokid lennul tuule käes.
Sellest siis tuligi, et ei aidanud ei Tiina naeratused ega Elli õiglane viha nende pärast, Ott tahtis ikkagi vabal silmapilgul Vargamäelt alla ning aina sinnapoole, kus on rohkem rahvast. Ta läks Aiu ja Aaseme poole, ta läks suurelise Kassiaru poole, ta läks Urvakülla ja sealtki veel edasi, kuni tuli lihtsale mõttele, et kui noorperemees ei anna ratast, siis vähemalt võib ta autobuse rattaid tarvitada, et pääseda lähemasse linnakesesse.
Muidugi, Ott ei hakanud luusima ega sõitma, ilma et poleks enne sellest rääkinud Elliga. Ei, ta kutsus tüdrukut kaasa ja oli valmis tema eest autobuse rahagi maksma, sõitku ainult. Aga kui isa ja ema ei lasknud Ellil Otiga kaasaminekust rääkidagi, või olgu see kas siiasamasse Aiu ja Aaseme maile mõnele simmanile, siis tundis poiss end üsna vabana. Ei puutunud ometi temasse, kas tüdruk ei saa või ei taha kaasa tulla, peaasi, et ta ei tule. Nõnda läks ta üksinda esimesel korral, kui Elli jäi maha silmi pühkima, ja nõnda läks ta ka hiljem. Mis tähendasid tüdruku pisarad! Need tulid ja läksid nagu sadu aprillis.
Aga Elli südames oli suur valu, nii suur, et ta otsis lepitust isegi Tiina ja Oskariga. Sest ta arvas, et kui ka need läheksid kuhugi poole, siis laseksid vanemad ka teda minna. Kuid lepitusest ei tulnud muud, kui hõõgus aina uut viha ja vaenu, nagu see oli Vargamäel olnud põlisest ajast. Tiina oleks ju lõpuks kõigega leppinud ja nõus olnud, aga Oskariga ei saadud hakkama. Tema tahtis küll õega leppida, sest ta polnud talle õieti kuri olnudki, aga kui Elli viis jutu pidudele, ütles Oskar kohe:
„Iga hulgusega ei lähe ma ometi üheskoos pidule.“
Need olid Elli kõrvus rasked sõnad, hirmus rasked, aga ta kannatas need ära, sest tal oli veel üks teine plaan, mille teostamisel Oskar oleks võinud tal abiks olla. Ta ütles:
„Kui sa ise ei taha temaga ühele pidule tulla, siis las ometi mina lähen.“
„Kõige suurema lahkusega, ole nii hea,“ vastas Oskar.
„Sa tead ju, et isa ja ema ei lase,“ ütles Elli.
„Mis siis mina sinna võin parata.“
„Võid küll, kui sa aga tahad,“ rääkis Elli meelitavalt. „Võid, kui sa tahad vend olla.“
„Noh, hea küll, ütleme et tahan vend olla, mis siis?“
„Siis lähme üheskoos kodust välja ja teie Tiinaga lähete ühte, meie Otiga teise kohta, nii et sul pole sugugi tarvis temaga ühes olla.“
„Suurepärane!“ hüüdis Oskar nüüd, nagu oleks ta täis kõlbelist viha. „Ah sina arvad, et kui mina olen sinu vend, siis mina hakkan oma isa ja ema selleks petma, neile valetama, et sina võiksid selle hulgusega kuhugi minna?“
Sellest Elli nägi ja tundis selgesti, kui asjatu oli olnud tema leppimiskatse. See asjatus oli seda hirmsam, et ta ilmnes palju teravamalt oma venna kui võõra juures. Sellepärast süttis Elli rinnas kaks eredat tulukest korraga — valu ja viha: valu, et kõik nurjus tema käes, ja viha, et selle nurjumise põhjuseks oli tema oma vend. Nõnda siis pahvatas ta äkki välja, mis ta alguses oli tagasi surunud.
„Kui Ott on hulgus, siis on ju Tiina samasugune hulgus,“ ütles ta.
„Kui ta samasugune oleks, siis jookseks ka tema nagu hull koer ringi,“ vastas Oskar.
„Jooksekski, kui sina tal kahe käega sabast kinni ei hoiaks,“ sähvas Elli.
„Sa hoiad ju Oti sabast mitte ainult kahe käega, vaid ka küünte ja hammastega kinni, aga ei aita, ikka jookseb. Ei aita muud, kui jookse ise kaasa, ja kui seda muidu ei saa, siis tahad, et ka mina, su vend, joosku kaasa. Lõpuks peavad ehk ka isa ja ema Otil sappa kinni kargama ja talle järele traavima.“
Elli hakkas nutma, sest vend oli osanud tema häda naeruväärseks teha. Aga alla ei tahtnud ta siiski anda ja ütles:
„Eks me näe, kui kaua sa õige seda Tiina saba jõuad hoida, juba nüüd naeratab ta Otile lahkemalt kui sinule.“
„Mitte Tiina ei tiku Otile, vaid Ott Tiinale ligi, sest sinust temale ei aita,“ sähvas Oskar puudutatult.
„Ennem ikka minust kui Tiinast, sest see on kuiv, nii et krõbiseb!“ purskas Elli nüüd vennale. See jäi peaaegu ehmunult seisatama ja ütles alles natukese aja pärast üsna vaikselt:
„Ah niisukesi sõnu tarvitate teie kahekesi rääkides! Sest ega sina ometi ise praegu selle peale tulnd!“
Elli hakkas uue hooga nutma, seistes aidas sama kirjatud kirstu juures, kuhu oli õnnis Krõõt millalgi ammu nõjatunud, kui ta tuli väljalt rukkivihkude vedamiselt, kus Andres oli rääkinud talle oma esimesed karmid sõnad. Jah, siis oli õnnis Krõõt oma kirstu avanud, kaanele toeks määratud kandilise puu püsti vahele pannud, kirstukapist valge linase rätiku võtnud ning nutnud selle sisse oma esimesed valusad pisarad Vargamäel. Need saidki siis seemneks kõigile teistele, mis hiljem voolasid samal paigal või kuskil mujal. Aga Krõõt ei teadnud siis, et tema külv on nii visa, ja Ellil polnud täna vähematki aimu, et siia kirstu juurde on vanaema pannud pisarad idanema.
„Tüdruk, tead, mis mina sulle ütlen,“ rääkis Oskar natukese aja pärast, „sina ära kaota aru selle poisiga, sest ega temast ikka sinu võtjat saa. Või kuigi saaks, kuhu sa siis temaga läheks, tal pole ju endalgi ulualust.“
Aga Oskar sai vastuse, mis pani ta otse võpatama, nii üllatav oli see. Tema oli ikka pidanud oma õde lapseks, aga nüüd selgus, nagu oleks ta äkki oma vennast aastatega ette jõudnud.
„Tal pole tarviski kuhugi minna,“ ütles Elli pisaraid kuivatades, „tal on siingi ruumi, sest ega siis Vargamäe üksi sinu jaoks ole.“
„Ka seda on tema sulle juba õpetanud?“ küsis Oskar, kui oli vastuse ootamatusest toibunud.
„Milleks siis tema kõik,“ vastas Elli, „eks mul omal ole aru peas, et me oleme ainult kahekesi pärijad.“
„Kas sa selle peale ei mõtle ka, et isa ja ema võivad veel paarkümmend aastat elada?“ küsis vend.
„Aga siis pead sina niisamuti mõtlema.“
„Mõtlen ka,“ kinnitas Oskar.
„Noh, eks siis mõtleme mõlemad…“
„Minu arvates oled sina ainult rumal tüdruk, ei muud midagi,“ rääkis Oskar natukese aja pärast. „Sina tuled ikka kohe enda ja minu võrdlusega platsi. Aga see ei aita ju. Mina olen poiss, sina tüdruk, mõtle ometi selle peale. Mis sinuga võib sündida, see minuga ei sünni. Kui sa ennast ei hoia, siis võid sa lapse saada, aga mina last ei saa.“
„Miks ei saa, Tiinaga võid ju saada,“ ütles Elli.
„Tiina saab siis lapse, mitte mina,“ vastas vend. „Mõtle ometi hästi järele. Meil on ju siin mitmel pool olnd — ikka lapsega tüdrukud, mitte lapsega mehed. Õde, seda ära sa kunagi unusta. Ja kui ei olekski seda, sest milleks kohe see kõige hullem, kui läheks kõik ilusasti, nii et sa asuks siia elama, aga siis küsin ma: kuidas niisuke inimene siin pärastki elab, kui ta nüüd nõnda tahab ümber joosta? Kuis ta pärast sinust hoolima hakkab, kui ta nüüd ei hooli?“
„Ta ju hoolib,“ vaidles Elli vastu.
„Kus ta siis hoolib, kui sina siin töinad ja tema mõne teisega ei tea kus tantsib või mõni teab, mis muudki teeb.“
„Kõik pole sinusugused, et jäävad kohe ühe sappa rippuma,“ sähvas Elli nagu halvakspanevalt.
„Aga miks sa siis nutad?“ küsis vend ja lisas siis rahulikult ja veendunult: „Tead, Elli, Ott ja sina võite minu üle naerda, kui tahate, aga mina ei häbene enam põrmugi ütlemast, et mina hoian jah ainult Tiina sabast kinni, hoian ja ei lase miski hinna eest lahti. Tiina meeldib mulle ja sellest aitab, olgu teisi tüdrukuid või tuhandeid tema kõrval. Minule pole neid olemas. Kui sina oleksid Otile sedasama, mis Tiina minule, siis ma ehk ei ütleks sulle sõnagi, sest siis poleks ju midagi parata, aga nüüd…“
„Küllap tuleb ka see päev, kus mina temale midagi olen,“ ütles Elli nagu suurustavalt ja ähvardavalt.
„Annaks jumal,“ vastas Oskar, kuigi ta ise mõtles otse vastupidist, sest ta poleks kunagi tahtnud, et Ellil ja Otil oleks teineteisega lähemalt tegemist.
Aga Elli mõtles oma nooruses otse selle vastu. Tema mõtles, et kui Ott teda nii vähe arvestab, siis on tal selleks ju õigus, sest mis on Elli teinud, et ta poisile midagi loeks? Ei midagi! Elli tundis end poisi ees peaaegu süüdlasena nõnda mõeldes ja tal hakkas isegi kahju ning hale meel, kas Otist, kes jookseb — venna sõna mööda — nagu hull koer ümber, või iseendast, kes istub Vargamäel ja igatseb. Kas siis miski ei aita, et üks nõnda ei jookseks ja teine nõnda ei igatseks?
Samal ajal, kui Elli nõnda oma noort südant ja pead vaevas, olid Tiinal omad mured. Aga tema oli vist ainuke Vargamäel, kelle mured olid peaaegu lapse mured. Vana Andres ehk saunas muretses ka sama moodi, sest tema muretses oma istutatud kuuskede eest ja käis neid vahetevahel kastmas, kuigi peaaegu kõigil oli teada, et need kuused sinna ei jää, vaid et nad kistakse varsti ühes juurtega üles. Nii mõttetud mured olid vanal sauna Andresel.
Tiina muretses sellepärast, et igal pool, kuhu tema läheb, algavad kohe riiud ja nääklemised, ja kuigi tema omateada midagi halba ei tee, ometi näivad kõik uskuvat, et just tema on kõigi riidude põhjuseks ning algatajaks. Ja mida rohkem ta katsub kõigi vastu ühesuguselt hea ja lahke olla, et kellelgi poleks temale midagi ette heita, seda rohkem kisub ta enda ikka mitmepidisema vihavaenu keerdu. Naeratab ta Otile, keda ta ise kardab, siis välguvad Elli silmad temale ja Oskari silmad Otile kurjust, räägib ta mõne lahkema sõna Oskariga, siis mõõdavad peremees ja perenaine teda riivavate pilkudega; katsub ta aga nendega sõbralikku juttu teha, siis saab ta tundmuse, nagu oleks ta mõni tüütu kärbes või mesilane meepoti ümber. Nõnda on ta katsunud õnne igapidi, aga tema nõutus on päev-päevalt ainult kasvanud. Ta oli ükskord isegi nii õnnetu, et hakkas oma häda Indrekule saunas kaebama, kui läks sinna toitu viima. Seisis ukse kõrval, et välja tulla, võttis selleks isegi ukselingist kinni, aga ometi ei saanud tulema. Lõpuks suu hakkas iseendast rääkima. Aga kui ta arvas, et ta on juba küllalt ütelnud, kinnitas ta lõpuks tõsiselt:
„Ja ma ei ole neile kellegile miskit paha teind, uskuge, härra, ma pole tahtnudki neile paha teha, sest nad kõik on head inimesed…“
„Ainult et kaklevad ise ja ei anna ka teile rahu,“ ütles Indrek muiates vahele.
„Jah, ei anna ka minule rahu,“ kiitis Tiina Indrekule järele.
„Sellest võite näha, kuidas headus inimestesse mõjub,“ rääkis Indrek edasi, aga Tiina ei saanud hästi aru, heidab ta ikka nalja või mõtleb ta seda tõsiselt. „Headus on siinilmas üldse kõige kurja juur. Sest kui sa oled hea, siis arvavad kõik, et sa mitte ainult ei taha, vaid et ka pead kõigile midagi andma. Aga kust võtab ka kõige rikkam niipalju, et kõigile anda? Öeldakse, jumal olevat hea ja rikas heldusest, aga näe, inimesed ei tee muud, kui on just sama headuse ja helduse pärast üksteisel kõris kinni. Just niisamuti nagu teie seal ülal. Huvitav ainult, mis te neile olete andnud?“
„Ma pole neile midagi annud,“ vastas Tiina, ilma et ise oleks õieti mõistnud, mida temalt küsitud.
„Mida teilt siis loodetakse?“ küsis Indrek.
„Ma ei tea, härra!“ hüüdis Tiina õnnetult. „Ma ei tea midagi.“
„Mis seal siis on juhtunud?“
„Ei midagi,“ vastas Tiina, „ainult Oskar ja Ott kaklesid minu pärast ja ma kutsusin peremehe vahele.“
„Ja peremees tuli?“ küsis Indrek.
„Tuli kaikaga,“ ütles Tiina ja pööras silmad kõrvale, sest tal oli hirmus häbi.
Nüüd valitses saunas natuke aega vaikus, alles siis ütles Indrek:
„No näete, Tiina, just nii, nagu ma ütlesin: headus on kurja juur. Kui mina poleks teie vastu hea olnud, siis poleks teie siia jäänud ja nõnda poleks ka seda riidu olnud. Aga mina olin ju teie vastu ainult sellepärast hea ja lubasin teil siia jääda, et teie olite enne minu vastu hea. Nõnda siis — omad vitsad peksavad. Lõikate ise oma tegude vilja.“
„Ei, härra,“ vaidles Tiina vastu, „enne olite teie minu vastu hea ja siis alles mina härra vastu, nõnda oli see.“
„Olgu või nõnda,“ leppis Indrek, „siis lõikate nüüd minu headuse vilja suure kaklemisega.“
Nõnda rääkis Indrek Tiinaga ja see tuli sama targalt üles tagasi, nagu ta oli esiteks alla saunagi läinud. Peab inimene muutuma kurjaks? Peab Tiina saama kurjaks? Kuidas ta seda peab tegema? Mida ta selleks peab tegema? Tiina ei oska kuri olla. Ta ei oska õieti heagi olla. Tiina lihtsalt on nagu ta on. Ta on lapsest saadik nõnda. Võib-olla on see sellepärast, et ta noores eas nii kaua põdes. Võib-olla et need, kes on lapsest saadik terved, õpivad olema head ja kurjad vaheldumisi, nagu asi nõuab, Tiina pole seda õppinud.
Aga võib ka olla, et ta on heast-paremast muidu niisama selliseks loodud; et jumal on oma ingli tema kätki juurde läkitanud ja lasknud ütelda: „Annan sulle ellu ainult headuse kaasa, annan ainult katseks, et kordki näha, mis sest tuleb, kui ühelgi inimesel on ainult headus eluteel kaasas;“ et jumal on lasknud oma inglil eelmistele sõnadele juurde lisada: „Oma pojalegi, sinu Õnnistegijale, andsin kurjuse südamesse, et ta templis võiks piitsutada rahavahetajaid ja needa viigipuu, aga sinule ei anna. Ometi pead sa teadma ja kindlasti uskuma, et su jumal pole sind maha jätnud, sest vaata, ma võtan su kurjuse oma kätte hoiule, nii et kui sul tuleb elus kitsas kätte ja sa oma hingehädas hüüad minu poole, siis tahan ma su palvet kuulda ja sulle su kurjuseosa oma ingliga kätte läkitada ning sina pead mind tänama.“
Jah, võib-olla et Tiina kätki juures midagi selletaolist oli sündinud. Aga kui see tõesti nõnda sündis, siis pidi see küll väga vara olema, sest Tiina ise ei tea sellest midagi. Lihtsalt ei mäleta! Sellepärast ei murra ta nende küsimuste kallal oma pead, vaid katsub palja headusega maailmas läbi saada, sest et tal esiotsa muud käepärast ei ole. Ainult vahetevahel mõtleb ta, et kas siis kedagi ei leidu, kelle vastu võiks lihtsalt hea olla, ilma et sellele järgneks halba. Õieti ütelda — see polegi päris mõtlemine, vaid midagi unistamise taolist: unistamine kaastundmusest kellegi vastu, kes oleks veel viletsam ja kaitsetum kui tema. Oo, Tiina nagu aimabki juba, aimab ammust aega, kes see niisuke on! Ta huikab kui öökull üksinda, ilma et keegi võtaks vaevaks talle vastata. Ta huikab isegi nüüd veel, kui Vargamäel on teiste laulud ja huiked juba vaikinud, nagu oleks sport tõepoolest oma võidukäiguga juba siia jõudnud.
Nõnda see siis sündiski, et kui Tiina üksinda tagaväljal sõnnikut laotas ja Oru Eedi teisel pool peenart rukkis huikama hakkas, tulles kord-korralt aina lähemale, nagu hääle järele võis otsustada, tegi Tiina ei tea miks äkki häält vastu — tegi küll tasakesi, aga ometi tegi. Ja Eedi, kes tavaliselt kõrvale hoidus, tõusis lõpuks rukkis püsti ja tuli peenrale välja.
„Kes see huikab seal?“ küsis Tiina naeratades.
„Mina,“ vastas Eedi; aga siis tuli tal äkki midagi meelde, ta tõmbas mütsi peast ja ütles: „Tere, jõudu!“
„Tere, jõudu tarvis,“ vastas Tiina ja naeris poisile veel enam. „Miks sa huikad nõnda?“ küsis ta.
Poiss mõtles natukene aega, nagu valiks vastust, ja ütles siis:
„Teised huikavad ka.“
„Teised laulavad,“ ütles Tiina.
„Mina ei oska veel laulda,“ seletas poiss.
„Miks sa ei õpi, oled juba suur poiss?“
„Olen suur poiss ja mul on palju rammu,“ kiitis Eedi. „Ma olen kõigist üle.“
„Kellest sa siis üle oled?“ küsis Tiina.
„Kõigist — Juulist, Helenest — kõigist.“
„Kes need Juuli ja Helene on?“
„Õed.“
„Sa siis katsud nendega ka rammu?“
„Tüdrukud teevad poisist mehe, sellepärast.“
„Kes seda ütleb?“
„Vanaisa… Ma olen sinust ka üle.“
„Minust muidugi,“ oli Tiina nõus.
„Ma tahan sinuga rammu katsuda, sa oled ju ka tüdruk.“
„Teine kord, siis. Täna on mul sõnnikused käed ja riided, määrin su ära, aga poiss peab puhas olema, muidu tüdrukud ei taha temaga rammu katsuda. Ja tead, Eedi, kui sa tahad ruttu meheks saada, siis ei pea sa tüdrukutega rammu katsuma, vaid nende vastu hea ja viisakas olema. Viisakad poisid saavad kõige enne meheks.“
„Mina tahan meheks saada, sest siis saan ma peremeheks.“
„No näed,“ ütles Tiina, „siis õpi viisakust, tüdrukud muidu sind meheks ei tee.“
„Tüdrukud on ilusad,“ kiitis poiss. „Vanaisa ütleb alati: Eedi, vaata, tüdrukud on ilusad.“
„Ega siis kõik tüdrukud ilusad ole,“ vaidles Tiina vastu.
„Sina oled ka ilus, Tiina,“ kinnitas poiss, ja nii hirmus rumal kui see ka oli, aga Tiina tundis ometi, et tal oli seda hea kuulda.
„Kes seda sulle on öelnd?“ küsis ta.
„Teised ütlevad, et teisepere Tiina on ilus tüdruk,“ vastas poiss.
„Kuule, Eedi, ja pea meeles: teisepere Tiina on vana tüdruk, vana tüdruk, vana tüdruk.“
Poiss vahtis hulk aega üksisilmi Tiinat, kuidas see töötas, ja ütles siis:
„Ei, Tiina on ilus tüdruk, Tiina on ilusam kui Juuli ja Helene.“
Nüüd tundis Tiina äkki, et tal jooksid hirmuvärinad millegipärast üle keha. Ta ei lausunud enam sõnagi ega pööranud pilku poisi poole. Nõnda kulus tükk aega. Aga lõpuks ei saanud ta ometi muidu, kui pidi vaatama, kas poiss on kadunud või seisab endiselt. Nähes teda vanal paigal, nagu oleks ta sinna sambaks seatud, ütles Tiina:
„Eedi, pole viisakas nõnda seista, kui teisepere tüdruk sõnnikut laotab.“
„Eedi istub,“ ütles poiss.
„Ei, ka see pole viisakas,“ vastas Tiina. „Peab ära minema, see on viisakas.“
„Eedi vaatab rukkist,“ ütles poiss.
„See pole sugugi viisakas,“ seletas Tiina. „Kui poiss tahab meheks saada, siis on ta teisepere tüdruku vastu nii viisakas, et ta läheb rukkist ära, läheb eemale, kaugele.“
„Ja huikab,“ ütles poiss.
„Ja huikab ning ootab, kas tüdruk vastu huikab, ainult siis tuleb viisakas poiss lähedale. Nii et Eedi on viisakas ja hakkab ilusasti minema.“
Poiss mõtles natukene, ja tegi siis minekut, jäi aga varsti uuesti seisatama, nagu tuletaks ta midagi meelde.
„Viisakas poiss ütleb teisepere tüdrukule head päeva, kui ta minema hakkab,“ õpetas Tiina.
Nüüd Eedi pöördus ümber, tõmbas mütsi peast, katsus isegi kraapjalga teha ja ütles:
„Head päeva!“
„Head päeva,“ vastas Tiina. „Ole ikka tüdrukute vastu viisakas, siis saad varsti meheks.“
Nõnda Mäe Tiina õpetas Oru Eedile häid kombeid, kuna ta ise samal ajal laotas kärmesti-kärmesti sõnnikut, sest vilumatuse tõttu ta kartis, et ei jõua tööga küllalt edasi.
See kõnelus ei jäänud neil viimseks, sest poiss oli sellest päevast saadik tüdrukul nagu takjas sabas. Tal nagu polnudki muud ülesannet kui valvata, millal Tiina juhtub kuskil üksi jääma, et siis nagu maa alt tema ette ilmuda. Esiteks pidas ta Tiina antud viisakusreeglist kinni — lähenes alles siis, kui tema huikele vastatud, aga varsti unustas ta selle.
Ei tea, kas see olenes harjumusest või tõelikkusest, aga Tiinale näis, nagu võtaks poiss ruttu aru juurde. Ta teretas juba viisakalt ja jumalagajättu ei unustanud ta enam kunagi. Aga oma rammuga ja muude võimistega armastas ta endiselt kiidelda, nii et Tiina pidi tahes või tahtmata otsusele jõudma, kuivõrd tema oli eksinud poisi abituses, mahajäetuses ja üksilduses. Ennem tundis poiss end suurena ja vägevana, kelle ümber keerleb kogu nähtav ja tajutav maailm.
Kord sattus ta rääkima püssilaskmisest. Ta näitas nagu uhkustades haavaarmile oma peas ja ütles:
„Näed, Tiina, kuhu läks.“
„See oleks võind sul silma peast ära võtta,“ tähendas tüdruk.
„Ei võtnud ühtigi,“ vastas poiss ja lisas suurustavalt: „Nüüd ma oskan juba paremini lasta. Nüüd ma lasen ka suure püssiga, ja kohe külge.“
„Ega siis alati või külge lasta,“ ütles Tiina.
„Eedi võib alati,“ kinnitas poiss. „Mina võin kõigile külge lasta.“
„See pole viisakas, kui nõnda räägitakse,“ õpetas Tiina. „Inimestele ei või ju külge lasta, inimestele mitte.“
„Eedi võib,“ ajas poiss nagu jonnakalt oma, „Eedi pea on haige, sellepärast võib.“
„Kes sulle seda on öelnd?“ küsis Tiina, tundes südames värinat.
„Teised ütlevad,“ vastas poiss.
„Mis nad ütlevad?“ päris Tiina nagu hirmuga.
„Nad ütlevad, kui krutskid teen: jäta Eedi rahule, temal pole aru. Aga mul on juba aru, ainult nemad ei tea, et mul on juba aru. Keegi ei tea seda, ainult mina ise, mina ja sina nüüd ka, Tiina, sinule ma ütlen. Aga see on saladus, see on meie saladus, Tiina, et mul on juba aru. Teised ei tohi seda teada, sest siis ei või enam krutskid teha, sellepärast.“
„Aga miks sa siis teed krutskid, see pole sugugi viisakas, nõnda ei saa sinust kunagi meest, jäädki poisiks,“ seletas Tiina.
„Mehed teevad ka krutskid,“ vastas poiss.
„Viisakad mehed ei tee kunagi krutskid ja sinust saab viisakas mees,“ õpetas Tiina.
„Kui ma meheks saan, siis ma enam krutskid ei tee“, ütles poiss.
„Mis krutskid sa siis nüüd tahad veel teha?“ küsis Tiina.
„Seda ei või öelda, Karla ei luba,“ kostis poiss.
„Minule ikka võib, sest meie oleme kahekesi ühes nõus, meil on kahekesi saladused,“ rääkis Tiina. Aga see ei mõjunud, poiss jäi endiselt arvamusele, et ta ei või ütelda, mis krutskeid ta veel enne tahab teha, kui saab viisakaks meheks. „Mis krutskid sa oled siis juba teind?“ küsis Tiina lõpuks.
„Lasin sauna seina sisse märki,“ ütles poiss.
„Muud mitte midagi?“ küsis Tiina.
„Indrekul loopisin mättaid kraavi.“
„Aga seda ei tee ju ükski viisakas poiss, kes tahab meheks saada,“ seletas Tiina. „Oled sa ehk veel midagi teind?“
„Ema järelt pistan või kinni,“ irvitas poiss, „ja tüdrukute eest solgin klimbisupi ära, siis saan omale.“
„Ui häbi, häbi, häbi!“ rääkis Tiina ja keerutas sõrmega poisi nina all. „Nõnda ei saa sinust kunagi meest, mitte kunagi.“
„Saab,“ vaidles poiss veendunult vastu, „isa ütleb, et saab. Täiel mehel on krutskid ja minul tulevad ka juba krutskid.“
„Mina ei taha siis enam sinuga rääkida, kui sul on krutskid,“ ütles Tiina ja taganes aida otsas aia äärest eemale, kus nad olid seisnud, üks ühel, teine teisel pool.
See pani poisi mõtlema. Vähe aja pärast ta ütles:
„Tüdrukute vastu ei ole mul krutskid, tüdrukud on ilusad, aga poiste vastu.“
„Miks siis poiste vastu?“ küsis Tiina, kuna endal süda hakkas uuesti sees värisema.
„Poisid käivad tüdrukute juures,“ sosistas Eedi vastuseks ja sirutas oma pea üle aia, et nõnda lähendada suud kuulavale kõrvale.
„Eedi, see pole viisaka poisi jutt,“ ütles Tiina etteheitvalt. „Nõnda ei tohi teisepere tüdrukutega rääkida.“
Aga Eedi ei hoolinud sellest, vaid sosistas saladuslikult edasi:
„Ott käib meie Juuli juures, teie Ott. Temale teen ma krutskid.“
Tiinal langes nagu kivi südamelt, sest tema oli midagi sellist kartnud, mis seisaks tema endaga kuidagi lähedas ühenduses. Ometi oli kuuldugi küllalt hirmus: samal ajal, kui Elli kipub aru kaotama Oti pärast, käib see salaja Oru vahet. Ellile mõeldes kiskus Tiina süda rinnus valusalt kokku.