Tõde ja õigus V/VII
VII.
Ometi saadi nädalate jooksul sinnamaale, et ühel selgel ja säraval talvisel pühapäeval hakkas Vargamäe Eesperesse kogunema mehi — noori, keskealisi ja ka vanu. Neid tuli jalgsi ja hobusega, aga ei puudunud ka sellised, kes vihistasid suuskadel, sall sõlmes ümber kaela. Indrekule olid paljud hoopis tundmatud, kas vaheajal tõusnud noorsugu või uustulnukad.
Nähti siin Metsakandi ja Soovälja mehi, viimased ühes saunikutega, nagu oleks ka neil põhjust Vargamäe jõe süvendamiseks ja õgvendamiseks; ilmusid Ämmasoo, Võõsiku, Hundipalu ja Rava peremehed; tuli uus Kassiaru, et kõik võiksid näha, kuidas seal lähevad mehed aina turrumaks; saabus mehi kaugemailt küladestki ja üksikuist metsataludest, mis kükitasid endiselt oma mäenukkidel; oli tulnud isegi puhtvälimaa mehi, kes käisid Vargamäe mail jõe ääres heina tegemas.
Isegi Oru Karla seisis, käed kasukataskus, Mäe õues ja ajas kaugemalttulnud meestega juttu. Aga ta püüdis näo teha ja mõista anda, et tema on muidu niisama siin, mitte päriselt. Tema pole tulnud asja ajama, vaid ainult vaatama ja kuulama, mis teised teevad ja räägivad.
Nõnda püüdis Karla oma üleaedse õues teeselda, kuhu ta polnud oma jalga tõstnud mitmel-setmel aastal. Vana Pearu tuli omal ajal purjus peagagi, et ei katkeks hoopis tükkis igasugune vahekord „nuabrimehega“, aga poeg ei tulnud ei purjus ega kainelt. Praegu seisis ta, nagu ei mõtlekski sisse astuda, vaid siitsamast ümber pöörduda ja koju tagasi minna. Ta ehk ootas Sassilt erilist kutset, aga see ei pannud oma üleaedset nagu tähelegi. Temal oli muudki toimetada ja askeldada. Aitas sellestki, et ta saatis Karlale kutse, ja sedagi tegi ta enam Indreku pealekäimisel kui omal soovil.
Kutse viis Elli ja sellega Karla ajas lahkesti diplomaatlikku juttu. Ta ütles, et kui ta koosolekule tuleb, siis mitte sellepärast, et Sass kutsub, vaid et Elli selle kutse toob. Sassi kutse ei maksa Karla ees midagi, sest Sass pole Vargamäe õige ega täielik peremees. Elli andku temale, Karlale, see otsekohesus ja avameelsus andeks, sest Sass on ikkagi tema isa, kuid parata pole midagi, selline on Karla õige arvamus. Ja tema ometi teab, mis on Vargamäe ja milline peab olema tema peremees. Mis aga puutub Ellisse, siis on tema oma ema Mareti tütar, kellest Karla on alati lugu pidanud, sest Maret on õndsa Krõõda tütar ja Krõõt olnud kõige kuldsem inimene maailmas. Isegi Vargamäel olnud siis kuldsed ajad, kui Krõõt veel elanud. Seda Elli peaks vanalt Pearult, Karla isalt, kuulma, millised kuldsed ajad olnud Vargamäel Krõõda eluajal. Ei pahandust ega riidu, vaid õiged naaberlikud vahekorrad, nagu olema peab. Aga suri Krõõt, ja sestsaadik on ka Vargamäe elu lörris. Nüüd tuli Maret, aga temal pole õiget meest, õiget Vargamäe peremeest. Ainult lapsed, kui need ükskord asjaliseks saavad, jah, kui lapsed ükskord!…
Aga Mäe Ellil polnud aega kuulata, mis siis tuleb või on, kui ükskord lapsed… Ta vabandas teispere isa ees ja tõttas koju. See vaatas talle järele ja küsis pojalt, et kas see ka tähele pannud, kui viisakas tütarlaps on teispere Elli. Aga ei, Eedi tegi näo, nagu poleks ta seda kunagi näinud ega ka sellest kuulnud. Ta vaatas kohtlaselt, peaaegu lollakalt isale otsa, nagu ei mõistaks ta õieti, mis see tahab.
Nõnda olid Mäe ja Oru vahelised asjad, kui Karla seisis keset naabermehe õue ja pidas aru, kas astuda üle ukseläve või mitte. Mõni seda teab, millega lugu oleks lõppenud, kui mitte Elli poleks seasööma-ämbriga mööda läinud, oma siniste silmadega Karlale otsa vaadanud ning küsinud, kas teispere isa ei tahagi sisse astuda. Oh jaa, miks mitte, muidugi, kohmas Karla nüüd vastuseks ja astuski varsti ühes kellegi teisega tuppa.
Mõlemad kambrid olid puupüsti rahvast täis ja et sinna kõik ära ei mahtunud, siis oli madal rehetoauks lahti jäetud, et ka need, kes seisavad ruumipuudusel toas, võiksid läbi ukseaugu pisutki sellest kuulda ja näha, mis kambris tehakse või kõneldakse.
Need olid samad ruumid, kus niipalju söödud ja joodud, loetud ja lauldud, naerdud ja nutetud. Aga see kõik, mis siin aastakümnete jooksul sündinud, oli kadunud, unustatud isegi lähemate kaastegelaste ja kaaskannatajate poolt, kui nad veel elavad. Suurem hulk neist oli läinud juba seda teed, kust ei tule enam keegi tagasi, ja muutunud järelejäänuile sama ükskõikseks, nagu need sündmusedki, mis moodustasid ükskord nende maise elu.
Istus kambrinurgas kössivajunult veel vana Mäe Andres, aga temast ei teinud peaaegu keegi enam välja. Ja ometi on tema see, kes on ehitanud kord need hooned, askeldanud siin aastakümned, nõudnud tõde ja õigust taga kodus ja väljas oma naabermehega. Tema on ka see, kes on tähtsail elupööranguil siin ruumes lugenud ja laulnud, nii et nutsid naised ja lapsed ning pühkisid silmi täied mehedki. Ainult Vihukse Anton jäi alati enne magama, kui pisarad jõudsid silma tulla, nagu ta tänagi nohiseb sooja müüri ääres, ilma et oleks jõudnud sõnakestki kuulda sellest, millest siin mõeldakse kõnelda.
Eluhooned on jäänud, sest praegune peremees korjab alles raha uute ehitamiseks, aga elu ise on läinud. Vana elu on läinud ja tema asemele on uus tulnud, nii et eluhooned sörgivad elule järele. Sellepärast näevadki need põlised seinad täna seda ebatavalist meestesumma ja kuulevad nende ebatavalist jutukõminat: Vargamäe jõe peab ära puhastama, tema vee alla laskma! Aga kes on enne siin kuulnud, et selleks oleks kokku tuldud aru pidama kas või kaksi, kolmigi? Ei, sellest unistas ja rääkis siin ainult vana Andres, kes istub nüüd vaiksena toanurgas, nagu ei huvitaks asi teda enam kuigi palju.
Enne tuldi siin kokku, kui oli keegi matta, ristida, laulatada või kroonuteenistusse saata, ja siis olid ikka mehed ja naised segi, lapsigi oli kaasa toodud, kes kilasid ja askeldasid vanade keskel. Aga nüüd on ainult mehed, nagu oleksid naised ja lapsed Vargamäe mailt hoopis kadunud.
Ja keegi ei mõtlegi söömisest ega joomisest, nagu oleks ka sellest tänapäev suurem puudus kui vanal õndsal ajal, kus pikk pidulaud ägises leiva- ja saiaviilukate, lihaliudade, süldikausside, koogitaldrikute ja mannapudrukuhjade all. Et aga ei katkeks sootuks side mineviku ja oleviku mälestuste ja elu tõelikkuse ja illusiooni vahel, selleks oli praegune peremees muretsenud vähemalt õllekannu eest.
Võib-olla poleks ta ise sellele mõttele tulnud, kuid et Vargamäel pruuliti õlut ikka veel vana Andrese retsepti järele, siis oli see jõulus tähendanud, et kui see suur päev tõesti kord peaks tulema, kus mehed sõidavad kaugelt ja lähedalt kokku aru pidama Vargamäe jõe pärast, siis peaks neile meestele vähemalt janu juua andma. Selleks otstarbeks siis jäetigi kõige suurem ankur tagavaraks ja seda tehti lausa hea õnne peale, sest jõulus ei olnud veel keegi kindel, kas asjast midagi välja tuleb või ei. Aga kuigi paljuks varutud märjukesest ei piisanud, temast jätkus ainult paariks januks igale mehele, nii rohkesti oli meesväge kokku tulnud. See ei toonud ei laulu ega räuskavat kisa, mis valitses vanal ajal kõigil koosviibimistel Vargamäe eluhoonetes.
Aga teine tuju pääses ometi meeste südameisse, kui olid kord rüübanud vana Andrese pruulitud märjukest. See andis nagu julgust ja lootust. Ja kui siis lõpuks Sass, seistes eeskambri seina ääres nõnda, et tema oleks näha ka neile, kes asetsesid tagakambris ja toas, ütles, et mehed ju kõik teavad, milleks nad täna siia kokku tulnud, ja et sellepärast tema ei hakka vana asja kordama, vaid küsib ainult, et kas nad siis ikka tahavad selle jõepuhastamisega peale hakata või mitte, jah, kui Sass oli need sõnad kõigile kuuldavalt kuidagi ära ütelnud, tõusis vana Andresel toolil tundmus, nagu istuks ta jõululaupäeva õhtul kirikus, kuulaks õpetaja jutlust ja orelimängu ning näeks säravat kuuske altari ees. Nõnda tundis tema.
Aga nooremad mehed ei kuulnud orelit ega jutlust, ei näinud altarit ega jõulukuuske ja sellepärast arvasid nemad, et asi pole sugugi veel nii selge, nagu Vargamäe peremees arvab, mispärast tuleb tingimata selle üle läbi rääkida. Sest milleks siia siis kokku tuldud? Et aga võimalik oleks läbirääkimisi pidada, selleks oli vaja juhatajat, kes annaks sõna ja peaks pisutki korda.
Vargamäe Sass oleks tahtnud, et Indrek oleks võtnud juhatamise enda kätte. Sedasama lootis ka vana Andres teiste selja taga, sest siis oleks jäänud kõigil tundmus, et asja algatajad, arendajad ja teostajad on Vargamäe mehed. Ometi kujunes asi hoopis teiseks. Sest kui mõnelt poolt tuletati juhatajana meelde Indrekut, valitses Vargamäe eluhoonetes peaaegu vaikus, aga niipea kui nimetati Kassiarut, kostis kõikjalt heakskiitev sumin. Nii siis asuski juhatajaks Kassiaru ja ta tegi seda nõnda, nagu ei võikski see teisiti olla. Sest tema oli juhatamisega harjunud maakonnavalitsuses, vallavolikogus, lauluseltsis, panga nõukogus, tõukarja-ühingus ja muil ettevõtteil.
Kui Vargamäe eluhoonetele oli kokkutulnud hulk masendavalt suur, siis Kassiaru Nõmmannile oli see ainult käputäis inimesi, kellega võib talitada oma heaksarvamuse järele. Ja sellepärast ütles ta sissejuhatuseks kohe, et kokku on tuldud küll Vargamäe jõe pärast, kuid rääkida võiks siin ka muist asjust, näiteks kas või suurest Muulu soost ja rabast, mille kuivatamine ei annaks mitte vähemale inimeste arvule tulu kui Vargamäe jõe süvendamine. Muidugi, tema, Kassiaru, ei taha oma arvamustega peale käia, kuid tema räägib seda ainult hoiatuseks, et ei hakataks tühja töö ja vaevaga peale, mis ei vii tema arvates praegusel ajal kuhugi. Vargamäe jõe süvendamine on liiga suur ja kulukas töö, kui et see ministeeriumis pooldamist leiaks. Kassiaru võib seda oma kogemuste najal kinnitada, sest temal on teatud suhted. Temal on kõikjal teatud suhted ja sellepärast on temal need olud ja asjad selged. Iseasi Muulu soo kuivatamine, sest see ei nõua kuigi suurt kulu. See ei nõua riigilt rohkem kui aga emakraavi kaevamist, kõik muu võivad mehed teha igaüks omaette, nagu kellelegi sobib. Kes tahab, juhtigu oma kraavid emakraavi, kes ei taha, see ärgu tehku seda. Nii et igaüks oleks täiesti vaba, kas üldse kraavi kaevata ja oma maad kuivatada või mitte. „Jõepuhastamisega aga, nagu siin seda kavatsetakse, tuleb sundus kaela, pidagem seda meeles, mehed,“ ütles Kassiaru hoiatavalt, peaaegu ähvardavalt. „Sest kõige paremal korral riik annab teatud summa ja meie peame muu muretsema, mis tööde läbiviimiseks ära kulub. Asjatundjad teevad kava ja hindavad töö ära, aga meie asjatundjad harilikult eksivad, nii et meile võib kaela tulla palju suurem summa kui esialgselt arvatud. Palju, palju suurem! Valitsus ju oma osa tagant järele ei suurenda, nii et, mis läheb üle eelarve, see kõik tuleb meie kaela, lisaks sellele, mis võtsime enda peale eelarve järele. Vaadake, niisugune oleks seisukord, kui ministeerium meid kuulda võtaks. Aga mina ei arva, et ta võtab, ja siis pole lähemal ajal loota teisegi kava, s. t. Muulu soo emakraavi kaevamist läbi viia, sest te mõistate isegi, et mis näoga sa lähed homme uue palvega, kui täna tulid umbes samasuguse pärast pika ninaga tagasi.“
Sellepärast Kassiaru pooldas mitte põhimõtteliselt, vaid praktiliselt ja taktiliselt — neid sõnu ta toonitas eriliselt — Muulu raba kuivatamist. Muidugi, kõige otstarbekohasem oleks teha mõlemad korraga — süvendada jõgi ja kuivatada Muulu, aga maailmas ei sünni kõik asjad otstarbekohasuse pärast, vaid et… sest et… kuna ju… sellepärast siis… nii et…
Kassiaru rääkis ja rääkis, nagu oleks ta ainult selleks juhatajakohale valitudki. Teatud mõttes oli tema teguviis õigustatudki. Sest tema ise ei tahtnud ühegi teise arvamust kuulda ja suurem hulk koosviibijaist kuulas ka parema meelega Kassiaru Nõmmanni kui ühtegi teist. Tema pidi ometi teadma, mis ta ütleb, miks muidu istub ta igas kasulikus ettevõttes ja sõidab sagedasti linnagi vahet kas oma autoga või raudteevagunis, nagu teatud korral sobivam. Ja nõnda oleks võinudki selline imelik asi juhtuda, et inimesed tulevad kauge maa tagant kokku arutama Vargamäe jõe süvendamise ja õgvendamise küsimust, aga otsustavad siinsamas ministeeriumilt paluda Muulu soo emakraavi kaevamist.
Toas ütles küll üks vanem mees, et Kassiaru tahtvat hakata oma õuealust riigirahaga kuivatama, sest tema rentinud ju suure pläraka Muulu rabast endale ning mõtlevat selle päriseks osta, niipea kui tema kraavitamiskava läbi läheks. Aga sellele hakkas Oru Karla, kes siinsamas seisis, kohe vastu vaidlema, öeldes, et mis puutub see asjasse, kes on rentnik, peaasi, kes omanik, see las kraavitab. Pealegi, kes takistab teisi, et ka nemad igaüks head plärakat riigiraba rendile ei võta või et nad lõpuks neid plärakaid päriseks ei osta? Igaüks võib seda. Kui aga teistel pole ettevõtlikku vaimu, ainult Kassiarul, miks siis riik peaks sellepärast oma raba kuivatamata jätma, liiatigi kus see kasulik kõigile, ka Vargamäele, sest vesi täidab Muulu poolt tõepoolest peale, see on kindel nagu… nagu…
Karlal ei tulnud äkki meelde, kui kindel see on. Alguses mõtles ta ütelda: „nagu aamen kirikus“, aga jättis selle ütlemata, sest tema arvates pole ei aamen ega kirik enam kuigi kindlad. Need olid ainult tema lapsepõlves kindlad asjad, sest siis valitsesid saksad mõisas ja kirikus ning venelased koolis ja kohtus. Siis oli kindel aeg ja kindlad asjad. Nüüd on teisiti. Nüüd on kõikjal eestlased ja Karla ei tea enam, mis on kindel. Mis on kindlam, kas aamen kirikus või Kassiaru sõna Vargamäe Eespere kambris? Karlale näib, et Kassiaru oleks nagu kindlam kui õpetaja kantslis. Ja sellepärast lõpetab ta viimaks oma lause: see on kindel, nagu Kassiaru Nõmmann seda ütleb.
Ometi leidus ka neid, kes nii väga ei kahelnud asjade kindluses, nagu tegi seda Oru Karla. Või kui kahtlesid, siis kahtlesid lõpuni ja ütlesid, et ka Kassiaru Nõmmann pole kindel, kuigi tal on rendil hea plärakas riigiraba, istub panga-nõukogus, etendab laulu ja mängu, juhib kontrollkarja ja teeb sadat asja, ainult oma talus talitavad hommikust õhtuni võõrad inimesed — palgalised.
Üks neid, kes lõpuni kahtlesid, oli Vargamäe Indrek. Sellepärast palus ta viimaks sõna, kui teisi kõnelejaid ei ilmunud. Aga juhataja ei tundnud teda ära ja küsis, kust mehi tema on, ning kui Indrek oma nime ütles, vaatas Kassiaru teeseldud imestusega otsa ja ütles siis:
„Ah jaa! Mäletan, mäletan! Lugesin lehest. Teil oli hiljuti linnas protsess.“
„Kas see ka asjasse puutub?“ küsis Indrek vastu.
„Mitte just,“ lausus Kassiaru muigavalt, „aga täna, nagu ma näen, on siin koos ümberkaudsed maaomanikud, kuid teie olete ju linnaelanik, niipalju kui mina tean.“
„Mina olen siin sündinud ja kasvanud, sellepärast tunnen siit nurka ja olusid paremini kui paljud teised, igatahes paremini kui teie, härra juhataja, sest mina olen siitnurga põline elanik, teie aga ainult uustulnuk.“
„See ei puutu sugugi asjasse,“ hüüdis Kassiaru vahele.
„Puutub!“ hüüdis Indrek vastu, „sest ka Vargamäe Eespere praegune peremees on uustulnuk, kes ei tunne hästi kohalikke olusid, ja sellepärast volitas ta minu enda asemel seletusi andma. Sass, ehk oled nii hea ja ütled juhatajale, et sa tõesti minu oled volitanud.“
Sassile tuli see volituseandmine sootuks ootamata. Isegi koosolijad ühes juhatajaga panid tähele, et Sassile tuli see hoopis ootamata. Ometi leidis Sass peagi, mis tal teha: pöördus Kassiaru poole ja ütles sellele, et oleks jah kõige parem, kui Indrek asjast räägiks, sest temap see kogu ettevõtte algataja ja hing olevatki. Seda viimast Sass seletas otse meelega, sest ta tahtis kõigile korraga ütelda, et kui Vargamäe jõe puhastamise pärast on nii palju rahvast kokku tulnud, siis pole see sündinud ei Kassiaru Nõmmanni ega ka kellegi teise võhivõõra poolt, vaid et asja eesotsas seisavad Vargamäe mehed ise. Sellepärast ärgu räägitagu siin Muulu rabast, vaid ainult Vargamäe jõest. Muulu raba pärast võidakse uus koosolek kokku kutsuda, tehku seda Kassiaru või mõni teine.
Muidugi, kogu see pikk seletus mõlkus ainult Sassi meeles ja teised ei saanud kunagi teada, et Vargamäe Eespere peremees oma vigase jalaga nii südilt oli mõtelnud. Sass isegi unustas varsti oma mõtted, ja kui Indrek pärast neid kõigi kuuldes kordas, uskus ta, et tema polegi neid mõtteid mõtelnud, vaid ainult Indrek. See aga ei vaielnud Kassiaru Nõmmanni kavale otseteed vastu, vaid käsitles seda kui täiendus-ettepanekut. Sest miks mitte kuivatada ka Muulu raba, kui seda võiks teha ühes Vargamäe jõe süvendamise ja õgvendamisega? Aga ei võivat kõne allagi tulla arvamus, nagu võiks Muulu raba emakraav kuidagi lahendada Vargamäe jõe küsimust. Otse selle vastu! Sest kui jõgi ei suuda praegugi oma vett ära tõmmata, nii et ümberkaudsed maad aina soostuvad ja soostuvad, mis sünniks veel siis, kui juhitakse ka Muulu laugaste vesi ühes kaasamineva mudaga temasse? Ummistus aina kasvaks ja soostumine võtaks uut hoogu. Luhaheina asemele ilmuks varsti konnaosi. See protsess olevatki juba käimas (vahelehüüe: õige!). Aga ega siis ometi selleks ole kokku tuldud, et aru pidada, kuidas Vargamäe jõge kinni matta, temas nii-ütelda vett paisutada. Mis aga sellesse puutuvat, nagu võiks Muulu emakraav ministeeriumis kergemalt poolehoidu leida kui Vargamäe jõe süvendamine, siis olevat lugu otse vastupidine, sest jõe süvendamisel ja õgvendamisel on palju üldisem ja ulatuslikum tähendus kui Muulu kraavi kaevamisel, ja sellepärast võidavat just siin valitsuse abi loota. Kui aga tahetakse, et asi rutemini ja kindlamalt liiguks, siis peaksid need, kes ettevõttest kasu loodavad, valmis olema teatava protsendi kulusid oma kanda võtma, sest see tõendaks ministeeriumis kõige paremini, et kogu tööd peetakse koha peal tähtsaks ja tulusaks, mis on igatahes peaasi. Ja ärgu lastagu end enneaegu hirmutada kuludega, mida veel kuskil pole olemas. Samuti ärgu murtagu nii väga pead, kui palju üks või teine saab kasu. Üks olgu igal mehel vankumata meeles: kõik saavad kasu. Igaüks, kes täna palvekirjale alla kirjutab, võitleb üldise asja eest, mitte ainult oma õuealuse pärast. Praegu piirab jõeäärseid heinamaid pajurägu ja kasevõserik, aga kui vesi jões paar jalgagi langeks, siis saaks võserikust tihnik, millest inimene läbi ei pääse. Ja kes oskab praegu arvata, milline väärtus sel tihnikul on tulevikus, kui meie metsade lagastamist jätkatakse endise hooga? Viletsa hao asemel võidakse ükskord lõigata saepakke, süvendage ainult jõge.
„Muinasjutt,“ lausus juhataja siinkohal vahele.
„See muinasjutt on sündinud lugu,“ vastas Indrek ja jutustas, kuidas kakskümmend viis, kolmkümmend aastat tagasi käinud õnnis vallakirjutaja ja veel õndsam köster Vargamäe jõel vähki püüdmas; kuidas nad kahekesi vaielnud isamaa-armastuse üle; kuidas kirjutaja südaööl käinud jõepõhjas oma kalleid nattu otsimas ja sealt ilmatu suured kännud leidnud; kuidas need kännud Vargamäe Andrese ja Hundipalu Tiidu meeled siis ärevile ajanud ja kuidas vana sauna Madis, siit-nurga põline elanik, rääkinud nagu muinasjuttu sanglepalaanest, mis piiranud millalgi jõge; kuidas just neist jõepõhja-kändudest tekkinudki tema isal ja ristiisal mõte jõevee allalaskmisest, et tuleksid tagasi vanad muinasjutulised sanglepalaane-ajad.
„Muidugi, tol korral mõte jäi ainult mõtteks,“ jätkas Indrek, „sest meil polnud siis isandat, kes oleks vaevaks võtnud meid liigvee vastu kaitsta. Aga nüüd on see isand saabunud: meie ise oleme see vägev isand, sest riik — see oleme nüüd meie. Kes saab meid takistada, kui me midagi tõesti tahame? Kes saab meie palvele tähelepanu keelata, kui seal all seisavad sajad, isegi tuhanded nimed? Kes mõtlekski meile tähelepanu keelata, kui me talitame, nagu tegid seda ükskord minu isa ja Hundipalu Tiit, olles valmis ohvrit kandma isamaa-altarile? Sest ärgu ometi ükski arvaku, et Tiit pani jõe ääres oma kivilahmakate alla ainult kuuseoksad ja kadakad, vaid ka tükike oma isamaa-armastusest — armastusest, mida ei mõõdetud ainult isikliku tuluga, sissetulekuga, saagiga, rahaga. See oli aeg, kus inimesed laulsid isamaa-armastusest, mängisid isamaa-armastusest, puhusid pasunat isamaa-armastusest, ohverdasid oma viimsed veeringud isamaa-armastusest. Pisut sellest armastusest on meilegi tänapäev vaja, kui tahame teostada seda, millest unistasid meie isad. Meil peab olema pisut vana õndsa köstri verd, kes ütles kord öösi tule ääres, et õige isamaa-armastus ja luule on see, kui soode ja rabade asemele tekivad laaned, niidud ja nurmed.“
Nüüd muutusid äkki kõik ruumid üldiseks jutuporinaks, sest ükski ei tahtnud enam ainult kuulata, vaid ka ise midagi ütelda. Isegi Kassiaru ei leidnud enam endist tähelepanu, kui ta ikka veel katsus rääkida Muulu raba emakraavist. Ainult siis läksid meeste kõrvad uuesti kikki, kui ta hakkas rääkima isamaa-armastusest — sest ka tema olevat tuline isamaalane, nagu ta kinnitas, ja kui ta seletas, et palja armastusega ei jõuta siinilmas kuigi kaugele, mille tõenduseks olevat meie esivanemate isamaalised ettevõttedki: need kõik varisenud haledalt kokku. Kuid temale vastas Indrek siinsamas löögivalmilt:
„Praegused ettevõtted ei taha isamaa-armastusest kuuldagi, aga miks siis need veel haledamini kokku varisevad? Miks on meil varsti ainult virn protestitud veksleid?“
„Meil puudub asjatundmine, nagu praegugi,“ hüüdis Kassiaru.
„Õige!“ hüüdis Indrek vastu. „Meil puudub asjatundmine. Sest meil tükivad igal pool etteotsa mehed, kes arvavad, et kuna neil on kõige suurem suu ja isu, siis tunnevad nemad ka kõiki asju kõige paremini. Nõnda nad siis etendavad näitemängu ja jalgpalli, sest nad arvavad, et üks mäng ta kõik; nad müütavad vana rauda ja vanu maale, sest et mõlemad on vanad; nad hangeldavad maaga, majadega ja kas või taevatähtedega, sest nad arvavad, et kõik on ühesugused kinnisvarad; nad juhivad panku ja vürtspoode, sest ärid on ju mõlemad; nad kasvatavad kartuleid ja kaktusi, sest üks jumalavili ta kõik; nad armastavad koeri ja kas või kirpe, sest üks kui teine on koduloom; nad mängivad suurt osa pulliühingutes ja ka iludusvõistlusil, sest nad usuvad, et mõlemal pool on tegemist tõulise järeletuleva sooga; nad veaksid sisse kas või rästikuid ning välja mädamune, kui aga kõliseks kuld, veniks hõbe ja krabiseks paber. Ja kui rästikud ning mädamunad ei anna küllalt tulu, siis nõuavad nad riigilt isamaalikule ettevõttele toetust. Need on inimesed, kel puudub armastus ja kohusetunne isegi oma laste ja laste ema vastu, rahvast või isamaast hoopis rääkimata…“
„Aga me võitsime ju Vabadussõja!“ karjus keegi noormees läbi ukseaugu toast.
„Siis elas meis meie isade vaim,“ vastas Indrek sellele.
Nüüd muutus kolm ruumi üldiseks karjumiseks. Käed tõusid õhku ja tegid ebamääraseid liigutusi. Kassiaru tagus rusikaga vastu lauda ja küsis, kas teda kui juhatajat tahetakse kuulata või mitte. Muidugi taheti, aga see ei takistanud kedagi vahele hüüdmast, nii et endist korda ei saadudki enam majja. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui asuti hääletama. Aga siin sündis uus segadus, sest Kassiaru tahtis kõigepealt Muulu raba küsimuse otsustada. Ainult suure müra ja käraga suudeti teda selles takistada. Kui aga küsimus esitati, kas jõgi ja soo mõlemad või ainult jõgi, siis oli silmapaistev enamus esimese teisendi poolt. Nõnda siis pisteti mõlemad palvekirja.
Palvekirja kirjutamine — või õigem selle ümberkirjutamine ja teisendamine, sest Indrekul oli ta juba valmis, ainult et seal puudus Muulu raba, — ja nimede allapanemine nõudis hulk aega, liiatigi et viimasel toimingul pääsesid uuesti vaidlused valla. Tõusis nimelt küsimus, kes peab või kes on õigustatud esimesena alla kirjutama? Kassiaru Nõmmann arvas, et temal on see õilis õigus, sest tema oli ju koosoleku juhataja. Indrek raius sellele tuliselt vastu, seletades, et loomulikult las kirjutab see esimesena palvekirjale alla, kelle eestvõttel ja majas kogu asi toimub. Pika sõnavahetuse järele kalduski enamus Indreku poole ja nõnda tuli esimesena alla kirjutada praegusel Vargamäe Eespere peremehel Sassil. Aga tema tegi seda peaaegu vastu tahtmist, sest ta kartis, et jumal teab, millise silmuse ta endale sellega kaela paneb.
Mitmed koosolijaist ei kirjutanudki alla, sest neil puudusid maatükid kas Vargamäe ümbruses või üldse. Nende hulka kuulusid mõned saunamehed, kes olid tulnud muidu niisama teiste nalja pealt vaatama, nagu nad ütlesid, muude seas ka Vargamäe Indrek ja vana Andres, kes oli kõik oma maad andnud väimehele või õieti oma tütre Mareti pojale, kelle asemikuna kuni oma surmani pidi toimima tema isa Sass.
Vana Andres, loovutanud oma õigused, arvas seekord, et temal ei tule kunagi seda kahetseda. Ometi kahetses ta täna, sest tema ise oleks tahtnud palvekirjale esimesena alla kirjutada. Aga nüüd tuli nõnda, et ei kirjutanud ei tema ega ka ükski tema poegadest või tütardest, vaid selle asemel tegi seda võhivõõras veri Sassi käega. Pearu ise ka ei kirjutanud, aga tema poolt tegi seda vähemalt poegki. Andres oleks hea meelega näinud, et ka Oru Karla jätaks alla kirjutamata. Kord nagu kalduski asi sinnapoole, sest Kassiaru, kes polnud võinud esimesena kirjutada, hoidus silmatorkavalt kõrvale ja Oru Karla seltsis temaga. Kui aga kõik olid laua ääres ära käinud, hüüti Kassiarule ja Oru Karlale, et nüüd on kord nende käes. Mehed mõtlesid pisut, aga siis Kassiaru hakkas liikuma laua poole ja tema kannul ka Karla. Pärale jõudnud, Kassiaru peremees pöördus Oru Karla poole ja ütles, et torgaku siis pealegi oma nimi alla, tema ise — ta ütles nimelt, et tema ise — kirjutab viimsena. Nõnda see siis sündiski. Ja vana Vargamäe Andres sai toolil kössitades üpris kurvaks ning ta küsis südames oma jumalalt, millega on küll tema ja Hundipalu Tiidu sugu ja veri patustanud, et nendest täna polnud ühtegi siin, kes oleks ühes teistega oma nime palvekirjale alla pannud. Nagu oleksid vana Pearu sõnad ometi täide läinud, et nemad Tiiduga kasvatasid hobusevargaid või nagu Tiit ütles — maavargaid, kohavargaid, sest Tiidult ja Andreselt on nende talud läinud.